ja tööriistad. Linna süda Kui võrrelda keskaegset linna külaga, siis oli vahe tohutult suur. Kõrged kirikud ja tornidega linnamüür paistsid rändajale juba kaugelt silma. Linna pääses hästi valvatud väravate kaudu. Linna südameks oli turuplats, kuhu viisid kõik tähtsamad tänavad. Keskaja raaD JA RAEKODA Linna elu juhtis linnanõukogu ehk raad. Selle liikmeskond koosnes tavaliselt jõukatest linnakodanikest, enamasti kaupmeestest. Nende otsustada olid kõik linnaelu puudutavad asjad, alates tähtsatest lepingutest ja lõpetades näiteks naiste kleitide lubatava pikkusega. http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/keskaegne
teose, mis põhjustas jahmatuse ja tekitas vastakaid tundeid teda ümbritsevas keskaegses maailmas. Ta naerab kuntslike ja aegunud keskaegsete elunormide üle ja ülistab armastust, andmata õigustust majanduslikel kaalutlustel sõlmitud sundabieludele. ,,Dekameroni" saja novelli peategelasteks on erinevate ühiskonnakihtide esindajad ja ka nende arusaam moraalist on mitmekesine. Teoses on koomilisi lugusid alama astme kleerikutest, kaupmeestest, jõukatest linnakodanikest, talupoegadest ja õukondlastest. Ei puudu ka traagika, Boccaccio puudutab ka õnnetute armastajate kurbi saatuseid. Novellides väärtustatakse nutikust ja teravmeelsust, naeruvääristatakse armukadedaid, ihneid ja rumalaid. Boccaccio kujutab värvikalt kavalaid armukesi, juhme talupoegi ja leidlikke vembumehi. Pilke objektiks on ka vaimulikud, keda kirjanik ilmselgelt põlgab. Boccaccio ülistab eelkõige armastust ja elurõõmu, imetleb terast mõistust,
Talupoegadel tuli teha mõisategu ehk harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile. Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti. Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere. Talupoeg oli väga tihedalt seotud oma perekonnaga, mis oli tema jaoks esmane ning loomulik ühiskondlik struktuur. See oli teatav elulaad, mis eristas teda käsitöölistest ja linnakodanikest. Talupoeg kuulus ka kogudusse, mis olenemata ta hilisemast religioossest kogemusest, tegi temast juba sünnihetkel kristlase. Just külakogukonda kuulumine oli see, mille poolest kogu Euroopa talupojad isekeskis sarnanesid. Ühtviisi iseloomustas kõiki talupoegi ka püüe üha suurema isikliku vabaduse poole. Nõuti mõisa põllul tehtavate kohustuslike tööpäevade kaotamist või võimalust neid välja lunastada, andamite ja loonusrendiga kergendada, suuremat vabadust elukaaslase valikul
mainitud juba 2. sajandil, kui seal paiknes liivlaste asula. Linna asutas 1201. aastal piiskop Albert von Buxhoeveden ning linn oli keskajal Riia peapiiskopi ning Mõõgavendade ordu Vana-Liivimaa valduste keskpunkt. 1211. aasta 25. juulil pandi nurgakivi Riia toomkirikule, kuid 1215. aastal hävis esimene Toomkirik ning sellega külgnevad hooned tules. Alates 1282. aastast kuulus Riia Hansa Liitu ning linn oli edukas kaubalinn ja linna juhtis auväärsetest linnakodanikest valitud Riia raad. Järgnevatel sajanditel oli Riia Liivimaal ja Lätimaal moodustatud Rzeczpospolita, Rootsi kuningriigi ja Venemaa keisririigi provintsi ja kubermangu halduskeskuseks. 14. sajandi 30-ndatel aastatel kujunes Riia Uue turuplatsi läheduses välja linna haldus- ning avaliku elu keskus - Raeväljak, mille äärde ehitatati uus raekoda ning arvatavasti ka nn Uus maja ehk hilisem Mustpeade maja. 1522 toimus Riias reformatsioon, mis lõpetas Riia peapiiskopi võimu.
