5. Seos kaasajaga - Olulisemaid seoseid pole võimalik raamatust välja tuua. Maailmasõja koledused on minevik ning loodetavasti ei tule inimkonnal enam taoliste õudustega kunagi silmitsi seista. 6. Mõtted: -) ,,Me pole enam noorus. Me ei taha enam maailma vallutada. Me oleme põgenikud. Me põgeneme iseenda eest. Omaenda elu eest. Me olime kaheksateistkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja elu armastama; kuid me pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. Oleme välja lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist. Me ei usu enam sellesse; me usume sõjasse." -) ,,Niisama juhuslikult, nagu ma pihta saan, jään ma ellu. Pommikindlas varjendis võin ma puruks litsutud saada, lagedal väljal aga kümme tundi turmtuld vigastamatult üle elada. Iga sõdur jääb üksnes tuhande juhuse tõttu ellu. Ja iga sõdur usub ja usaldab juhust."
lobiseme kõigest, sest see päästab meid, et me hulluks ei läheks; senikaua kui me kõike selliselt võtame, avaldame vastupanu."(lk. 105) ,,Üks käsk tegi need rahulikud kogud meie vaenlasteks; teine käsk võiks nad meie sõpradeks muuta."(lk. 141) ,,Rinne on nagu puur, milles närvitsedes pead ootama seda, mis juhtub. Me lamame granaatide lennukaare võre all ja elame teadmatuse pinges. Meie kohal hõljub juhus. Kui mürsk tuleb, võin ma küüru tõmbuda, ja see ongi kõik; kuhu see sisse lööb, seda ma täpselt ei tea ega saa ka mõjutada."(lk. 77) ,,Iga sõdur jääb üksnes tuhande juhuse tõttu ellu. Ja iga sõdur usub ja usaldab juhust." (lk. 78) ,,Mulle tundub, et nad liiga palju räägivad. Neil on oma mured, eesmärgid, soovid, mida ma ei suuda mõista nii nagu nemad. Mõnikord istun ma ühega neist kõrtsi väikeses aias ja
3) Leer – armatseja, tunneb suurt huvi lõbumaja tüdrukute vastu 4) Tjaden – lukksepp 5) Haie Westhus – turbalõikaja, neist kõigist kõige tugevam 6) Franz Kemmerich – kõige noorem, Pauli sõber 7) Paul Bäumer – peategelane 8) Detering – talupoeg 9) Stanislaus Katczinsky – hüüdnimega (Kat) , 40-aastane salga peamees Nad olid 19 aastased, kui neid sõtta kutsuti. Nad läksid sõtta õpetaja Kantoreki õhtuamise peale. Kantorek oli nende klassijuhataja. Ta austas sõda ja mehi, kes oma kodumaa eest olid valmis seisma. Koos eelpool nimetatud 9 mehega oli rindele saadetud 150 meest, kuid pärast esimest tulevahetust olid nad kandnud suuri kaotusi. Tagasi tuli 150-est mehest 80. Esimene, kes klassivendadest suri oli Kemmerich. Paul ja Kemmerich olid lapsepõlvesõbrad. Nende emad olid tuttavad üksteisega. Kemmerichi ema palus Paulilt enne sõtta minekut, et too vaataks poja järele. Sellega
Läänerindel muutuseta. Rindeni on 9 km.14 päeva eesliinil magamata olla on jube,150mnest oli ja tagasi tulime 80mne mehega. Kannul seisavad meie sõbrad: Tjaden- kõhn lukksepp, Haie-turbalõikaja, Detering-talupoeg, Stanislaus-salga peamees. Kantorek oli meie klassijuhataja. Behm oli üks esimestest, kes langes, talle sattus mürsukild silmadesse ja jätsime ta. Peale esimest langejat saime aru, et kõik, mis meile on maailmast õpetatud on vale, meie maailmavaade muutus. Laatsaretis lamas Kemmerich, meie saatusekaaslane, kohe näha, et elu hakkab ta seest kaduma, tal oli ainult üks jalg alles. Kantorek oli kirjutanud Kropile, et oleme raudne noorsugu, aga see pole nii, 20nesed, aga oleme vanainimesed.
