Leukotsütoos ja endoteeli markerid ortopeediliste operatsioonide järgses perioodis (0)

Leukotsütoos ja endoteeli markerid ortopeediliste operatsioonide järgses perioodis
Leukotsütoosiks nimetatakse seda, kui ühes mikroliitris veres on rohkem kui 10 000 leukotsüüti (valget vereliblet). Üldjuhul peegeldab leukotsüütide hulga suurenemine organismi normaalset vastust infektsioonile või põletikulisele protsessile. Leukotsüütide taseme tõusu võib põhjustada ka füüsiline stress (nagu näiteks atakk, anesteesia või ülepingutus) või emotionaalne stress . Ravimeid, nagu näiteks kortikosteroidid, liitium ja beeta agonistid, seostatakse samuti leukotsütoosiga. Suurenenud eosinofiili või basofiili hulk, allergilise reaktsiooni, infektsiooni või mõnel muul põhjuse tagajärjel, võib viia leukotsütoosini mõnedel patsientidel.
Leukotsüütide hulk veres on rohkem kui 100 000 leukotsüüdi 1 mikroliitris ,siis on tegemist meditsiinilise hädaolukorraga, sest tõuseb ajuinfarkti ja hemoraagia oht.
Ortopeedia on teadus ja kirurgiline meditsiini eriala, mis tegeleb tugi-liikumisaparaadi vigastuste, kaasasündinud väärarengute ja omandatud haiguste ning nende tagajärjel tekkinud deformatsioonide diagnostika ja raviga . Ortopeediliste operatsioonide alla kuulub näiteks liigeste endoproteesimine , nahaplastika , luu- ja liigesevigastuste operatiivne ravi ning ka vertebroplastika ehk lülisamba murdude kirurgiline ravi.
Uuringu eesmärk oli testida hüpoteesi, et kas ortopeediline operatsioon, antud juhul täielik puusaliigese endoproteesimine või siis põlveliigese endoproteesimine, põhjustab muutusi leukotsüütide ja endoteeli markerite hulgas, suurendades see läbi põletiku reaktsiooni postoperatiivselt.
Tegemist oli eksperimentaalse uuringuga, millises osales 10 katsealust, kes pidid minema puusaliigese või põlveliigese endoproteesimisele. Leukotsüütide hulga määramiseks kasutati automaatiseeritud täieliku vereanalüüsi. Leukotsüütide funktsiooni markeritena kasutati CD11b (Mac-1) ja CD62L ekspressiooni, rakusisest H202 produktsiooni ja elastaasi. Endoteeli aktivatsiooni markeritena kasutati Von Willebrandi faktorit ja lahustuvat intertsellualaarset adhesioonimolekuli-1 ( slCAM -1).
Kirurgiliste protseduuride käigus esinevad muutused kontsentratsioonis neutrofiilide ja monotsüütide puhul. 2001 aasta uuring Wiiki poolt näitas, et kõhuoperatsioonide korral suureneb neutrofiilide ja monotsüütide hulk koos lümfotsütopeeniaga . Hogevold (1999) näitas et puusaliigese endoproteesimise puhul esinevad muutused leukotsüütide alapopulatsioonis. Leiti leukotsütoos, monotsütoos, lümfotsütopeenia ja granulotsütoos. Spark ja scott (2001) leidsid tõendeid et neutrofiilid mängivad olulist rolli isheemia -reperfusiooni sündroomi tekkes , SIRS ja sepsise korral samuti.
Põletik on organismi tüüpiline patoloogiline protsess, mis tekib kudede lokaalse morfoloogilise kahjustuse tagajärjel. Põletiku bioloogiliseks ülesandeks on kahjustava teguri isoleerimine ja likvideerimine ning kahjustatud kudede taastamine. Ilma põletikuta kulgeksid infektsioonid pidurtamatult, haavad ei paraneks ja kahjustatud kude võib jäädavalt nii jääda. Vahel on põletik esile kutsutud ilma põhjuseta või halvasti kontrollitud ning sellisel juhul on põletik koe kahjustuste põhjuseks. Põletik kui keeruline reaktsioonide kompleks koes, mis koosneb peamiselt veresoonte ja leukotsüütide vastusest olukorrale. Peamised keha kaitsjad võõr organismide vastu on plasmavalgud, leukotsüüdid ja ka koefagotsüüdid, mis pärinevad tsirkuleerivatest rakkudest. Põletiku mediatoorite ettevalmistamise ja see läbi põletiku võivad esile kutsuda mikroobid , nekrootilised rakud ja isegi hüpoksia. Sellised mediatoorid algatavad ja võimendavad põletikureaktsiooni, määrates ära põletiku intensiivsuse, mustri ja kliiniliste ning patoloogiliste avaldumisvormide ilmnemise. Põletiku reaktsioon on lähedalt seotud paranemis protsessiga. Samal ajal kui põletik hävitab käivitab ta ka rida reaktsioone, mis üritavad tervendada kahjustatud kude. Koe paranemine algab samaaegselt põletikuga, kuid lõpeb alles siis kui kahjustav mõju on neutraliseeritud. Mehhaanismid mis on mõeldud võõrorganismi ja nekrootilise koe hävitamiseks omavad võimet ka vigastada normaalset kude. Muutudes vigastuse ja haiguse põhjuseks.
