Katrin Olhovikov 11. kl 20,01,08 Ärkamisaja kirjaneitsi Lydia Koidulat on nimetetud Emajõe ööbikuks ja isamaalaulikuks. Lydia sündis Jannsenite peres rahvusliku ärkamisaja künnisel. Ärkamisaeg tähendas eestlaste isamaalist vaimustust, millele panid aluse 1. üldlaulupidu, Jakobsoni kolm isamaakõnet, ,,Kalevipoja" ilmumine. Ärkamisaja üldine õhkkond tingis selle, et Koidula loomingu põhiteemaks sai isamaa. Mu isamaa on minu arm, kell` südant annud ma,
Vabakirjanikuna; Filmiinspektor. LUULEKOGUD "Henge palangoq" (Tallinn 1917) "Vana laterna" (Tallinn 1919) "Roosikrants" (Tallinn 1920) "Kaduvik" (Tartu 1927) "Katai, kibuvits nink kivi" (Tartu 1928) "Pärlijõgi" (Tartu 1931) "Lehekülg ajaraamatust" (Tartu 1937) "Värsivakk" "Rahumäe kannel" (Lund 1973) "Luuletused" NÄIDENDID "Toomapäev" (Tartu 1928) "Neli kuningat" (Tallinn 1931) "Lauluisa ja Kirjaneitsi" (Tallinn 1930) "Kolmas tee" (varjunimega Peeter Bollmann, Tallinn 1932) "Iluduskuninganna" (Tallinn 1933) "Elav kapital" (Tallinn 1934) "Karu läheb mee lõksu" (Tallinn 1936) "Üks tuvi lendab merele" (Tallinn 1937) TSITAAT Elu ning selle veetmist provintsilinnas peetakse tavaliselt väikekodanlikuks. Viimast on meilgi 1905. a. revolutsioonist peale ja mõningal määral
LYDIA KOIDULA · 1843-1886 · Sündis Vändras J. V. Jannseni tütrena · Algharidus isalt · Õppis Pärnu saksa tütarlaste koolis · Kirj. Häid saksa keelseid kirjandeid · Kannatas kehva tervise pärast · Tartu ülikooli juures omandas koduõpetaja kutse · Oli isale abis postimehe väljaandmisel · 1863. A sai temast Eesti Postimehe toimetaja · Boheemlaslik(muretu eluviisiga haritlane) kirjaneitsi · Tutvused Kreutzwaldi , Hurda ja Jakobsoniga · Osalemine Vanemuise seltsi tegevuses · Vaevas suur koormus seltsi tegevuses · 1873 abiellus arstiteaduse üliõpilase E. Michelsoniga, lahkus eestist · Kroonlinnas igatses Eestimaad · Kirj. Näidendeid ja luuletusi · Elu Austrias ja Saksamaal · 3 lapse ema, poeg Hans suri noorena · 1882 diagnoositi rinnavähk · Esialgu maeti Kroonlinna poja kõrvale · 1946 toodi säilmed Metsakalmistule LOOMING · Kirj
Siig, Mats Traat ja Enn Vetemaa 1962 · 2. Helgi Muller, Rudolf Rimmel, Aleksander Suumann 1963 · 3. Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Hando Runnel, Ly Seppel 1965 · 4. Ingvar Luhaäär, Leelo Tungal 1966 · 5. Nikolai Baturin, Andres Ehin, Albert Koeney 1968. Artur Alliksaar(1923-1966) · http://c7laura.blogspot.com/2009_10_01_archive.html · Näidend "Nimetu saar" (1966) · Luule nägi trükivalgust pärast surma. · Esimene trükitud luuletus "Kirjaneitsi mälestuseks" (1943) · Vabad assotsiatsioonid, kõlaefektid, üllatavad võrdlused, vastandumine Paul-Eerik Rummo (1942) · http://www2.reform.ee/ee/reformierakonnast/valitsemine-valitsus-parlament-riigikogu-peaminister/parlamendi-fraktsioon-riigikogu · Töötanud Vanemuise ja Draamateatri kirjandusala juhatajana, olnud kultuurikonsultant, vabakutseline kirjanik ja poliitik · 1992-1994 Eesti Vabariigi kultuuri-ja haridusminister ,2003-2007
