Lembitu linnust "Castrum Leole" nime all. Lõhavere linnuse avastajaks oli 1880. aasta suvel kooliõpetaja, arheoloog Jaan Jung, kes teostas seal ka esimesed kaevamised. Tema oli ka esimene, kes pidas linnust Lembitule kuuluvaks, mida hilisemad uurimused ka kinnitasid. Põhjalikumalt on linnust arheoloogiliselt uuritud Harri Moora juhtimisel. Leiumaterjal kinnitab, et Lõhavere oli linnusena kasutusel 12.-13. saj. ja nimetatud ajavahemikus on see põlengutes kannatanud vähemalt kahel korral. Leiumaterjali hulgas on naaskel, nuga, tuleraud, hõbe- ja pronksehted, aga samuti noole- ja odaotsi, mõõgatükke ja isegi üks terve . Linnamäel avati 1969. aasta Madisepäeval (21. septembril) muistse vabadusvõitluse monument. Monument on valmistatud punase graniidi tahkudest. Kahele tahule on raiutud väljavõte Läti Henriku kroonikast eesti ja ladina keeles. Monumendi autorid on arhitekt Ülo Stöör ja skulptor Renaldo Veeber. Lõhavere linnamäe järsud ja korrapärased nõlvad
Kultuurkiht 5-15 cm paksune. Asula paiknes umbes kohal, kus tollane Pärnu jõgi suubus Joldiamerre. See koht oligi kuival seoses madalama veetasemega Joldiamere staadiumis. Juhuleide asus 1920.-1930. aastatel kirjeldama, süstematiseerima ja ise koguma materjali arheoloog Richard Indreko, kes kuulus eesti professionaalsete arheoloogide esimesse põlvkonda, Kaevamised viidi läbi aastatel 1968-1973 ja 1975-1976, saadi palju leiumaterjali. (Pulli avastamislugu. Eesti loodus 2007) Foto 2. Richard Indreko Pulli asulast on läbi uuritud umbes 1150 m suurune ala, mis näib hõlmavat enamiku asula keskosast. Leiti väike kividest leease, mitmes paigas oli tuleasemeid ka paljal maal. Siin- seal avastati maasse löödud vaiade otsi, mis arvatavasti olid toestanud kergeid maapealseid onne või varikatuseid. Kultuurkihis leidus katkisi luu- ,sarv- ja kiviesemeid, samuti toidujäänuseid - metslooma- ja kalaluid.
Milliseid kirjalikke ajalooallikaid saab kasutada Eesti muinasaja uurimisel? *Rooma ajaloolaste ja geograafide tööd *Skandinaavia ja Islandi saagad *Vana-Vene kroonikad *Lääne- ja Põhja-Euroopa kroonikad ( nt Henriku Liivimaa kroonika) Milliste teaduste abi kasutavad arheoloogid leiumaterjali uurimisel? *Täppis- ja loodusteadused *Etnoloogia ( rahvateadus) *Antropoloogia *botaanika *zooloogia *numismaatika ( münditeadus) *võrdlev keeleteadus *rahvaluule Mõisted. Irdmuistised tööriistad, ehted, relvad jne Kinnismuistised hooned, matmispaigad Kivikirstkalmed Maapealsed kalmeehitis, 5-8m läbimõõduga ring ning selle keskele laoti kirst. Kirstu ja ringi vahele ning peale kuhjati väiksematest kividest küngas. Näiteks Jõelähtme
Erinevate hinnangute järgi ajavahemikus 2800-500 eKr langes Saaremaale meteoriit ja tekkis Kaali kraater. Pronksiajal asus selle meteoriidi kukkumiskoha lähistel Asva linnusasula 8.-6.sajandil tekkis ka meteoriidikaatri juurde kindlustatud asula. · Rauaaeg Umbes 500 eKr algas Eestis rauaaeg, mis kestis kuni muinasaja lõpuni. Et antud periood saa tänu üksikutele kiralikele allikatele uurida ka arheoloogiaväliste meetoditega ja ka arheoloogilise leiumaterjali aines eelnevast rikkalikum, samuti periood küllaltki pikk, jagatakse Eesti rauaaeg tavaliselt kolmeks suuremaks perioodiks ja need omakorda veel alaperioodiks. Eesti vanema rauaaja (kuni umbes 450 pKr) esimesel poolel (kuni umbes ajaarvamise alguseni) oli raua levik veel küllaltki vähene, mitmed tööriistad ja muud tarbeesemed valmistati endiselt sageli kivist. Vanema rauaaja teisel poolel, Rooma rauaajal, elavnesid