Leukotsüütide ja veresoon endoteeli roll põletiku protsessides
Põletiku protsesside üks funktsioonidest on viia leukotsüüte kahjustunud kohta ning aktiveerida neid, et nad elimineeriksid ründavad agendid . Kõige olulisemad leukotsüüdid on need mis on võimelised fagotsüteerima, näiteks neutrofiilid ja makrofaagid. Leukotsüüdid seedivad ja tapavad baktereid ja teisi mikroobe ning eemaldavad nekrootilist kude ja võõrkehasid. Leukotsüüdid samuti toodavad kasvufaktoreid mis aitavad koe taastamisel. Kui leukotsüüdid on tugevalt aktiveerunud võivad nad suurendada koekahjustusi ja pikendada põletiku, sest leukotsüütide produkti, mis hävitavad mikroobe ja nekrootilist kude võivad olla need samad mis vigastavad ka normaalset kude.
Veresoone endoteel normaalses, mitteaktiveeritud olekus ei seo tsirkuleerivaid rakke ega takista nende läbipääsu. Põletiku korral on endoteel aktiveeritud ja võib siduda leukotsüüte. Leukotsüütide adhesiooni vahendavad leukotsüütide pinnavalgud mida kutsutakse intergriinideks. TNF ja IL-1 kutsuvad esile integriinide jaoks endoteliaalsete ligandite ekspressiooni. Peamiselt VCAM-1 VLA-1 integriini jaoks ja lCAM-1 Mac-1 ja LFA-1 integriini jaoks. Tsütokiinid suurendavad/indutseerivad ligandite ekspressiooni integriinide jaoks. Leukotsüütide värbamisest ja migrastioonist arusaamine molekulaarsel tasemel on võimaldanud leida mitmeid potentsiaalseid terapeutilisi sihtmärke kahjuliku põletiku kontrollimiseks. Makrofaagi integriin, eriti Mac-1 (CD11b/Cd18), võib siduda mikroobe fagotsütoosiks. Peale seostumist fagotsüüdi retseptoritega partikkel neelatakse nii öelda alla ja moodustub fagosoom . Fagosoom seejärel seostub lüsosoomi graanuliga, mis põhjustab grranuli sisu väljumise fagolüsosoomi.
Infektsioosete agentide ja nekrootilise koe viimane samm elimineerimisel on nende hävitamine neutrofiilide ja makrofaagide sees. Mikroobi hävitamine saab teoks peamiselt tänu hapniku vabadele radikaalidele. Hapniku vabad radiaalid on produtseeritud lüsosoomis sees ning nii hoitakse raku enda organelle ROS-i kahjulikke toimete eest. Superoksiidi radikaal konverteeritakse vesinik peroksiidiks. Vesinikperoksiid ei ole iseseisvalt võimeline tapma mikroobe efektiivselt. Neutrofiilid sisaldavad müeloperoksidaasi, mis kloori juuresolekul konverteerib vesinikperoksiidi uueks ühendiks, mis on kordi efektiivsem. Mikroobide hävitamine võib toimuda ka tänu teistele ainetele , mis on leukotsüütide graanulites. Neutrofiilide graanulid sisaldavad mitmeid ensüüme, mis aitavad hävitada mikroobe, nagu näiteks elastaas .
Samuti toodavad nad kasvufaktoreid, mis aitavad koe taastamisel. Kui leukotsüüdid on tugevalt aktiveerunud võivad nad pikendada põletiku ning suurendada koekahjustusi. Leukotsüütide produkti, mis hävitavad mikroobe ja nekrootilist kude, on need samad, mis võivad kahjustada ka normaalset kude.
