Leidsid 23 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Lammaste pidamistehnoloogia". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
tall, karjamaa, lammaste, silo, söötmine, talled, tallede, utte, tara, lambad, sööta, postid, aastaringselt, lambaid, traat, mcgregor, allapanu, skandinaavia, söödamikser, veis, uttede, rohumaade, sisevaade, konstruktsioon, peep, piirsalu, sulud, talvisel, põhu, fotol, eripärad, tarbijana, kitsed, puisniidud, tiinus, poegimise, uted, kehamassiLambakasvatus Lammaste pidamine 1.Loomad peetakse talvel sügavallapanuga laudas, suvel karjamaal 2.Lambaid peetakse talvisel perioodil laudas aastaringse võimalusega väljuda jalutusalale, suvel karjatatakse. Sel juhul rohusööda (silo või hein) söötmine jalutuslalal, teravilja ja mineraalide söötmine laudas, kergehitises 3. Lambad peetakse aastaringselt väljas, kus neil varjumise võimalus hoones või mujal (mets, kadastik, kergehitis). Poegimis periood Poegimisperioodil varjumise võimalus kohustuslik, et vastsündinud talled oleksid röövlindude ja – loomade eest kaitstud, Sügavallapanul ruum- poegimiseks ja individuaalsulgude paigutamiseks (utt + sündinud talled) Lambaid võib ka meie kliimas pidada aastaringselt välitingimustes, kuid eelduseks on lammaste
LAMBAKASVATUS Lammaste lihajõudlus ja selle hindamine Lambaliha võib eristada loomade vanus järgi, kusjuures lambaliha on lammastelt saadud liha üldmõiste. Täpsem määratlus on talleliha (alla 12 kuu vanuste noorlammaste tapmisest saadud liha). Lambakasvatuse peaeesmärk on toota noorlambaliha. Lambaliha all mõistetakse üle 12 kuu vanuste lammaste tapmisest saadavat liha (uted, jäärad, noorlambad 1-2a). Uted ja jäärad lähevad lihaks siis, kui toimub sugulammaste praakimine. Praakimise põhjuseks on madal toodang, udarapõletikud, jalgade probleemid jne. Praakloomasid võib karjas olla 25%, seega uuendame iga nelja aasta tagant terve karja. Tavaliselt on see arv 10-15% täiskasvanud uttede arvust. Maailmas tapetakse tallesid erinevad vanuses, see sõltub kohaliku turu traditsioonist. Võib eristada kahte sorti talleliha: 1
Lambakasvatuse alused Koostaja: dots. Peep Piirsalu Sheep Production 1 Sisukord 1. Lambakasvatus Eestis ja lambatõud 1.1. Lammaste arvukus, lambakasvatussaaduste tootmine, lambafarmide suurus Eestis 1.2. Lambakasvatuse perspektiivid 1.3. Eestis aretatavad lambatõud, nende jõudlusnäitajad 1.3.1. Eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu väljakujundamise ajalugu. 1.3.2. Eesti maalammas 1.3.3. Eesti tumedapealine lambatõug 1.3.4. Eesti valgepealine lambatõug 1.3.5. Teised Eestis aretatavad lambatõud. 1.3.5.1. Tumedapealised lihalambatõud 1.3.5.2. Valgepealised lihalambatõud 1.4
Lammas (tõud) Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 µm. Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 µm
1.Lambakasvatuse olukord, lammaste arvukus Eestis, perspektiivid Eestis on traditsiooniliselt aretatud kahte eestimaist lambatõugu- eesti tumedapealine.lambatõug ja eesti valgepealine lambatõug. Viimastel aastatel on alustatud ka erinevate lihalambatõugude nagu tekseli, suffolki, dorseti ja dala lammaste kasvatamist Eestis. Need tõud on eestimaiste lambatõugude parandajad tõud. Kasvatatakse vähemal määral ka teisi tõugusid nagu islandi lambaid, swifteri lambaid, soome maalambaid, gotlandi lambaid, Suurbritanniast pärit swaledale lambaid, muulasid, sinisepealisi leisteri lambaid, kuid nende arvukus ja kasutamine on piiratum. Lambakasvatussaaduste turu situatsioon on selline, et viimastel aastatel on suurenenud lambaliha hind ja ka pargitud lambanahkade hind
LOOMAKASVATUS Lambakasvatus Lambakasvatuse olukord ja perspektiivid Eestis. Aastal 2010 oli lammaste arv 79 tuh. Enamasti on karjas üle 100 lamba. Eesti suurim lambakari asub Valgamaal Laatres. Lambakasvatuse suunad Eestis: Lihaloom Piimakasvatus Villalambad – meriino lambad. Villa osatähtsus on langenud. Ka lambanahk. Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Algselt olid need eesti maalambad, alates 1958 a on nad Eestis tuntud tumeda- ja valgepealise lamba nime all. Eesti tumedapealise lambatõu aretuse algus 1926 a, lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi lihalambatõug. Suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid madalama viljakuse ja jämedama villaga. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast.