MUINASAEG Jääaja eelsest asustusest ei ole midagi teada Asustuse ajalugu algab Eestis pärast viimase jääaja mandrijää taandumist 10500 eKr (12500 aastat tagasi) Baltimaadest teada esimesed jäljed asustusest 11600 eKr, Leedust ja Kesk-Lätist Eesti vanimad asustusjäljed Pulli asulast, 9600-8850 eKr, arvatavasti hooajaline kalapüügikoht. Mesoliitikum Kasutatakse nimetust Kunda kultuur, sest palju leiumaterjali Kunda lähedalt Lammasmäelt KUNDA KULTUURI ASUSTUSE ISELOOMUSTUS Asulakohad paiknevad veekogude ääres (arvestada tuleb tolleaegset jääajajärgset tänasest tunduvalt laialdasemat vetevõrku, tulenevalt toiudvarumisest ja liikumisteedest. Asulad ilmselt hooajalised kasutuses Asulakohti teada alla 100 koha. Tihedamalt Võrtsjärve joone, kus tolleaegne vetevõrk tänapäevasest ulatuslikum. Kesk-Eesti leiuala võib seostuda kohaliku tulekivi levikuga. Juhuleide üle Eesti
Pulli asula avastasid geoloogid 1967. aastal. Kiviaegne kultuurkiht oli mattunud mitmemeetrise liivakihi alla liivakihid olid tekkinud siis, kui koht ujutati hiljem jõe poolt uuesti üle. Kultuurkiht oli vaid 5-15 cm paksune. Asula paiknes umbes kohal, kus tollane Pärnu jõgi suubus Joldiamerre. See koht oligi kuival seoses madalama veetasemega Joldiamere staadiumis. Kaevamised viidi Pulli asulas läbi 1968-73, 1975-76. Leiti mõned lõkkekohad, neist üks kividega. Saadi üsna rohkesti leiumaterjali. Pullist leitud kiviriistad olid väikesed (nagu mesoliitikumile üldiselt iseloomulik). Osa neist oli valmistatud kvaliteetsest musta värvi tulekivist, 3 mida Eestis looduslikult ei leidu. Seda leidub Lõuna-Leedus ja Valgevenes: järelikult Sindi asulas olnud inimesed kas pärinesid sealt või annab selle esinemine Sindis tunnistust tolleaegsetest kaubandussidemetest. Tulekivist oli valmistatud kõõvitsaid, uuritsaid,
luust ja metallist ehtenõelu, kaela- ja käevõrusid, pronksist oimuehteid, klaashelmeid, erandina on saadud vööhaake ja naaste. Nagu mainitud, jätkusid eelrooma rauaaja esimesel poolel mitmed nooremale pronksiajale iseloomulikud traditsioonid. Matmisviisi osas käib see täiel määral kivikirstkalmete kohta. Ehituslikult ei ole võimalik teha vahet hilispronksiaegsete ja eelrooma rauaaegsete kivikirstkalmete vahel, neid võib eristada vaid leiumaterjali dateeringute põhjal. Nagu pronksiajal, nii jätkus ka eelrooma rauaajal matmine maahaudadesse. Eluolu poolest jätkus eelrooma rauaajal üksiktaluline asustus, süvenes varanduslik ebavõrdsus. Esile kerkisid jõukamad talud ja nad omasid võimu ümbruskonna üle- näiteks maksustati kindla suurusega haritav maa. Ilmselt esines ka ühiskondlik võimuvõitlus, millele viitab ka linnuste kasutuselevõtt. Muistise üldiseloomustus
Selliste piirkondade sees olid asulad, kuhu järjekindlalt teatud aegadel tagasi pöörduti. Tegeleti küttimisega. Keskmisel kiviajal valmistati tööriistu peamiselt kivist, kuid ka luudest, sarvedest ja puust. Pulli asula Pärineb umbes 9000 aastast eKr, seega on see vanim Eesti teadaolev asula. Pulli asula avastasid geoloogid 1967. aastal. Asula paiknes tolleaegse Pärnu jõe suudmes. Pulli asulas olid väga hästi säilinud luust ja sarvest valmistatud esemed, mida leiumaterjali hulgas leidus rohkesti (näiteks õngekonksud, tuurad, harpuuni- ja ahinguotsad, loomahammastest valmistatud ripatsid, üks arvatav loomakujuke). Leiti ka puusütt, loomaluid, kalaluid. Kaladest olid esindatud vaid koha ja latikas, loomadest ülekaalus põder ja kobras. Veidi saadi ka koeraluid, keda arvati olevat kodustatud. Leiti mõned lõkkekohad, neist üks kividega. Leitud kiviriistad olid väikesed. Osa neist oli valmistatud kvaliteetsest musta värvi tulekivist,
