Nimeteaduse põhimõisted Nimed on kõikjal maailmas. Pärisnimed on inimestel, loomadel, riikidel, linnadel, jõgedel, mägedel jne. Uus teadusharu onomastika tekkis huvist nimede vastu, mis annab ülevaate keeleteadusest, ajaloost.. Teadus pärisnimedest jaguneb paljudeks alarühmadeks, kuid on siiski kaks põhilist. 1.Toponüümika - teadus kohanimedest 2.Antroponüümika - teadus isikunimedest Kohanimed jagunevad ka eri rühmadeks. Nii uurib toponüümika mäenimesid ja vetenimesid. Veenimed ehk hüdronüümid jagunevad veel omakorda neljaks : merenimed, jõenimed, soodenimed ja järvenimed. Oikonüümid ehk asulanimed jagunevad ka omakorda külanimedeks ning linnanimedeks. Antroponüümide hulka kuuluvad ka veel perekonna- ja hüüdnimed ning isanimed. On olemas ka varjunimed ehk pseudononüümid.
Renate Prees Reelika Vihvelin Raili Mõisama Sissejuhatus Vanad teksid · annavad teadmisi kirjakeeles kasutusel olnud sõnavara ja grammatika kohta · lubavad teha järeldusi kirja ja keelekultuuri arengust · võimaldavad jälgida keele arengut Esimesed eestikeelsed kirjapanekud Hendriku "Liivimaa kroonika" · Ladinakeelne · Vähe eestikeelseid sõnavorme 13. saj Taani hindamisraamat · Hõlmab maavaldussuhete registrit · Enamik selles allikas sisalduvatest kohanimedest säilinud tänapäevani Eesti kirjakeele algusaeg 16.sajandil · Kirikukeele ajajärk ehk eesti kirjakeele varasem arengujärk · Eestis kujunes välja lõunaeesti kirjakeel ja põhjaeesti kirjakeel · Eestikeelset kirjasõna pole 16.sajandist palju säilinud · Kullamaa vakuraamat · 1535. aastal Simon Wanradti ja Johann Koelli luterlik katekismus · hävitati kohe pärast trükkimist · alamsaksa ja eesti keeles
nt. sinimustvalge, mustvalge, musta-valgekirju, helesinine, punakaspruun, kaduvväike Nimisõna + omadussõna Reegel: nimi kirjutatakse kokku sidekriipsuga, kui nimisõna es on täiend, siis lahku nt. Tallinna-suurune, Polma-vanune , kahekümneaastane om. ne/-line eelneva sõnaga alati kokku meie Tallinna suurune, Gunnar Polma vanune, kahekümne viie aastane Kui inimese nimest on tulnud nimetus, siis kirjutatakse see kokku nt. napoleonitort, morsetähestik Käändumatud omadussõnad ja kohanimedest tulnud täiendid lahus nt. soome kelk, hiina restoran, eesti keel Määrsõna + nimisõna nt. tohutu suur, eile hommikul Nimisõna + kaassõna nt. maja juures,üle tee Sulanud sõnad nt. kõigepealt, niisiis, kordamööda PIDI, POOLE, POOLT, KOMBEL, MOODI, VIISI, PIDI kirjutamine 1) käändsõna järel lahku nt. põhja poole, minu moodi 2) määrsõna puhul kokku nt. sealtpoolt, siiapoole, nõndamoodi, niimoodi, ülaltpoolt
