teksti pidevus võib katkeda, seosed selguvad alles tagantjärele kasutatakse unenägusid, müütilisi arhetüüpe, motiivide ja sümbolite varieerivat kordamist luules asendab traditsioonilist meetrumit ehk värsimõõtu vabavärss või vabarütm sündmuste ajaline kulg on segi paisatud vaatepunkt: jutustaja-kirjanik pole kõiketeadja, lugu jutustatakse mitmest vaatepunktist kasutati tegelaste sisemonoloogi ja teadvuse voolu (selgita mõisteid, mõisted olemas Neithali leksikonis) muutused lauseehituses – kirjandustekst sarnaneb spontaanse argikõnega, laused sageli lõpetamata, esineb grammatilisi vigu mäng keelega, võideldi seniste keelerituaalide vastu, otsiti uusi väljendusvõimalusi, segati eri stiile, iga autor püüdis välja töötada ainult endale omast keelt oluline oli ka kiri: kasutati eri šrifte, loobuti teksti lineaarsest, tavapärasest paigutusest, jäeti ära kirjavahemärke
andmebaasina). Sõnaraamatu käsikirja koostamisele asuti Eesti Keele Instituudis 2003. aastal. Otsustati, et esialgu koostatakse väiksemamahuline (üheköiteline), mittefiloloogist täiskasvanud kasutajale suunatud sõnaraamat. Esimeseks tööks oligi märksõnastiku koostamine, s.t ühelt poolt kõigi tüvede registreerimine ja teisalt võõrsõnade eemaldamine. Kuigi mõeldati, et on võimalik ära jätta kõik ,,Võõrsõnade leksikonis" käsitletud tüved, ilmnes, et ,,Võõrsõnade leksikon" sisaldab ka sajandeid tagasi laenatud, fonoloogiliselt täielikult kohanenud ning tavasõnavarasse juurdunud sõnu, mida ei ole võimalik võõrsõnadena kvalifitseerida ega etümoloogiasõnaraamatust välja jätta. Sellepärast otsustati välja jätta vaid need ,,Võõrsõnade leksikonis" esinevad tüved, mis F. J. Wiedemanni (1973) ,,Eesti-saksa sõnaraamatust" puuduvad või on seal uute sõnadena tärniga tähistatud.
10.a Tallinn 2017 Solipsism Solipsism on filosoofiline positsioon, mille kohaselt olen olemas ainult mina koos oma vaimuseisunditega.See sõna pärineb Ladina keelsest sõnast "solus", mis tähendab ainus, üksik ja "ipse", mis tähendab ise. Eesti Entsüklopeedias seletatakse solipsismi seisukohana, mille järgi eksisteerib vaid mõtlev subjekt ja objektiivne maailm on üksnes tema teadvuses. Võõrsõnade leksikonis kirjeldatakse solipsismi filosoofilise seisukohana, kus olemas olen vaid mina ja kõik muu on üksnes minu tajumused, s.t tunnetada saab vaid iseennast ja oma tajumusi. Kolm arusaama solipsismist Traditsiooniliselt eksisteerib kolm arusaama solipsismist. Metafüüsiline solipsism on arusaam, et välismaailm ja teised inimesed on peegeldus sinust endast. Epistemoloogiline solipsism on arusaam, et ainult isiku mentaalses olemuses saab kindel olla ja muu maailma
Esimesed viis Norra Nobeli komitee liiget määrati 1897. aastal. 1901. aastal otsustas komitee, et maailma kõige esimesteks Nobeli rahupreemia laureaatideks saavad Punase Risti asutaja Henry Dunant Sveitsist ja rahuaktivist Frédéric Passy Prantsusmaalt. Pilt 5 Nobeli preemia 7 Rahupreemia Nobeli rahupreemial on sadade omataoliste hulgas eriline positsioon. Oxfordi maailma nüüdisajaloo leksikonis nimetatakse seda nii: "Maailma kõige prestiizikam auhind, mis antakse rahu säilitamise eest". Rahupreemia mainet võib seletada mitmete asjaoludega. Kõigepealt on see väga tuntud ning toob endaga kaasa märkimisväärse rahalise tulu. Lisaks kuulub see Nobeli auhindade perre, millel on läbi aegade olnud kõrge rahvusvaheline prestiiz. Norra Nobeli komitee otsused peegeldavad liberaalseid, läänelikke väärtusi ning ainult väga vähestel neist on olnud halb