m. a. Asula hukkus kas mingi väljastpoolt lähtunud rünnaku või tuleõnnetuse läbi. Asva on andnud nime kõige läänepoolsemale soomeugrilaste hilispronksiaja kultuurile, mille majanduse aluseks oli karjakasvatus, hülgepüük, algeline maaviljelus ja pronksivalamine. Üsna varsti pärast vanima kindlustatud asula mahapõlemist on mäeservi maapoolsest küljest järsendatud. Vanadele hoonealustele on kantud savi ja mulda. See peamiselt rauaaja algusest pärinevat leiumaterjali andnud linnus on maha põlenud ajavahemikul 630-510 e.m.a. Nõrku asustusjälgi on Asvast ka meie ajaarvamise algusest. Suuremad ehitustööd, mille käigus mägi on saanud oma praeguse kõrguse ja kuju, on ette võetud alles m.a. I aastatuhande keskpaiku. See tõeline linnus oma ehitusjäänuste ja leiumaterjaliga on dateeritud peamiselt I aastatuhande kolmandasse veerandisse. Hilisemad asustusjäljed siit on nõrgad, kuid need võivad olla hiljem põlluharimise käigus hävinenud
paleopatoloogilised leiud ja maetute arvestuslik pikkus eluajal). Selline töö oleks esimene samm, et teha järeldusi kunagi kalmet kasutanud inimrühma demograafilise struktuuri kohta. (Olgu kohe öeldud, et niikaugele käesolev töö veel ei lähe.) Lähtuvalt olukorrast üks väheseid inimluude kogusid, mis Tartus hoiul, on Kaubi materjal saigi kõnesolev külakalmistu uurimistöö aluseks. Minu uurimistöö peamiseks eesmärgiks oli antropoloogilise leiumaterjali (inimluude) uurimismeetoditega tutvumine ning soovitavalt nende meetodite võimalikult põhjalik omandamine. Uurisin terve populatsiooni luustikke, määrasin luustikel soo ja vanuse ning üritasin välja selgitada kalme eripära võrreldes teiste kalmetega (selleks võrdlesin Kaubi kalme kohta saadud tulemusi teiste Eesti ajalooliste matusepaikade vastavate tulemustega). 4. UURIMISTÖÖ METOODIKA Oma uurimuse metodoloogilise lähtekoha sain juhendajalt. Kasutasin luude
Hoolikate molekulaargeneetiliste võrdlustega on näidatud, et see on mitmete geenide (valkude) puhul tõepoolest nii, kuid kaheldav on, kas need kellad on piisaval määral aeglustunud, et tasa teha ajalõhet paleontoloogiliste ja molekulaarsete lahknemishinnangute vahel. Teiselt poolt, 70ndate aastate lõpus tekkisid uued tõsised kahtlused paleontoloogiliste interpretatsioonide õigsuses paleoantropoloogide endi hulgas. Ramapiteekuste ja neile lähedaste vormide uue leiumaterjali analüüsi alusel tuli D. Pilbeam (1978), üks inimlaste põlvnemise ramapiteekusehüpoteesi loojatest, ise järeldusele, et ramapiteekused polegi tegelikult hominiidid. Ta eraldas ramapiteekused koos sivapiteekuste ja gigantopiteekustega iseseisvasse sugukonda (Ramapithecidae), millest tõenäoliselt põlvneb orangutan (Pongo). Pilbeam asus uuesti seisukohale, et esimesteks tuntud hominiidideks on siiski australopiteekused, kes tekkisid vähem kui 7 mln. a. tagasi
on esikloomaliste seltsi inimlaste sugukonda kuuluv väljasurnud perekond, millest põlvneb inimese perekond. Kõik teised liigid perekonnast Homo peale inimese (Homo sapiens; tarkinimene) on välja surnud. Nähtavasti ei ole mitte kõik väljasurnud inimeseliigid tänapäeva inimese otsesed eellased. Uurijate seas puudub üksmeel, kuidas perekonna Homo teadaolevad fossiilid liikidesse ja alamliikidesse rühmitada. Põhjuseks on mõnel juhul leiumaterjali vähesus, teistel juhtudel fossiilide suur omavaheline sarnasus. Osa fossiilileide (näiteks Piltdowni inimene) on hiljem paljastatud võltsingutena. Umbes 2,4 kuni 1,5 miljonit aastat tagasi kujunes Louna ja Ida - Afrikas Homo habilis ehk osavinimene. Teda peetakse perekonna Homo esimeseks liigiks ja ta oli oppinud valmistama kivist ja võib- olla luust tööriistu. Inimese kujunemis liin jatkus uhe auastralopiteekuste liigi kaudu Homo