linnanõukogu ehk sellise linnade oli senjööri poolt antud raad. korralduse peale linnaõigus, mis põhines: Selle liikmeskond koosnes tavaliselt kui keskaja kohalikul tavaõigusel linnades oli. senjööri poolt antud jõukatest linnakodanikest, privileegidel enamasti rae poolt välja antud kaupmeestest. määrustel jne. Linnade elu juhtis raad = linnanõukogu Raad koosnes:
Linna keskel asus turuplats, kus tegeleti kauplemisega, selle ümber oli müüriga piiratud linn. Tänastes linnades on nendest säilinud vanalinnad. Nende ümber oli aga eeslinn, kus elasid vaesemad kodanikud nagu ka nüüdisaja linnas elavad kesklinnas ja vanalinnas jõukamad kodanikud. Lisaks olid ka praegusajal osades linna ääretes kohatavad põllulapid, mis oli mõeldud linnarahvale toidu kasvatamiseks. Suurem osa vaestest linnakodanikest tegeleski oma väike maalapi harimisega, seetõttu saab väita et keskaegne linnaühiskond oli oma olemuselt siiski poolagraarne. Nii võib kokkuvõtteks öelda, et linn oli oma ühiskondlikult korralduselt keskaegses Euroopas küllalt eripärane ja ebaharilik nähtus. Linnal puudusid paljud jooned, mida me peame keskajale iseloomulikuks, samas olid ta elukorralduses elemendid, millel on sarnaseid jooni nii minevikus kui tulevikus.
Uurimuse teine osa kirjeldabki lähemalt gilde ja vennaskondi Liivimaa linnades. Gildid ja vennaskonnad hakkasid Põhja-Euroopas levima alates 14.sajandist. Selliste ühenduste peaeesmärgiks oli pakkuda oma liikmetele turvalisust, kaitsta ühiseid ametialaseid huvisid, korraldada seltsielu ning pakkuda vennale raskel hetkel abi. Gildi või vennaskonna kaudu said inimesed osa linnakogukonda kuulumise hüvedest. Naiste jaoks tulid kõne alla usuühendused. Tähtsaimal kohal gildide seas oli linnakodanikest kaupmehi ühendav Suurgild, mis koosnes enamasti kaugkaubandusega tegelevatest suurkaupmeestest ja keskkaupmeestest. Kraamipoodnikke ja käsitöölisi sinna ei võetud. Teine kaupmeeste ühing-Mustpeade Vennaskond- ühendas vallalisi kaupmehi ja kaupmeheselle. Lisaks võeti sinna ka laevnikke ja võõramaiseid kaupmehi. Esimesed teated mustpeade kohta pärinevad 15.saj.algusest, seega pool saj. hiljem Suurgildidest. Huvitav oli ka teada saada, kust pärineb nimetus mustpead.
Tänapäeva pangandus sai alguse 14. Sajandi Itaaliast. Keskaegse linna kaks olulist tunnust: Linnamüür- põllumajandustoodang tõusis ja rahvaarv kasvas, ehitati müüriga piiratud aa tihedalt täis. Müüriga piiratud ala – all-linn – eeslinnad – külad. Linnaõigus- senjöör andis linnale linnaõiguse st seadustiku, mille alusel linn elu korraldas. Linnaelu korraldus. Põhiosa linnakodanikest olid kaupmehed ja käsitöölised. Tavalistest linnakodanikest tõusid esile rikkamad perekonnad, kellel oli ka linna valitsemises suurem võim – pärilik linnaaristokraatia ehk patritsiaat. Nendest moodustati linna valitsemiseks linnanõukogu e raad. Oma huvide kaitseks kaubareisidel lõid kaupmehed gildi- ja tsunftikorralduse. Gildid ja tsunftid olid linnakodanike vennaskonnad, mis ei tegelenud vaid ametialase tegevuse reguleerimisega, vaid nende roll oli märksa laiem. Gildid ja tsunftid olid
3 Elu linnas Linna südameks oli turuplats Kui võrrelda keskaegset linna külaga, siis oli vahe tohutult suur. Kõrged kirikud ja tornidega linnamüür paistsid rändajale juba kaugelt silma. Linna pääses hästi valvatud väravate kaudu. Linna südameks oli turuplats, kuhu viisid kõik tähtsamad tänavad. Raad ja raekoda Linna elu juhtis linnanõukogu ehk raad. Selle liikmeskond koosnes tavaliselt jõukatest linnakodanikest, enamasti kaupmeestest. Nende otsustada olid kõik linnaelu puudutavad asjad, alates tähtsatest lepingutest ja lõpetades näiteks naiste kleitide lubatava pikkusega. Raad käis koos raekojas. Kui tegemist oli korralise koosolekuga, siis istuti raekirjutaja ruumis, sest kõik tähtsad dokumendid olid seal kohe käepärast. Suurt raesaali kasutati juhul, kui saabus tähtis dokumendid olid seal kohe käepärast. Suurt raesaali kasutati