Koidula saab oma 1. Koolihariduse isalt Ta oli pikk,kõhn tütarlaps.Kõige rohkem valmistas talle koolis raskusi venekeel Tema ema Emilie Koch oli Balti-sakslane ja see on ime,et Koidula ise kasvatati eestlaseks. · 1851 lõpetas Pärnu tütarlaste kooli · 1862 käis leeris ja sai täiskasvanuks · 1862 sooritab Tartu ülikooli juures koduõpetaja eksami · 1863 kolib perekond Tartusse ja Koidula saab seal kuulskaks kui Emajõe ööbik ja Poheemlaslik Kirjaneitsi Ta oli vabameelne ja üsna terava keelega.Tartu aastaid peetakse tema elus ühtedeks aktiivseimateks.1869 aitab oma isal laulupidu organiseerida. 1870 tekib tal kirjavahetus kolme Eesti ärksama tegelasega:Kreutzwaldi,Jakobsoni ja J.Hurdaga.Kõige vaimsem on kirjavahetus aga Kreuzwaldiga ja kõige lühemaks jäi see Jakobsoniga. Ta sai oma luuletuste kohta niimoodi tagasisidet. Võru ajast on teada, et Kreutzwaldi abikaasa tegi
Isikunimetustena need siiski eriti populaarsed ei ole. (Õim 2001B) Kokkuvõte Fraseoloogilised nimetused on mahukas ja kindla struktuuriga fraseoloogiaosa, nad väljendavad tugevalt kõneleja ekspressiivhinnangulist suhtumist kirjeldatava objekti suhtes. Fraseologismides nimetatakse inimest tavaliselt välimuse (poriorikas), vaimsete omaduste (tuhajuhan), iseloomu (nõiaella), käitumise (tolaants), päritolu (maamats) või ameti (kirjaneitsi) järgi. Eesti keele kujunemise ajaloost tulenevalt on paljud eesti fraseologismid piiblipäritolu või eeskuju saanud vene ja saksa keelest. Fraseologismid on enamasti humoorika sisuga ning rikastavad inimeste keelt, andes kuulajale illustratiivset materjali. (Õim 2001B; Mäearu 2002) 8 Kirjandus Mäearu, Sirje 2002. Pindejürist prügikastikustini. Oma Keel nr 1, lk 2931. Õim, Asta 2001A
Vaikuse tusased öökullid liuglevad. Mullas ja hinges on mõrad. [---] Alliksaare loomingu näiteid Saksa okupatsiooni ajal avaldati Alliksaare esimesed luuletused. 1943ndal aastal ilmus Postimehes Lydia Koidula 100ndaks sünniaastapäevaks kirjutatud rahvusromantiline, pessimistliku alatooniga ,,Kirjaneitsi mälestuseks". 1944ndal aastal avaldati tema teine luuletus ,,Suur aimus", mis on välja jäänud kõigist tema kogudest. See kannab tugevalt tolle aja märki. Alliksaare vangilaagriaegne kirjasõber Leo Metsar töötas ajalehe toimetuses ning Artur pakkus talle üht oma luuletust ,,Kevadmälestus", mis ilmuski 1958ndal aastal. Selle meeleolu on romantiline, elujaatav ja tõenäoliselt väga kaugel sellest, mis autori hinges tegelikult toimus. 1965
Huvitav on seegi, et tegelaste osi mängisid L. Koidula näidendites ainult mehed, sest selleaegsete väikekodanlike eelarvamuste järgi ei olnud naistel sünnis laval esineda (Mihkla 1965:172) (joonis 5). Eelarvamuste kiuste soovis kirjaneitsi, et tema näidendites mängiksid naisosatäitjaid naised kahjuks oma eluajal ta seda ei näinud. Joonis 5. H. Rosenthal ja H. Jannsen näidendi ,,Maret ja Miina ehk kosjakased'' nimiosades. Autor: J. Behse. (Aaver, Laanekask, Olesk 1994: 149) Meeleolu edasiandmiseks kasutati lavateostes ka luulet, mida Koidula kirjutas ja millele viisi lõi ning saatis klaveril lava taga (Mihkla 1965: 174).
