Kontserdiarvustus “Klassikaraadio tuleb külla!” (0)

Kontserdiarvustus
Käisin 04. mail kell 15.30 Võru muusikakoolis kuulamas kontserti “Klassikaraadio tuleb külla !”. Esinesid saatest “Klassikatähed” tuntud pillimängijad: Merike Heidelberg - vioola , Jakob Peäske - fagott ja Georg Mirek King - klaver . Enamik lugudest olid klassikalise muusika žanris. Kontsert algas looga, mida esitasid kõik kolm ning samuti lõppes nii ka kontert - ühiselt. Kava oli koostatud nii, et kuulajal oleks vaheldust ning et fagoti- ja vioolamängija saaksid mõlemad vahepeal puhata . Georg mängis klaverit kõikides lugudes peale ühe. Lugusid oli kavas kokku kaheksa.
Esimese loona kõlas Dmitri Šostakovitši “ Valss ”. Lugu oli esitatud kõigil kolmel pillil. Lugu oli mõõduka tempoga ning algas vaikselt . Pala oli laulev ning romantiline. Vahepeal muutus valss kõlavaks ning pidulikuks ning siis tuli tagasi alguseosa. Lugu oli lühike ning selle tõttu sobis kontserdi sissejuhatavasse osasse hästi.
Teise loona kõlas Astor Piazzolla teos “Escualo”. Seda mängis vioola ning saateks kõlas klaver. Teoses oli kogu aeg pinge ning pala oli närviline. Märkasin, et vioolamängija sõrmed liikusid vahepeal ikka päris kiiresti ning samuti mängis Merike Heidelberg pilli vahel nii, et mõtlesin, kas keeled ei lähe katki.
Kolmanda loona esitas Georg Mirek King transtsendentse etüüdi nr. 10 “Appasionata”, mille autoriks on Ferenc Liszt. Mängija hoiatas juba alguses ette, et lugu on väga tehniline ning on väga suur tõenäosus, et ta ei mängi kõike korrektselt ning selle tõttu kuulasin ma selle teose esituse ajal ka klaverimängu puhtust. Tõesti, lugu oli väga kiire ning oli kuulda, et teoses olid suured hüpped, palju oli käike ja tempo oli väga muutlik . Loo esimeses pooles märkasin väga kiireid parema käe käike ning hiljem mängis käike pigem just vasak käsi. Teose keskel muutus meeleolu ka tajutavalt pingeliseks. Vahepeal oli kuulda, et mõnes kohas ei olnud klaverimäng just kõige puhtam ning seda oli eriti kuulda parema käe kiirete käikude mängimisel.
Neljandaks looks oli valitud Tõnu Kõrvitsa “ Puudutus ”, mille esitas Jakob Peäske üksinda fagotil. Kuna lugu ise on mulle juba tuttav ning ka päris armsaks saanud, siis oli seda lugu kontserdil kuulata väga tore. “Puudutus” algas aeglaselt ning laulvalt ja kestis nii kuni loo lõpuni. Originaalviisi oli mõnes kohas muudetud ning tajusin, et Jakob võttis aega pilli mängimisel, et kõik noodid kõlaksid. Kuna mina polnud varem kuulnud , mis häält fagott teeb, siis meenutas see mulle aeg-ajalt metsasarve kõla. Kuna polnud ka klaverisaadet, siis oli ainult kuulda fagoti heli, mis viis mõtted sinnamaani, et kujutasin ette, et kusagilt kaugelt metsa vahelt kostub pasuna häält.
Viienda loona kõlas Arvo Pärdi “ Variatsioonid Ariinuška tervenemise puhul”. Ka seda mängis Georg klaveril üksinda. Lugu algas üksikute kõrgete nootidega ning oli vaikne ja mõtlemapanev. Loo meeleolu oli pigem kurvameelne. Lugu lõppes siiski rõõmsalt ning hüplevamalt ja lõpuosa oli mulle tuttav.
Kuuendaks looks esitasid vioola ja klaver koos Ernest Blochi “From Jewish Life” esimese osa, mille pealkirjaks on “Prayer”. Klaverisaates oli väga palju üksikuid akorde. Lugu oli laulev ning pigem vaikne. Meeleolu oli mõtlik ning vahepeal ka pingeline. Selle loo ajal hakkas saalis oma asjadega tegelema ka üks väike laps ning seetõttu oli selle laulu kuulamine mitmetel kontserdikülastajatel häiritud ja nii ka minul.
Seitsmes lugu jäi mulle millegipärast kõige rohkem meelde. Seda esitas fagott ja saatepilliks oli klaver. Lugu algas suurte klaveriakordidega. Temaga ühines fagott. Klaverisaates olid jällegi mõned akordid ning laulvat viisi mängis fagott. Vahepeal olid fagotil väga madalad noodid ning olen päris kindel, et enam madalamalt fagotti mängida ei saa. Kõrvalteema oli väga kiire ning fagotil oli väga palju noote ja samuti väga keerulised käigud ja pilk jäi kohe mängija peale, et näha, kuidas ta nii kiiresti mängib. Siis tuli tagasi jälle aeglane teema ja lugu lõppes siiski sama kiiresti nagu kõrvalteema olnud oli. Arvan, et selle tõttu see lugu jäigi kõige enam meelde ning avaldas muljet, sest ma ei oleks uskunud, et ka puhkpillil saab nii kiiresti mängida.
Kontserdi lõpetasid klassikatähed ühiselt ning mängisid väga tuntud heliteose “Ungari tants” nr. 5, mille autoriks on Johannes Brahms. Kõigepealt alustasid klaver ja fagott ning siis ühines nendega ka vioola. Loos on väga palju dünaamikamuutusi - alguses kiire, siis väga aeglane ja läheb järjest vaiksemaks - siis tehakse kuulajale väike ehmatus ning lugu on jälle kiire ning vali. Pillimängijad tegid vahepeal tempode vahel väga suuri pause, et veelgi dünaamikamuutusi esile tõsta.
Kontsert oli minu jaoks üsnagi tavaline - olen ka varem seesugustel kontsertidel viibinud. Ainsaks erinevuseks eelnevate kogemustega oli see, et ma pole kunagi näinud elaval kontserdil mängimas fagotti ning ka vioolat olen kohanud harva. Mängimas kuulda neid kolme pilli ja et need ka kõlaliselt kokku sobisid, oli minu jaoks uus ja huvitav.