,,Ainult väike auk on näha; see oli üks õige tilluke, eksinud kild. Aga sellest piisas. Kat on surnud." Võib öelda, et see oli üks mind kõige rohkem mõjutanud kohti raamatus. Ühel hetkel oli inimene elavate kirjas (vigastatud, kuid siiski elus), aga järgmisel hetkel surnud. Sõda muudab inimesed tundetuks, nad teevad asju, mida endast ei oleks uskunud. ,,Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise ees. Me ei viska käsigranaate inimeste pihta- mida teame sel hetkel üldse sellest; me viskame neid käte ja kiivritega surma pihta, kes meid taga ajab." Lahingus ei loe see, milline inimene varem oli. Seal ei loe enam koolitarkus ega muud suhted. Kui teoses saab surma üks tegelastest Leer, ütleb Paul: ,,Mis on tal sellest nüüd kasu, et ta koolis nii hea matemaatik oli!" Tõepoolest, mis kaitset pakkus matemaatika oskus talle lahinguväljal!? Mitte mingit!
näota." Mis saab neist teose lõpuks? Kõik klassivennad on surnud ka. Ka Paul. II. Sõja mõju Missugust mõju avaldas sõda Paul Bäumerile ja tema sõpradele? Too näiteid. Too veel näiteid erinevatest tegelastest ja sõja mõjust neile. Millised omadused sõda esile toob? ,,Rinne on puur, milles närvitsedes pead ootama seda, mis juhtub. Me lamame granaatide lennukaare võre all ja elame teadmatuse pinges. Meie kohal hõljub juhus. Kui mürsk tuleb, võin ma küüru tõmbuda, ja see ongi kõik; kuhu see sisse lööb, seda ma täpselt ei tea ega saa ka mõjutada. Juhus ongi see, mis meid ükskõikseks teeb. " (63) ,,Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise eest. Me ei viska käsigranaate inimeste pihta. Me võime nüüd hävitada ja tappa, et ennast päästa ja kätte maksta." ,,Me oleme üksteise vastu kõik tunded kaotanud, me vaevalt et tunneme veel üksteist, siis
mis rindel saavutas oma parima, mida sõda üldse on sünnitanud seltsimehelikkuse! · (A. Kropp: ,,Sõda on meid kõige jaoks ära rikkunud.") Tal on õigus. Me pole enam noorus. Me ei taha enam maailma vallutada. Me oleme põgenikud. Me põgeneme iseenda eest. Oma enda elu eest. Me olime kaheksateistkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja elu armastama; kuid me pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. Oleme välja lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist. Me ei usu enam sellesse, me usume sõjasse. · Rinne on puur, milles närvitsedes pead ootama seda, mis juhtub. · Säärane turmtuli on liiast neile vaestele noorukitele. Nad on rindelähedasest nekruti-laagrist otsejoones sellesse täbarasse olukorda sattunud, mis isegi kogenud mehele halle juukseid tuua võib
varasemad. Kunagi ammu sõditi mõõkadega, aga nüüd on asendunud mõõgad tulirelvadega. „Läänerindel muutusteta“ raamatu tegevuses olid arenenud sõjatehnika kuulipildujatest granaatideni. Samas tapmine on tapmine ning see ei olene relvast, surma saadakse niikuinii. 3. Mida õpetati poistele koolis, mida väljaõppelaagris? Mis olid eesmärgid? Ja poiste hinnang? Koolis õpetati distsipliini ja seda, et tuleb oma isamaad teenida. Kantorek rääkis neile milline on rindeelu kuid nad tõdesid, et see on hoopsi midagi muud, mida oli neile räägitud. Eesmärgiks oli poisse harida ja õpetada välja tulevaseks eluks. Väljaõppelaagris õpetati, et sõdur peab mõistma maastikku, ta kõrv peab eraldama mürske nende kõla järgi ja teadma nende toimet, peab oskama ette määrata, kuhu nad sisse löövad, kuidas killud hajuvad ja mismoodi ennast nende eest kaitsta ning õpiti sõjatehnikat kasutama.
