Kivirähk, "Ajaloo keerises" proosaanalüüs
jutukatketele lõpeb lugu, oh üllatust, veel absurdsemalt suures Amazonase üleujutuse mõõtu
tualetiuputuses, mille kohta polegi teada, kas tegelased sellest pääsesid. (Ehkki mõnedest esimestes
lausetes toodud vihjetest - „Jaan sai sellest hiljem väga hästi aru“, „tagantjärele tark“ jne, võiks
eeldada, et vähemasti üks ellujäänu leidus – või siis olid peategelased natuke „prohvetlikud“.)
Igastahes, klassikaliselt Kivirähule algavad kurjakuulutavad ja jaburad oomenid loo alguses ja autor
ei tee sellest ka sugugi saladust – seesama „kurjakuulutavaid märke oli õhus juba hommikul“ ja siis
need märgid ise: väljas hakkab ootamatult paduvihma sadama, pidevalt vinguv Margit (kellel
samuti kõik halvasti läheb), esikus põleb läbi lambipirn, uut pirni ei ole, veel nääklusi, müstiline
tolmurull külmkapis, katkised sukkpüksid. Vähemasti Jaanil – ühel kolmest peategelasest ja