Lisaks mikroobide ja surnud rakkude elimineerimisele, aktiveeritud leukotsüüdid mängivad tähtsat rolli organismi kaitses. Need rakud, eriti makrofaagid, toodavad suurel hulgal kasvufaktoreid mis stimuleerivad endoteeli rakkude ja fibroblastide proliferatsiooni, kollageeni sünteesi ning ensüüme,mis uuendavad sidekude. Need produktid tagavad koe paranemise pärast kahjustust.
Mehaanismid ,mida leukotsüütid kasutavad mikroobide vastase kaitse puhul, on samad siis kui leukotsüüdid hävitavad normaalset kude. See tuleneb sellest, et kui leukotsüüdid on aktiveeritud, siis ei tehta vahet võõral ja omal. Aktivatsioon ja fagotsütoosi käigus neutrofiilid ja makrofaagid vabastavad mikrobtsiidseid aineid microbicidal and other products mitte ainult fagolüsosoomis, vaid ka ekstratsellulaarsesse ruumi. Kõige olulisemad on lüsomaalsed ensüümid, mis esinevad graanulites ja ka hapniku vabad radikaalid. Vabanenud produktid on võimelised kahjustama normaalseid rakke ja vaskulaarset endoteeli. Kontrollitud graanulite sekretsioon on normaalne aktiveeritud leukotsüüdi reaktsioon otsüüt kohtab materjali, mida pole võimalik kergelt seedida, siis leukotsüütide võimetus ümbritseda ja seedida neida aineid põhjustab tugev reaktsiooni aktiveerumise ning vabaneb suurel hulgal lüsomaalseid ensüüme ekstratsellulaarsesse keskkonda (FRUSTREERITUD FAGOTSÜTOOS).
CD62L ehk L-selektiin on ekspresseritud enamikel leukotsüütidel
Selektiinide funktsioon on leukotsüütide adhesioon endoteeli rakkudele. Selektiini seostumine ligandiga omab madalat afiinsust see omadus võimaldab selektiinil vahendada esialgset leukotsüütide seostumist ja rullumist endoteelil vastu verevoolu .
L-selektiin ehk CD62L on ekspresseritud lümfotsüütidel ja leukotsüütidel. See võimaldab lümfotsüütidel siseneda lümfisõlme käitudes kui homing retseptor, selleks seostub ta endoteeli veenulitele. Ta aitab neutrofiilidel seostuda tsütokiin aktiveeritud endoteeli rakudele põletiku koldes.L-selektiin paikneb leukotsüütide hatude projektsiooni tipus , vahendades nende interaktsiooni endoteeli ligandiga. Vähemalt kolm endoteeli rakuligandit saavad seostuda L-selektiiniga.
Integriinid on ekspresseeritud paljudel raku tüüpidel ja seostub ligandiga endoteeli rakul ja ka teistel leukotsüütidel. Integriinid promoteerivad raku ja raku vahelist interaktsiooni ning raku ja maatriksid vahelist interaktsiooni. Kõik integriinid on heterodimeersed rakupinna valgud mis koosnevad kahest mitte kovalentselt ühendatud polüpeptiidi ahelast. Integriinide perekonna hulka kuuluvad ka CD11bCD18 (Mac-1) ja CD11cCD18, mis vahendavad leukotsüütide ühendust endoteeli rakudega. CD11bCD18 samuti funktsiooneerib kui fibrinogeeni retseptor ja kui komplemendi retseptor fagotsüüdi rakudel, seostudes produktidega mis on oposatsioneeritud.
Erinevad tsütokiinid põhjustavad suurenenud endoteeli adhesiooni molekulide ekspressiooni ja suurenenud leukotsüütide integriinide aviidsuse avidity lubades kindlat aktivveritud neutrofiilide adhesiooni endoteelile.
Mis CRp ja mis on probleemid sellega miks sellest ei piisa
Mida need tulemused meile annavad
https://www.arst.ee/et/Valdkonnad/c/32
http://www.ortopeediaarstid.ee/?structure=001004
http://www.medterms.com/script/main/hp.asp-terminid
UURINGU TÕLGE
Põlveliigese endoproteesimine hõlmab zgutti kasutamist, luues veretu välja kus kirurgid saavd tööd teha nii öelda opereerida. Selle ajajooksul võib tekitada/esineda isheemia-reperfusiooni vigastus . Isheemia põhjustab koe vigastuse aga reperfusiooni perioodil arvatakse, et tekib tugev koe kahjustus. Arvatakse et pärast isheemi-reperfusiooni vigastuse episoodi järgneb põletiku vastus mis hõlmab spetsiifilist interaktsiooni fagotsüteerivate leukotsüütide ja vaskulaarse endoteeli vahel. Põlveliigese ja ouusaliigese opi järgselt enamasti probleeme ei esine ja komplikatsioonid mida arstid kõige enam kardavad on infektsioonid ja need on mõõdetud CRP taseme järgi. Uurginguid sellel teemal kas esineb muutusi põletikumarkerites ja nende efekti kohta poole uuritud.