Kohanimed muutuvad seoses looduse muutumisega. Nad võivad olla nii ametlikud kui ka mitteametlikud. Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll ja Jüri Viikberg ,,Eesti murded ja kohanimed". Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn 2002. Kohanimede ülevaate esimeses osas on juttu toponüümide olemusest, muutumisest ja uurimisest. Teine osa annab pildi Eesti kohanimede süsteemist, struktuurist, levikust, komponentidest ja morfoloogiast. Osa lõpetab peatükk tüüpilisematest Eesti kohanimedest. Üldkeelekorralduse alaliigid on oskuskeelekorraldus ja nimekorraldus. Seadusega on reguleeritud kohanimeseadus, nimeseadus ja ärinimed. Oluline roll nimeuurimises on Henn Saaril, kes oli nimekorralduses väga mitmekülgne. Henn Saari ,,Keelehääling". Eesti Raadio ,,Keeleminutid" 1975-1999. Koostanud Sirje Mäearu. Eesti Keele Sihtasutus 2004. 1976. aastal ilmunud keelehäälingu järg on sisuliselt oma aja keele- ja ühiskonnaelu kroonika. Henn Saari igakuised Keeleminutid olid
Autasu Eesti Taassünni orden Ürituste nimed Pimedate Ööde festival Riigd, kohanimed Eesti, Euroopa, Nõmme Rõhutakse riiki Eesti kroon, Läti saadik Isikute nimed Liisa, Joosep Hüüdnimed Julk-Jüri Väiksetähega: Keeled, rahvad hõimud eesti rahvas, vene keel Kohanimedest saadud tuletised väikemaarjalne, lõunaeestlane Nimedest saadud tuletised, tammsaarelik usud buda usk Teoste pealkirjad kirjutatakse jutumärkides ja suuretähega.
aastani Peterburis eesti Jaani koguduse pastorina. Neil aastatel pühendas ta oma elu teadusele. Kuna ta oli ka andekas kirjamees propageeris ta uut kirjaviisi (1864 andis välja teose "Lühike õpetus kirjutamisest parandatud viisil."). Eesti kirjakeele parandamise osas saatis teda edu, ta avaldas uurimused "Die estnische Nomina auf ne purum" ja "Eesti sõnadest line lõpuga". Lisaks avaldas ta hulgaliselt artikleid ste lõpulistest kohanimedest, partiklitest ehk ja või ja muust sarnasest. Ta oli tegev ja F. J. Wiedemanni "Eesti-Saksa Sõnaraamatu" koostamisel ning andis ka 1893. aastal välja selle parandatud trüki. Tema peamiseks teeneks peetakse siiski rahvaluule kogumist ja selle publitseerimist. Kogumisega alustas ta juba 1860. aastal saades eeskuju "Kalevipojast" ja kodukoha pärandist. Pika eemal viibimise tagajärjena kaotas Jakob Hurt oma koha rahvusliku liikumise juhtpositsioonilt
„Maailmalõpp Hiiumaal“, „Vaenulik õnn“ ja „Pagendatu kodu“. Valiku printsiibiks oli Balti- temaatika. Mainitud juttudes tuleb ilmsiks Schaperi mõnus soe huumor, millel ei puudu küll nõrk irooniavarjund ja muie, ent mis pole väga sarkastiline, isegi mitte koomiline. „Maailmalõpp Hiiumaal“ puhul võlub Schaper lugejat esiti oma suurepärase Baltimaade rahvaste tundmise ja tunnetamisega ning olenemata tihedalt lugudesse pikitud kohanimedest on tegu valdavalt lugudega, mis sünnivad inimeses eneses. Tegemist ei ole pelgalt ajaloolise sissevaatega, vaid teos suudab puht informatiivsuse kõrval pakkuda ka psühholoogiliselt ja esteetiliselt köitvat sisu. Edzard Schaperi maailmalõpulood toimuvad Paldiskis, Hiiumaal, Kostromas, Peterburis, Kretingas ja Jenisseiskis. See sündmuspaikade varieerumine seab jutustatavad lood mugavalt hoomatavatesse perspektiividesse. Schaper oskab osavalt luua