Ta rakendab neid ideid fundamentaalsete küsimuste puhul tähendusest ja teadmisest. Ta ründab vahetegemist analüütiliste nagu ,,Kõik mitte abielus olevat mehed on poissmehed" ja sünteetiliste (tõesed, sest maailm on selline). Näiteks ,,Kass istub vaibal" väidete vahel. See seab kahtluse alla filosoofia väte, nagu suudaks see lisada uusi teadmisi ning pakkuda teadmistele ja teadusele vundamenti. Quine'i sellise vahetegemise eitamine tõi kaasa Filosoofia leksikonis uue tegusõna defineerimise. To quine tähendab ,,resoluutselt eitama millegi tõelise või olulise eksistentsi või tähtsust". Vaatamata sellele, et see idee on keerukas ja vastuoluline, kirjutas Quine äärmiselt selgelt ja hea stiiliga. Willard van Orman Quine on arendanud traditsioonilisi ,,tähenduse" teooriaid, mis seostuvad ,,muuseumimüüdiga". Need käsitlevad tähedust kui muuseumis asuvate esemete juures
tähenduse järele, nt. mida tähendavad eesti keele sõnad hädaabi või kiirabi. Onomasioloogiline (kr. onomastikos ' nime- ') lähenemisviis lähtub denotaadist (e. referendist e. mõistest e. sisust) ja uurib, missugused keelemärgid on selle tähistamiseks kasutusel. Küsib nimetuste, tähistuse järele, nt. kuidas nimetatakse eesti keeles joodikut. • Fraseoloogia Tegeleb keele kujundlike püsiühenditega, mida säilitatakse keelekasutajate mentaalses leksikonis tervikutena. Praegune arusaam fraseoloogiast muutunud: kui varem käsitleti fraseologisme kui midagi erandlikku, siis nüüd peetakse sellist kujundlikkust keele põhiomaduseks. Viimastel kümnenditel on hakatud uurima ka kollokatsioone (tüüpilised koosesinemised tekstis). Neis puudub fraseoloogilise üksuse kujundlikkus. Leksikoloogia naaberdistsipliinid:leksikograafia • kr. lexikon ’sõnaraamat’, grapho ’kirjutan’
Tsitaat pannakse jutumärkidesse. Refereerimine on allikteksti ümberjutustamine töö kirjutaja oma sõnadega. Refereering sobib juhul, kui tsitaat oleks liiga pikk või see ei suuda autori mõtet vajalikul määral edasi anda. Olgu siinkohal esitatud näide tsiteerimise ja refereerimise kohta Martin Ehala õpikust "Kirjutamise kunst". Ehala toob näite Kristjan Jaak Petersoni käsitlevast artiklist "Eesti kirjanduse biograafilises leksikonis". Tsitaat: "Andeka noormehena ilmutas P. Silmatorkavat iseseisvust nii oma vaadetes kui ka kirjanduslikes taotlustes. Tema filoloogilised huvid ulatusid kuni Aasia ja Aafrika keelteni; artiklid eesti lauseõpetuse alal kannavad tõsist uurimuslikku iseloomu. P. Filosoofilistes ja kirjanduslikes põhimõtetes põimuvad klassikalised hariduselemendid Euroopa XVIII saj. teise poole vaimuelule iseloomulike uute tendentsidega." (EKBL 1975: 272) Ehala refereering:
vajalikke vorme. Tekstis realiseerub lekseem alati mingi sõnavormina. Lekseem: eri definitsioone K. Kerge järgi on "lekseem abstraktsioon kolmes mõttes: Lekseem on rohkem märk märgisüsteemis kui vorm või vähemalt mitte enam vorm kui tähendus. Reaalses maailmas on sedavõrd lihtne opereerida materiaalse vormiga (prosoodiline sõna, tema graafiline kuju), et vormi on peetud primaarseks uurimisobjektiks väga pikka aega." Lekseem ei pea meie mentaalses leksikonis ehk siis isikuti memoreeritud püsileksikonis esinema: sõnad on ka kõik keele grammatilise süsteemi toel moodustamist võimaldavad üksused, n-ö potentsiaalsed sõnad aktuaalsete kõrval, ka kõik need sõnad, mida inimene ei ole kuulnud või mida ei olegi veel moodustatud, kuid mida võimaldab moodustada meie keele sõnamoodustusreeglistik (tuletusreeglid, liitmisreeglid, nende kombineerimise reeglid) näiteks võiksime teha sõnad tuiksoon - voolsoon - nõrgsoon jne.