nad huvitatud raamatutest, muusikast, naistest ning kõrtsis käimisest, siis nüüd on kogu nende meeled, kogu tahe suunatud ellujäämisele. ,,Sõda on meid kõige jaoks rikkunud. Me pole enam noorus. Me ei taha enam maailma vallutada. Me oleme põgenikud. Me põgeneme iseenda eest. Omaenda elu eest. Me olime kaheksateistkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja elu armastama; kuid me pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. Oleme välja lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist. Me ei usu enam sellesse, me usume sõjasse." Nad on unustanud kõik ilusa. ,,Tütarlaps laudseinal on meile lihtsalt ime. Me oleme täiesti unustanud, et midagi sellist on olemas, ja isegi praegu ei usalda me veel oma silmi kuigi hästi. Igastahes ei ole me juba
2. Iseloomusta Paul Bäumerit Paul on noormees, kes juba 19-ndat eluaastat õpetaja utsitamisel astub sõjaväkke ning satub läänerindele. Ta kirjeldab üksikasjalikult julma sõja-aegset elu. Paul on ise kaastundlik, ent näeb, kuidas sõda teda ja ta kaaslasi jõhkarditeks muudab. Paul leiab, et tema generatsioon on kadunud põlvkond, kel pole enam võimalust ega oskust naasta tavapärase elu juurde. 3. Kuidas muudab sõda õpilaste suhtumist patriootlikesse õpetajatesse nagu Kantorek? Kogu klass registreeris end patriootilise õpetaja õhutusel vabatahtlikult sõjaväkke. Üsna pea saadi aru, et rindeelu on hoopis midagi muud kui see, mida rääkis neile koolis Kantorek. Sõda pole lihtsalt kodumaa kaitsmine vaid tuleb suuta, kuidagi selles kõiges ise ellu jääda. 4. Mil moel pääsesid Paul ja Kropp õppustel Himmelstobi türanniast? Himmelstob andis sõduritele kogu aeg igasuguseid ülesandeid. Peagi hakkasid sõdurid Himmelstoßile vingerpusse mängima
1. 5 tsitaati, mis mulle meeldisid 1. lk. 32, kus Katczinsky ütleb: ,,Silmad lahti, näppudele mahti" Ta viis mehed ühe tünnikese juurde, mis oli loomalihaga täidetud ja seejärel need kuldsed sõnad laususki, eesmärgiga meeste kõhud täis sööta. 2. lk. 35, kus Kat lausub: ,,Igal oal on oma viis, praegu esines neid viis". Ta ütles seda pärast kõhtu täis söömist, tagant ,,tuult" lastes. Minule tundus see üsna koomiline riim ja sellepärast see mulle meeldiski. 3. lk. 64, kus sõdur Tjaden ja sõnab allohvitser HimmelstoBile: ,,Ep ole, seal olid sa üksi" HimmelstoB sai Tjadeni peale vihakseks, sest viimane teda sinatas ja ütles talle: ,,Mis ajast peale me siis sinatame? Me pole ju veel koos maanteekraavis aelenud" Tjaden pani oma lausutuga HimmelstoBil suu kinni. 4. lk. 106, kus peategelane Paul ütleb: ,, Vaata ometi neid kergeid kingi, nendes ta küll kilomeetritki ei marsiks" Ta ütles seda siis kui nad oli tagalas, ühes nekrutite välilaagris. Seal olles
Kolme- ja neljakaupa jaotati nende klass jagudesse laiali, koos friisi kalurite, põllumeeste, tööliste ja käsitöölistega, kellega nad kiiresti sõbrunesid. Kropp, Müller, Kemmerich ja Paul sattusid üheksandasse jakku, mille ülemaks oli allohvitser Himmelstoss. Himmelstossi peeti kasarmu kõige tigedamaks. Kropi, Tjadeni, Westhusi ja Pauli peale oli ta eriti vihane ja nõudis palju. Paul pidi kord ta voodit 14 korda üles tegema, kuna Himmelstoss leidis alati millegi, mille kallal nokkida. Ta pidi Himmelstossi igivana ja kivikõva saapapaari pehmeks mudima. Allohvitseri käsu peale on ta hambaharjaga meeskonnaruumi põrandad puhtaks küürinud, kasarmuõuelt koos Kroppiga lume ära rookinud. Lund rookides külmusid nad, kuni ilmus üks leitnant, kes saatis nad kasarmusse ja tegi Himmelstossile kõva peapesu. Selle tagajärjeks pidas Himmelstoss nende peale veel suuremat viha. Ühel pühapäeval, kui