matmiskohti Saaremaal. Nagu võib otsustada osade varasemate ja mitte kuigi üksikasjalike kaevamisaruannete põhjal, olid sellised kalmed kohati levinud ka Loode-Eestis (näiteks Rannamõisa kalme; vt Spreckelsen 1926). Enamik Mandri-Eesti rannaalade väikeste tarandikega kalmetest on siiski tunduvalt korrapärasema põhiplaaniga. Lang, kes on analüüsinud taoliste kalmete leiumaterjali ja mitmeid selliseid matmiskohti ka ise kaevanud, on oletanud, et varaseimad seda tüüpi kalmed rajati juba hilispronksiajal (Lang 1996, 298304). Sarnaselt Lõugasele käsitles Lang kõiki enam-vähem nelinurksete tarandikega kalmeid kui ühtset kalmetüüpi, pööramata tähelepanu nende ehituskonstruktsioonis ilmnevatele erinevustele. Vaadates läbi säilinud aruanded ja kaevamiste materjalid, torkab silma, et ümmarguse
Põhja-Mesopotaamias on semiidid, kes võtsid kiilkirja üle 3. aastatuhande keskel eKr, põhjapool oli ka Eelam, mis võttis kiilkirja üle (kuid nende keel ei ole suguluses sumeri ega semiidikeeltega). Sumeri linnade toponüümid ja ka mitmed sõnad on pärit mingisugusest teisest keelest (ei semiidi ega eelami), selle järgi võib eeldada, et sumerid ei ole 7. aastatuhandel eKr sisse rännanud esmaasukad. Samas ei tuvasta arheoloogiline leiumaterjali mingisugust kultuurikatkestust. Sumeri mütoloogias ei ole ka ühtegi märki, mis viitaks sellele, et sumerite jaloolises mälus oleks midagi sisserännule viitavat (legendide järgi on sumerid loodud jumalate poolt kohapeal). On isikuid, kes seostavad sumeri keele soomeugri keeltega: sumeri keel on aglutinatiivne keel (st järelliiteline, erinevalt semiidi keeltest). Osa keeleteadlasi kinnitavad, et on ka sarnaseid sõnu. Alates 3 at on olemas küllalt suurel määral kiilkirjadokumnte
e. m. a. Asula hukkus kas mingi väljastpoolt lähtunud rünnaku või tuleõnnetuse läbi. Asva on andnud nime kõige läänepoolsemale soomeugrilaste hilispronksiaja kultuurile, mille majanduse aluseks oli karjakasvatus, hülgepüük, algeline maaviljelus ja pronksivalamine. Üsna varsti pärast vanima kindlustatud asula mahapõlemist on mäeservi maapoolsest küljest järsendatud. Vanadele hoonealustele on kantud savi ja mulda. See peamiselt rauaaja algusest pärinevat leiumaterjali andnud linnus on maha põlenud ajavahemikul 630-510 e.m.a. Nõrku asustusjälgi on Asvast ka meie ajaarvamise algusest. Suuremad ehitustööd, mille käigus mägi on saanud oma praeguse kõrguse ja kuju, on ette võetud alles m.a. I aastatuhande keskpaiku. See tõeline linnus oma ehitusjäänuste ja leiumaterjaliga on dateeritud peamiselt I aastatuhande kolmandasse veerandisse. Hilisemad asustusjäljed siit on nõrgad, kuid need võivad olla hiljem põlluharimise käigus hävinenud