Oodetakse et igasugused muutuse mõõdetud parameetrite puhul võivad anda tuleviku viideid kuidas käituda terapeutiliselt/sekkuda terap. Näiteks kui esineb pikaajaline leukotsüütide ja endoteeli aktivatsioon THR ja TKR järgselt, siis anti adhesiooni molekulid ja vaba radikaali püüdjad võivad aidata vähendada leukotsüütide ja endoteeli aktivatsiooni vastvalt ning vähendades see läbi ka põletiku kulgu postoperatiivselt. See asjaolu võib omada omakorda olulist mõju seoses edasise ortpeediliste traumade ravi strateegiaga .
Mõlema opi puhul oli 3 naist ja 2meest grupis . Enne opi võeti veeniproov, mis oli algmõõtmeks selle konkreetse patsiendi jaoks. Opi ajal olid narkoosi all. Peale opi võeti kanüülist vereproov 1,3 ja 5 päeval. Põlveliigese opi korral kasutati zgutti. Isheemi aeg oli 94 pluss miinu 7,47 minutit. Proovid võeti peale zgutti vabastamist 5 ja 15 minuti pärast ning siis 1,3 ja 5 päeval.
Raku pinnal olevate CD62L ja CD11b ekspresiooni mõõtmiseks kasutati monoklonaalseid antikehasid.. H2O2 tootmise mõõtmiseks isoleeriti rakud ja kasutati Bass i tehnikat et teha kindlaks rakusisest tootmist. Elastaasi taseme leidmiseks kasutati ELISAt (materjal uuringualuse plasma). Von Willebrandi ja slCAM-1 mõõtmiseks kasutati kahe astmelist emsüüm imuunoassay sandwich.
3 LK tulemused
Puusaliigese opi järgselt tõusis leukotsüütide tase võrreldes baas tasemega esimesel päeval ning langes tagasi baastasemele 3 päeval. Ja 5. Päeval. Puusasliigese opi järgselt täielik leukotsüütide kontsentratsioon langes võrreldes baastasemega 5 minutit peale perfursiooni ning tõusis tipu 1 päeval peale opi ning langes uuesti 3 ja 5 päeval.
CD62L ekspressioon kirjeldab nende ekspressiooni neutrofiilide ja monotsüütide raku pinnal. THR järgselt oli näha tõsiseid muutusi CD62L ekspressioonis neutrofiilidel. Nende ekspressioon langes aalla baas taseme 1 ja 3. Päeval postop järgselt ning CD62L rakupinna ekspressioon tõusis 5.päeval. TKR opi järgselt langes CD62L ekspresioon alla baastaseme 5 ja 15 minuti järel, tase oli kõige madalam 1.päeval. Ning tõuseb tasapisi baastaseme suunas. THR järgselt olulisi muutusi CD62L eksp näha ei olnud aga täheldati languse trendi baastasemest alla poole 1.päeval. 3 ja 5 päeval tõusis uuesti. TKR lages 5 ja 15 min ja tõusis 1 3 ja 5 päeval. Aga siiski olulist muutust ei täheldatud
CD11b: THR järgselt tõusis 1 päeval, 3 kõige kõrgem ja 5 hakkas lähenema jälle baastasemele hakkas langema . TKR järgselt 5, 15 minutil tõusis, 1 päeval jõudis tipu ja hakkas 3 päeval langema jõudes baastaseme lähedale ning 5 päeval langes veelgi madalamale kui baastase. Olulisi muutusi ei täheldatud aga tõusu trend 1 päeval tipu oli täheldatav TKr järgselt käitus monotsüütidel CD11b eksp täpselt samamoodi.. Täheldati et CD11b eksp oli pidevalt suurem monots kui neutrof nii THR kui TKr opi järgselt. Põhjuseks võib olla et monots on suuremad ning eksp seetõttu rohkem CD11b-d
H2O2 produktsioon: THR järgselt tõusis jõudes tipu 1 päeval ning langesid baastaseme suuna 3 ja 5 päeval. TKR korral hakkas tõusma 5, 15 minut ja 1 päeva puhul ning jõudis tipu 3 ning 5 päeval langes alla baastaseme. TKR järgsed muutused ei olnud olulised. Monotsüütidel olulist muutust ei täheldatud aga trend oli 1 päeval tõusis ja 3 ning 5 päeval langes baastaseme suunas. TKr korral tõusis 5,15 ja jõudis tiou 1 päeval ja seejärel langes 3 ja5 päeval baastaseme suunas.
