Kooslus ja populatsioon (0)

Sisukord:

Sissejuhatus: 2
Kooslus ehk biotsönoos 3
Taimekooslus 5
Populatsiooni põhiomadused ja parameetrid 6
Kokkuvõte 8
Kogu elukooslus toimib ühtse rühmana, kus iga liige on väärtuslik. Sama on ka meie riigi majanduses. Kui kusagil midagi juhtub langeb majandus nagu doomino pulgad ükshaaval pikali. Kunagi ei tohiks halvustada teisi, sest siiski moodustame me kõik ühise eluskoosluse. Inimene ei tohiks loodusesse nii palju sekkuda. Loodust tuleb hoida, siis püsib kogu ökosüsteem üleval ja meie järglased saavad veel kaua siin elada. 8
Kasutatud kirjandus: 9

Sissejuhatus:

Kooslus ehk teiste sõnadega biotsönoos on eri liiki organismide eluskooslus, mis asustab ühetaolise tingimustega alal ehk biotoobis. Koosluse ehk ühiskonna moodustavad koos elavate liikide rühmitused. Biotsönoosi organismid sõltuvad nii keskkonnast kui ka teineteistest. Biotsönoos moodustab: toiduahelaist keeruka suhete süsteemi, mis reguleerib biotsönoosi liigilist kooseisu ning liigirohkuse korral tagab biotsönoosi säilimise ka mõningate keskkonnamuutuste ja mõne liigi välja langemise korral. Biotsönoosi eristatakse: taimekooslusi, seenekooslusi ja loomakooslusi.
Populatsioon ehk asurkond on rühm samast liigist isendeid, kes elavad ühisel territooriumil. Pikka aega liigi muudest populatsioonidest eralduses olnud võib loodusliku valiku tagajärjel tekkida uus alamliik .

Kooslus ehk biotsönoos

Kooslus ehk biotsönoos on enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal (biotoobis) elavate organismide kogum. Ühes biotoobis võivad elutseda koos rohelised taimed, seened, mikroobid ja loomad. Rohelised taimed loovad orgaanilist ainet, loomad kasutavad seda toiduks ning mikroobid ja seened lagundavad seda. ( ENEKE , 1982)
Elukooslust hakkas esimesena uurima Kieli ülikooli professor Karl Möbius. Ta uuris Põhjamere austripankasid ja tuli järeldusele, et need pole juhuslikud astrite ja teiste mereselgrootute kogumid, vaid loodusliku valiku ja olevusvõitluse mõjul kujunenud organismide kompleksid . Karl Möbius määratles biotsönoosi kui üht elukeskkonna osa asustavate ja otseselt või kaudselt üksteisest sõltuvate organismide kooslust.
Biotsönoosi kui üliorganismi, samuti selle kui inimühiskonna taolise sotsiaalse nähtuse kontseptsioon said aga karmi kriitika osaliseks . Kestvate diskussioonide tulemusena 20.-30. Aastatel kujunesid ökoloogias kaks uut kontseptsiooni , mida võib lühiduse mõttes nimetada bioloogiliseks ja statistiliseks.
Bioloogiline kontseptsioon rajaneb biotsönoosi kui seda moodustavate organismide iseseisvaks. Teisisõnu võib biotsönoosiks nimetada vaid ennast alalhoidvat, troofiliselt suletud ja funktsionaalselt iseseisvat kooslust, mis sisaldab produtsente, konsumente ja redutsente (täiskoosseisuline kooslus). Sellest seisukohast polegi K.Möbiuse biotsönoos polegi biotsönoos, vaid mittetäiskoosseisuline sõltuv kooslus, kuna austripanga asurkonnas peaaegu puuduvad produtsendid ja ta eksisteerib ainult teistest biotsönoosidest saadavate ainete arvel.
Statistiline kontseptsioon rajaneb kujutlusele biotsönoosist kui kontiinumist (pidev, katkematu ). See kontseptsioon sai alguse C.G.J.Petersoni (1911-1918) töödest hüdrobioloogias, kes mõistis kooslusi kui reeglipäraselt korduvaid koosesinevate liikide rühmi. Liigid on eraldi ja seoseid nende vahel pole, kuid nad esinevad koos, kuna suhtuvad ühtmoodi keskkonnatingimustesse. Iga liigi ökoloogiliste iseärasuste tõttu eri liikide esinemispiirid ei kattu ning rühmitused lähevad sujuvalt üksteisest üle.
Mõlemal kontseptsioonil on tänapäeval eluõigus. Suure muutlikkuse tingimuses võib abiootilistel teguritel olla otsustav mõju koosluse koosseisule, kus ilmneb nende tegurite ühtmoodi reageerivate liikide suurenenud esinemus. Biotsönoos on igal juhul vähem integreeritud kui organism või populatsioon . Samal ajal ühte biotooppi hõlmavad populatsioonid mõjutavad teineteist mingil määral ja see annab biotsönoosile mõningase terviklikkuse.
Biotsönooside vahelised piirid on veel ebamäärasemad kui populatsioonide vahel, eri biotsönooside kokkupuutekohtades on alati olemas üleminekopiirkond - ökoton. Ökotonis ilmneb servaefekt, mis seisneb populatsioonide arvu ja tiheduse suurenemises.
Ökosüsteemi raamides on biotsönoos selle elusosaks. Biotsönoosi ei kuulu mitte ainult kõigi ökosüsteemi raames pidevalt elavate liikide organismid, vaid ka organismid, mis asuvad selles vaid aeg-ajalt. See käib esmajoones rändeluviisiga (nagu sõralised), vaid ka osa oma elutsüklist antud biotsönoosis läbivate (nagu mõned putukad) või biotsönoosi elust vaid mõnel aastaajal osa võtvate (nagu rändlinnud) loomade kohta. Sellised loomad arvestatakse biotsönoosi koosseisu kuuluvateks, kui neil on täita kindel roll. (Solovjov, 1990)