,,Läänerindel muutuseta'' Erich Maria Remarque Lugemispäevik Tegelased Paul ( peategelane, jutustaja ) - Kogenud sõdur, kes oli juba mitmeid kordi rindel käin ja mitu aastat kroonus veetnud. Oli väga mõtlik inimene. Tjaden Pauli klassivend, kes oli ka kroonus. Katczinsky - Pauli klassivend, kes oli ka kroonus. Sai surma mürsukillu tabamusest kuklasse. Ühel hetkel tundis Paul nagu oleks Kat tema vend. Kemmerich - Pauli klassivend, kes oli ka kroonus. Suri loo varajases staadiumis ära. Oli esimene surija seitsmest vabatahtlikust klassivennast, kes astusid kroonusse. Pärandas oma säärikud Müllerile
,,Läänerindel muutuseta" Erich Maria Remarque 1. Tegelased · Tjaden: Kõhn poiss ja ametilt lukksepp. Oli kompanii suurim söödik. · Müller V: Kandis raamatuid kogu aeg endaga kaasas, sest õppis sõjajärgseteks eelküpsuseksamiteks. Oli Pauli klassivend. · Müller: Ta oli üpris ettenägelik, kui paraku juhm poiss. Ta saab endale Kemmerichi saapad, kuid pärast valgusraketiga kõhtu saamist sureb. Hiljem saab need saapad endale Paul. · Albert Kropp: Väikest kasvu noormees, kellel oli väga hea pea, mis sai paljudest keerukatest asjadest aru. Oli Pauliga väga hea sõber ja ka klassivend. Sai killu jalga, mille tõttu talt see ka amputeeriti. · Leer: Täishabemega noormees. Talle meeldisid lõbutüdrukud. Käis Pauliga samas klassis. Sureb lõhkise puusa tõttu, mille põhjustab mürsukild. Õige surmapõhjus
saab vigastada ka Pauli kõige ustavam kaaslane Kat. Paul üritab kõigest väest teda seljas tagasi viia, et ta ravile kiiresti saaks. Sidumispunktis selgub, et Kat on teel granaadikillu pähe saanud ja surnud. See on raamatu peategelasele kõige rängem hoop. Paul läheb tagasi rindele, kuid natuke hiljem sügisel hukkub ka tema. 5. Peategelased: Paul Bäumer, Stanislaus Katczinsky, Albert Kropp Kõrvaltegelased: köögitoimetaja Heinrich, kooliõpetaja Kantorek, Franz Kemmerich, Pauli ema, õde ja isa, allohvitser Himmelstoss, leitnant Bertinck, Josef Hamacher, Peter, Franz Wächter, Lewandowski, Marja Lewandowski, Haie Westhus, Müller, Leer, Detering, Tjaden, Mittelstaedt. Paul Bäumer- ta oli 19 aastane noor koolipoiss, kellele meeldis kirjutada ja raamatuid lugeda. Ta oli keskmise kehaehitusega ning pärit natuke vaesemast perekonnast. Tal on isa, vanem õde ja ema, kes on haigestunud vähki. Tema kõige paremaks kaaslaseks
saab vigastada ka Pauli kõige ustavam kaaslane Kat. Paul üritab kõigest väest teda seljas tagasi viia, et ta ravile kiiresti saaks. Sidumispunktis selgub, et Kat on teel granaadikillu pähe saanud ja surnud. See on raamatu peategelasele kõige rängem hoop. Paul läheb tagasi rindele, kuid natuke hiljem sügisel hukkub ka tema. 5. Peategelased: Paul Bäumer, Stanislaus Katczinsky, Albert Kropp Kõrvaltegelased: köögitoimetaja Heinrich, kooliõpetaja Kantorek, Franz Kemmerich, Pauli ema, õde ja isa, allohvitser Himmelstoss, leitnant Bertinck, Josef Hamacher, Peter, Franz Wächter, Lewandowski, Marja Lewandowski, Haie Westhus, Müller, Leer, Detering, Tjaden, Mittelstaedt. Paul Bäumer- ta oli 19 aastane noor koolipoiss, kellele meeldis kirjutada ja raamatuid lugeda. Ta oli keskmise kehaehitusega ning pärit natuke vaesemast perekonnast. Tal on isa, vanem õde ja ema, kes on haigestunud vähki. Tema kõige paremaks kaaslaseks
Läänerindel muutuseta ehk lugu kadunud põlvkonnast Remarque ei suutnud unustada neid õudusi, mida ta oli kogenud I maailmasõjas. Sügavast sisemisest vajadusest jutustada, mis oli teda vapustanud ja hirmutanud, sündiski tema esimene romaan "Läänerindel muutuseta", mis räägib 19-aastastest koolipoistest, kes on üleöö sattunud sõja hävitavatesse leekidesse. Neil pole mingeid elukogemusi, vaid koolitarkus, aga sellest ei piisanud, et kergendada surijate piinu, vedada haavatuid ja istuda kaevikus. Kõik see, mis oli neile tundunud tähtis, tundus nüüd mõttetu.