LOOMAKASVATUS Lambakasvatus 1) Lambakasvatuse olukord ja perspektiivid Eestis (lammaste arvukus, karjade suurus, lambakasvatuse suunad). Aasta Lammaste arv (tuh) 1992 123,1 2000 29 2010 78,6 Viimastel aastatel on probleemiks tõusnud lammaste müük lihatööstustele, sest lihaks müüdavate lammaste hulk on kasvanud, kuid lambaliha kokkuostvaid ja lammaste tapmisega tegelevaid lihatööstuseid on jäänud vähemaks ja nende tapavõimsus on väike. Enamasti on karjas üle 100 lamba. Aastal 2010 moodustasid sellised karjad 59% lammaste üldarvust. Eesti suurim lambakari asub Valgamaal Laatres, kus OÜ Kopra Karjamõisa kuuluvas mahefarmis peetakse 2300-2400 põhikarja utte. 2010 Lammaste arv kokku 87140 Karjas 1-2 lammast 0,3% Karjas 3-9 lammast 3,2% Karjas 10-19 lammast 7,3%
Lambakasvatus Eestis Arvukus, saaduste tootmine Lambakasvatus on olnud Eestis veise- ja seakasvatuse kõrval täiendavaks loomakasvatusharuks. Tõsi, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oli lambakasvatus oma mahult põllumajanduses olulisel kohal. Suurim lammaste arv Eestis oli 1922.a. kui siin loendati 745 tuhat lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Näiteks 1938/39. a oli Eestis 695 000 lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Kui üheksakümnendate aastate alguses oli Eestis veel ligikaudu 140 000 lammast, siis praegu loetakse ületalve peetavate lammaste arvuks ca 72 400 lammast (tabel 1). Üheksakümnendate aastate algus oli lambakasvatusele raske periood. Taandarengu
probleemne võrreldes teiste loomakasvatusharudega. Lambakasvatuse tulukus suureneb, sest lisandub mahepõllumajandustoetus. Eestis on olemas ka kaks mahelihatöötlejat: AS Saaremaa Liha-ja Piimatööstus ja OÜ Märjamaa lihatööstus. Eesti tumedapealine lambatõug on saadud eesti lamba ristamisel srapseriga. Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 ?m). Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvad ega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodangug a kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga (vt. tabel 6, 7). Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu1,50 talle poeginud ute kohta (tabel 6ja 7). Tänapäeval on eesti tumedapealise lambatõu
jalgade hädad jms. Vabapidamisega laudad Eelised: Tööde automatiseerimise ja mehhaniseerimise tase on hõlpsasti maksimumini viidavad. (N: mõeldav on niisugune lüpsifarm, kus käsitsitööd piirduvad udarate ettevalmistamisega ja nisakannude allapanemisega. Sellises laudas juhib kõiki töid arvuti ja peab arvet iga looma kohta eraldi. Arvuti tunneb lehma ära kaela riputatud responderi abil (magnetkood). Jõusööt antakse ette individuaalselt jõusöödaautomaatide abil. Juurviljad ja silo tuuakse sõimedesse spetsiaalsete transportööride abil. Koresöötade söötmisel on võimalik rakendada nn. iseteenenduslikku söötmist - läbi edasinihutatavate võrede.). Puudused: Väga tundlik igasuguste töökorratuste ja avariide suhtes. Sööta kulub rohkem - loomad kulutavad osa energiast liikumisele ja osa sööta lihtsalt raisatakse ära). Lisaks: Tänapäeval arvatakse, et loomade pidamine lõastatult suurendab stressi ja stressihormoonid
maakonna, valdaja õigusliku vormi, karja suurusklassi ja liigi järgi Eestis. Uurimistöö põhiliseks andmeallikaks on Eesti statistikaamet. Töö esimeses peatükis antakse ülevaade lamba - ja kitsekasvatuse olemusest ja aretusest Eestis. Töö teises peatükis analüüsitakse konkreetsetele näitajatele toetudes statistikaameti andmetele lamba- ja kitsekasvatuses Eestis aastal 2010. 3 1. LAMMASTE JA KITSEDE KASVATAMINE JA EESTIS 1.1 Lammaste kasvatamine ja pidamine Eestis Eestis toimub lammaste karjatamine ligilähedaselt 100 % ulatuses lambafarmidest. Loomade söötmine mittevegetatiivsel perioodil toimub silo või mõne muu söödaga väljas, jõusöötasid ja mineraalsöötasid söödetakse üldjuhul laudas. Sellist lammaste pidamist tuleb eristada karjatamisest. Karjatamise puhul sööb lammas rohtu otse karjamaalt. Eestis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas.