Taimekooslus

Taimekooslus kujuneb vastavalt mullale. Viljakal savimullal areneb üht ja liivasel pinnal teist tüüpi kooslused . Moodustunud kooslus hakkab ajapikku muutma mullakoostist ja kohandama ümber kasvukoha tingimusi. Igas taimekoosluses kasvavad sellele omased liigid – metsas metsataimed ja niidul niidutaimed. Metsakooslusesse võib küll sattuda mõni rohttaim niidukooslusest, kuid see ei suuda seal kaua elada. Metsakoolsule taimed tahavad kasvada puude varjus, aga niidukoosluse taimed tahavad kasvada päikese käes. Koos saavad elada vaid need liigid, kes suudavad oma vara kõige otstarbekamalt jagada.
Niidukooslus
Pikka aega niitudena kasutusel olnud maadel on kujunenud välja ilusad keerukad ja meie kliimale omased niidukooslused. Erinevalt heinapõllust on niidukooslus liigirikas . Niidukooslused võivad püsima jääda ka puude kasvuks kõige ebasoodsamates kuivades tingimustes. Niidukooslus jaguneb kaheks: taime- ja loomakooslus . Taimekooslusesse kuuluvad õistaimede kooslus, sõnajalgtaimede kooslus ja sammaltaimede koolsus. Loomakooslus jaguneb imetajate koosluseks, putukate koosluseks ja roomajate koosluseks. Need kooslused jagunevad eraldi erinevateks populatsioonideks.
Metsakooslus
Metsakooslusesse kuuluvad kõik puud, mis kasvavad koos metsas. Mida vanem on mets, seda liigirikkam on metsa eluskooslus. Nende liikide leviala võib olla väga piiratud. Leviala on territoorium , millel liigi isendid elavad. (Pedaste, 08.05.10)

Populatsiooni põhiomadused ja parameetrid

Algselt oli mõiste populatsioon kasutusel sotsioloogias rahvastiku kirjeldamisel, kuid omab ökoloogias laiemat mõistet. See tähistab suvalise bioloogilise liigi isendi kogumit. Populatsioone uuriv ökoloogiaharu kannab vastavalt demökoloogia nime. See haru tegeleb populatsiooni kui süsteemse üksuse käige üldisemate omadustega sõltumata sellest, millisesse bioloogilisse liiki (taimede, loomade, seente, mikroorganismide hulgast) kuuluvad seda moodustavad isendid. (Aro, 2002)
Populatsiooni teoreetilise mõiste väljatöötamisega tegeleti geneetikas ja ökoloogias kaua aega sõltumatult. Kuigi praeguseks ajaks on palju tehtud geneetikalise ja ökoloogilise vaatenurga lähendamiseks, püsivad erinevused siiski edasi.
Populatsiooni all mõistetakse kindla liigi piisavalt pika aja jooksul mingis ruumis asuvate isendite kogumit. Kui rääkida väheliikuvatest , seda enam aga kinnitunud organismidest, siis tuleb ökoloogilise populatsiooni all mõista antud liigi käigi isendite kogumit, mis kuuluvad ühte biotsönoosi. Täpsemalt öeldes on ökoloogiline populatsioon ruumiliselt piiritletud liigisisene rühmitus, mille aluseks on teatud päritoluline ühtsus, välimuse sarnasus, ökoloogiliste reaktsioonide ühtsus välismõjule.
Vabalt ristuvat populatsiooni nimetatakse ka Mendeli populatsiooniks, kuna ta allub mendelistliku geneetika seadustele .
Populatsiooni tähtsamad tunnused:

Koht eluslooduse hierarhilises süsteemis
Populatsioon koosneb üksikaisenditest. Samal ajal on populatsioon kõrgemat järku süsteemide – biotsönoosi ja bioloogilise liigi elemendiks.

Ökoloogiline määratus
Populatsioon on kohastunud kindlate olelustingimustega, hõivates oma ökoloogilise niši, täites kindlaid ülesandeid aineringes ja seostes teiste biotsönoosi moodustavate populatsioonidega.

Terviklikkus
Populatsioon on seotud tervikuks seesmiste sidemete – teda moodustavate isendite vastasmõjude abil ja reageerib välismõjudele kui ühtne tervik, mitte kui isendite summa. Erinevalt populatsiooni geneetikalisest käsitlusest, kus vastasmõjude abil ja reageerib välismõjudele kui ühtne tervik, mitte kui isendite summa.
Erinevalt populatsiooni geneetikalisest käsitlusest, kus vastasmõju all mõistetakse eelkõige ristumist ja geneetilise info vahetust, mõistetakse vastasmõju ökoloogias õige laialt kui ühe isendi olemasolu sõltuvust teistest või kui isendivahelist seost: ristumist, konkurentsi, nakatamist, mehhaanilist mõju jne. Isendite vastasmõju tagajärjeks on populatsiooni terviklikkus, mis tuleb ilmsiks selles, et välismõjule vastab populatsioon kogu struktuuri ümberkorraldamisega ja oma funktsioonide muutumisega mingis ulatuses.

Geneetiline ühtsus ja heterogeensus
Populatsioon on evolutsiooniprotsessi algüksus, ta on samaaegselt nii evolutsiooni tulemus kui ka uue bioloogilise liigi algridu. Tal on ühtne pärilik alus, mis võib olla erinev sama liigi naaberpopulatsiooni omast, kuid mis ei välista isendite individuaalset muutlikkust.
Geneetiliselt homogeenseid populatsioone esineb suhteliselt harva, nad võivad olla taimede vegetatiivse paljunemise, mikroorganismide tüve päriliku aluse või loomade puhasliini teadliku säilitamise tulemuseks. Heterogeenseid populatsioone tuleb ette sagedamini.
Populatsiooni kasvu ja tihedust reguleerivad tihedusest sõltuvad ja sõltumatud tegurid. Tihedusest sõltumatute tegurite mõju on võrdeline populatsiooni tihedusega. Nende hulka kuuluvad eelkõige mõningad abiootilised , näiteks klimaatilised tegurid. Ilmastiku järsk muutus võib kaasa tuua sündimuse või suremuse muutuse, mille iseloom vastab nende tegurite soodsusele või ebasoodsusele populatsiooni jaoks. Näiteks ebasoodsa muutuse korral moodustab suremus erineva tihedusega populatsioonides ühesuguse osa (protsentides). (Solovjov, 1990)

Kokkuvõte

Kogu elukooslus toimib ühtse rühmana, kus iga liige on väärtuslik. Sama on ka meie riigi majanduses. Kui kusagil midagi juhtub langeb majandus nagu doomino pulgad ükshaaval pikali. Kunagi ei tohiks halvustada teisi, sest siiski moodustame me kõik ühise eluskoosluse. Inimene ei tohiks loodusesse nii palju sekkuda. Loodust tuleb hoida, siis püsib kogu ökosüsteem üleval ja meie järglased saavad veel kaua siin elada.

Kasutatud kirjandus:

Aro, R et al, 2002. Väike entsüklopeedia. Eesti entsüklopeediakirjastus, Tallinn

Masing , V. 1982. ENEKE 1. Valgus, Tallinn

Solovjov, V. 1990. Populatsioon ja biotsönoos. Tartu

Taimekooslused: http://bio.edu.ee/taimed/general/kooslusp.ht m
9