Kuidas lahendavad erinevad riigid pagulasprobleeme? (0)

Kuidas lahendavad erinevad riigid pagulasprobleeme?
 
Massimigratsioon on palju kõneainet pakkunud juba rohkem kui aasta. Esmalt rändekriis ja selle lahendamine, seejärel pagulaslaagrid ja humanitaarabi kättesaadavus kuni pagulasperedele uue elupaiga leidmiseni. Kõik see on mõjutanud erinevaid riike suuremal või vähemal määral. On riike kus põgenikke on lahkelt vastu võetud, kui ka neid, kus neid on tõrjutud kõrge aia ja relvastatud sõduritega. Ometi on pagulaskriis suur ja lahendamist vajav probleem paljudele riikidele, kaasa arvatud Eestile. Riigid tegelevad paljuski tagajärgedega suutmata lahendada probleemi seal kust see alguse sai.
Olen seto ja minu kodu asub Setomaal, paarikümne kilomeetri lähedusel Vene piirile. Ka setod , elades oma kultuuriruumis ja õigeusutraditsioonide järgi, on arutanud võimalike pagulasperede vastuvõtmist Setomaale. Küsimus, kuidas eristada pagulast omavoliliselt piiri ületanud välismaa kodanikust. Kuidas võimaldada vaba liikumine võõra nahavärviga inimesele kohas mida igapäevaselt patrullib piirivalve. Sellsamal põhjendusel pole Setomaa valmis ka pagulasperesid vastu võtma.
Pagulaseks loetakse isikut, kes on sunnitud oma kodumaalt lahkuma , sest teda kiusatakse taga kas tema rassi, usu, rahvuse sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu. Pagulane ei saa koju pöörduda enne, kui sealsed tingimused ei ole paranenud . Afganistan , Iraak ja Sierra Leone on need riigid, kust täna pärineb kõige rohkem põgenikke.  ÜRO hinnangul oli 2010. aastal maailmas 14 miljonit põgenikku, kes olid sunnitud välise surve mõjul oma kodumaalt lahkuma. Milliseks kujuneb pagulaste edaspidine elu oma kodumaalt põgenedes jääb mitmete riiklike organisatsioonide otsustada ja paljude riikide poliitiliste kokkulepete meelevalda.
Aastas hukkub Vahemeres suur arv inimesi, kes riskides oma eluga, püüavad pääseda Itaaliasse, Kreekasse ja Maltale, ägavad need riigid pagulaste rohkuse all. Kuna tegemist on Euroopa Liidu liikmesriikidega on ilmne, et tegemist ei ole probleemiga, millest on võimalik kõrvale hiilida. Euroopa Komisjon ühe lahendusena välja pakkunud pagulaste ümberasustamise ja ümberpaigutamise teistele liikmesriikidele kohustuslikuks muutmise. Ümberasustamine tähendab seda, et võetakse vastu pagulasi , kes ei ole veel Euroopa Liidu territooriumil, vaid asuvad pagulaslaagrites, mis asuvad väljaspool, näiteks Türgis või Liibanonis. See toimub peamiselt ÜRO egiidi all ning laagrid peaksid teoorias olema konstrueeritud ainult lühikeseks ajaks ja rahuldama pagulaste põhivajadused. Kahjuks on aga reaalsuses laagrid alalised ja inimesed jäävad sinna aastakümneteks. Ümberpaigutamise puhul näitavad aga Euroopa Liidu liikmesriigid üles solidaarsust Itaalia, Kreeka ja Maltaga ning aitavad neil arvukate pagulastega toime tulla. Teised liikmesriigid jagavad osa juba Lõuna-Euroopasse jõudnud pagulasi omavahel ära, leevendades seeläbi survet Itaalia, Kreeka ja Malta haldus- ja sotsiaalsüsteemile.