nimed vabatahtlikena kirja pani (lk 11-12) Franz Kemmerich alates lk 12, jalg amputeeriti *samast klassist sõtta läinud, üheksateistkümneaastased · Täna harjutasime lõunaajal terve tund auandmist, sest Tjaden oli üht majorit lohakalt tervitanud. Katil ei taha see tõik kuidagi meelest minna. Ta ütleb: ,,Pane tähele, me kaotame selle sõja, kuna me liiga hästi au anname." (lk28) · Juhus ongi see, mis meid ükskõikseks teeb. Paar kuud tagasi istusin ühes varjendis ja mängisin skatti; mõne aja pärast tõusin püsti ja läksin ühte teise varjendisse tuttavaid külastama. Kui ma tagasi tulin, polnud esimesest varjendist enam midagi alles, raskekaliibrilise otsetabamus oli selle puruks tampinud. Läksin teise varjendi juurde tagasi ja jõudsin just õigeaegselt pärale, et aidata mehi välja kaevata. Vahepeal oli samasugune mürsk varjendi kinni matnud. (lk 63)
Sõda kogenud põlvkonda nimetati õigusega ,,kadunud põlvkonnaks", sest kes rindel ei hukkunud, said haavata hingeliselt. Tuhanded sõdurid hukkuvad mõttetutes võitlustes. Ainult kõige tugevamad elavad üle sõja jubedused: "Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema." Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid ja ükskõiksed rindevõitlejad, kes püüavad oma tundeid alla suruda, et mõistust selgena hoida. Iga sõdur jääb üksnes tuhande juhuse tõttu ellu. Juhused on ainsad, mida sõduripoisid suudavad usaldada ja uskuda. Nad on üksteise vastu tunded kaotanud, suudavad mingi ime jõul veel joosta ja tappa- see on rutiin. Sõjas osalevad mehed harjuvad kõigega, ka kaitsekraaviga. Teose tegelane Albert ütles: ,, Sõda on kõige jaoks meid ära rikkunud." Nende ainukene viis, kuidas sõda mõtetest eemale tõrjuda oli kaarte mängida, ka vaenlase tule all olles. Rindel olles
Marili Maar MT-12 Läänerindel muutusteta Erich Maria Remarque 1. a) ,,See oleks teile mokkamõõda" lk 7- Mingi asi on kellelegi meelepärane. b) ,,Käimla on sõdurile selleks paigaks, kus ta keelt pruugib ja peksab, aseaineks kodukoha kõrtsile" lk 10- Sõdur käitub sõjaajal käimlas olles samamoodi nagu kodukoha kõrtsis. c) ,,Käsk on käsk ja seda tuleb täita" lk 20- Kui mingi ülessanne on käsuga antud, tuleb seda ka täita. d) ,,Kui sa õpetad koera kartuleid sööma, ja talle siis hiljem lihatüki ette viskad, siis napsab peni niikuinii sellest kinni, sest see on tal loomuses"lk 30- Inimesele võib kõikke õpetada, aga kui avaneb võimalus, käitub ta ikka nii nagu tema loomuses.
Remarque’i ennast. Ka Bäumer armastas muusikat, raamatuid ning oli üldiselt õrna loomuga. Teoses leidub ka palju kriitikat valitseva olukorra kohta ning realistlikke olukorrakirjeldusi sõjas toimuvast. Bäumeril oli ka mitmeid rindekaaslasi: kogenud sõjamehed Katczinsky ja leitnant Bertinck, koolikaaslane Kropp, suure isuga Tjaden. Ebameeldivad tegelased on Himmelstof, pahatahtlik tagasundija kasarmuhoovil, ja vihatud õpetaja Kantorek. Vaenlaste poolelt on nime ja näo saanud ainult prantslane Duval, kelle Bäumer lähivõitluses surnuks torkab. Bäumeri ja Franz Kemmerichi emade kujudes korduvad kõikide emade kannatused, kes on pidanud oma pojad sõtta saatma. Remarque’i loomingut läbib tõdemus, et inimese tõeliseks vaenlaseks ei pruugi olla teine inimene, vaid surm. Nagu teosest näha võib, jõuavad kirjaniku tegelased sellele arusaamale sageli lähedase inimese kaotuse kaudu.