See, mis kaardi pealt vaadates on ilmselge, ei pruugi looduses uitavale kütile või marjulisele tähtis olla. Pigem on matkajale oluline kriivade kõrgus: kerkivad need ju ümbritsevast madalast soost ning pakuvad kulgemiseks kindlat jalgealust. Kriivadega seotud eestikeelsed kohanimedki viitavad sellele tõsiasjale: ikka leidub neis sõna „mägi” või „saar”, mis on igati kohane tähistama ümbritsevast eristuvat kõrgemat kohta. Mitte ükski kohanimedest ei viita kuidagi kõverusele. Seega võime arvata, et inimestele, kes kord Alutaguse lõunaosa asustasid, ei olnud oluline mitte kriivade kõverus, vaid tõik, et tegemist oli kõrgemate kuivade küngastega (Eesti Loodus, 2010/8) Ja just nimelt „küngas” sobitub hästi venekeelse sõnaga грива. Vene-eesti sõnastikud annavad грива vasteks sõna „lakk” – pikenenud kehakarvadest moodustis loomadel. Näiteks Vene
Sisukord 1. Sissejuhatus Referaadi teemaks on Olavi Ruitlase romaan "Naine" ja autor ise. Valisin selle raamatu, kuna suhteteemad on alati põnevad ja see raamat erineb suuresti teistest, sest autor on mees ja mina-tegelane on samuti mees. Raamatut oli väga lõbus lugeda, sest on äärmiselt ladusalt kirja pandud ja tihti avastasin end üksi naermas. Olavi on teoses loobunud absoluutselt igasugustest nimedest, isegi kohanimedest. Ja nimetab tegelasi ainult tinglike hüüdnimedega, nagu: Mees, Naine, Kadunud Naine, Lollid Maainimesed jne. Stiil on väga huvitav ja hea. Töö eesmärgiks on tutvuda Olavi Ruitlase isiku ja loominguga. 2. Olavi Ruitlane 3. Elulugu Olavi Ruitlane[Lisa1] sündis 1. juulil 1969. aastal Tartus Võrumaalt pärit tööliste perre. Isa on pärit Varstu vallast Mõtstagast, ema vanemad Murati lähedalt. Kui Olavi sai kahekuuseks, kolis pere Võrru elama
2000), Lääne-Eesti kohanimede projekt (Kallasmaa 1996, 2000a, 2000b), koostöös TÜga eesti murrete elektrooniline andmebaas (vt Lindström 200 jt 2001), koostöös TÜ, Soome ja Karjala teadlastega läänemeresoome keeleatlase projekt ,,Atlas linguarum fennicarum" (ALFE, Helmi Neetar, Vilja Oja) ja murdeplaatide tegemine (Mari Kendla, Jüri Viikberg). EKI murdeuurijatest on filosoofiadoktori väitekirja kaitsnud Marja Kallasmaa Saaremaa kohanimedest (2000) ja Vilja Oja eesti murrete värvinimetustest (Oja 2001), magistritööd Evi Juhkam eestirootsi ja eesti murrete kontaktidest (Juhkam 1998), Piret Norvik kirderanniku leksikaalsetest kontaktidest (Norvik 1998), Mari Kendla Lääne-Eesti kalanimetustest (Kendla 1999). Ka Lembit Vaba doktoritöö eesti ja läti keelesuhetest (Vaba 1997) sisaldab palju uut eesti murrete kohta. Tartu Ülikooli murdeuurimises toimus 1990. aastatel järsk põlvkonnavahetus. 1993
Ülakomaga saab toonitada nime ja liite piire. Eriti kasutatakse seda siis, kui 1) Kirjapilt ja hääldus on üsna erinevad, nt bordeaux'lane, cannes'lane, poe'lik, watteau'lik 2) Ei taheta rakendada eesti konsonantühendi kirjutamise reeglit, nt faehlmann'lik, bonn'lane, mutt'lik, artur-kapp'lik Mitmesõnalistest nimedest saadud tuletised võib kirjutada kokku või panna loetavussidekriipsu: newyorklane, riodejaneirolane, rocca-al-marelane. Eesti sidekriipsuga kohanimedest tehtud tuletised kirjutatakse kokku: lõunaeestlane Ainult kõige üldtarvitatavamates võõrnimetuletistes on aluseks olev võõrnimi muganenud: darvinism, kalvinism, marksism, sovinism, hernhuutlus, luterlus, budism. ALGUSTÄHEORTOGRAAFIA Läbiva suurtähega kirjutatakse: 1) Isiku- ja olendinimed, · Müütilised olendid: Vanapagan, Vanemuine, Herakles 2) Koha- ja ehitisenimed,