Elastaas THR järgselt olulisi muutusi ei olnud aga esines trend konts tõusis 1, jõudis tiou 3 ning 5 langes. TKR korral tõusis 5, 15 ja 1 päeval jõudis tipu ning seejärel langes 3 ja 5 päeval kui tase jäi siiski kõrgemaks kuiu normi korral.
Von Willebrandi faktor THR olulisi muutusi ei olnud aga esines trend tõusis 1 päeval ning jõudis tipu 3 ja langes 5 kuid jäi siiski kõrgemaks kui norm. TKr korral esinesid olulised muutused tõusis 5, 15 minutil,1 päeval ning jõudis tipu 3. 5 langes aga jäi siiski kõrgemaks.
slCAM-1 THr olulised muutused tõusis 1, 3 ja 5 päeval jõudis tipu 5. TKr olulisis muutusi ei olnud aga esines trend tõus 5, 15 min, 1, 3 ja 5 päeval.
ARUTELU
Uuringu tulemused demonstreerivad tõendeid suurenenud leukotsütoosist , mis toimub peale THR ja TKR opi. Eriti just THR järgselt toimus täieliku leukotsüütide hulga suurenemine jõudes tipu 1 päeval ning seejärel alanedes aga siis olles kõrgem normaalsest baastasemest. Samasugune muster esines TKR järgselt. Saadud tulemused on kooskõlas ka varem tehtud uuringutega, kus on samuti leitud et kirurgilise protseduuri järgselt on suurem leuko hulk kuni 5 päeva
Põhjuseks on suurenendu luuüdi aktiveerumine mis tuleneb TKr ja THr op järgselt tulenevast kirurgilisest protseduurist, opi haava ja koe paranemisest ja nende faktorite kombinatsioon
Viitab sellele et CD11b seostub ICAM-1 endoteeli pinnal. Suurenenud CD11b eks monotsü viitab monotsüüti sekkumisele akuutse faasi vastuses.
CD11b ja H2O2 taseme muutus viitab sellele et neutro ja monot olid aktiveeritud. Põletiku korral on leuk aktiveeritud. Nende markerite taseme tõus viitab põletikule. Neutro oli rohkem H“O“ ning neutro võivad olla efektiivsemad oksü purske korral.
Tõendid leukotsüü aktivatsioonile viitavad ka elastaas ja superoksiid. Leukotsüüdi aktivatsiooni korral lastakse rohkem bioaktiivset materiaali vabastatakse ekstratsellulaarselt tsitaat
H2O2 ja Elastaasi võivad potentsaalselt põhjustada koe kahjustusi peremeesorganismi kudedele.. Võivad osutuda postop-selt olulisteks markeriteks et jälgida postop järgseid komplikatsioon ja kliinilist tulemust
Endoteeli aktiivsuse mõõtmiseks kasutatis von willebrandi faktorit ja clCAM-1 konts Andmed viitavad sellele et esineb suurenenud vWf vabanemine ja et ka lCam-1 reguleeritakse ja lastakse verre. tsitaat
ICAM-1 suurenenud regulatsioon klapib suurenenud CD11b taseme tõusuga , see võib vahendada leukotsüüt endoteeli interaktsiooni ortoopi järgselt. VWF tasemes toimuvad muutused just 3 päeval see võib osutuda oluliseks endoteeli aktiva markeriks.
Kuigi TKR puhul kasutatakse zgutti esinevad sarnansed muutused leukot ja endoteeli markerites
Muutused leukot ja endoteeli markerites viitavad suurenenud põletiku vastusele peale ortpeedilist traumat . ning pakkutakse et neid markereid võidaks kasutada alternatiivse meetodina operatsiooni järgse ägeda põletiku vastuse tekke jälgimisel. CRP asemel. CRP on oma puudused ning teiste markerite puuduse tõttu võiks neid kasutada.
Markerite muutused jälgisid sama mustrit enamus jõudis tipu 1 või 3 päeval . Nee markerid võivad aidata opi järgse põletiku vastuse arengu mõistmisel.