MODERNISM & POSTMODERNISM - Lugejaskond teisenes - tegu polnud enam eeskätt aristokraatlike ja jõukate lugejatega, vaid üha suurenes töölis- ja keskklassist pärit lugejaskond. - Inimest hirmutas maailmakorra lagunemine ja oma juurte kaotamise tunne ning tema ahastus otsis väljendust ka kirjanduses. - Vormi ja sisu loob autor nüüd oma reeglite järgi. Puudub klassikaline kompositsioon (algus, keskpaik ja lõpp). Kirjanik loob teksti oma meetodite järgi, näiteks kasutab unenägusid, motiive, sümboleid jne. - Luulest kadus traditsiooniline värsimõõt, seda asendab vabavärss või vabarütm. - Puudub seos teksti osade vahel, teksti aeg on segi paisatud, sündmuste loomulik kronoloogia lõhutud. - Muutub vaatepunkt. Jutustaja ei ole enam kõiketeadev
1.Modernism tekkis 19.saj teisel poolel ja kestis 20.sajandi esimese pooleni. Modernism tekkis Prantsusmaal. 2. Modernismis võib eristada dekadentsi, sümbolismi ja impressionismi, need vastandavad end reaalsele elule ja kunstilisusele ning hetke meeleoludele 3. Mõjutas eelkõige teaduse ja tehnika arengut ning tööstsliku tootmise muutumist massiliseks, ühiskonna muutumine humaansemaks jms, kuid teiselt poolt sellega kaasnev inimese võõrandumine elust,bürokratiseerumine ja linnastumine, üksikisiku maailmavalu esilekerkimine
W. Wordsworth ja S.T. Coleridge ühine luulekogu ,,Lüürilised ballaadid" Wordsworth'i iseloomustab tunnete meenutamine vaikuses ja talupoja lihtne keel. Coleridge'i iseloomustab üleloomulik stiil ja sümbolid. Percy Bysshe Shelly essee ,,Luule kaitse" poeem ,, Kuninganna Mab" luule on tunnetamise kõrgeim vorm. John Keats ,,Oodis kreeka vaasile" Reaalne on vaid see mis on ilus. Romantiline grotesk Saksa romantismi sünd on seotud väikese Jena linnaga 18. Sajandi viimasel kümnendil, mis sinna koondus kohaluki ülikooli õppejõudude filoloogidest vendade Schlegel'ite ümber rühm noori literaate, filosoofe ja õpetlasi. Kasutades groteski saavutati efekt tegelikkust vaadeldi otsekui ülevalt alla see mis näib tähtsana igapäevaelus muutub nüüd naljakas pisiasjaks. E.T.A. Hoffmann ,,Väike Zaches, Kinaveriks kutsutu" Romantiline iroonia irooniat kasutati et näidata kuidas kõrvaldada ebatäiuslikkus ja läheneda sel teel ideaalile.
Märksõnadeks on mosaiiksus ja mitmetähenduslikkus. Oluliseks muutuvad subjektiivsed läbielamised, tunded ja alateadlik soov korrastada korrastamatut. Modernistid püüdsid oma loominguga maailma täiustada ja parandada, kutsusid üles puhastumisele. Nad uskusid edasiminekut ja progressi. Suurt tähelepanu pöörati teoste vormile. Kõige suurem muutus võrreldes eelneva kirjandusega toimus tekstis. Tekstis kehtivad omaenese seadused. Ideaal on luua asju, mis poleks looduse koopiad. Modernism tähendab laiemalt lugeja sokeerimist, tekstide suunamist vähestele valitud lugejatele või siis üldse mitte lugejatele traditsioonilises mõttes. Lugeja pole autorile oluline ega esiplaanil. Ka lugeja ei otsi teksti taga autorit või tõde, vaid mängib tekstiga, unustades autori. Talle on oluline tekst ise, mis tekitab temas assotsiatsioone. Modernism tõstab esile autori ja keele/teksti suhte. Tekstil puudub klassikaline kompositsioon, algus, keskpaik, lõpp
võimele täpselt etteantud reegleid järgida. Muutunud arusaam tõlgendusest: SENI > korrastatud reeglite süsteem NÜÜD > mõistmise analüüs, kuidas toimub tekstist arusaamine. Maailm on mõistusega seletatav, nii toimib ka tekstist arusaamine Romantism: 18. saj: romaanižanri esilekerkimine, kodanluse žanr, aristokraatiale omane reeglite täpne järgimine vähe oluline. Tundemaailma rolli suurenemine, fookus poeedil ja lugejal. Rahvuskirjanduste tõusaja algus, huvi oma kultuuriruumi kirjanduspärandi ja ajastu vaimu vastu. Maailma keskpunktiks inimene, üksikindiviid. Vaistu, tunnete ja fantaasia ülistus. Elu mõte stiihias, jumalikus alges ja loomingus. Põhižanr luule, kui transtsendentselt keskne tegevus, maailma tajumise ja mõistmise oluline vorm. (Transtsendentne tähendab üleloomulikku, nii et ma ei kujuta ette, mis selle lausega öelda tahetakse) Rõhk üksikindiviidi looval kirel, inspiratsioonil, sümbolismil, ajaloolilisel teadvusel.