Sellistest võõrsõnade rohkest kasutusest on ajendatud ka minu uurimistöö. Töö eesmärgiks oli uurida erinevate väljaannete muusikaalast sõnavara, et vaadata, kas rohke tsitaatsõnade kasutamine on õigustatud ja kuidas võõrapäraseid sõnu ja nimetusi eesti keeles koheldakse. Töö käigus tekkis vajadus vaadelda ka seda, kas võõrsõnade leksikon aitab muusikahuvilisel orienteeruda keeruliste nimetustega stiilide seas ehk kui paljud leitud sõnadest on kirjas võõrsõnade leksikonis. Lisaks nendele eesmärkidele andis töö võimaluse mingil määral otsustada Eesti erinevate väljaannete keele korrektsuse üle. Vaatluse all olid Eesti trükiväljaanded. Ajalehtedest Postimees (PM), Eesti Päevaleht (EPL), SL Õhtuleht (SLÕ), Eesti Ekspress (EE), Sakala ning nende väljaannete lisad: Arter, Versus, Areen, Hip. Ajakirjadest Muusika, Teater. Muusika. Kino (TMK), Kroonika, Stiina ja Eesti Naine.
1998 "Kuulmata kuskil kumiseb kodu" segakoorile (Ernst Enno) "Noore suve muinasjutt" segakoorile (Ernst Enno) 1999 "Sünnisõnad", kantaat solistidele, segakoorile ja sümfooniaorkestrile (tekst Jaan Kaplinski) 17 2000 ""Kalevala" lõpusõnad" segakoorile Sellisena näeme Veljo Tormise loomingut kronoloogilises järjestuses esitatuna. Kirjastuse ,,Valgus" poolt 1990. aastal väljaantud ,,Eesti muusika biograafilises leksikonis" esitatakse Veljo Tormise looming zanridena. Eristatakse järgmisi teoseid: muusikalised lavateosed, vokaalsümfooniline muusika, sümfooniline muusika, koorimuusika, vokaalkammermuusika, filmimuusika. Veel on toodud ära heliplaadid tema muusikaga, noodid ja bibliograafialoetelu.15 Selles loetelus toodu ei ole küll lõplik, piirdudes leksikoni väljaandmise aastaga 1990, kuid annab ülevaate helilooja poolt viljeldud zanridest.
Tal on tavaks oma luuletusi ette laulda. Vahetevahel teeb ta seda suurima rõõmuga, järgmisel hetkel aga ülima tülgastusega. Contra luulet on tõlgitud soome, läti, saksa, udmurdi, komi, mari, rootsi ja vene keelde. Antud näidete puhul saab välja tuua postmodernismile omasteks joonteks olevad fantaasia ja suuremate teeside puudumise, samas ka lõbususe ja mängulisuse. Contra on kirjutanud 18 raamatut, millest 15 on omal käel välja andnud. Eesti Kirjanike Leksikonis kirjutatakse tema kohta nõnda: Contra juhuluulele lähedane, vemmalvärsilik ja taotluslikult robustne looming on mõjustusi saanud rahvalikest ja lorilauludest, rap ja grunge muusikast. Paljud Contra tekstid on loodud tuntud lauluviiside paroodiatena ja autor on neid nimetanud kaveriteks. Contra luule on sünkretistlik nähtus folkloori ja kirjanduse vahel, piirnedes paiguti ka teatri ja koomiksiga, ning pääseb täiel määral mõjule autori enese suulises esituses.