• Esmaavastus 1599, üldsusele teadmata veel u 150 a • Taasavastati 1738. a Napoli kuninga (Parma Carlo, hiljem Hispaania kuningas Carlos III) suveresidentsi rajamisel • Sellest ajast alates uuritud (18. saj geograaf R. J. de Alcubierre, kes varem tegutsenud Herculaneumis – eelkõige “antiikkunsti otsingud” Christian Jürgensen Thomsen ja kolm perioodi Eluaastad: 1788-1865 Töötas Taani rahvusmuuseumis Süstematiseeris leiumaterjali Põhiline panus: mineviku põhjendatud jaotus kivi-, pronksi- ja rauaajaks Populaarne suhtleja, tutvustas oma süsteemi meeleldi isiklikult muuseumikülastajatele (joonistus) Oscar Montelius ja Skandinaavia pronksiaeg • Lähtus Thomseni süsteemist, • töötas läbi Skandinaavia neoliitikumi ja pronksiaja materjali • Keerukate seotud dateeringute kaudu ühendas Skandinaavia muistised Egiptuse kalendri kaudu kalendriaastatega
on kaasa pandud ka kaaskond, mõnel juhul suures koguses, kuni 74 . koos pillimeestega.Mulje et jäid elusalt ja siis võtsid mürki vms.leitud on peekreid.Mujal selliseid haudu leitud pole aint Urist. Uri kuningate sotsiaalne ja poliitiline valdavus kõrge, lausa jumalik.Kirjalikest tekstides ei ilme kuningate kui absoluutlikku valitsejat , ei ole ka tõendeid et neid oleks jumalikustatud,Uri kuninga hauad isoleeritud, kui vaadata seda sumeri varaste linnriikide leiumaterjali üldiselt siis rikkad hauapanuseid vähe. Suhteliselt võrdse hauamaterjali taga paistavad need Uri oma lausa kohatud et neid on nii rikkalikult seal. Ühiskonnas mängisid ka jõukamate majapidamiste peremehed olulist rolli, suurperelaadsed sugulusgrupid ja maavaldajad, varanduslikult diferenseeritud, rentsisid maid välja ja neil oli sõltasi. Mitmetes linnriikides jõukamate perede peqad moodustasid kodanikkonna
). 12. 11. sajandi katastroofilaine tegi Mükeene perioodi riikidele lõpu: lossid jäeti maha, lineaarkiri kadus käibelt (ainult Küprosel püsis ta veel sajandeid), elanikkonna arvukus ja ühiskonna sotsiaalne kihistatus vähenes drastiliselt ning varem tihedad kontaktid idamaadega kahanesid miinimumini. Kirjalikke allikaid sellest ajast ja järgnevatest sajanditest meil pole, kui mitte arvestada väheseid müüdilaadseid lugusid sootuks hilisematelt antiikautoritelt. Arheoloogilise leiumaterjali tagasihoidlikkus aga maalib pildi toonasest Kreekast kui üsna hõredalt asustatud ja lihtsakoelise ühiskonnakorraldusega maast. Kui Mükeene perioodil oli Kreeka lossid oma materiaalselt kultuurilt täiesti võrreldavad Süüria ja Palestiina keskustega, siis nüüd oli vahe tohutu. Peamise leiumaterjali toonasest Kreekast moodustab abstraktses geomeetrilises stiilis maalitud keraamika (milles eristatakse varasemat protogeomeetrilist
kivikirveid. · Pronksiaeg ja rauaaeg Umbes 1800 eKr alanud pronksiajal muutus asustus Eestis paikseks ja levisid põlluharimine ning karjakasvatus. Tekkisid ka kindlustatud asulad. Küllaltki tihedad majandussuhted olid Skandinaaviaga. Umbes 500 eKr algas Eestis rauaaeg, mis kestis kuni muinasaja lõpuni. Et antud perioodi saab tänu üksikutele kirjalikele allikatele uurida ka arheoloogiaväliste meetoditega ja ka arheoloogilise leiumaterjali aines on rikkalikum, samuti periood küllaltki pikk, jagatakse Eesti rauaaeg tavaliselt kolmeks suuremaks perioodiks ja need omakorda veel alaperioodideks. Vanemal eesti rauaajal (kuni umbes 450 pKr) oli raua levik veel küllaltki vähene, mitmed tööriistad ja muud tarbeesemed valmistati endiselt sageli kivist. Perioodi teisel poolel, Rooma rauaajal, elavnesid tunduvalt Eesti ala kaubandussidemed läänepoolsete alade, sealhulgas Rooma impeeriumiga