· Ameerika iseseisvumine · Kriis majanduses, põhjuseks oli Euroopa osalemine USA iseseisvussõda. Briti odavate kaupade tung Prantsusmaa turule · Rahusolematus kuninga ja kuninganna. Olid suured vastuolud ühiskonnas. Ühiskond oli hierarhiline ehk jagunenud. Tipu moodustas aadel. Tema oli 1,5% elanikonnast ja neile kuulus 20% maast siis tulid vaimulikud 0,5% ja nendel oli 10% maast. Talupoegi oli 85% ja neil oli 50% maast. Linnakodanikest 3% hakkas kujunema mõjukas 3 seisus, kes kritiseerisid aadelkonda ja nõudsid ühiskondlikke varada ümberjaotust. · Louis XI finantsdirektor oli J.Necker ja tema oli palju populaarsem kui kuningas isa Revolutsiooni algus Suur Prantsuse revolutsiin algas 14 juuli 1789 kui rünnati Bastillet, mis oli kindlusvangla. Vangla vallutamisel vabasti 7 vangi. 15 juuli 1789 andis kuningas ennast asustava kogu kätte
Maaisandale tuli makse maksta, maaisand mõistis kohut, määras kindlaks turul kasutatavad kaalud ja mõõdud, kehtestas kauplemiseeskirjad ja kontrollis nende täitmist. Linn tõi isandale tulu, kuid linnade rikkuse kasv tõi kaasa linnaelanike võitluse isanda võimu alt vabanemiseks. 5. Keskaegne linnavalitsus ehk raad. Kirjelda keskaegset linnavalitsust. Kelle hulgast rae liikmed valiti? Kauaks nad ametisse valiti? Mis olid rae ülesanded? (õp lk 74 ja 76) Linna juhtis linnakodanikest koosnev omavalitsusorgan RAAD. Linnakodanikke kutsuti BÜRGERITEKS. Linnavalitsuse moodustamiseks oli mitu võimalust: · Raeliikmed valiti linna lugupeetumate meeste seast (naised ei saanud raeliikmeks kandideerida). Raadi võisid kuuluda nii kaupmehed kui ka käsitöölised. · Mõnes linnas olid rae liikmeteks ainult rikkad kaupmehed, käsitöölisi ei peetud rae (linnavalitsuse) vääriliseks.
Üks osa sellest kollektiivsest elulaadist puudutas hingeõnnistust ja heategevust, seda ka vaesemale maarahvale, sest keskaegne kristlik mentaliteet, sundis inimesi otsima hingeõnnistust, enne maapealse elu lõppemist. Soovida jätsid keskaegse Tallinna hügieeni- ja heakorratingimused, mistõttu haigused levisid kergemini. Aktiivne ülemerekaubandus tarnis kaubandusele ülesehitatud Tallinnasse uusi katke. Tallinna linnakodanikest maarahvale oli keskaegsele linnaelanikkonnale omaselt kohane kollektiivne elulaad. Maarahvast linnakodanlus oli ilmselt mitte ainult vormiliselt, vaid ka sisuliselt omaks võtnud kristliku ideoloogia ja usutunnistuse, erinevalt maal elavast maarahvast. Kristlik usutunnistus ja ideoloogia tähendas, et kollektiivne elulaad polnud Tallinnas elavale maarahvale võõras. Koos käidi kirikus maarahvale oli mõeldud Pühavaimu kirik, kus hiljem oli pastoriks Balthasar Russow. Kuuluti erinevatesse
Veel kuulusid: kullassepad. Kindategijad, kellassepad ja pagarid Hoone fassaadile on paigutatud Martin Lutheri ja Püha Kanuti figuurid. Aadress Pikk 20. # Olevi gildi on manitud esmakordselt ajalooürikuis 1341. aastal. Algselt oli gild kodanikke koondav vaimulik vennaskond, Keskaeg muutudes alles hiljem käsitöölisi ühendavaks gildiks. 17. sajandil (1698. aastal) liideti Olevi gild Kanuti gildiga. Gildi kuulusid Tallinna linnakodanikest lihtsamate käsitööaladega tegelenud tsunftide käsitöölised. Osa tsunfte kuulusid kuni 16. sajandini Püha Ihu Gildi, nende üleminek Püha Olavi Gildi ei ole kindel. # Suurgild tekkis 14. sajandi keskpaigas, kui osa Kanuti gildi liikmeid moodustas eraldi gildi. Nimetus Suurgild (saksa keeles grosse Gilde) võeti kasutusele 15. sajandi lõpus. Suurgildi liikmed olid peamiselt jõukad kaupmehed. Käsitöölistest kuulusid sinna kullassepad.