Vabapidamisega laudad Eelised: Tööde automatiseerimise ja mehhaniseerimise tase on hõlpsasti maksimumini viidavad. (N: mõeldav on niisugune lüpsifarm, kus käsitsitööd piirduvad udarate ettevalmistamisega ja nisakannude allapanemisega. Sellises laudas juhib kõiki töid arvuti ja peab arvet iga looma kohta eraldi. Arvuti tunneb lehma ära kaela riputatud responderi abil (magnetkood). Jõusööt antakse ette individuaalselt jõusöödaautomaatide abil. Juurviljad ja silo tuuakse sõimedesse spetsiaalsete transportööride abil. Koresöötade söötmisel on võimalik rakendada nn. iseteenenduslikku söötmist - läbi edasinihutatavate võrede.). Puudused: Väga tundlik igasuguste töökorratuste ja avariide suhtes. Sööta kulub rohkem - loomad kulutavad osa energiast liikumisele ja osa sööta lihtsalt raisatakse ära). Lisaks: Tänapäeval arvatakse, et loomade pidamine lõastatult suurendab stressi ja
Haritava maa foniteet võimalab eestis pidada loomi järgmiselt: 1. Keskeestis kus mulla foniteet on 50 piirs, saab 1ha pidada 1 loomühiku (1 lehm) 2. Põhja- ja lääne-eesti- kus mulla foniteet on 35-45 hindepunkti, võimaldab 1 ha pidada 0,75 loomühikut 3. Lõuna- ja kagu-eesti kus muldade foniteet on 25-35 hindepunkti, võimaldab pidada 0,5 loomühikut(1 vasikas). Eesti kliimas ja mulla juures on võimalik toota ha kohta teravilja 3-6t, karjamaa rotu 25-35 t, rohuhaljasmassi silotootmiseks 40-60 t, kuiva heina, 4-6 t/ha. 1 lehma kohta arvestatase aastas karjamaa rohtu 6-7 t, rohu silo 10-11 t, kuiva heina 1-2 t ja jõusööta sõltuvalt toodangust 1-3 t. Haritava maa pindala on sääda tootmise seisukohalt otstarbekas jagada järgmiselt: · Teravilja kasvatuseks 35 % · Rohukarjatamiseks 25% · rohusilode ning heina tootmiseks 40% 68) Rohumaataimede eluvormid Rohumaadel eristatakse 7 erinevat taimede rühma. 1
kohti on ka Kesk-Euroopa. Arvatakse, et Eesti territooriumil ei ole tarvast kodustatud. Koduveised saadi Lõuna-Euroopa rahvastele. Koduveis kodustati 7000 ekr Põhja-Kreekas ja Anatoolias. 2. Veisekasvatuse areng maailmas (alljärgnevad on 2012 loengu andmed) Veis on levinud kõikidel mandritel, kuid suurim arv on Aasias. · Veiste arv maailmas on üle 1,4 mld, millega ületab 10-kordselt hobuste ja eeslite arvu ja sigade arvu 2 korda. · Ainult lammaste arv on sarnane. · Loomade arv · Esmane toodang · Lõpptoodang · Piima kogutoodang maailmas aastal 2010 oli 83,2 %. · Euroopas 34,5% kogu maailma veisepiima toodangust. · Elaniku kohta 2001 aastal oli 80,5 kg piima. · Veiseliha kogutoodang maailmas 2010 aastal oli 21,2 %. · Lõuna-Ameerikas 24,1% kogu maailma veiseliha toodangust. · Elaniku kohta 2001 aastal oli 9,2 kg veiseliha. (vanad andmed) Maailmas on üle miljardi veise
