Külm sõda (0)

Külm sõda
II maailmasõjale järgnenud aastatel olid Ameerika Ühendriigid globaalsetes küsimustes juhtpositsioonil. Olles suures sõjas võidukad, jäid Ühendriigid ise sõjast purustamata ning rahvas oli kindel oma missioonis nii kodu kui ka välismaal. USA liidrid tahtsid säilitada riigi demokraatliku struktuuri, mida nad olid kaitsnud tohutu hinnaga, ning jagada jõuka riigi hüvesid nii laialdaselt kui võimlik. Nende jaoks oli see „Ameerika sajand“.
Külm sõda, mis kasvas välja kauaaegsetest lahkarvamustest Nõukogude Liidu(edaspidi NL) ja USA vahel, oli sõjajärgse perioodi tähtsamaid poliitilisi küsimusi . Peale sõda üritas Ameerika jagada teiste riikidega oma vabaduse, võrdsuse ja demokraatia põhimõtteid. NL oli aga oma tegevuskava, mis vastandus täielikult Ameerika demokratiseerimise plaanile .
Külma sõja algusest andsid märku riigijuhtide avalikud esinemised . 1946 a kuulutas Stalin , et maailmamajnduse praeguse kapitalistliku arengu juures on rahvusvaheline rahu võimatu. Õli lisas tulle Winston Churchilli jutt „raudsest eesriidest“, ta lisas et Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid peavad tegutsema koos, et tõrjuda Nõukogude Liidu ohtu.
Vaoshoidmise doktriini kasutas esimest korda Suurbritaania kui ta aitas Vahemere idaosa maid, et seal kommunistid võimule ei pääseks. Kuna aga Suurbritannia nägi, et ei suuda sellega toime tulla palusid nad abi USAlt, kes töötas kohe välja „ Trumani doktriini“. Truman : „Ma arvan, et Ühendriikide poliitika peab toetama vabu rahvaid, kes võitlevad sõjaliste diktatuuride rõhumise või välise surve vastu!“ Selle mõte teostamiseks sai Truman ka Kongressilt raha, aga nüüd oli vaja veel rahvast veenda selles, et Maailma on vaja aidata. Sellepärast liialdaski Truman, öeldes et Ameerika Ühendriike ähvarab suur oht kommunisim näol. See tekitas ameeriklaste seas suure antikommunismi laine. ( Howard Cincotta 1997. Lühike Ameerika ajalugu.)
Peale kahe erineva suurriigi põrkumist Saksamaa tuleviku üle, kus Ida-Saksamaa jäi NL meele valda ja Lääne-Saksamaa USA mõjuvõimu all. Peale selliseid sündmusi hakati poliitikas kutsuma kahe suurriigi vastaseisu Külmaks sõjaks.
NL domineerimine Ida-Euroopas ajas lääneriigid ärevusse. Vaoshoidmispoliitika majanduslike meetmete täiendamiseks püüti luua sõjalist liitu. 1949. aastal asutasid Ameerika Ühendriigid NATO - kollektiivse julgeoleku põhimõttel rajaneva liidu. See tagas USAle selle, et kui NL oleks üritanud oma valdusid veelgi laiendada USA liitlaste arvelt oleks ta saanud kohe vastata neile sõjaga.
1950 määras Ameerika ära oma välis- ja kaitsepoliitika, millel põhimõtetele on jäädud kindlaks ka tänapäevani. Dokument NSC-68 põhines sellel, et Ameerika lubas ja ka tahtis aidata kõiki maailma riike, keda Nõukogude agressioon näib ähvardavat. Ühesõnaga riigis kus ei valitsenud USAle meelepärane demokraatlik kord, selle riigi sisepoliitikasse sekkuti siis vastavalt vajadusele kas sõjalise või rahalise abiga. Ettekäändeks toodi see, et kui meie ei raja teie riiki demokraatiat, tulevad kommunistid ja rajavad siia midagi mis ei arvesta rahva huvidega . Seoses sellise pillava välispoliitilise suunaga, on Ameerika väliskulutused pidevalt kasvanud, see on omakorda tekitanud palju pahameelt ameeriklastes, kuna nende raha eest rajatakse demokraatiat riigis, mis nende tegemisi ei sega ega ohusta USA iseseisvust.