N päike kõliseb (nähtav ja kuuldav), vihmajärgne leige lõhn (temperatuuri- ja lõhnaaisting), karjuvroosa kleit. Paradoks vastuoluline ja ebaloogiline, isegi absurde väide, lühike, tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele vastuolule vaatamata tõde. Nt vanasõna tasa sõuad, kaugele jõuad; elu on liiga tõsine, et seda surmtõsiselt võtta. Ümberütlus ehk perifraas rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber öeldes. Nt Lauluisa, Kirjaneitsi. Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt / käib Läänemere rannale / ja Munamäe metsalt, murult / käib lahke Soome laheni?" (M. Veske). Ümberütlus on mõistatuste lemmikkujund: seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline, ilma nõela pistmata. Sõnakeeld ehk tabu (Issand; Põrguvürst; härra direktor mitte Ants või Maali). Eufemism on pehmendav, ilustav või ümberütlev väljend ebasündsa või ebameeldiva asemel
meelevaldseid sõnaühendeid ning lauseid, aga see-eest kõlavad need mõjuvalt. 3 1. ELULUGU Artur Alliksaar sündis 15. aprillil 1923. aastal raudteelase perekonnas Tartus. Hariduse on kirjanik saanud Hugo Treffneri Gümnaasiumist, kust sai alguse huvi luule vastu, ning Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast (õpingud jäid pooleli). Tema esimene trükis avaldatud luuletus ilmus 1943. aasta detsembris ajalehes „Postimees“. Luuletus „Kirjaneitsi mälestuseks“ oli pühendatud Lydia Koidula 100. sünniaastapäevale. Paraku poeedi eluajal nägi tema looming trükivalgust äärmiselt vähe. Debüüt toimus alles 1966. aasta jaanuaris „Loomingu“ veergudes. Enne Alliksaare surma aastal 1966 jõudis raamatuna lugejateni tema ainuke näidend „Nimetu saar“. Oma viimastel eluaastatel Tartus suhtles, suunas ja andis Alliksaar nõu Ain Kaalepile, Paul-
Suits); Nüüd nutab mu igatsus (E. Enno); Toomingad valvavad talu, / üle ussaia vaatavad kopli(H. Visnapuu). 12 ÜMBERÜTLUS ehk perifraas rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber üteldes: Lauluisa; Kirjaneitsi; Emajõe Ateena; Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt / käib Läänemere rannale / ja Munamäe metsalt, murult / käib lahke Soome lahele? (M. Veske); Tuli päike, tulisilm (A. Haava). Ümberütlus on mõistatuste
• Metafoor – varjatud võrdlus, ühendab erinevaid nähtuseid sarnasuse alusel (sinise taeva silm – päike) • Isikustamine – ehk personifitseerimine. Millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine (mõte südant sööb) • Ümberütlus – ehk perifraas. Rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber öeldes (lauluisa, kirjaneitsi) • Allegooria – ehk mõistukõne. Tekst tervikuna vihjab millelegi, millest otse juttu ei tehta. • Metonüümia – tähenduse ülesanne toimib ühe ja sama nähtusega seostuva piires, sarnaneb metafooriga (sinise taeva ratas) Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. • Salm – ehk stroof. Sarnase ehitusega rühmadeks liitunud värsid. • Kinnisvormid – ballaad, sonett, eleegia, ood, pastoraal, epigramm