Juba inimkonna ajalugu õpetatakse lastele poliitilisest seisukohast ja erinevalt erinevates riikides. Peale minu viimast kohtumist looduse ja tehnoloogia instituudi dekaaniga veendusin ma selles, et inimkond on tõesti ületähtsustanud teaduse arengut ja hariduse osatähtsust inimlikus elus. Inimlik haridus ei saa muuta intellekti taset kui teadmiste realiseerimiseks vajalikku vahendit. Kõik teaduskonnad kasutavad omas leksikonis asendussõnu ja lõplikust sõna tähendusest enam aru ei saada. Eesti keeli on sama palju kui on erinevaid teaduskondi ja pealekauba on veel kasutusel vähesel määral võru, mulgi ja saaremaa murrakut. Kuid on ju olemas elementaarne rahvuslik Eesti keel millest kõik inimesed saavad aru. Selle asemel, et tõsta üliõpilaste ja teaduskonna õppejõudude vastutust teadud teadmiste edastamisel ja omandamisel, sest ainult vastutus millegi või kellegi ees
Nt on ordineeritud mittetäieliku teoloogilise haridusega inimesi aseõpetajaks või diakonõpetajaks. See ordinatsioon võrdus õpetaja- ehk preestriordinatsiooniga, samas olid aga vaimuliku õigused teatud osas piiratud. Kõrghariduse omandamisel anti neile eriotsusega õpetaja õigused, sh õigus kanda õpetaja ametiristi. Mõnes teises kirikus ordineeritu puhul on õpetaja ehk preestri vastena kohati kasutatud sõna "pastor". Leksikonis ilmneb EELK arusaam vaimuliku ameti jagunemisest kolmeks piiskopi, preestri ja diakoni teenimisvaldkonnaks, kusjuures piiskopi puhul on esiplaanil ülevaataja ja diakoni puhul abilise roll. Uuemal ajal on sõna "preester" kasutatud esmajoones sõna ja sakramendi teenistuses oleva ordinatsiooniastme nimetusena, sõna "õpetaja" aga koguduse hingekarjase ametikoha tähenduses. Vikaarõpetaja ja -diakon märgivad vaimulikku, kes on mingi
Germaani haldjatest (Elben) tuletatud vorm. Eelkõige skandinaavia ja inglise folkloorist tuntud nais- ja meessoost loodusvaimud, kes armastavad tantsu ja muusikat. Nende valitseja on elfikuningas, kelle nimetus Skandinaavias on ellerkong /.../” (Petzoldt 2003:54-55). Elfi ja haldja ehk üksiku ja üldise eristamise juures on täheldatavad ka teatavad raskused. “Väikses deemonite ja vaimolendite leksikonis” jaotab Leander Petzoldt pimeduse ja valguse vahel haldjaid, pannes valgusehaldjad elama Alfheimi (“/.../ kohas mida arvatakse paiknevat taevas /.../” (Petzoldt 2003:79)), samas kui H.R. Ellis Davidsoni raamatus “Scandinavian Mythology” jagunevad niimoodi elfid: 7 Tänapäeva eesti inimese kujutlus haldjast ehk kes haldjas on olnud ja kelleks ta on saanud
analüüsiks ja töötlemiseks, nt morfoloogiline analüüs ja süntees, süntaktiline analüüs ja süntees, semantiline analüüs ja süntees jne. keeleressursid: korpused, leksikonid, andmebaasid. Rakenduslikum pool: rakendustarkvara näited: õigekeelsuse ja stiili kontroll (nt speller), grammatikakorrektor, sisukokkuvõtja, infootsimissüteemid, inimkeelne dialoog arvutiga, tõlkija või keeleõppija abivahendid jne Õigekirjakorrektor ehk speller kontrollib, kas sõna leidub leksikonis kontekstile tähelepanu pööramata, grammatikakorrektor vaatab kogu lauset. Leiab (ideaaljuhul) sõnad, mille vorm ei sobi lausesse. Ühildumis- ja rektsioonivead, komavead 26. Eesti keele olukord ja arendamnie kestlikkuse seisukohalt. kõneleb ~1 miljon emakeelset kõnelejat; riigikeele staatus ja EL ametliku keele staatus; arendatud ja hooldatud kirjakeel; keelt kasutatakse kõikides kasutussfäärides argikeelest ettevõtluse ja teaduseni;