Turuplatsil peeti pidusid, kus esinesid rändmuusikud.Turuplatsil viidi täide ka kohtuotsuseid. Linnakodanikud ehk pürjelid kogunesid häbiposti juurde, kuhu kohtualune kõigile vaatamiseks välja seati, või ümber tapalava, kus päid maha raiuti. Samuti jälgis rahvas, kuidas surmamõistetu võlla tõmmati. Seesuguseid avalikke hukkamisi peeti rahvale kasulikuks õppetunniks. Raad ja raekoda: Linna elu juhtis linnanõukogu ehks raas. Selle liikmeskond koosnes tavaliselt jõukatest linnakodanikest, enamastikaupmeestest. Nende otsustada olid kõik linnaeldu puudutavad asjad, alates tähtsatest lepingutest ja lõpetades näiteks naiste kleitide lubatava pikkusega. Raad käis koos raekojas. Kui tegemist oli korralise koosolekuga, siis istuti raekirjutaja ruumis, sest kõik tähtsad dokumendid olid seal kohe käepärast. Suurt raesaali kasutati juhul, kui saabus tähtis külaline või tähistati pidulikku sündmust. Linnamajad ja tänavad:
1. ABSOLUTISM EUROOPAS (õpiku I osast lk 10-13) Absolutism on riigivorm, kus võim kuulub ainult ühele isikule. 17-18 saj valitseti. Prantsusmaa, Hispaania, Venemaa. Kuningas tegi seadusi ja tema sõna oli seaduseks, millele pidid alluma kõik. Ametnikkond koosnes väikeaadlikest ja linnakodanikest. Nii sai kuningas nende peale kindel olla. Enne absolutismi oli alaline sõjavägi. Mindi üle sõjaväekohustustele. Kehtestati kindel kord, parandas sõdurite väljaõpet ning riik hoidis sõjalisi kulutusi kokku. 1 seisus- vaimulikud. Ei pidanud makse maksma. Võisid olla kuninga õükonnas, aga pidid jumalateenistuses olema. 2 seisus- aadlikud. Maksuvabad, aga pidid teenima sõjaväes. 3 seisus-linlased ja talupojad. Pidid makse maksma ja võisid oma riigis elada
Kõrged kirikud ja tornidega linnamüür paistsid rändajale juba kaugelt silma. Linna pääses hästi valvatud väravate kaudu. Linna südameks oli turuplats, kuhu viisid kõik tähtsamad tänavad. Raad ja raekoda Kõige tähtsam ilmalik ehitis keskajal oli raekoda, kus pidas istungeid linnavalitsus. Linna elu juhtis linnanõukogu ehk raad. Raad oli linnade kõrgeim võimu- ja kohtuorgan. Selle liikmeskond koosnes tavaliselt jõukatest linnakodanikest, enamasti kaupmeestest. Neid inimesi kutsuti raehärradeks. Palka nad linnavalitsemise eest ei saanud. Töökorraldus oli korraldatud nii, et üks osa raadist tegeles ühel aastal ning teine järgmisel aasta. Sellisel meetodil oli puhkaval koosseisul võimalik tegeleda oma elatise teenimisega. Rae ülesanded olid algul põhiliselt majanduslikke küsimuste lahendamised-turukorraldamine, maa-alade andmine kauplustele. Veel olid ülesanneteks normiandlus ning administratiivne tegevus
hoiatama: jumal jälgib, et keegi ei rikuks tururahu. Teiseks oli häbipost neile, kes olid juba mõne seadusega pahuksisse sattunud. Mõnede ränkade kuritööde eest toimetati seal isegi hukkamisi. Kuid turuplatsil peeti ka pidu. Seal esinesid rändmuusikud ja veiderdajad. Tähtsate pühakute mälestuspäevadel etendati nende piibliainelisi elulugusid. Raad ja raekoda Linna elu juhtis linnanõukogu ehk raad. Selle liikmeskond koosnes tavaliselt jõukatest linnakodanikest, enamasti kaupmeestest. Nende otsustada olid kõik linnaelu puudutavad asjad, alates tähtsatest lepingutest ja lõpetades näiteks naiste kleitide lubatava pikkusega. Raad käis koos raekojas. Kui tegemist oli korralise koosolekuga, siis istuti raekirjutaja ruumis, sest kõik tähtsad dokumendid olid seal kohe käepärast. Suurt raesaali kasutati juhul, kui saabus tähtis dokumendid olid seal kohe käepärast. Suurt raesaali kasutati juhul, kui saabus
