Kreeka jumal - Apollon (0)

Apollon (ka Phoibos; Vana- Rooma : Apollo ) vana kreeka mütoloogias oli Zeusi (vana kreeka mütoloogias peajumal ning taeva - ja äikesejumal) ja Leto (vana kreeka mütoloogia titaan , Koiose ja Phoibe tütar) poeg ning jahijumalanna Artemise kaksikvend. Sümboliteks oli vibu ja nool, lüüra. Ta oli ka valguse-, ennustamise- ja muusika kaitsja. Talle allusid muusad .
Leto jäi Zeusist rasedaks. Armukade Hera saatis maokujulise koletise Pythoni teda kiusama. See jälitas Letot kõikjal ega andnud hetkekski rahu. Zeus ei aidanud Letot tema hädas kuidagi. Ükski piirkond, isegi Hüperborea (kreeka mütoloogias maa kaugel põhjas Okeanose ääres. Usuti , et Apollon elab seal talviti . Usuti, et sellele saarele saab jõuda ainult läbi õhu) ei andnud Herat ja Pythonit kartes Letole luba seal peatuda . Ainult Delose saar, mis seni vabalt meres ringi ujus, nõustus. Pärast kaksikute laste sünnitamist sööstsid merepõhjast üles kaks või neli kalsussammast, mille otsa saar pidama jäi. Artemis oli lastest vanem ja sündis kergelt, kuid Apolloni sünnitus oli valuline ja kestis eri andmetel ühest üheksa ööpäevani, sest Hera keelas vahepeal sünnitusjumalannal Eileithyial Letot aidata. Kui Apollon oli suureks kasvanud, siis tappis ta Pythoni.
Apollon tappis draakon Pythoni Delfi lähedal. Python oli maaema Gaia laps ning elas Parnassose koopas . Pärast kaljumao tapmist rajas Apollon sinna oma pühamu, kus preestritar Pythia ennustas temalt saadud inspiratsiooni mõjul tulevikku. Enne aga pidi Apollon oma tegu kahetsema ja Zeus sundis teda kuriteo hüvitamiseks kahel korral sureliku inimese orjaks saama.
Legendi järgi oli Apolloni sõber Hyakinthos, kelle ta kogemata surmas. Kord ketast heites viskas Apollon Hyakinthosele kogemata ketta vastu laupa ja purustas selle. Apollon ehmatas, kui nägi oma sõpra verisena maha varisemas. Apollon tõstis Hyakinthose kätele ja püüdis haava sulgeda, kuid kahjuks oli juba liiga hilja . Apollon põlvitas tema surnukeha juures ja lausus : „Oh, kui võiksin anda oma elu sinu eest või surra koos sinuga!“ Sedamaid muutus verine rohi taas roheliseks ning puhkesid õitsema imekaunid lilled - hüatsindid.
Teeba kuningannal Niobel oli seitse poega ja seitse tütart, keda niobiidideks nimetatakse. Niobe kiitles nendega, pidades end Letost paremaks, sest Letol oli ainult üks poeg ja üks tütart. Ta käskis linlasi, et need peavad Leto templis hoopis temale ohverdama. Karistuseks lasksid Apollon ja Artemis mürgitatud nooltega maha kõik Niobe lapsed; Apollon tappis pojad, kui need spordivõistlusel olid, ja Artemis tütred. Ainsana pääses noorim tütar Chloris, kes jooksis ema sülle ja kellele Niobe armu palus . Mõne autori järgi tapeti ka Chloris.
Apolloni järglased:
Asklepios – tervistusjumalus
Aristaios – põllunduse, puu- ja karjakasvatuse ning jahinduse kaitsja
Apollon on Olümpose jumalatest kõige mitmekülgsem, ta on ilus ning samal ajal julm, ja peale selle veel haritud: ideaal iga mehe jaoks.
Apollonit kujutatakse säravalt ilusa õitsvas eas mehena . Ta ei ole enam „nooruk“ ja ei ole veel päris mees, tal on väga hea välimus, atleetlik kehaehitus , ta on sportlik, tervisest pakatav, iseteadlik, osavõtmatu, intensiivse ja pisut arrogantse silmavaatega. Tema nahk lõhnab mägirohtude, päikese ja mere järele. Temast õhkub mingit jõudu, mis kõiki lummab. Tippsportlane. Loorberitega pärjatud võitjatüüp. Tegelane, kes võib armastada , aga ka vihata. Tema vaenlane ei tahaks keegi olla. Tema naeratus laseb aimata, et ta võib olla julm. Teiselt poolt on Apollon kiindunud muusadesse ning on suurepärane muusik . Talle pole võimalik puru silma ajada. Ta näeb sind südamepõhjani läbi. Ta teab, mis sul viga on ja mis sind tulevikus ootab. Ta on igati jumaldamisväärne, lühidalt: ta on jumal.