Teater Esindusteatriks kujunes Estonia. 1930. aastatel paranesid teatritegemise tingimused, sest riigi toetus suurenes. Teatris oli ka poliitiline järelvalve ja leebe tsensuur. Menulavastus Hugo Raudsepp "Mikumärdi". Populaarseks näitlejatepaariks kujunes Ants Lauter ja Erna Villmer (esimene eesti rahvusest Moskvast saadud näitlejaharidusega näitleja Eestis), kes esinesid paaris nt etendustes "Desdemona ja Othello", "Lauluisa ja kirjaneitsi" jne. Lauter, hüüdnimega Käsu Ants, lõi teatris distsipliini ja vähendas boheemlaslikku minnalaskmist. Liina Reimann mängis tihti emasid, temast algas Saksamaa samalaadse kombe eeskujul traditsioon pärandada üht sõrmust (mis praegu on vist Ita Everi käes), oli ka esimene Eesti kultuuritegelane, kellele NSVL valitsus 1961. aastal tema surma puhul pärja saatis. Populaarne ooperilaulja ja lavastaja oli Aarne Viisimaa. Tuntud naisnäitlejad veel: Mari Möldre, Marje Parikas. Film
relvalasti vedavad laeva meeskonna mässu kujutav "Raudses kodus" (1938). Eesti näitekirjanduse tollasel taustal tõi Tammlaanele teatud uudsust värske miljöö, pingelisema tegevuse ja hoogsa lühilauselise dialoogi poolest. 3) Artur Adson (1889-1977) alustas samuti 1920ndatel ekspressionistlike näidentidega, kuid 1930ndatel kirjutas ta ajaloolisi ja eepilisi teoseid eesti ajaloost (,,Toomapäev"; ,,Lauluisa ja Kirjaneitsi"). Sama stiili järgisid palju teised (Visnapuu, Kallas). 23. Teater ja omadraama 1930. aastail. Proosa dramatiseerimine. 1930ndatel süveneti nii kirjanduses kui teatris rahvuslikkuse probleemidesse. Märksõna omakultuur väärtustas eesti kultuuri eripära võrdluses teiste rahvaste kultuurigega. Teatris oli päevakorras saksa ja vene mõjudest vabanemine. Arutleti eesti rahvusliku tüübi, eesti vaimu erijoonte ja näitleja väljendusvahendite seose üle. Leiti, et näitleja
Nt mustav on ta põhi, salalik ta süle. Võrdlus- kõrvutamine ühistunnuse alusel.Tihti eelneb sidesõna või mõttekriips (nagu, kui jne) Nt Nii kui taeva pikne. Metafoor- ühendab erinavaid nähtusi sarnasuse alusel.Nt sinise taeva silm- ilmse sarnasuse tõttu silmaga vihjatakse päikesele. Metafoori alaliigid: Isikustamine- rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber üteldes. Nt lauluisa, kirjaneitsi Ümberütlus e. Perifraas näit. loomade kuningas = lõvi Allegooria- abstraktse mõiste piltlik, tihti personifitseeritud kujutamine Metonüümia- sarnaneb metafooriga tähendusliku ühisosa rakendamisel, ainult et tähenduse ülekanne ei toimu eri mõistete vahel, vaid ühe ja sama nähtusega seostuva piires. Kui sinise taeva silm on metafoor, mis võrdleb
täiendamiseks (sinav lumi) Võrdlus kõrvutamine ühistunnuse alusel (mustad silmad siia-sinna hüplesid kui kirbupaar) Metafoor varjatud võrdlus, ühendab erinevaid nähtuseid sarnasuse alusel (sinise taeva silm päike) Isikustamine ehk personifitseerimine. Millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine (mõte südant sööb) Ümberütlus ehk perifraas. Rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber öeldes (lauluisa, kirjaneitsi) Allegooria ehk mõistukõne. Tekst tervikuna vihjab millelegi, millest otse juttu ei tehta. Metonüümia tähenduse ülesanne toimib ühe ja sama nähtusega seostuva piires, sarnaneb metafooriga (sinise taeva ratas) Milline on kõne- lause ja piltkujundite mõju luules? aitavad saavutada poeetilist väljendust 8 Kuidas toob nende kasutus esile poeetilise keele omadusi? toovad esile ülekantud