ole palju ega teki lihtsalt juurde. Eesti keele olulised sõnaliigid on verbid, nimisõnad ja omadussõnad. Sõnaliigid jagunevad üldjuhul alaliikideks. Sõnaliigid võivad olla erikeeltes erinevad, kuna paljud sõnaliigid ei moodusta erinevates keeltes eraldiseisvat sõnaliiki. 42. Üldsõnavara ja oskussõnavara. Kinnistunud sõnad - tekstisõnad on grammatiliste reeglite vahendusel esindatud leksikonis lekseemina, millel on oma leksikaalne kirjeldus. Leksikaliseerunud sõnade hulgas eristatakse kolme rühma: tavasõnad, tuletised, liitsõnad. Sõnad võivad oskuskeelest üldkeelde liikuda. Juhuslikult moodustunud sõnad on uued, varem kasutamata liitsõnad, mis järgivad sõnade liitmise põhireegleid ja on kontekstis läbinähtavad. Juhuslike sõnad, uusmoodustiste ja leksikaliseerunud sõnade vahel puudub selge piir. Paljud
Jeesuse surm), Jeesuse näljasurm, setus Jeesuse sõit jvm. > Lüürilised laulud - neid on harjutud jaotama teemade järgi, näiteks laulud laulust ja laulikust, loodusteemalised, mõisateemalised jne. Eristavad tunnused Ed. Laugaste sõnutsi: • parallelism ja algriim (alliteratsioon ja assonants), • Ühtne kaheksasilbiline (neljajalgne) trohheiline värss. Palju arhailisi vorme on morfoloogias, leksikonis aga iganenud sõnu, nende hulgas historisme (kadunud esemeid või sotsiaalseid suhteid märkivaid sõnu). Tunnuslik on ka grupimeloodia (näit. pulma-, kiige-, või muudel laulurühmadel võivad olla omad meloodiad) (Laugaste 1989: 26). Tunnuslik aga ka hoopis erinev esteetika, maailmanägemus, arengulugu, mis jääb ettepoole kohalikust “hilisrenessansist” 18. - 19. sajandil. Värsisüsteemilt trohheiline, värsimõõdult neljajalgne - trohheiline tetrameeter.
Jeesuse surm), Jeesuse näljasurm, setus Jeesuse sõit jvm. > Lüürilised laulud - neid on harjutud jaotama teemade järgi, näiteks laulud laulust ja laulikust, loodusteemalised, mõisateemalised jne. Eristavad tunnused Ed. Laugaste sõnutsi: · parallelism ja algriim (alliteratsioon ja assonants), · Ühtne kaheksasilbiline (neljajalgne) trohheiline värss. Palju arhailisi vorme on morfoloogias, leksikonis aga iganenud sõnu, nende hulgas historisme (kadunud esemeid või sotsiaalseid suhteid märkivaid sõnu). Tunnuslik on ka grupimeloodia (näit. pulma-, kiige-, või muudel laulurühmadel võivad olla omad meloodiad) (Laugaste 1989: 26). Tunnuslik aga ka hoopis erinev esteetika, maailmanägemus, arengulugu, mis jääb ettepoole kohalikust "hilisrenessansist" 18. - 19. sajandil. Värsisüsteemilt trohheiline, värsimõõdult neljajalgne - trohheiline tetrameeter.
Olen reastanud elamust pakkunud veinidele olen tootjad lähtudes perekonnanimest. lisanud märgi „hea”. Kui te ei leia otsitavat tootjat pe- rekonnanime alt, vaadake ees- Olen püüdnud pakkuda leksikonis esindatud tootjate kohta põhilist in- nime järgi, sest mõni erand võib formatsiooni, millele lisandub 736 pudelipildi ja autori subjektiivse mait- siiski olla (näiteks Jean Léon – sekirjeldusega veini. Lisaks neile on artiklites infot ka tootja teiste veinide mis on pseudonüüm ja rohkem na- Väärt veinimeister Dom Pérignon. Tema kohta
Intellektualismi kaks vormi on ratsionalism ja empirism. Ratsionalism kui traditsiooniline metafüüsika; empirismi all positivismi. Intellektualismil on vastandsuund radikaalne empirism (tema suund). Selle meetodiks on pragmatism. James ütleb, et need on vastandid küll (ratsionalism ja empirism), aga neil on ka ühisosa. Ühisosa on see, missugune ülesanne on filosoofial. See vastandus peaks väljenduma ka VI loengus, kus käsitletakse tõe probleemi. Teksti osa: Igas leksikonis olev määratlus – tõde on ideede omadus. Kasutab sama sõna, mis oli ka Pericel. Ühildumine reaalsusega. Intellektualistid ja pragmatistid näevad eraldi seda, mida tähendab ühildumine reaalsusega. Mis on kummagi arusaamade lahkuminekud; kirjutab teatud poleemikat. Millised on need seisukohad. Ühildumine – Intellektualistid: võiks tähendada kopeerimist. Raskus on milles – võib töötada küll, kuid mida tähendab, et
