Lapse areng kuni kuuenda eluaastani (0)

Lapse areng kuni kuuenda eluaastani
Lapsevanemate jaoks on alati väga oluline teada, kas nende laps areneb normaalselt. Esimese lapsega käiakse tihti arsti juures, et teada saada, kas nende laps areneb normaalselt ja tihti võrreldakse ka teiste ümbruskonna lastega. Aga muretsemiseks ei ole põhjust kuna lapsed arenevad väga erinevalt ja lapse tähtsate arenguastemete läbimine võib varieeruda üpris laial skaalal. Ja kui laps on ametis käima õppimisega võib ta keeleline areng korraks peatuda .
Tervel imikul on sünnist saadik võime suhelda. Esimese kuue kuu jooksul otsib laps silmsidet , reageerib inimhäälele ja eristab juba varsti ema häält teistest häältest. Esimestel kuudel suudab laps kontakteeruda korraga ainult ühe objektiga ja ei suuda veel nägusid eristada. Laps väljendab oma tundeid keha kaudu: nuttes, naerdes . Esimeste nädalate jooksul suudab laps juba luua silmsidet ja vastu naeratada.
Esimeste kuude jooksul näeb imikute temperamendierinevusi nende aktiivsusest ja suhtumisest uutesse muljetesse. Enesestmõistetavalt mõjutab lapse isiksus ka arengus ühe või teise sammu astumist. Aktiivsem ja veidi uljam laps võib olla oma arengus mingil määral kiirem. Näiteks võib selline laps julgeda oma esimesed iseseisvad sammud astuda, samas kui sama vana ettevaatlikum laps endiselt mööblist tuge otsida. Esimeste kuude jooksul on tähtsaks sammuks ka lapse järk-järgult kasvav kontroll oma keha ja pea üle ning umbes neljakuuselt hakkab ta oma kätt esemete suunas välja sirutama. Laps hakkab haarama, tuleb koogamine, mis teise poolaasta jooksul areneb häälikuliseks.
Kui laps on juba kuus kuud vana siis eraldab ta juba oma vanemaid teiste omadest ja lapsel tekib võime eristada tuttavaid nägusid. Laps on pooleaastaselt vanematesse juba nii kiindunud , et maailmaavastamises on saanud nendest tema tugipunkt. Seetõttu ei saa vanemaid asendada mõne teise isikuga, kellega ta pole harjunud . Imikutel ei ole selles vanuses veel võimet säilitada mälupilte, kui suhtlemisse jääb liiga pikk vahe.
Umbes kaheksandal elukuul on lapsel periood, kus ta kardab võõraid. Seda perioodi nimetatakse „kaheksakuuhirmuks“. Sellel ajal hakkab laps kontrollima oma keha, õpib istuma, keerama, roomama, püsti tõusma ja laps hakkab esemetega manipuleerima. Ta oskab eseme maha visata ja üles võtta. Kätt vahetada ja alates kümnendast elukuust sõrmedega nagu pintsettidega haarata. Esimese aasta lõpuks on paljud lapsed juba tublid suhtlejad, nad annavad sellest märku asjadele osutades, lihtsates anna-võta mängudes, piilumismängudes, visates ja püüdes, imiteerides, lehvitades, käsi plaksutades jne. Paljudel lastel tulevad ka esimese sünnipäeva paiku nende esimesed sõnad.
Ühe ja kahe aasta vanusena liigub lapse areng läbi suureneva iseseisvuse ja maailma avastamise oma mina poole. Samuti suudab laps juba säilitada mälupilte ja saab hakkama lahusolekutega, kui need ei veni liiga pikaks. Endiselt ei ole laps veel liiga küps et mäletada asju, mida ei tohi teha ning ema-isa „ei“ kehtib ainult siis, kui ollakse üksteise nägemisväljas. Hakkavad tekkima lihtsad rollimängud nagu nukkude toitmine ja magama panemine. Laps hakkab juba moodustama lühikesi lauseid nagu „Vaata seal“ või „Maia süüa“.
Lapsel hakkavad arenaema võimed nagu ronima õppimine, hüppamine, jooksmine ja palju muud. Laps õpib klotsidest torni tegema, ise sööma, kriidiga joonistama ja muud sarnast.
Kahe kuni kolme aastasest lapsest hakkab saama „mina ise“ - keegi kes oskab ja tahab, teadmata küll sageli, mida. Laps hakkab katsetama kehtivaid piire, mida tohib ja mida ei tohi. Tal tekib suurem vajadus suuremast liikumisvabadusest. Selles eas tuleb kokku puutuda agara piirikatsetaja tugevate tundeväljendustega nagu viha ja frustratsioon . Laps hakkab ennast väljendama juba mitmesõnaliste lausetega ja ta sõnavara on juba päris suur. Nüüd oskab laps ennast riidesse panna ja riidest lahti võtta ja oskab aidata koduste toimetustega nagu laua katmine . Lapsele meeldib teiste lastega mängida ja suhelda.
Nelja kuni viie aasta vanuselt hakkab laps juba mõistma üks-jagu põhjuse-tagajärje seostest. Ta mõistab ka, et teised ei mõtle alati nii nagu tema, isegi kui lapse vaatenurk on ikka veel natuke egotsentriline. Lapse keeleline osa on selles eas juba päris hea ja ta suudab riime luua ja vestlusi ümber jutustada. Aga veel ei suuda ta fantaasia ja päriselu vahel vahet teha. Nelja-viieaastased võivad tundide kaupa kaaslastega mängida ja suudavad teistega rollimängu stsenaariumis kokku leppida.
Viie-kuueaastaselt oskab laps juba paljusid asju, mida on vaja kooliminekuks. Ta saab aru lihtsatest mõistetest ja suudab jälgida erinevaid arutluskäike. Nüüd oskab laps juba joonistada hästi organiseeritud detailirikkaid pilte ja jälgida ja mäletada lihtsamaid tegevusjuhendeid. Laps teab juba selles eas, mis on kehtivad reeglid. Tal hakkab kujunema üha realistlikum hinnang iseenda suhtes teistega.
Lapse normaalne areng on vanemate jaoks väga oluline. Kuid ei tohiks unustada, et kõik lapsed on erinevad. Seega ei tasuks liiga palju aega raisata lapse arengut ja kasvamist võrreldes ümbruskonna lastega. Pigem võiks nautida aega, mil väikesest lapsest areneb täisväärtuslik inimene, kellest endastki saab tulevikus lapsevanem .