rajanesid vasalli ja senjööri kokkuleppel, mille alusel tuli senjööril tasuks sõjalise teenistuse eest anda vasallile maad, kui vasall aga teenistusest lahkus, pidi ta maa tagastama. Maad nimetati lääniks ehk feoodiks, maa saajat läänimeheks ehk feodaaliks. Läänisüsteem tõi kaasa ka feodaalse killustatuse (-riigi süsteem, kus keskvalitsus on nõrk ja riigivõimu ülesandeid täidavad peamiselt vasallid). Vasallkond moodustus põhiliselt Põhja-Saksamaa väikeaadlikest ja linnakodanikest, seiklejatest ja kohalikest ülikutest. Maahärrad ehitasid linnused, kuhu panid elama oma vasallid. Neile jagatud maad asusid linnustest eemal. Vasall külastas reeglina kaks korda aastas oma valdusi, et koguda kokku talupoegadelt saadavad maksud. Siis peeti koos talupoegadega vakusepidu. 6. Mõisate rajamine. Kollektiivsed mõisnikud. Taani hindamisraamat. 13.sajandi teisel poolel hakkasid läänimehed kolima linnustest oma valdustesse elama ja rajasid sinna eramõisad
Raad asus majja 1839. aastal, ning hoone vastuvõtmisel loetleti selles 17 eluruumi ja 3 muud ruumi. Raekoja ja kõrvalhoone ruumid täitsid periooditi mitmeid erinevaid funktsioone, sh renditi avaraid võlvkeldreid kohalikele kaupmeestele laoruumideks. 1877. aastal hakati Baltikumis rakendama vene linnaseadust, mille põhjal likvideeriti kitsa priviligeeritud ringkonna poolt moodustatud raad kui omavalitsusorgan ning 1878. aastal astus asemele linnakodanikest maksumaksjate poolt valitud linnaduuma ehk linnavolikogu. Volikogu valis linnavalitsuse eesotsas linnapeaga. Pärast linnavolikogu valimisi asus raekotta linnavalitsus oma ametkonnaga. Suurearvuline volikogu aga vajas kooskäimiseks avaramaid ruume ning pidas oma koosolekuid esiotsa poeglaste gümnaasiumi saalis. Energilise linnapea O. Brackmanni eestvõttel otsustati teha raekojale juurdeehitus. Eraalgatuse korras annetati ehituse tarvis 10 tuhat rubla, linn lisas 6 tuhat ning 27
heliloojate looming. Linnakoolides oli muusikaõpetus väga tähtsal kohal ja linna tähtsaima kooli muusikaõpetaja, kantor, oli sageli ka kogu linna muusikajuht. Õpilased pidid osalema kõigil jumalateenistustel ja nende järgi lauliskoraale terve kogudus. Ühehäälsete koraalide kõrval laulis õpilaskoor pidulikematel jumalateenistustel ka keerulisemaid kontsertlikke teoseid. Kantoril oli ka oma valikkoor ehk Kantorei, koolipoistest ja linnakodanikest koosnev vabatahtlik kirikukoor, kes suutis laulda õige nõudlikke kooriteoseid. Vajadusel toetas kirikukoori linnamuusikute kapell. Tallinna kantoritest oli väljapaistvaim üheksa aastat (1674-1683) Tallinna gümnaasiumis töötanud tuntud saksa helilooja, organist ja laulja Johann Valentin Meder (1649-1719). Andeka heliloojana komponeeris ta ka ise kirikupühadeks kontsertlikke motette ja muidki teoseid, millest on kahjuks väga vähe säilinud