Nad püüdsid ka vere-lõpulisi kohanimesid seletada. Mihkel Veske uuris vere-lõpulisi kohanimesid ja Jakob Hurt uuris ne-lõpulisi sõnu (sh kohanimed). Taani hindamisraamat köitis uurijaid algusest peale. See märgati 19.saj kui üht Eesti vanimat allikat kohanimede kohta. Seda uurisid Eisen, Schnellmann. Heikki Ojasuu võttis oma nimeuurimustes juttu ka Eesti kohanimed, mis Soome kohanimedega haakusid, nt Pärnu, Jägala, Järvamaa. Lauri Kettunen hakkas kirjutama kohanimedest 20.saj alguses. Tema suurim töö oli 1955 ilmunud „Eesti kohanimede etümoloogia“. See on tänini ainus nimeliselt kõiki Eesti kohanimesid haarav uurimus. Ta tugines Eiseni materjalile, mis kahjuks oli vigane, mistõttu on teinekord tema järeldused ka vigased. Sõja eel oli oluline uurija taani päritolu Johannsen, kes avaldas palju Tallinna ajaloo kohta. Tema tähtteos on „Taani hindamise monograafia“ (1933). Kui seni oli hindamisraamatu nimesid püütud analüüsida
Lastele pakuti nimedeks näiteks Artillerist, Barrikada, Kanalizatsija, hiljem ka Kosmodrom, samuti Vilen (lühend V. I. Leninist). Ainsana on nendest püsima jäänud Mira (Eestis Rahu ja Lätis Miernese). Kolmandas Riigis nägi ilmavalgust ka päris mitu Hitlerinet. (Ibid) 2.1.4.Tuletus koha- või perenimest Tuletus koha- või perenimest on samuti selgelt eristuv eesnimede tekkeviis, kuigi see on omane rohkem teistele rahvastele ja Eestis leidub vaid mõni näide. Kohanimedest on tekkinud Endla, Endel ja Narve (Narva). Mitmel pool on tavaline, et kohanimed on muutunud perenimedeks (keskajal ja uusajal, võibolla seotult talupoegadele perekonnanime panemisega) ja perenimed hiljem eesnimedeks. Nii on tekkinud keldi algupäraga eesnimed Leslie ja Lincoln, samuti inglise Milton, Shirley ja Stanley. Ka on mõni vana eesnimi muutunud perenimeks, näiteks Paulus (Paal) ja Simon (Simm). Naistenimesid on muutunud eesnimede seas vähe. (Ibid)
b) esimene eestikeelne raamat, c) Wanradt-Koelli katekismus, d) Georg Mülleri jutlused? 1241 aastal ilmunud Taani hindamisraamat selle n suures Eestimaa nimistus leidub ligi pool tuhat eesti kohanime Harju- ja Virumaalt, samuti mõned isiku- ja perenimed. Arvatavasti on need rooma-katoliku preestrite poolt üles märgitud rahva ristimisel 1219 1220. a paiku ja üheks nimestikuks redigeeritud 1214. aastal. Taani hindamisraamatu kohanimedest on suur osa la- ja se- lõpulised (näit. Carola `Karula', Kectaele `Kehtla', Meintacus `Mäetaguse). Vähem on vere- lõpulisi (Tonnaewaerae `Tõnuvere') jm kohanimesid. Nende esmakordselt nii ulatuslikult kirjapandud eesti sõnatüvede ortograafia on peamiselt alamsaksakeelne, mõningate skandinaaviapäraste joontega. 1517 ilmus piiskop Johannes Kieveli katekismus (pole säilinud), mis tõenäoliselt oli katoliiklaste esimene eestikeelne tekstikogu.
