Arutlus "Kuidas muudab sõda inimest? (0)

Kuidas muudab sõda inimest?
„Ma ei leia siin enam õiget asu, see maailm on mulle võõras. Ühed pärivad, teised ei päri, ja viimaste puhul on ilmselt näha, et nad on selle üle uhked ; sageli ütlevad nad seda isegi säärase mõistva ilmega , nagu rõhutades, et sõjast ei saa ju rääkida. „
Paul Bäumer oli noor loominguline mees, ta armastas väga muusikat ning kirjandust, ning proovis ka ise raamatuid kirjutada. Ta andis teistele õpilastele järelaitamistunde, nendest tundidest teenitud rahaga ostis ta endale raamatuid. Ta armastas lugemist. Ta luges kohusetundilkult igasugust kirjandust, kuigi tihti talle loetud raamatud ei meeldinud, ta eelistas ajakohaseid raamatuid. Kuid puhkusele minnes ei pakkunud üksi raamat talle huvi. Ta võttis mõne kätte, lehitses seda, kuid ei suutnud lugeda. Rindel oli ta tihti mõelnud, et tahaks juba koju, puhkusele. Kui lõpuks tuli puhkuse teade oli ta selle üle rõõmus ning teised oli veidi isegi kadedad, et Paul saab koju minna. Niikui aga Paul koju jõudis, mõistis ta, et ei soovi seal olla.Ta oli liiga palju näinud ja kogenud. Ta oli ära lõigatud oma vanast maailmast. Ta ei osanud käituda enam tavalises elus, ainus koht kus ta hakkama sai oli rinne. Ta mõistis, et endist Paluli pole enam olemas.
„Ma istun ema voodiäärel. Ma hingan sügavalt sisse ja välja ja sõnan endamisi: „Sa oled kodus, sa oled kodus.“ Ent kuidagi ei saa ma lahti ujedusest, mis mind valdab ega lase kõigega veel kohaneda. Siin on minu ema, siin on minu õde, seal ripub minu klaaskast liblikatega ja kõrvaltoas on mahagonipuust klaver – aga mina pole veel jäägitult siin. Minu ja kõige selle vahel on mingi loor ja üksainus samm – sõda.“
Kord läheb ta isaga tolle lemmikkõrtsi kaasa, kus neid võtab vastu alaline laudkond. Kõik räägivad talle, et sõda on raske, kuid samas, et sõdurid on ikka mökud ja peaks need prantslased juba maatasa tegema. Kõik praalivad, ise mõistmata midagi sõjast ja rindest. See on viimane hetk, kus Paul mõistab, et teda ei seo enam tavalise eluga mitte miski. Mitte ükski inimene, kes pole päriselt rindel olnud ei mõista sõjakoledusi.
Rindel toetuvad sõdurid üksteisele. Selleks, et sõjas vastu pidada ning taluda inimeste toorestumist ja surma tekib rindel olevate sõdurite vahel suur sõprus. Nad on üksteise heaks kõigeks valmis, minule jäi mulje, et tihti elavad nad rohkem üksteise kui enda nimel. Hea näide sellest on raamatu lõpp, kus sureb Kat. Kogu selle aja on Paul ellu jäänud. Kõik tema klassikaaslased on surnud ning tema sõpruskonnast on elus veel ainult Kat, kes on temast oluliselt vanem ja elukogenum. Kuid siis saab Kat vigastada. Paul võtab kokku kogu oma jõu ning riskides omagi eluga tassib Kati seljas laatsaretti, kuid sinna jõudes avastatakse, et Kat on juba surnud, ta oli saanud granaadikillu pähe. See oli väga tugev hoop Paulile, sest sõjas üksi hakkama ei saa, peab olema keegi kellele toetuda, kelle eest võidelda. Ning Paul kaotab lootuse , ta ei usu enam tulevikku ning langeb üsna pea ka ise. Tal polnud enam kedagi või midagi mille nimel võidelda.
Ma pole kunagi õieti mõistnud sõja mõtet. Täpselt nagu raamatuski öeldi: „Üks käsk tegi need rahulikud kogud meie vaenlasteks; teine käsk võiks nad meie sõpradeks muuta. Paar inimest, keda keegi meist ei tunne, istusid laua taha ja kirjutasid ühele dokumendile alla, ning juba aastaid on meie ülim siht see, mida muidu kogu maailma põlgab ja mille eest ta kõrgeima karistusmäära langetab.“
Mina arvan, et sõdurid ei mõistnud õieti isegi, mille eest nad võitlevad. Neile öeldi, et võitlevad isamaa eest, kuid mina arvan, et sisimas võitlesid nad üksteise eest. Nad võitlesid mitte selleks, et ise ellu jääda, vaid selleks, et oma sõpru päästa. Nad võitlesid, et päästa sõprade elu, sest teadsid, et sõpradeta nad rindel hakkama ei saa.