Veneedid ilmselt lääneslaablased, Visla basseinis. Antid idaslaavlased ja sklaviinid lõunaslaavlased. Areenile slaavid, kes hakkavad Bütsantsi ründama. Bütsants suudav vastu panna, kasutab nende rünnakute vastu rändrahvaid, eriti avaare. Antisid mainitakse ka Balkanil peetavate sõdadega seoses. Ante mainitakse kuni 602. aastani. Siis andsid avaarid neile väga tugeva löögi, paljud tapeti, teised põgenesid. Dnepri keskjooksu alal leidub uhket arheoloogilist leiumaterjali. Nii Bütsantsi kui Iraani toodandut, kuld- ja hõbeehteid 6.-7. sajandist. Bütsantsi hõbenud 2. sajandist jõuavad ka Peipsini ja need Eestist leitud. Balti hõimude asuala Moskvani, tol ajal ehk 6.-7. sajandil. Leedu keeleteadlased hüdronüümide (jõe nimed) järgi baltlaste asuala määranud. Dnepri ja Oka vahel 6.-7. sajandil kohati 12.-13. sajandil elanud balti hõime, nimetati ida-balti hõimudeks. Slaavlased põhja poole, balti hõime hakati assimileerima. Ei toimunud väga kiiresti
paiksele eluviisile. Nii kütiti kui ka karjatati loomi. On leitud primitiivseid veskid, ei teata, kas jahvatatavad viljad pärinesid metsikutelt või juba kodustatud taimedelt. Samuti kasuti seal suhteliselt suuri jahvekive. Leiti arvukalt noorte lammaste luid. Kaks võimalikku selgitust. 1. neid ei olnud tapetud jahil, vaid viidud asulasse, kus neid kasvatati; 2. inimesed olid nt tarastanud nende looduslikud karjamaad ja võisid ise otsustada, mis vanuses neid tapsid. Leiumaterjali hulgas arvukalt helmeid. Obsidiaan, mida saadi Anatooliast Vani järve äärest. Siinsesse asulasse jõudis see ilmselt kaubandusega. Ümmargune suure hoone põhi, kus ilmselt toimusid mingisugused religioossed ja rituaalsed kogunemised. Asulas ka 28 matust. Toiduainete tootmisega suurenes säilitustarve, see viis savinõude leiutamiseni. Asustus kinnistus, kujunesid välja külad oma arhitektuuri ja organisatsiooniga. Sel perioodil sündisid tell-asulad
katastroofiga. Kogu selle aja jooksul, kus valitsesid dinosaurused, ei tekkinud uusi tetrapoode juurde. Fossillsete leidude alusel on kõige lihtsam otsustada söömise (hambad, lõuad) ja liikumise üle. Mammaalide hambad on mitmesugused, samas kui reptiilidel on nad üsna üheplaanilised. Reptiilide jalad on suunatud küljelt välja, mammaalidel keha all. Kõiki neid muudatusi - teades tendentse - on võimalik representatiivse leiumaterjali alusel jälgida (joonis). Summana on mammaalide teke väga heaks illustratsiooniks evolutsiooni graduaalsusest. Teiseks on enamus muudatusi seletatavad adapteerumisena kiiremaks liikumiseks ja effektiivsemaks ainevahetuses. Paistab, et see imetajalaadsete reptiilide väikeste sammudega evolutsioon kestis ca 40 MA. Siit ühtlasi taas järeldus - pole vaja eeldada mingeid iseäralikke järske hüppeid - graduaalne areng on paleontoloogiline tõsiasi. Just nii, nagu neodarvinism õpetab.
a Ehk tume, arhailine ja klassikaline ajajärk 12 saj varised Mükeene tsivilisatsioon kokku. Ilmselt mererahvaste katastroof. Hiljem räägiti Kreekas, et kangelaste ajajärgule tegid lõppu doorialased. Kaks põlve pärast Trooja sõda tungisid doorialased Pelopennosele ja vallutasid selle, nad olid Heraklese järglased. Nad usukused, et vanad suguvõsad põgenesid Lesbosele ja sinna ümbrusesse ja sinna tungisid aioonia murret kõnelevad Agamemnoni järglased. Samas pole ühtegi ajaloolist leiumaterjali doorialaste kui kreekasisese rännaku kohta. Tume ajajärk Al 11. saj oli Kreeka palju vaesem. Seal ajal ei olnud enam kirjakasutust. Leiumaterjal sellest ajast on väga vaene, isegi hauapanused on tagasihoidlikud. Ausustus oli hõre, mis näitab, et riiklus puudus. Võisid olla pealikud, kuna leitud on üks silmapaistev pealikuhoone. Suur katusealune, kasutatud lühikest aega ja seal oli naise ja mehe matus. Ülejäänud hooned olid tagasihoidlikumad.
annaabi.ee 