e.) üksikud algselt negatiivse konnotatsiooniga isikunimed: Barbara. 2.) kohanimevaramu. Eelkõige seoses roomlaste poliitilise ekspansiooniga (4 saj eKr- 1 saj pKr) ja kolooniate rajamisega vallutatud aladel on endise Rooma impeeriumi maadel säilinud roomlaste pandud kohanimede kiht. Eeskätt said roomlastelt nime nende endi rajatud paigad, harvem nimetati varasemad paigad ümber ladinakeelse nimega. Paljud neist kohanimedest on seotud just keiserliku rajaja nimega või koloonia mõiste kui sellisega: Augusta Treverorum- Trier (Sksm); Caesaraugusta- Zaragoza (Hisp.); Caesaris Verda- Kaiserwerth; Colonia Agrippina- Köln; Lugdunum- Lyon (Pr.maa). Tänapäevases kasutuses on nad kohanenud kohaliku keele ortograafiareeglitega. Oluliseks hõimu- ja kohanimede fikseerimiskohaks kujunes Tacituse etnograafiline teos Germania (98 pKr)
tulevärki, muusikat ja laulu. 2. Esimesed eestikeelsed raamatud 1241 aastal ilmunud Taani hindamisraamat selle n suures Eestimaa nimistus leidub ligi pool tuhat eesti kohanime Harju- ja Virumaalt, samuti mõned isiku- ja perenimed. Arvatavasti on need rooma-katoliku preestrite poolt üles märgitud rahva ristimisel 1219 1220. a paiku ja üheks nimestikuks redigeeritud 1214. aastal. Taani hindamisraamatu kohanimedest on suur osa la- ja se- lõpulised (näit. Carola `Karula', Kectaele `Kehtla', Meintacus `Mäetaguse). Vähem on vere-lõpulisi (Tonnaewaerae `Tõnuvere') jm kohanimesid. Nende esmakordselt nii ulatuslikult kirjapandud eesti sõnatüvede ortograafia on peamiselt alamsaksakeelne, mõningate skandinaaviapäraste joontega. 1517 ilmus piiskop Johannes Kieveli katekismus (pole säilinud), mis tõenäoliselt oli katoliiklaste esimene eestikeelne tekstikogu.
Eeposes on kasutatud daktülilist-trohheilist värsimõõtu, heksameetrit ja serbia kangelaslaulude rütmi. Karutapja on kirjutatud muinasjuttude ja muistendite põhjal, mille ainestiku A. Pumpurs ise muutis värssideks. Sisu kujundamisel pidi autor toetuma ainult enda kuuldud ja kogutud materjalidele, sest muinasjutte ja muistendeid , mida Lätis rohkesti leidub, ei olnud tol ajal veel trükitud kogumikena ilmunud. Eepose tegelaste nimed on moodustatud Läti kohanimedest: Lielvārde – Lielvārdis, Kangari mäed – Kangar, Aizkraukle linnus – Aizkrauklis jne. Arvatakse, et ka kangelase nimi on moodustatud Lāčplēši `Karutapja` talu nime järgi. Karutapja motiiv – kangelane, kes põlvneb inimesest ja emakarust, on pärit Lielvardest. Algselt kirjutas Pumpurs „Karutapja” eeltööna rahvaeepose loomiseks, kuid väljaandjate jaoks oli rahvaeepos sündinud ja see antigi sellise nime all välja. „Karutapjas” on lugulaulu põhiline idee: võitlus