Külm sõda ei kujundanud mitte ainult USA välispoliitikat, vaid avaldas tugevat mõju ka sisepoliitikale. Sündmused välimaal ja spionaažiskandaalid aitasid kaasa antikommunistliku hüsteeria tekkele. Paljud Ameerika poliitikud kasutasid „kommunismirelva“ oma oponentide vastu, süüdistades neid NL eest luuramises ja USA salajase info jagamises venelastele. Tegelikke süüdistusi mida suudeti ka tõestada oli vähe. Seda kasutati Ameerika sisepoliitika räpasteks mängudeks.
Külm sõda tõi kaasa ka Ameerika suure majanduse kasvu, millega USA kindlustas oma positsiooni maailma rikkaima maana. Majandusbuumi põhjuseks oli autotööstuse järsk tõus, kergesti antavad laenud ja külma sõjal hiiglaslike hüppeid teinud kaitsekulutuste kasv. Üha vähem töölisi jäi tootmissfäärining suurem hulk pakkus teenuseid, enamikust said nn valgekraed . USA liideti erinevate majandusharude firmasid suurteks korporatsioonideks ning paljud ettevõted viisid oma tootmise odava tööjõuga riikidesse. Hakkas majanduslikus mõttes nn ameeriklaste pealetung . (Howard Cincotta 1997. Lühike Ameerika ajalugu.)
1960. aastatel toimus USA laiem sotsiaalne revulutsioon, kunstnikud, muusikud ja muud avaliku elu tegelased väljusid kindlatest raamidest ja üritasid ühiskonda võrdsemaks luua. Eriti üritati valge- ja mustanahalisi võrdsustada. Nii valitsusametnikud kui ka paljud lihtsad ameeriklased avastasid rassiprobleemide ja külma sõja poliitika vahelise seose. Vaba maailma liidrina otsisid Ühendriigid toetust Aafrikas ja Aasias. Rassiline diskrimineerimine kodumaal takistas aga sõprade leidmist teistes maailma osades. Mustanahaliste õiguste eest võitlemiseks kasutati erinevaid meetmeid. Küll sõjalist jõudu kui ka erinevaid boikotte ja streike. Mustanahaliste õiguste eest võitlejate juhik said Martin Luther King. 1960 aastaks olidki afroameeriklased saanud endale ka juba hääleõiguse.
1960.- 1970. aatail sattusid Ühendriigid kommunistlike maadega tõsisesse konflikti. Eriti oluline on siinkohal Kuuba raketikriis (kus maailm oli väga lahedal III ms.), kuid ometigi suudeti suurem tüli ära hoida ja sellest said pöördepunkt NL ja USA vahelistes suhetes. Suhete parandamiseks sõlmiti Piiratud Tuumakatsetuste Lepingule, mis keelustas tuumakatsetused amtosfääris. (Howard Cincotta 1997. Lühike Ameerika ajalugu.)
Üheks pea enim inimkonnaaerengut mõjutanud Külma sõja „lahinguväljaks“ sai kosmos . Kui NL 1957. aastal saatis välja esimese tehiskaaslase- Sputniku, see äratas ameeriklased, kuna kardeti et kui venelased suudavad asju saata kosmosesse suudavad nad ka aatompommid viia Ameerikasse. Järgnes ridamisi suuri kosmoseprojekte mõlemilt poolt, kuid kõige kurikuulsamaks on saanud kindlasti 1969 aasta reis kosmosesse, kus esimese inimesena astus Kuule just ameerikalne, see oli suur võit. Hiljem on paljud skeptikud üritanud tõestada seda, et ameeriklased vaid näitlesid Kuul käismist,et saavutada moraalne võit sõjas, väites et tegelikult pole seda kunagi juhtunud.
Ameerika üheks skandaalseimaks presideniks võib pidada richard Nixonit. Ta oli esimene Ameeirka president kes üritas läbirääkimis pidada ja majanduslikke suhteid alustada kommunistlike riikidega nagu Hiina ja NL. Nixoni suureks häbiplekiks on kindlasti suur Watergate`i afäär , mis lõppes tema tagasiastumisega 9. augustil 1974. aastal
Peale Nixonit ametisse saanud Ford ja Carter, üritasid mõlemad hoida avatud joont välispoliitikas, ameeriklased tunnutsaid Hiina kommunistlikuvabariiki, lisaks toimus 1975. aastal suur „Helsingi Konverents “ kus oli kohal 35 riiki ja seal allkirjastatud lõppakti, mis sisaldas nii lääne- kui idabloki riikidele sootasid punkte. Ameeriklased tunnustasid Euroopas valitsevaid riigipiire samas nõudsid nad et inimõigused Euroopas paranakesid. (Howard Cincotta 1997. Lühike Ameerika ajalugu.)