heale käsitööoskusele, st. võimele täpselt etteantud reegleid järgida. Muutunud arusaam tõlgendusest: SENI > korrastatud reeglite süsteem NÜÜD > mõistmise analüüs, kuidas toimub tekstist arusaamine. Maailm on mõistusega seletatav, nii toimib ka tekstist arusaamine Romantism: 18. saj: romaanizanri esilekerkimine, kodanluse zanr, aristokraatiale omane reeglite täpne järgimine vähe oluline. Tundemaailma rolli suurenemine, fookus poeedil ja lugejal. Rahvuskirjanduste tõusaja algus, huvi oma kultuuriruumi kirjanduspärandi ja ajastu vaimu vastu. Maailma keskpunktiks inimene, üksikindiviid. Vaistu, tunnete ja fantaasia ülistus. Elu mõte stiihias, jumalikus alges ja loomingus. Põhizanr luule, kui transtsendentselt keskne tegevus, maailma tajumise ja mõistmise oluline vorm. (Transtsendentne tähendab üleloomulikku, nii et ma ei kujuta ette, mis selle lausega öelda tahetakse) Rõhk üksikindiviidi looval kirel, inspiratsioonil, sümbolismil, ajaloolilisel teadvusel.
Keskajal olid autorid anonüümsed, renessanssiajal (trükikunsti levik) tekstide seostamine autoriga, romantismiajal oli autor kui geenius, 20.sajandil tähtsustatakse pigem lugeja rolli. Autori kaudu kajastub teoses tema aeg (ajastu, mil on ta elanud). Kirjandusteos väljendab teatava ajastu maailmavaadet, autor väljendab ideid, mis on tema ajaga kooskõlas. Samuti toob iga ajastu endaga kaasa spetsiifilised probleemid, mis kajastuvad kirjanduses. Autor asub väljaspool loo raami, ei ole identne jutustaja ja tegelastega. Nn. vihjeline autor autor võib erineda pärisautori isiksusest, maailmavaatest jne. Career author - ettekujutus autorist, tema loomingu põhjal, mille alusel tõlgendatakse teost. 24.1.Tekstuaalne autor Tekstuaalne autor on teksti poolt loodud autorikuju. Teksti abil tekib lugejal ettekujutus autorist (hinnangulised kommentaarid, peategelase kuju, teoses positiivsena esitatud maailmavaade)
Kirjandusel on analüütiline, kriitiline, aga ka säilitav, konservatiivne roll. Kirjanduse mõiste on ajalooliselt muutlik. Kirjandus (ld k literatura) oli algselt seotud kirjatähe (ld k littera) mõistega ja tal oli tehniline sisu. Kirjandus uuris tähestikku, grammatikat, teksti, haritust ja õpetatust. Viimase uurimine osutus kõige püsivamaks. Keskajal oli kirjandus seotud kirjavaraga (ld k scriptum). Autonoomne kirjanduse valdkond tekkis 18.-19. sajandi vahetusel ning see areng oli seotud esteetika tekkimisega. Tekkis ilukirjanduse (pr k beller lettres) mõiste. Kirjandus on väljamõeldis (ingl k fiction), mille vastandnähtuseks on mitte- väljamõeldis (ingl k non-fiction). Väljamõeldis on vale (lie) või poeetiline kujutelm (poetical imagery). Hiljem selle tähendus kitsenes. Tänapäeval mõeldakse väljamõeldise (fiction) all ilukirjandust, proosateoseid. Väljamõeldise ja mitte- väljamõeldise eristamine on üha keerulisem
Kõik kommentaarid