Maksimaalselt joonistati paberile 43 maarajooni. Lõplikult moodustati 39 rajooni. Reformi järgselt: 5 vabariiklikku alluvusega linna: Tallinn, Tartu, Narva, Kohtla-Järve, Pärnu; 39 maarajooni, 27 rajoonilise alluvusega linna, 22 alevit, 641 külanõukogu. Uute rajoonikeskuste paikapanemisel arvestati ühelt poolt teadlaste soovitustega, kuid samas ei olnud paljud rajoonikeskused loomulikud piirkonnakeskused. Lisaks tõi reform kaasa ka kultuurilist kahju, sest loobuti ajaloolistest kohanimedest. Kasvas ka bürokraatia maal, mis omakorda suurendas Nõukogude võimu kulusid haldusstruktuuri ülalpidamiseks. Uueks keskuseks saamine andis piirkonnale majandusliku impulsi – hakati ehitama rajoonikeskusele vajalikke administratiivhooneid, mitmete keskuste puhul ei oleks ilma selleta mingit ehituslikku arengut toimunud. Oblastieksperiment 1952-1953. Karotamm leidis, et oblasteid pole vaja (1949.) Eksperimenti hakatakse realiseerima 3. mail 1952. aastal kui
Suur hulk Eestis eesnimesid. Arusaam, et eesnimi peab olema kordumatu. Nimemoed muutuvad kiiresti, tuues kaasa uusi nimesid. Eestlased on nimede osas väga avatud. Ollakse loovad. 1999 said eesti lapsed kokku u 3200 eri eesnime. 1990-2000 kõigil sündinutel kokku 19 000 eri nime, sh mitmiknimed. Perekonnanimed. Kaheosalised nimed pole perekonnanimed, sisaldavad tihti kristliku ja muistse nime kombinatsiooni. Lisanimed on tüüpilised, pärit isanimedest, hüüdnimedest, kohanimedest. Enamaosalisi nimesid Kerneri Juhani Jürri. Lisanimed võisid hiljem muutuda perekonnanimedest. Enamasti omastavalisel kujul nime ees. Vahel võis lisand korduda, tekkis perekonnanimelaadne olukord. Linnades nimi+lisanimi. On raske määratleda, millal said lisanimedest perekonnanimed. Tavaline oli ka lisanimede tõlkimine. XVIII sajandist alates mitmeid revisjone, mis on hästi säilinud. Viiendikul eestlastest võisid juba
2. 16. sajandi eestikeelsed tekstid ja nende keel (nt Kullamaa käsikiri, Wanradti-Koelli katekismus jt) 1241 aastal ilmunud Taani hindamisraamat selle n suures Eestimaa nimistus leidub ligi pool tuhat eesti kohanime Harju- ja Virumaalt, samuti mõned isiku- ja perenimed. Arvatavasti on need rooma-katoliku preestrite poolt üles märgitud rahva ristimisel 1219 1220. a paiku ja üheks nimestikuks redigeeritud 1214. aastal. Taani hindamisraamatu kohanimedest on suur osa la- ja se- lõpulised (näit. Carola `Karula', Kectaele `Kehtla', Meintacus `Mäetaguse). Vähem on vere-lõpulisi (Tonnaewaerae `Tõnuvere') jm kohanimesid. Nende esmakordselt nii ulatuslikult kirjapandud eesti sõnatüvede ortograafia on peamiselt alamsaksakeelne, mõningate skandinaaviapäraste joontega. 1517 ilmus piiskop Johannes Kieveli katekismus (pole säilinud), mis tõenäoliselt oli katoliiklaste esimene eestikeelne tekstikogu.