. Enam ta ei tegele sellega. Vanematel meestel on, kuhu tagasi pöörduda, ent neil, noortel ei jõudnud elu alatagi, kui juba sõtta saadeti. Nende elud on tühjad, ent nad ei ole kurvad. Nende silmis on ainult tõsiasjad õiged ja tähtsad häid saapaid on harva leida, ning sanitaril on neid vähem vaja, seega Müller juba passis seal. Kropp, Müller, Kemmerich ja Paul sattusid üheksandasse jakku, kõige julmema ülemuse juurde allohvitser Himmelstoss, keda kutsuti nahanülgijaks. Ta sundis neid igasugu mõttetuid töid tegema(hambaharjaga põrandat pesema, prügikühvliga lund rookima...). Ent lõpuks nad astusid vastu, ütlesid, et tahavad tema kohta kõik välja öelda ja käske täitsid aeglasemini. Siis jättis ta nad rahule. Paul mõtles oma noorusele, nad olid noore ja süütud. Ent sõjaväe õpe oli neid muutnud, tähtis oli aint sõda ja oskused..
mõistuse juures püsida. Siiski keegi neist ei unustanud, et kõik see, mis praegu kivina neisse oli vajunud, tõusis pärast sõda jälle pinnale ja alles siis leiab aset tõeline võitlus elu ja surma vahel (Remarque 1983: 87). Sõda muutis inimesi tundmatuseni ja see tuli eriti hästi ilmsiks tõsiasjas, et rindel olles on kõigil mõttes üks eesmärk: ellu jääda. ,,Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise eest. Me ei viska käsigranaate inimeste pihta mida teame sel hetkel üldse sellest; me viskame neid käte ja kiivritega surma pihta, kes meid taga ajab; [---] Kui sinu isa tuleks nendega seal, sa ei kõhkleks talle käsigranaati rindu viskamast!" (Remarque 1983: 71) Viisakatest ülikonnas koolipoistest, kes vabal ajal linnas jalutasid ja välikohvikus istusid, oli nüüd saanud väljapääsmatus olukorras vaevlevate noormeeste kamp. Sellesse keerisesse sattununa polnud kellelgi lihtsat väljapääsu. Nad olid kurnatud ja
õudusega. 8. Minu arvates ei ole ka sõda õige asi. Miks keegi peab surema enne oma saatuslikku surma. Igaüks kes on siia sündinud on elu vääriline. Tapmine on kole asi ja ma ei saa aru kuidas saab üldse siin maailmas sellist asja lubada ja korraldada. Korraldatakse mingid sõjad, mis mõttes? Et tappa oma vastast. Milleks siis? Kõigil on pärast eluaeg paha olla, et nad on iseennast tapnud. Mina või keegi teine vahet ei ole üks samasugune inimene, olend. Aga siin raamatus sain aru, et 1 põlvkond suri mitte millegi eest. Kes pääsesid olid kõik vaimsed invaliidid. Väga kurb ja traagiline lõpp noortele andekatele inimestele. Peategelane Paul suri kõige viimasena. Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult ühe lausega: LÄÄNERINDEL MUUTUSETA.