enamasti rikkad kaupmehed ehk patriitsid. Saksa keeles tähistab nõukogu sõna Rat, millest on tulnud ka eestikeelne linnanõukogu nimetus raad. Keskaja linna iseloomustab omavalitsus. Tal on nii palju võimu, et suudab end maahärra kõrval maksma panna, tegutseda temast teinekord isegi sõltumata. Linnas oli maahärra ametnikuna, eelkõige kohtunikuna foogt. Kui linnad saavad kätte omavalitsus õiguse, enamasti järkjärgult, siis hakkab maahärra algul foogtiks nimetama kedagi linnakodanikest, seejärel valib või nimetab linn ise foogti, seejärel saavutab linn iseseisvuse finantsiliselt ja lõpuks omandab õiguse kehtestada ise linnades õiguskorda. Linnade poliitiline tähendus kasvas koos nende jõukuse ja majanduse arenguga ning nende erihuvid põrkusid nii mõnigi kord maahärrade huvidega, tekkisid konfliktid. Esimeste linnade iseseisvumise ehk omavalitsuste tekkimise protsess saab alguse Itaalias 13. sajandil. Omavalitsuse organ kannab nime "raad" ehk nõukogu
enamasti rikkad kaupmehed ehk patriitsid. Saksa keeles tähistab nõukogu sõna Rat, millest on tulnud ka eestikeelne linnanõukogu nimetus raad. Keskaja linna iseloomustab omavalitsus. Tal on nii palju võimu, et suudab end maahärra kõrval maksma panna, tegutseda temast teinekord isegi sõltumata. Linnas oli maahärra ametnikuna, eelkõige kohtunikuna foogt. Kui linnad saavad kätte omavalitsus õiguse, enamasti järkjärgult, siis hakkab maahärra algul foogtiks nimetama kedagi linnakodanikest, seejärel valib või nimetab linn ise foogti, seejärel saavutab linn iseseisvuse finantsiliselt ja lõpuks omandab õiguse kehtestada ise linnades õiguskorda. Linnade poliitiline tähendus kasvas koos nende jõukuse ja majanduse arenguga ning nende erihuvid põrkusid nii mõnigi kord maahärrade huvidega, tekkisid konfliktid. Esimeste linnade iseseisvumise ehk omavalitsuste tekkimise protsess saab alguse Itaalias 13. sajandil. Omavalitsuse organ kannab nime "raad" ehk nõukogu
pidi hoiatama: jumal jälgib, et keegi ei rikuks tururahu. Teiseks oli häbipost neile, kes olid juba mõne seadusega pahuksisse sattunud. Mõnede ränkade kuritööde eest toimetati seal isegi hukkamisi. Kuid turuplatsil peeti ka pidu. Seal esinesid rändmuusikud ja veiderdajad. Tähtsate pühakute mälestuspäevadel etendati nende piibliainelisi elulugusid. Raad ja raekoda Linna elu juhtis linnanõukogu ehk raad. Selle liikmeskond koosnes tavaliselt jõukatest linnakodanikest, enamasti kaupmeestest. Nende otsustada olid kõik linnaelu puudutavad asjad, alates tähtsatest lepingutest ja lõpetades näiteks naiste kleitide lubatava pikkusega. Raad käis koos raekojas. Kui tegemist oli korralise koosolekuga, siis istuti raekirjutaja ruumis, sest kõik tähtsad dokumendid olid seal kohe käepärast.. Suurt raesaali kasutati juhul, kui saabus tähtis külaline või tähistati pidulikku sündmust. Käsitöö keskaegses linnas
Ka linnakodanikud, nii kaupmehed kui ka käsitöölised, tulid põhiliselt Saksamaalt ja tõid endaga kaasa saksa eluviisi, kombed, road. Isegi kokad olid sakslased. Eriti suure hoo sai linnade areng sisse Hansaga liitumisel. Hansalinnade õitseng tõi kaasa kulinaarse kuldajastu. Nii hästi, kui sõi 14. ja 15. sajandil meie linnarahvas, pole söödud sadu aastaid varem ega hiljemgi. Muidugi olid suurem osa selleaegsetest linnakodanikest sakslased, kuid linnades elas ju ka eestlasi, kes võimalust mööda sakste kombeid üle võtsid. Nii et teatud mööndustega võiks 15. sajandi noobleid linnaroogasid sama moodi Eesti toiduks pidada. Keskaegne inimene, armastas tublisti süüa. Talupoegade igapäevane toit oli nisu- või rukkileib, hirsi- või kaerapuder, hiljem ka tatrapuder, kodune juust ja peale rüüpamiseks kali või õlu. Leiba söödi palju. Jõukam rahvas eelistas rüübata magusaid ja vürtsitatud veine.