" *) Valgustuse definitsioon ütleb, et siiani on inimesed omal süül elanud valgustuseta ning lasknud otsuseid teha autoriteetidel, neid ise tegema. *) Valgustus millest räägitakse on mõistus. -) On nii mugav olla alaealine, oleks mul aru asemel raamat, südametunnistuse asemel hingekarjane ja minu enda asemel kirjutaks mulle eluviise ette arst jne, siis poleks mul tarvis end üldse vaevata." -) 1740 aasta autoriteetses leksikonis seisab: "Filosoof on inimene, kes oma vabaduse-usus asetab end kõrgemale tavakodaniku kohustustest ja kristlikust elust." -) 1600 aastate paiku läheb inglise (criticism) ja prantsuse (critique) keeles ladina keelest võetuna käibele mõiste kriitika. See kujuneb 17. 18. sajandi keskseks mõistet. Alul tähendab ta lihtsalt asjatundlikku antiiksete tekstide hindamist. Tööd tekstidega. Alul oldi kriitiline ja kristlik üheaegselt
Kristus oli seal maalil lihtsalt inimene, kes oli surnud. Maali on kirjeldatud ka ,,Idioodis". D on ka ise kirjutanud sellest, millised kirjanduslikud kujud olid talle eeskujuks ,,Don Quijote". Nii Mõskin kui Quijote on koomilised tegelased nende üle naerdakse. Mõlemad on ka veendunud idealistid ja usuvad headusse inimesi võib aidata. Pickwick Dickensi kangelane; Jean Valjean. Loetelu võib jätkata. ,,Idioot" kr k eraisik; 1845. aasta võõrsõnade leksikonis oli sõna määratud idioot on rumal, aga vaga inimene. keskaegsetes tekstides olid idioodid need, kes said asjadest aru palju paremini, kui teised inimesed. Neil ei olnud terav mõistus, kuid neil oli südametarkus. Mõskin jätkab Sonja Marmeladovi liini Sonja ei olnud tark, ta ei suutnud õppida. Aga oluline on ikkagi tema puhul tarkus (sofia), südametarkus. Sonja polnud akadeemiliselt tark, aga ta jagas matsu. Oluline on Mõskini päritolu ta on vürst
Keel kultuurilises kontekstis Kognitiivse psühholoogia esindajaid ja psühholingviste huvitavad eriliselt uuringud, kus võrreldakse ja vastandatakse erinevaid keeli ja murdeid (dialekte). Eri keeltel on erinevad leksikonid ja erinevad süntaktilised struktuurid. Sageli kajastuvad neis erinevustes antud keelte tekke- ja arengukeskkonna kultuurilised ja füüsikalised iseärasused. Nii on näiteks Birmas garo keele leksikonis arvukalt riisi tähistavaid sõnu. Araabia rändhõimudel on üle 20 sõna kaamelite tähistamiseks. Mõlemal juhul on sõnavara rikkus tõendiks antud valdkonna olulisuse kohta antud kultuuris: garod on riisikasvatajad ja araabia rändhõimude elus mängivad © AAVO LUUK 2003 - 2004 Psühholoogia alused 63 kaamelid väga olulist rolli
tatav motivaator olla ka keele korraldamise või arendamise soov. Nagu kirjutamiseks mõeldud sõnastikus, on ka siin vastete andmine vältimatu. Vihjesõnastik Sõnastikku, mis kasutab vastete kuhjamise tehnikat, st annab palju vasteid, kuid ei aita nende hulgast õiget leida, on Enn Veldi nimetanud vihjesõnastikuks. Oma kasutusviisi poolest sarnanevad vihjesõnastikud sünonüümisõnastikele – aitavad kasutajal meelde tuletada sõna, mis on tema leksikonis tegelikult juba olemas, „keele peal”. Vihjesõnastiku kasutamine on nagu ajurünnak, kus lastakse fantaa- sial vabalt lennata ja pakutakse igasuguseid, ka esmapilgul äärmiselt kummalisi lahendusi, lootuses et mõni uitmõte juhib õigele teele. Kritiseerimine on ajurünnaku selles järgus (st sõnastiku koostamise ajal) täiesti keelatud. Saadud fantastilisi ideid tuleb aga kasutajal mõne täpse sõnastiku abil kritiseerida, nagu ongi soovitatud näiteks
annaabi.ee 