Suur rõhk välispoliitikale ning hooletus sisepoliitikas põhjustas palju rahutusi ameerikas ning andis alust erinevatele liikumistele. Eriti populaarsed oli sõjavastased liikumised ning mustada, latiinode ja naiste organisatsioonid , mis võitlaesid nende õiguste eest. Kuna Ameerika tahtsi näidata end ideaalriigina, pidid nad alati minema kaasa uuendustega ja andma õigusi nendele kelle seda varem polnud olnud( mustanahalised, naised, homod jne),teadmata mida see kaasa toob. Paljud tänapäeval mitte enam nii imelikuna tunduvad asjad said just alguse Ameerika vabast ühiskonnast, kuna oli vaja tõestada maailmale oma idealistliku riiki.( abort , homoabielud).
Külma sõja inevsteeringud kosmosesse ja sõjatehnika arendamisele aitasid kaas ka esimese arvuti sünnile, mida võib pidada tänapäeva infotehnaloogia alguseks.
Reagani valitsemise ajal suurendati kaitsekulutusi pidevalt ja ettekäändeks toodi NL, kes kujutab endast Ameerikale suurt ohtu. Majanduse kasvu hoiatav kiirus põhines aga defitsiidil. Reagani ajal riigivõlg pea kolmekordistus. Reagan hoidis oma valitsemise ajal välispoliitikas väga ranget joont. Ameeriklased aitasid rajada demokraatlikku riigikorda Salvadoris, Koreas ja Nicaraguas. Reagani valitsemise ajal taastati demokraatia Ladina-Ameerikas Guatemaalast kuni Argentiinani. Kuid selle kõige saavutamiseks kulus väga suuri summasid, enamus raha läks tsiviilelanikele esmaabi kulutusteks. Rohkem sõjalist jõudu demokratiseermiseks tuli kasutada Grenadal ja Liibanonis, lisaks sekkus USA Iraani ja Iraagi vahelisse sõtta. Need ja paljud teised näited seletavad väga täpselt kui palju Ameeriklased kulutasid aega, raha ja inimesi, selleks et igas maailma riigis valitseks USA valitusele meelepärane riigikord .
Reagani valitsemise ajal hoidis ta NL suhet „rahu tugevuse kaudu“. 80 aastate algul halvenesid NL ja USA suhted järsult, kuna NL tulistas alla Korea reisilennuki mis oli kursilt kõrvale kaldunud ning surus jõuga maha Poolas „Solidaarsuse“ liikumise. Kuna aga NL ei suutnud samaväärselt sõjatehnikasse investeerida kui USA olid nad valmis lõpuks alla kirjuatama „Kesktegevusraadiusega Tuumarelvastuse Lepingule, mis nägi ette kogu vastava arsenali likvideerimist.
Reagani valitsuse kõige tõsisem välispoliitiline probleem oli „Iraani-kontra“ kus administratsioon oli müünud salaja relvi Iraanile, samal ajal kui Kongress oli keelustanud sõjalise abi.
Segased ajad Ida-Euroopas kujundasid 90 algul NL ja USA vahelisi suhteid. 1990 aasta septembris kirjutasid suurvõimud alla leppele kus NL tunnustas ühinenud Saksamaad NATO täisliikmena. 31. juulil 1991.aastal jõudsid Ühendriigid oma viimase suurema relvastusalase kokkuleppeni NL,mis nägi ette mõlema poole tuumaarsenali vähendamist ligi poole võrra, kuid isegi eelnevat kokkulepet ületas USA kokkulepe juba Vene Föderatsiooniga, mis nägi ette likvideerida kõik mitme lõhkepeaga tuumarelvad aastaks 2003. (Howard Cincotta 1997. Lühike Ameerika ajalugu.)
Kasutatud kirjandus
Howard Cincotta - Lühike Ameerika ajalugu. Tallinn, Ameerika Ühendriikide Informatsiooniagentuur, 1997