Toimus erinevate suundade miksimine. Kui ennem oli kunst paigalseisev, siis nüüd püüti kaasaegsuse poole püüelda, kuigi see polnud enam nii mastaapne kui mujal Euroopas. Kunstizanrite piiride paika seadmine. Kaks olulisemat näitust: · Saku 73 (1973, Jüri Arrak, Aili Vint, Raul Meel) · Harku 75 (1975, Sirje Runge Kaarel Tulismaa, Raul Meel). Tegeles rohkem noorte kunstnike tööde väljapanekuga. Popkunst, geomeetriline kunst. Nimed tulenevad kohanimedest. Toimusid instituudihoonetest 70-date uuemaks suunaks oli hüperrealism läänest pärit kunstiruunaga. Realism, mille eesmärgiks oli kujutavate objektide võimalik tõetruu edasi andmine. Autor hoidis kujutatava objekti suunas distantsi. Mingil määral oli see stiililiseks rahunemiseks kunstis, avangardism taandus veidi. Pildid muutusid lihtsamalt mõistetavateks ja klassikalises mõttes ilusamateks. (Tõnu Virve ,,Eesti naine", Toomas Vint ,,Mäng", Malle Leisi ,,Punased hobused")
Mõnikord nõuavad riigid ise kuidas nende nime kirjutada.Elevaniluuranniv vr Cote d`Ivore, ametlikus asjaajamises võib olla ka Hellase vabariik, mitte Kreeka vabariik. Vaidlused Gruusia nime osas. Nimelt on Gruusia venelaste poolt pandud halvustav nimi. Eestis propageeritakse eelkõige Georgiat. See aga toob probleeme: kuna on harjumatu, võib minna sassi usa osariigiga. Kohanimed võivd olla kujunenud läbi ajaloo ja asustuskultuuri. Mõningaid aspekte Eesti kohanimedest- murdeline kirjutusviis. Kohanimede aluskääne enamasti ainsuse omastav. Eesti keeles on 14 käänet, siis kohanimesid pole enamasti vaja kõigis kääntes käänata. Peamine on asjaolu, kas toponüümi kasutatakse sisekohakäänetes või väliskohakäänetes või mõlemas. Nt saare nimede puhul enamasti kasutatakse väliskohakäändeid: Aegnal, Abrukal vs Muhus, Kihnus. Eesti külanimedes kasutatakse enamasti sisekohakäändeid. Õigem on lähtuda kohapealsest tarvitusest. Vere lõpulised
hiljem hakatakse "aeste" kutsuma merevaiguks ning hakatakse aestide maad kutsuma preisimaaks. Austa - Idapoolne (Aeste), läänemere idaosa rahvad. Tacituse töid loeti, tsiteeriti ja kasutati ning nii läks käibele sõna aeste, et selline rahvus elab idapool. Skandinaavia allikad- Skandinaavia muinaspärimused on saagad, kus tegevus võib toimuda kauges minevikus, müütiline ning jõuda tänapäevani. Saagad on kirja pandud alles 13. saj. Kui kõneldakse kohanimedest siis skandinaavia saagade autoritel polnud kokkupuutumist läänemere idapoolega, nimed on fiktiivsed. Kõige suurem saagade kogu on Heimsrringla, mille autoriks on Snorri. Teda on peetud sekretäriks, kes pani kirja seda, mida ta kuulis ning teda on peetud ka kirjanikuks, kes lõi neid sündmusi. Tõde on kahe vahel. Saagade sees on palju kohanimesi - Austruegr ehk idatee, Alsysla - Maksupiirkond, Eysysla - Saaremaa, Eistlanz - Idamaa, Rafala - Põhja-Eesti ala
saj. e. Kr. - 1. saj. p. Kr.) Raud oli metall, mida leidus Eestiski. Tallinna ümbrusest ja Kirde-Eestist ning mõnelt poolt mujalt on leitud järve- ja soomaagi töötlemise jälgi. Suurelt jaolt on aga toormaterjal Eestisse siiski sisse toodud. Vanemal rauaajal (1.-5. saj.) muutus raud peamiseks metalliks. Sõna 'sepp' tähistas erioskusega meistri üldnimetust (puusepp, pottsepp, rattasepp jne.). Nimed Sepp, -sepp, -sepa, Sepa jne. on ühed levinumad isiku- ja kohanimedest. Vahetult muistse vabadusvõitluse eel, nooremal rauaajal (10.- 13. saj. algus) oli käsitööharudest juhtiv sepatöö. Kohalikud sepad valmistasid igapäevaseid tööriistu (kirved, noad, sirbid, vikatid) ja tehti ka heal tasemel relvi, näit. Saaremaal. Järgneval võõrvõimu ajastul muutus osa sepatööd (näit. kullassepatöö) baltisaksa linnameistrite ainuõiguseks. Sepad võib jagada 3 rühma: külasepad, mõisasepad ja mittekohaliku päritoluga vabad sepad. 18. saj
annaabi.ee 