Paul Bäumer ning tema klassikaaslased on kahekümneaastased ning kui tavalises elus oleks nad huvitatud raamatutest, muusikast, naistest ning kõrtsis käimisest, siis nüüd on kogu nende meeled, kogu tahe suunatud ellujäämisele.
„Sõda on meid kõige jaoks rikkunud. Me pole enam noorus. Me ei taha enam maailma vallutada. Me oleme põgenikud. Me põgeneme iseenda eest. Omaenda elu eest. Me olime kaheksateistkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja elu armastama ; kuid me pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. Oleme välja lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist. Me ei usu enam sellesse, me usume sõjasse.“
Nad on unustanud kõik ilusa.
„Tütarlaps laudseinal on meile lihtsalt ime. Me oleme täiesti unustanud, et midagi sellist on olemas, ja isegi praegu ei usalda me veel oma silmi kuigi hästi. Igastahes ei ole me juba aastaid midagi selletaolist näinud, mitte midagi säärast, mis kaudseltki meenutaks sellist rõõmu, ilu ja õnne. Me tunneme erutusega, et see on rahu, niimoodi peab see olema.“
Nad on unustanud, et maailmas on olemas õrnus ja headus ja ilu. Nad pole juba teab mis ajast näinud ühtegi naist . See on ideaalne märk sellest kui äralõigatud muust maailmast nad on, kogu nende elu keerleb sõja ümber.
Rindesõdurid, Paul Bäumeri sõprusringkond, kellest juttu on, arutavad tihti tuleviku ning sõja lõpu üle. Nad arutavad, mis ametit keegi pidama hakkab ning mida keegi teeb esimese asjana sõja lõppedes. Nad ootavad sõja lõppu, kuid samas teavad sisimas, et nad ei saa sõja lõppedes hakkama. Nad on nii noorelt sõtta läinud, et ei tea päris elust veel midagi. Neid pole kindlat ametit ega naist, tagasiminnes pole neil ühtegi toetuspunkti kellele või millele toetuda. Ning iga hetkega kui Paul näeb oma sõpru suremas, kahanevad tema tulevikulootused.
Raamatus ongi väljendatud seda, kuidas sõda rikub inimese. Kuidas inimene võib olla osav sõdur, kuid koju minnes ei leia ta enam kuidagi asu. See kõik väljendub ka romaani keelelise poole pealt ning stiilist. Raamatus on loodud palju vastandeid . Vastandatud on sõda ja rahu, sõdureid ja tavalisi tsiviilelanikke, kuid ka näiteks loodust ja lahinguvälja, raamatuid ja rindevestlusi jne.
„Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed, oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed – ma usun, me oleme kadunud.“
See lause iseloomustab väga hästi Pauli ning tema rindekaaslasi. Nad olid veel lapsed, kuid samas kogenud kui vanurid . Nad olid julmad, kuid samas kurvad oma julmuse ning tapmiste üle jne.
Teose lõpetanud mõistsin kõiki neid emotsioone, mida sõdurid koju tulles läbi elavad, palju paremini. Kõrvalvaatajad ei mõista kunagi neid emotsioone, mida tunnevad sõdurid, kui tapavad inimese, kes oleks võinud sama hästi olla nende parim sõber, kuid muudeti ühe käsuga nende vaenlaseks.
Sõdurite elu on raske, nad näevad surma. Nende päev koosneb surmast. Nad tapavad inimesi ning samal ajal näevad oma sõpru suremas. Nad lähevad koju, kuid isegi seal ei suuda olla rahulikult, sest mõtlevad sõpradele, kes on praegu rindel ning võivad nende abi vajada.
Minul oli kunagi sõbranna, kelle isa oli sõdur. Isa oli kogu aeg Afganistaanis ning teistes välisriikides, minu silmis , võitlemas mitte millegi ja mitte kellegi nimel. Kuid sõbranna ütles mulle tihti, et isa on välismaal, sest kui ta juba kord on oma rühmaga sõjas käinud, siis teistkordselt ta ei saa enam lasta rühmal ilma temata minna. Ta kuulub sinna. Kunagi ma ei mõistnud seda üldse, kuid nüüd raamatut lugedes tuli see vestlus mulle uuesti meelde ning aastatega erinevaid raamatuid lugedes hakkan seda üha enam mõistma. Arvan, et ka tänapäeva sõdurid ei saa kodus tihti rahu, sest olgu neid perekond või mitte, neile on sama kallid ning olulised ja sõdur-kaaslased ning ühe nende surm mõjub sama laastavalt kui pereliikme surm.
Ning kui Paul kaotas Kat’i, siis polnud tal enam midagi mille nimel elada. Ta ei suutnud suhelda tavaliste inimestega, sest need ie mõistnud teda, kõik tema klassikaaslased olid aga surnud. Tal polnud enam midagi kaotada.
„Olen üpris rahulik. Järgnegu kuud või aastad, nad ei võta enam minult midagi, neil ei ole minult enam midagi võtta. Ma olen nii üksi ja nii ilma ootuseta, et ma neile hirmuta vastu võin vaadata.“