 Üheks suuremaks pagulasabi organisatsiooniks on UNHCR ehk Ühinenud Rahvaste Otganisatsioon palgulasorganisatsioon, kelle eesmärgiks on  aidata miljoneid põgenenud või kodu kaotanud eurooplasi. Nende peamine töö on lahenduste leidmine, mis võimaldaksid põgenikel oma elu väärikalt ja rahus elada. Lahendusteks võivad olla vabatahtlik kodumaale naasmine, ümberasumine ja integratsioon . Nende jaoks, kes ei saa kodumaale tagasi pöörduda, kas jätkuva konflikti, sõdade või tagakiusamise pärast, on üheks alternatiiviks teise riiki ümberasumine. Selle protsessi hõlbustamiseks pakub UNHCR kultuurilise orientatsiooni, keele- ja kutsealaseid koolitusi, samuti juurdepääsu haridusele ja tööle. Ometi taodeldakse ümberasumistaotlusi UNHCR-i 14,4 miljonist murealusest pagulasest vähem kui ühe protsendi kohta. Teiseks alternatiiviks neile, kes ei saa koju tagasi pöörduda, on varjupaigamaale integreerumine . See on sageli keerukas protsess, mis seab arvestatavad nõudmised nii inimesele endale kui vastuvõtvale ühiskonnale. Sel on aga ka eeliseid , võimaldades pagulastel sotsiaalselt ja majanduslikult panustada. Viimase aastakümne jooksul on maailmas 1,1 miljonit pagulast oma varjupaigamaa kodanikuks saanud.
Üheks suuremaks sooviks Prantsusmaa põgenemislaagris asuvatel inimestel on jõuda Suurbritanniasse. Tõenäoliselt ihkavad nad parema elu peale ning loodavad seda leida Suurbritanniast. Prantsusmaa tööpuudus on Euroopa Liidus üks suuremaid , seetõttu on migrandid mõistnud, et neil on Suurbritannias paremad võimalused tööd leida. Lisaks on migrantidel teine keel peamiselt inglise keel ning paljudel elavad ka sugulased seal. Suurbritannia pagulasi oma riiki ei oota . Suurbritannia on investeerinud üle 2 miljoni euro, et ehitada müür tõkestamaks immigrantide püüdlusi teisele poole väina jõuda. See soov on iseenesest mõistetav, kuid paratamatult kerkib mõte, kui väga need 2 miljonit eurot oleksid ravimite ja söögipuuduses immigrantidele abiks olnud.
Väikse riigina on Eesti teinud väga suure töö pagulaste vastu võtmise osas. Eluase üüritakse pagulastele ja tema perekonnale koostööparknerite abil või korteriturult, arvestades seal kehtivaid hindu. Samuti pagulastele on tagatud tasuta eesti keele õpe, mis on nüüdsest ka kohustuslik. Ilma eesti keeleta oleks siin maal raske hakkama saada ning tööd leida. Isikute vastuvõtmise eelduseks on kiire kohanemisvõime, tööks vajaliku keele omandamine ning vajadus kas ise või Töötukassa abil töö leidmine. Eesti eesmärk on viia pagulased elama Eesti erinevatesse kohtadesse , et hoida ära pagulaste ühinemine ning kõikvõimalike olukordade teke.
Kasvades ise seto traditsioonide järgi ja teades kui oluline on setodele oma kogukond , rahvakultuur, usk, rõivad, toidud, seto leelo jms võib järeldada, et ka pagulastele on oluline oma kultuuri hoidmine, oma kogukond ja usk, olgugi, et võõras riigis. Euroopas on usuvabadus , mistõttu on pagulastel oma kogukonna tekkeks soodne võimalus. On selge, et paljud pagulased ei integreeru ja kasutavad ära usuvabaduse mida võimaldab vaba Euroopa, piiravaks teguriks vaid kehtivad riigi seadused. Kui kaua võtab aega võõra riigi rahval kohanemine uues elukohas ja kui kaua läheb meil aega uute inimestega harjumiseks näitab vaid aeg.  
Mina arvan, et iga inimene peaks küll enda vajadused esikohale seadma, kuid ei tohiks ka unustada oma kaasmaalasi Igaüks peaks andma oma panuse ühisele probleemile. Eesti on oma lahendused kindlameelselt välja öelnud ning väikse riigina pakub jõukohast abi. Inglismaa puhul on ebaväärikas seista vastu teistele riikidele ning otsustada, et nemad mingit abi ei paku. Kuid eks iga riik lahendab rändekriisi omal moel lähtudes riigipoliitika eripärast ja võimalustest.