Pauli süda läks hellaks ning andis neile oma kartulikotlette. Üks venelane, kes oskas saksa keelt, mängis talle pilli. Enne rindele tagasi minuekut külastasid Pauli ta õde ja isa. Üheksandas peatükis otsib Paul rindele saabudes ülesse Kati ja Kroppi. Samal õhtul lähevad nad kohe luurele, kuid luuramine läks halvasti, hakkas pommitamine ning Paul pidi varjuma augus. Prantslased jooksid temast mööda. Paul oli hirmul. Varsti kukkus samasse auku prantsuse sõdur, kes oli suremas. Paul üritas teda elustada ning tundis süüd tema surma pärsast. Pärast lahingu rahunemist jooksis Paul tagasi oma kaevikusse, kus kohtus kohe Kati ja Kroppiga. Nad rahustasid Pauli tapalugu kuuldes maha. Kümnendas peatükis saadetakse mehed ühte küla valvama, kust pole veel jõutud toiduladu tühjaks teha. Mehed veedavad seal mitu päeva ning söövad korralikult seapraest kõhu täis ning suitsetavad sigarit
Heinrich- kokk Himmelstof- allohvitser, keda peeti kasarmus kõige tigedamaks nahanülgijaks. Ta oli väike ja 10.a kroonut teeninud mees rebasekarva punaste ülespoole krutitud vurruotstega, eraelus kirjakandja. 6. ,,Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab kui sa hakkad selle üle järele mõtlema." ,,Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed; oleme julmad ja kurvad ja pealsikaudsed- ma usun, et oleme kadunud." ,,Sõda on samasugune surmapõhjus nagu vähktõbi ja tuberkoloos, nagu gripp ja verine kõhutõbi. Surmajuhtumid on üksned palju sagedamad, erilaadsemad ja julmemad." ,,Niisama juhuslikult, nagu ma pihta saan, jään ma ellu. Pommikindlas varjendis võin ma puruks litsutud saada, lagedal väljal aga kümme tundi turmtuld vigastamatult üle elada. Iga sõdur jääb üksnes tuhande juhuse tõttu ellu. Ja iga sõdur usub ja usaldab juhust." 7. Võitlus elu ja surmaga on tänapäeval üks tavalisemaid asju, mida
Heinrich-kokk Himmelstof- allohvitser, keda peeti kasarmus kõige tigedamaks nahanülgijaks. Ta oli väike, masajas ja 10 . a kroonut teeninud mees rebasekarva punaste ülespoole krutitud vurruotstega, eraelus kirjakandja. 6. ,,Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab kui sa hakkad selle üle järele mõtlema." ,,Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed; oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed ma usun, et oleme kadunud." ,,Sõda on samasugune surmapõhjus nagu vähktõbi ja tuberkuloos, nagu gripp ja verine kõhutõbi. Surmajuhtumid on üksnes palju sagedamad, erilaadsemad ja julmemad." ,,Niisama juhuslikult, nagu ma pihta saan, jään ma ellu. Pommikindlas varjendis võin ma puruks litsutud saada, lagedal väljal aga kümme tundi turmtuld vigastamatult üle elada. Iga sõdur jääb üksnes tuhande juhuse tõttu ellu. Ja iga sõdur usub ja usaldab juhust." 7
maoga seonduv. Igavuse peletamiseks mängisid nad sageli kaarte. Allohvitser Himmelstoß oli karm, lühikest kasvu mees. Sõdurid läksid laatsaretti Franz Kemmerichti külastama. Tema jalg on amputeeritud ning ta näeb halb välja. Hoolimata ta surmaeelsest välimusest lohutavad külastajad teda ning lubavad, et ta saab terveks. Müller, märkab ta asjade seas saapaid ning soovib neid endale saada, kuid haige ei anna. Isegi lahkudes ei saa ta saapaid unustada. II Paul arvas, et vanematel sõduritel on kergem, sest neil on kindlad eesmärgid mille nimel elada (naised, lapsed, väljakujunenud hobid), noortel on ainult vanemad ja mõnel tüdrukud. Himmelstoß oli eriti karm Bäumeri, Kropi, Tjadeni ja Westhausi peale. Paul pidi kord ta voodit 14 korda üles tegema, pidi saapad pehmeks mudima, hambaharjaga põrandat pesema jne. Peagi hakkasid sõdurid Himmelstoßile vingerpusse mängima. Välikäimlat teisaldades teesklesid nad komistamist ning
