KÜÜDITAMINE (0)

KÜÜDITAMINE
Pärast Eesti iseseisvuse hävitamist tugineti kohtupidamisel VNSFV kriminaalkoodeksile ning süüdimõistvate otsuste langetamine muutus imelihtsaks. Kuritegelikuks loeti isegi Eesti Vabariigi moodustamine. Süütute inimeste kadumine ja arreteerimiste arv suurenesid pidevalt. 1940.-1941. aasta talvel alustasid julgeolekuorganid eeltööd massiküüditamise läbiviimiseks Eestis. Tulevane rindejoon tuli "sotsiaalselt võõrast elemendist" puhastada .
Eesti rahva küüditamine Siberisse algas ööl vastu 14. juunit 1941. Raudteede kõrvalharudele varuti 490 vagunit. Maakondades koostatud nimekirjade alusel kuulus Eestist väljasaatmisele 11 102 inimest. Kedagi kohtulikult süüdi ei mõistetud, sageli piisas lihtsast pealekaebusestki. Deporteerimine loodeti nii Eestis, Lätis kui ka Leedus edukalt läbi viia ühe päeva jooksul. Tegelikkuses operatsioon venis ja inimeste püüdmine jätkus 17. juunini. Kokku deporteeriti Eestist üle 10 000 inimese. Enamus täisealistest meestest kuulutati arreteerituiks ja lahutati perekondadest. Edasi kulges nende tee täistuubitud vagunites Narva ja Irboska kaudu Siberi surmalaagritesse, kus suurem osa neist peagi hukkus või hukati. 1942. aasta kevadeks oli umbes 3500 laagritesse paigutatud mehest elus veel vaid paarsada. Naised ja lapsed saadeti asumisele Kirovi ja Novosibirski oblastitesse. Raske töö, nälg ja kurnatus said sealgi saatuslikuks pea pooltele, pärast sõda õnnestus koju naasta 49% küüditatutest.
1949. aasta märtsis viidi Eestis, Lätis ja Leedus läbi järjekordne suurküüditamine. Nõukogude võim otsustas Eestist igaveseks NSV Liidu kaugematesse piirkondadesse eriasumisele saata 22 326 inimest. Kokku kuulus Balti riikidest väljasaatmisele üle 100 000 süütu inimese. Suuroperatsioonile anti nimeks "Priboi" (Murdlainetus) ning selle otseseks juhtimiseks moodustati Riiga NSV Liidu sisevägede ajutine staap . Kokku kaasati küüditamisaktsiooni läbiviimiseks üle 76 000 inimese, kellest valdava osa moodustasid kohalikud nõukogude aktivistid. Väljasaadetavate tabamiseks moodustati Eestis 1987 operatiivgruppi ning nähti ette 16 pealelaadimispunkti ja 19 esheloni moodustamine. Hoolikalt ettevalmistatud operatsioon loodeti läbi viia ühe päevaga.
Eestis algas küüditamine 25. märtsi varahommikul. Väljasaadetavate toomine laadimispunktidesse kujunes algul väga aeglaseks ning eshelonide komplekteerimine ja inimeste pealelaadimine venis kuni 29. märtsini. Ettenähtud plaani mittetäitmise hirmus haarasid operatiivgrupid kaasa isikuid, keda polnud küüditamisnimekirjadesse kantudki, sageli aeti kodudest välja vanurid , raskesti haiged ja vanemateta alaealised lapsed. Väljasaadetavad koos nende väikese pagasiga anti laadimispunktides üle julgeolekutöötajast komandandile. Pärast isikuandmete kontrollimist paigutati küüditatavad mitmekümne kaupa raudteel ootavatesse vagunitesse. Samal ajal kirjutas parteiaktiiv väljasaadetavate tühjades kodudes üles kogu nende vara, kümne päeva jooksul tuli see realiseerida või jagada laiali kohalikele kolhoosidele.
Viimased küüditatute eshelonid lahkusid Eestist 29. märtsi õhtul. Kuigi ligi kolmandikul algselt nimekirjadesse kantutest õnnestus tabamisest pääseda, viidi mõne päevaga oma kodudest Siberisse üle 20 000 inimese, mis moodustas ligikaudu 2,5% tollasest Eesti elanikkonnast. Suurem osa neist saadeti Krasnojarski kraisse ja Novosibirski oblastisse. Valdava osa küüditatutest moodustasid naised ja lapsed, sest reeglina olid perekonnapead juba varem arreteeritud. Operatsioon "Priboi" käigus veeti Balti riikidest tervikuna 1949.aasta märtsis välja üle 92 000 inimese. Kommunistliku partei, riikliku julgeoleku ja siseministeeriumi ühiselt ette valmistatud suurkuritegu oli jõhkralt ellu viidud .