liblikõieliste heintaimede poolt seotav lämmastik. Meie kliimatingimustes seovad liblikõielised mügarbakterite abiga hektari kohta 90-170 kg lämmastikku. Kõrreliste ristikute niidetavad rohumaad. Esimesel ja teisel kasvatusaastal lämmastiku ei anta. Edaspidi kui ristikute osatähtsus langeb alla 50%, siis antakse lisaks 30-40kg N/ha. Juhul kui ristikute osatähtsus langeb veelgi, siis tuleb anda vähemalt 70kg N/ha. Lutsernirohkele rohumaale enamasti lämmastiku ei anta. Ristikuterohke karjamaa. Väetise andmine sõltub ristikute osatähtsusest. Esimestel aastatel kui ristikuid on üle 30%, lämmastiku ei anta. Kui alla 30% on, siis tuleks anda igal aastal lämastikku. Täiendav lämmastik on vaja anda suvel. Vanadele umbrohtunud tuleks anda väetist kolm korda suve jooksul kogu normiga 120 kg/ha. Kõrreliste rohumaad. On vaja anda tunduvalt suuremaid lämmastikukoguseid. Sellega kaasneb nii kuivainesaagi kui ka proteiinisisalduse tõus. Mitmeniitelisel rohumaal 200-250 kg/ha
Huumus ained toimivad kõrgematele taimedele kasvustimulaatoritena. Hein Põllumajandus kultuuride hulgas on heinal tähtis koht. Ta on nii oluline söödakultuur kui ka oluline viljavahelduses. Veiste põhitoiduks oli hein, rohi kuivatati ära ja sellest saadi hein. Et hein hästi säiluks, peaks olema kuivaine sisaldus vähemalt 85 %. Heina botaaniline koosseis ja keemiline koostis sõltub rohumaa tüübist. Põhisöödaks on silo või kuiv silo, lisaks silole siiski antakse heina, hobustele 6-10 kg, lehmadele 3-6 kg. Lisaks silole lehma kohta tonn heina. Heina niitmise ajast sõltub selle saak ja kvaliteet, koristusaja hilinedes võime kaotada ühe kolmandiku saagist. Maksimaalse saagi saab siis kui taimik õitseb, hiljem seedumatu kiuosa suureneb ja taimed puituvad. Niidetakse heina hariliku aruheina küpsuse järgi. Loomise lõpuks peaks olema niidetud kerahein; ohtetu luste ja päideroog. Kui tahetakse teha mitu niidet või
võimalik, sest vastpoeginud lehma piim ehk ternespiim sisaldab rohkesti globuliine, millega vasikas saab immuunsuse. Globuliinide tase piimas langeb iga tunniga, mistõttu on tähtis, et vasikas saaks ema ternespiima võimalikult kohe pärast sündi. 12. ABORT, ENNEAEGNE SÜNNITUS JA AHTRUS. Tiinuse katkemist kuni 210.tiinuspäevani (k.a.) nim. abordiks. Tiinuse katkemist alates 211...266 päevani nim. enneaegseks sünnituseks. -võib põhjustada riknenud sööda söötmine, traumad või muud keskk.teguridja nakkushaigused. Ahtraks nimetatakse looma, kes õigeaegselt ei tiinestu ega anna järglasi. peaks mullikaid seemendama esmakordselt 15-18 kuu vanuselt, et nende esmaspoegimisiga (EPI) oleks 24-26 kuud (15...18+9 kuud tiinust). Mullikad, kes ei ole tiinestunud 21 vanuselt, loetakse ahtraks. Eestis on lehmade kesk. esmaspoegimisiga keskmiselt 28,5 kuud. Lehmad loet. ahtraks, kui nad ei ole 3 kuu möödudes peale pg. tiinestunud.