,,Läänerindel muutuseta" FOTOROMAAN Võimlemistundides pidas Kantorek meile ülipikki Muutke teksti laade loenguid seni, kuni meie klass tema juhtimisel nagu Teine tase üks mees piirkonna Kolmas tase komandatuuri marssis ja Neljas tase oma nimed vabatahtlikena kirja pani. Viies tase Siin lamab meie
" - Seda peaksid kõik teadma, kõik need kelle pärast meie mehed sõjas sõdivad. See, kui saadetakse minu isa, vend ja mu mees sõtta selle pärast, et meie riigi poliitikud ei süüda välispoliitikas suhteid korras hoida see on idiootsus! · "Me muutusime karmideks, jõhkrateks - ja see oli hea, sest just neid omadusi oli meil vajaka." - Noored mehed vorbitakse sõjas jõhkarditeks. · "Me ei viska nalja sellepärast, et meil on huumorimeelt, vaid me püüame oma huumorimeelt säilitada, sest selleta oleksime omadega läbi." - Poisid üritavad hoida huumorisoont, et mitte täiesti hulluks minna. · "Meie teadmised elust piirduvad surmaga." See on tõsi, sest suuremale osale sõjas sõdijatele, eriti noortele meestele, pole antud muud elu. Neil paljudel ei ole võimalust luua perekond, ehitada maja, käia tööl. Saada lapsi. Nende kogemused
E. M. Remarque sai 1929. aastal ilmunud raamatuga „Läänerindel muutuseta” peaaegu üleöö kuulsaks. Järgneval aastal vändati selle kohta ka film. Remarque viimane romaan „Varjud paradiisis” ilmus aasta pärast tema surma. 7. Loovülesanne 1. Kes klassivendadest ei saa lahingus surma? Albert Kropp 2. Mis on peategelase nimi? Paul Bäumer 3. Kellega sai Paul sõjaajal kõige paremini läbi? Stanislaus Katczinskyga 4. Mis oli poiste klassijuhataja nimi, kes sõdis maaväes? Kantorek 5. Mis oli selle allohvitseri nimi, keda kõik poisid vihkasid? Himmelstob 6. Kuidas kutsuti uusi ning kogenematuid sõduripoisse? Nekrutid 7. Kes oli Tjaden ametilt? Lukksepp 8. Mille tagajärjel suri Haie? Mürsukild käristas selja lõhki 9. Kui vana oli Kat? 40. aastane 10. Mitu meest jäi 150 mehest pärast rindel käimist esialgu ellu? 32
Inimesed annavad maailmale tähenduse läbi oma mõttemaailma ja läbi oma tegude. Üheks selliseks tähenduseks on sõda. Sõda, mis on diplomaatia jätkumine militaarsete vahendite läbi ja tihti nimetatakse relvastatud kokkupõrkeks kahe või enama osapoole vahel. Erich Maria Remarque raamat "Läänerindel muutusteta" on teos, mis käsitleb noorte meeste maailma, selle erinevusi, pannes meid lahti mõtestama sõja tähendust, sõprust ja elu väärtust. 19-aastane sõdur Paul Bäumer läks noorelt sõtta ja võitles Esimeses maailmasõjas Prantsusmaa läänerindel. Sõjas on sõprusel suur tähtsus, siin toetatakse üksteist. Pauli sõbrad Katczinsky, Paul, Haie, Kemmerich ja Kropp aitasid üksteist ka kõige suuremas ohus. Nende sõprus tugevnes aina sõja jätkudes ja kui sõber langes, hoolitsesid nad tema eest kuni ta oli lahkunud nende hulgast või otsisid talle kohest abi. Kui Kemmerich kaotas oma jala, külastas Paul teda igav võimalusel, et olla talle
Läänerindel muutusteta Mida ta tahab? Pauli elu on muutunud tühiseks, igaüks seisab oma elu eest. Elu rindel, kus kaevikud on pideva suurtükitule all ning lahinguväli kaetud laipadega, on raske ning väsitav. Igapäevaselt näeb ta, kuidas tema rindekaaslased ja sõbrad surevad või raskeid kaotusi kannavad, see hävitab ta sisemiselt, muudab loomaks. Ta õpib, kuidas tunded alla suruda, instinktiivselt reageerida, et mitte mõistust kaotada ning eluga pääseda. Iga päev võib olla viimane. Lk 20 lõik 8 „Me muutusime karmideks, umbusklikeks, halastamatuteks, kättemaksuhimulisteks, jõhkrateks – ja see oli hea, sest just neid omadusi oli meil vajaka.“ Mis takistab või soodustab tema soovi täitmist? Teose tegevus toimub Esimese maailmasõja ajal, mille käigus hukkus miljoneid inimesi. Raamatu alguses oli sõtta minek vabatahtlik, kuid siiski mängiti meeste südametunnistusega: oma kodumaad oli vaja kaitsta ning rohkem maid vallutada. Raamatu are
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