Seda ajastut kujundas Kreka kultuur Lähis-Ida maid ja natuke ka vastupidi. Muutused Kreekas hellenismiajastul: 1. Riigikorralduses: Suurriikide valitsejateks said piiramatu vöimuga makodoonlastest monarhid. Linnad olid tähtsad käsitöö ja kaubanduse keskused. Ulatuslik orjapidamine. Pöhimötteliselt säilis vana poliitiline korraldus, kuid tähtsamad asjad otsustas ikkagi monarh. 2. Söjaväekorralduses: Söjvägi ei koosnenud enab vabatahtlikest linnakodanikest, vaid värvatud palgasöduritest, kes elasid omaette söjaväeasulas. 3. Kultuurielus: Teadus- ja kultuurikeskused oli Aleksandria (Museioni raamatukogu Apolloni haldjatele pühendatud tempel), Pergamon, Ateena. 4. Kirjanduses: Tragöödiad asendusid komöödiatega (stereotüüpsed karekterid ja süzeed), kuid teatri tähtsus vähenes. Esile kerkis Aleksandria luule, mis oli suunatud erudeeritud inimestele, selles polnud sügavat sisu, pakkus ainult naudingut.
rahva põliseid ja osaliselt lepingutega tagatud vabadusi, arenesid nüüd takistamatult edasi, viies rahva äärmisesse sõltuvusse ülemkihist. Suure ülestõusu äpardumine tekitas eestlastes sügava masenduse ja eneseusu kaotuse, millest nii pea ei toibutud. Linnad, kodanikukultuur Vastasutatud linnadesse asusid saksa kaupmehed ja käsitöölised, keda meelitati Eestimaale mitmesuguste eesõiguste ja soodustustega. See tegi linnakodanikest samasuguse ülemkihi kui aadel. Tallinn ja Tartu kujunesid keskaja mõistete järgi päris suurlinnadeks : 16. Saj. Lõpul oli Tallinnas 7000 ja Tartus 5000 elanikku. Üldse oli Eesis keskajal 9 linna. Maa uued valitsejad rajasid linnadesse oma valimis- ja kaubanduskeskused. Linnades seati sisse täielik saksa linnamajandus ja kodanikukultuur. Välja kujunesid omavalitsuslikud nõukogud ehk raed, mis koosnesid raehärradest ja pürjermeistritest, kelle arv olenes linna suurusest
Suur osa rahvastikust ei saanud lubada abiellumist, abieluväliste laste ellujäämine kaheldav. Näiteks käsitöösellidel ja vaimulikkonnal piirangud abiellumisele, piirangud tulenevad kristlikust korrast ja ühiskonna korraldusest. Millistest ühendustest sündinud lapsed täieõiguslikud? Pärimisküsimus. Suremus on suur, eriti laste ja sünnitajate. Eluloolisi andmeid (abielu, lastesünd, surmapäev) olemas vaid aaselkonna ja hiljem linnakodanikest, talupoegadest andmed puuduvad. Rahvast piirasid: nälg, haigused ja sõjad. Keskaja lõpul rahvaarv jälle kasvab, võimalus paremini süüa sada, peale katku hakati laste eest paremini hoolitsema. Nälg oli keskaegse inimese jaoks igapäevane oht. Ikaldused, polnud transporti, mis tooks nt vilja, et ikaldust leevendada. Ainult meretranspordist sõltuvad linnad Madalmaad, Itaalia said transportida vajalikku. Leib, viljasaadused peatoidus. Ülemikihid saavad paremat toitu, sh liha