Metafoor võib laieneda kogu tekstile. ! ! Metafoori alaliikidena tõusevad esile isikustamine, ümberütlus, tabu, sümbol, allegooria, iroonia, oksüümoron ja sünteesia. ISIKUSTAMINE e PERSONIFIKATSIOON- millelegi mitteinimlikule (elutule) isikuomaduste omistamine- Mõte südant lööb; Toomingad valvavad talu. ÜMBERÜTLUS e PERIFRAAS- rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber üteldes: Lauluisa, kirjaneitsi, Emajõe Ateena; Tuli päike, tulisilm. ! Ümberütlus on mõistatuste lemmikkujund: seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline. Ümberütlused on ka SÕNAKEELD e TABU- (issand, põrguvürst, härra direktor (mitte Ants ega Jüri) ja MAHEVÄLJENDUS e EUFEMISM- (armurõõm, võid jääda Nimetuse riiki; Sääl teistpoool ust). SÜMBOL- võrdkuju, pilt või märk, mis esindab mõnd nähtust või mõistet, eriti abstraktset.
Sageli haarab metafoorne väljendus kogu lauset, lausete rühmi, vahel isegi kogu teost. Neil juhtumeil on tegemist laiendatud metafooriga: päevade kaupa saeb hambuline metsapiir sinist taevakummi, mind otsitakse jo teises ilmas tikutulega taga ( haige inimese kohta, kes ootab surma ). Personifikatsioon isikustamine Perifraas e ümberütlus rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber öeldes, Näide: Lauluisa (Kreutzwald), Kirjaneitsi (Koidula); kasutatakse ka mõistatustes. Sümbol e võrdkuju on metafoorne kõnekujund, mille puhul üldtuntud kujund, pilt või märk asendab teatud abstraktset mõistet. Üksiku ja konkreetse kaudu väljendatakse üldist, näiteks öö on konkreetselt ööpäeva üks osa, kuid üldistatuna tähendab surma. Koit ja hommik on vabaduse ja nooruse sümbol, meri avaruse ja vabaduse, rist usu ja süda armastuse sümbol.
tema tekste tõlgiti eestikeelde) ja Hella Wuolijoki (eesti päritolu kirjanik, kirjutas soome keeles). Jätkas ka eesti keeles kirjutamist, kuid soomekeelsed näidendid said ülipopulaarseks, soositud eesti kui ka soomes 1930ndatel. Draamakirjandusse tulid veel. Mehed, kes hakkasid sõdade vahelisel perioodil näidendeid kirjutama ja realistlikus hoovuses kesksemat rolli mängima. Artur Adson (1930ndate näidend ,,Lauluisa ja kirjaneitsi" tuntuim). Juhan Sütiste allegooriline piibli põhjal draama näidend ,,Jumala mäss" (1933). Karl August Hindrey,,Raidalu kirikumõis" (1935) psühholoogiline realism avaldus draamas. Evald Tammlaan kerkis esile 1930ndate lõpu poole, koostöös lavastaja Priit Põldroosiga (tegutses Tallinna töölisteatris). Valge lagendik" (1937) ja ,,Raudne kodu" (1938) Tammlaane tuntuim. Eriti tähtis koostöö Andres Särev eesti kirjanduse dramatiseerija. Särev