Apollon on olnud läänemehe ideaal 2500 aastat.
Esimene pikem rännak viis Apolloni mandrile Delfisse, kus ta tappis mao, kes valvas sealset oraaklit – kohta, kus teadmised tulevaste asjade kohta otsekui maas seest välja voolasid. Apollon hakkas oraakli isandaks ning sai tarkuse jumalaks; nii jumalad kui ka surelikud käisid temalt nõu küsimas. Nõuandjajumalast sai ka arstikunsti jumal. Oma teadmisi andis ta edasi tervistusjumalale Asklepiosele, kelle tunnusmärk – kepp, mille ümber on põimunud madu – on praegugi arstide ja apteekrite embleemil.
Apollon oli ka suurim lüüravirtuoos. Lüüra, millega teda sageli kujutatakse, oli kreeklaste harfitaoline keelpill . Selle pilli oli leiutanud Apolloni noorem poolvend, jumalate käskjalg Hermes , kellelt tal see oli õnnestunud endale kaubelda . Lüüramängijana juhtis Apollon muusade (kunstijumalannade) rongkäiku. Ent kunstide ja tarkusejumal võis olla ka julm: nimelt siis, kui tema üleolekut tunnistada ei tahetut. Näiteks, kui satüür Marsyas kutsus teda välja muuskalisele võistlusele, ei rahuldunud ta võiduga, vaid tõmbas tokerja karvaga loodusejumalal karistuseks häbematuse eest elusast peast naha maha.
Kõige paremini ilmuvad Apolloni omadused – rafineeritus, sarm ja julmus – tema armastuse nümf Daphne vastu. Daphne kuulus neitsliku Artemise kaaskonda. Nagu nende käskjannagi, olid Artemise kaaslased niisugused naised, kes meestest kuuldagi ei tahtnud. Ja just see võlus nii mõndagi meest, ja nii mõnigi pidi selle eest eluga maksma. Daphnel oli koguni kaks austajat: üks neist oli surelik Leukippos ja teine oli Apollon ise. Leukippos riietus end nooreks naiseks, et tal oleks võimalik oma armastatu lähedal viibida. Armukade Apollon sisendas Daphnele soovi koos oma sõbrataridega supelda ning andis nõu teha seda alasti, et oleks kindel, et kõik suplejad on naised. Nõnda paljastati Leukippose saladus ja Daphne kaaslased kiskusid ta tükkideks. Ent sellest kavalusest ei olnud Apollonil kasu: meelitas ta Daphnet, mis ta meelitas, too hakkas karjuma juba ainuüksi Apollonit nähes. Et sarmist ei piisanud, otsustas Apollon neiu jõuga võtta. Suures hädas hüüdis Daphne appi emakest maad Gaiat, kelle preeestrinna ta oli. Ja Gaia aitas: ta muutis Daphne loorberipuuks: „...halvatuna tarduvad liikmed. Tema jalad juurduvad mulda, puukoor kammitseb tema valgeid reisi, oksad põimuvad ümber tema valgete käsivarte, tuul kiigutab käte vahel jõuetut, kel juusteks on lehtede sätendav haljus,“ kirjeldab rooma kirjanik Ovidius oma „Metamorfoosides“ seda imepärast muundumist. Apollon oli lohutamatu – armuvalust või ehk ka lihtsalt haavumisest. Ta punus endale loorberiokstest pärja ning kandis seda leina märgiks. Loorberipärg, millega tänini võitjaid pärjatakse on niisiis ka meenutus Apollo – suguse võitjatüübi kibedast kaotusest.
Lõvi ja sfinks on Apolloni lemmikloomad.
Apollon
Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/wiki/Apollon

http://et.wikipedia.org/wiki/Leto

http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/apollon_evelin.ht m

http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/6klass/5kreeka/jumal6.ht m
APOLLON
REFERAAT
Õpetaja: Bärbel Luhari
Õpilane: Kristina Jablokova 10c
Tallinn 2008