rev, aga selgekujulise ideoloogiana kujunes välja 19.saj.Esimene periood(al pr.rev 1848 rev) :konservatism sai alguse vastandumisest valgustuslikule kriitikale ja valgustuslikule absolutismile ning revolutsiooniajal üles kerkinud seisuste kaotamistele etc. Konservatism kaitses vana korda.Konservatismi põhilisteks ideoloogiakandjateks olid poõhiliselt aadel ja kirik, kes olid huvitatud vana korra ja privileegide säilimesest. Konservatismi mõttekandjateks olid veel ka väikeaadel, osa linnakodanikest ja osa talurahvast. Sageli ei pruukinud sest kasu saada, vaid oli loomupärane kaitsta senist korda. Üks asi on lihtsalt vastuseis uuele, teine aga selge konservatiivse ideoloogia sõnastamine. Konservatiivse filosoofia sõnastas esimesena Edmund Burke(1729-1797), keda peetakse konservatismi isaks. Pärit Dublinist, 18.saj keskel saabus Londonisse, kus hakkas harrastama kirjanduslikku ja poliitilist tegevust. 1778(?) Burke'i esimene satiiriline essee, mis ründas valgustusideaale
vahetekstid ( episoodid ) Eksodos- koori äraminek. Vaheaegu polnud, aeg ja koht alguses vähe määratud. Tegevus toimus 1 kohas 1 päeva jooksul. Dionysiad 6- päevased, kevadel. 3l viimasel päeval tragöödiavõistlus. Osalemiseks pidi autor kirjutama 3 tragöödiat + satüürdraama. Žürii valis 3 autorit, kes said lavastamisõiguse. Lavastaja, esinäitleja ja rahastaja- 3 võistlusgruppi. Kõik said auhinnad, 3s koht läbikukkumine. Õigust mõistis 110 liikmeline linnakodanikest zürii. Ühiskonnas tunnustati näitlejaid kõrgelt. Käsitlesid reeglina müüte. SOPHOKLES – oli oma eluajal soositavam poeet. Ka tema poolt on meieni jõudnud 7 tragöödiat. Sophoklese müüdid on inimlikud. Kangelased on erakordsete oskustega ja erakordsete tegudega. Inimesed on ideaalsed inimesed ideaalse käitumisega. Usk inimesse ja tema vaimsetesse jõududesse. Raskuspunkt inimesel, tema tegudel ja otsustel. Toob tragöödiasse 3. näitleja. Sophokles „Kuningas Oidipus“.
kapitulatsioonid kinnitatud, kinnitatakse nende vanad privileegid ja õigused. August II Tugevale teatatakse pärast Riia kapitulatsiooni, et tema nõudmised tulevad arutlusele hiljem. 5. juulil tulevad vene väed linna, 14. juulil toimub pidulik truudusvande andmine Peeter I-le. Pärast Riia langemist, alustati 22. juulil Pärnu piiramist. Esialgu midagi suurt ette ei võetud, kuid koos piirajatega saabus katk. Pärnus oli kodanikke 1670, ning loendi järgi suri neist 1151, ehk enam kui 2/3 linnakodanikest. Lisaks oli seal ka palju registreerimata põgenikke. Pärnu garnison kuivab kokku, alles jääb ca 100 sõdurit ja 11. augustil algavad Pärnu-sisesed kapitualtsiooni ettevalmistamised. 12.08 algavad läbirääkimised Vene poolega, samal päeval kirjutatakse alla 41 punktist koosnevale kapitulatsioonile. Pärnust võib Rootsi garnison lahkuda auavalduste saatel. Pärast seda jäi vallutada vaid Tallinn, mis oli kõige paremini kindlustatud ja varustatud
annaabi.ee 