viitamiseks. Metafoori alaliikidena tõusevad esile isikustamine, ümberütlus, tabu, sümbol, allegooria, iroonia, oksüümoron ja sünesteesia. Isikustamine ehk personifitseerimine millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine: Mõte südant sööb; Nüüd nutab mu igatsus. Ümberütlus - ehk perifraas rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber ütledes: Lauluisa: Kirjaneitsi. Ümberütlus on mõistatuste lemmikkujund: seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline; ilma nõela pistamat. Ümberütlused on ka sõnakeeld ehk tabu (Issand; Põrguvärst; härra direktor mitte Ants või Maali) ja sellega kattuv maheväljendus ehk eufemism: põlluramm, armurõõm. 8 SÜMBOL ehk võrdkuju, pilt või märk , mis esindab mõnd nähtust või mõistet, eriti abstraktselt
alustekst) Kõnekujundid · Epiteet-lauseid kaunistav omadussõna ( Maa on maksa karvaline) · Võrdlus (Mustad silmad,siia-sinna, hüpplesid kui kirbupaar. M.Under) · Metafoor e. troob- ühendab erinevaid nähtusi, sarnasuse alusel. Ülekantud tähenduses.( Sinise taeva silm) · Isiksustamine e. personifikatsioon-elutul asjal võime midagi teha( Nüüd nutab mu igatsus.E.Enno) · Perifaas- ümberütlemine, kus rõhutatakse mõne nähtuse väljapaistvat joont. (Kirjaneitsi e. naiskirjanik) · Tabu e. sõnakeeld (Põrguvürst e. vanapagan) · Ufemism-mage väljendus sõnade kohta mida ei taheta öelda. · Allegooria- mõistukõne · Hüperbool-poeetiline liialdus(Millioneid aastaid ja enamgi veel valmib 1 ainus mote) 2 · Litootes e. poeetiline väljendus(Tegi toa tuule pale, majavarre pale) · Oksüümolon-vastand väljendus (Kuumlumi)
oskuse, ergas loodustaju, eluaegne metsa-kiindumus. Koliti Pärnusse (maailma avardumine tema jaoks). Pärnu saksa kõrgemasse tütarlastekooli, kus lõpetas. Avardusid ja süvenesid kirjanduslikud huvid. Nõrk tervis, pere eest hoolitsemine. TÜ’s koduõpetaja eksam, kuid ei meeldinud õpetajaamet. Kolisid Tartusse, kus J.V Jannsen tõusis Eesti kultuurielu tippu (“Vanemuine”, üldlaulupidu, “Eesti Postimees”). Koidula sai seal tuntuks kui boheemlaslik kirjaneitsi - vaba ja teravmeelne. Luuletuskogu „Vainulilled” (saksa luule vabu tõlkeid ja mugandusi; loodus-, kodu- ja armastusluule, mida iseloom lapselik, jumalakartlik meel, idüllilised looduspildid, armastus) - “Sügismõtted”, “Kodu”, “Kaugelt koju tulles”; “Emajõe ööbik” (anonüümne, kus domineerib romantiline isamaalüürika “Sind surmani”, “Mu isamaa on minu arm”). Laulud “Mu isamaa on minu arm”, “Sind surmani”.
Varakult asus Lydia Jannsen e Koidula oma isa toimetamistöös abistama. Perekondlikus ettevõtmises lubati enesele palgalist alles 1871 (Jakob Hurt), sedagi lühikest aega. Koidula osa PP ja EP numbrites välja ei paista. "Te ju teate, et mu tööde enamik on läinud maailma isa nime all," kirjutas Lydia oma vennale hiljem. Muidugi oli naise sotsiaalne staatus tolleaegses ühiskonnas tänasest täiesti erinev (naised pidid kodu hoidma, neil ei olnud näiteks valimisõigust jms). Kirjaneitsi seisust nimetas Koidula okkaliseks (avalik arvamus pidas teda sinisukaks). Papa Jannsen pidi hakkama abi otsima, kui tütar kodust 1873 ära läks. Üks võimalus oli teha seda läbi ajalehe: "Tartus. Mina tarvitan kättetuleval Januari kuul 1876 viisakat noort inimest maalt, kes mitte üksi parandatud uue kirjaviisi järele Eesti keeli, vaid ka Saksa keeli etteööldud (Dictat) ja Vene keeli adressid lugeda ja kirjutada oskab ja seks
annaabi.ee 