Arenevad kiirelt suguorganid ja hormonaalsüsteem, tekivad sekundaarsed sugutunnused, kujunevad välja seksuaalrefleksid. Täiskasvanu periood algab 4..5 aastaselt. Vananemis- e raukumisperiood saabub haruharva, sest enamasti nad enne bioloogilist vananemist praagitakse. 9) KASVU JA ARENGU SEADUSPÄRASUSED I seaduspärasus: organid, mis kasvavad aeglaselt looteperioodil, kasvavad kiiremini lootejärgsel perioodil ja vastupidi. Keskkonnateguritest mõjutab kasvu kõige enam söötmine. Sööt peab sisaldama kõiki toitaineid, millest ehitatakse üles luu- ja lihaskude ning siseorganud. II seaduspärasus: puudulik söötmine või haigus mingil kasvuperioodil pidurdab kõige enam nende luude ja organite kasvu, milliste kasvuintensiivsus on sel perioodil suurem. Puuduliku söötmise või haiguse negatiivse mõju suurus luude ja organite kasvule sõltub ebasoodsate tingimuste kestvusest. Mida kauem see on kestnud ja mida
aastaaegadel; Kesksuvel on emasloomade indlemine kõige aktiivsem; Kesksuvel on emasloomade tiinestumise tõenäosus kõige suurem; Poegimine toimub märtsis...aprillis; Lehmvasikad paaritatakse järgmisel suvel 15 kuuselt Loodusrütmide seose plussid Emasloomad poegivad igal aastal samal ajal võrdlemisi lühikese ajavahemiku jooksul; Lehmade piimakus karjamaal imetamise ajal suurem; Kuna vasikad sünnivad varakevadel on nende karjamaa kasutamine maksimaalne ja nad kasvavad intensiivsemalt; Lehmade poegimis- ja paaritusperiood on suhteliselt lühike, mistõttu nende jälgimise korraldamine on kergemini teostatav; Vasikate samaaegne võõrutamine tähendab väiksemat tööjõukulu; Loomade grupeerimine on kergem kuna samaealisi palju; Lihaks realiseeritavatel loomadel on üks talveperiood ja kaks suveperioodi seega nende söötmine ökonoomsem; Lihaveisekasvatuse rentaablus on suurem
Esmalt kodustati need liigid, keda oli vaja jahipidamisel, et tagada inimesele toiduhankimine. Seepärast arvatakse, et kõigepealt kodustati koer (10-12 tuh.a.e.m.a.). Veise kodustamise ajaks võis olla umbes 6-2 tuhat aastat e.m.a. Kodustamise kolleteks on Kirde-Aafrika ja Edela-Aasia Niiluse, Tigrise ja Eufrati jõe aladel. Väidetakse ka Põhja-Aafrikat ja Sahara kõrbe. Mesopotaamias kodustati kitsed, lambad ja siga. Indias ja Hiinas - seebu, pühvel, kana ja siga. Neilt aladelt levisid kodustatud loomad ka Euroopasse. Kodustamise tagajärjel tekkinud muutused loomadel on märgatavad. Neid põhjustasid nii looduslikud tegurid, kliima, mullastik, maapinna reljeef, taimestik kui ka inimese poolt loodud söötmis- pidamistingimused. Käivitavaks jõuks nende muutuste esilekutsumisel oli looduslik ja kunstlik valik.
a. Paljundamine: Karpkala kudemine üle 20 kraadise vee juures, loote kiire areng, lühike inkubeerimiseaeg (4päeva), vajab hormonaalset stimulatsiooni, suur viljakus, peen mari, kleepuv mari. Vikerforell kudemine 10 kraadise vee juures, aeglane loote areng, pikk inkubeerimisaeg (üle kuu aja), mari hõlpsalt lüpstav, väike viljakus, suureteraline mari, mari ei ole kleepuv. b. Söötmine: Karpkala taimse valgu osatähtsus suur, söödetakse teraviljaga, kasutab tiigi looduslikku söödabaasi, söödakoefitsent 3-4. Vikerforell loomse valgu vajadus suur, vajalik punase pigmendi lisamine, sööda energiasisaldus kõrge, söödetakse ainult kuivsöödaga, loodusest lisa ei saa, söödakoefitsent ligikaudu 1. c. Pidamine: Karpkala võimalik nii ekstensiivne kui intensiivne. Vikerforell ainult intensiivne
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat Toimetaja Raul Adlas Koostajad: Andras Laugamets, Pille Tammpere, Raul Jalast, Riho Männik, Monika Grauberg, Arkadi Popov, Andrus Lehtmets, Margus Kamar, Riina Räni, Veronika Reinhard, Ülle Jõesaar, Marius Kupper, Ahti Varblane, Marko Ild, Katrin Koort, Raul Adlas Tallinn 2013 Käesolev õppematerjal on valminud „Riikliku struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007- 2013” ja sellest tuleneva rakenduskava „Inimressursi arendamine” alusel prioriteetse suuna „Elukestev õpe” meetme „Kutseõppe sisuline kaasajastamine ning kvaliteedi kindlustamine” programmi Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013” raames. Õppematerjali (varaline) autoriõigus kuulub SA INNOVEle aastani 2018 (kaasa arvatud) ISBN 978-9949-513-16-1 (pdf) Selle õppematerjali koostamist toetas Euroopa Liit Toimetaja: Raul Adlas – Tallinna Kiirabi peaarst Koostajad: A
annaabi.ee 
