Jõhvi Gümnaasium Sofi Oksanen ,,Puhastus" Kirjandusteose analüüs Koostas: Liis Lipp 12.b Juhendas: õp. Dea Proode Jõhvi 2012 Sissejuhatus Sofi Oksanen (sündinud 7. jaanuaril 1977 Jyväskyläs) on ema poolt eesti päritolu soome kirjanik. Oksanen on tegutsenud ka mitme lehe kolumnistina ning avaldanud ajakirjanduses arvamust ühiskondlikel ja poliitilistel teemadel. Ajakirjanik Leena Hietast ja publitsist Johan Bäckmanit, kes on väitnud, et Eesti liitus Nõukogude Liiduga vabatahtlikult, on Oksanen võrrelnud holokausti eitajatega. Sofi Oksanen kuulub gooti subkultuuri austajate hulka. Sofi Oksanen on õppinud Helsingi Ülikoolis kirjandusteadust ning Helsingi teatrikõrgkoolis dramaturgiat
Esimene Eesti teatrietendus 1529 Tln Raekojas, kus mängiti mingit Rooma tragöödiat. 17.saj oli rändtruppide aeg Eur.-d, moned jõudsid ka siia. 1. Eesti teater oli Tln Saxa teater 1784, loojax A.v.Kotzebue. Trt-s oli teatrietendused keelatud alates 1812.st, kuna kardeti väljaastumisi. Eestikeelse teatri sünd 1870 "Vanemuise Selts", Koidula "Saaremaa onupoeg". 1 2. S. OKSANEN ,,PUHASTUSE" ANALÜÜS Teose tegevus leiab aset nii Teise maailmasõja järgsel ajal 1940ndate teisel poolel ja 1950ndate alguses kui ka taasiseseisvunud Eestis 1990ndatel. 2. Raamatu peategelasteks on vanadaam Aliide Truu ning tütarlaps Zara Pekk. Aliide Truust annavad peamiselt aimu tagasivaated, mil mindi raamatus Teise maailmasõja järgsesse aega. Sel ajal oli ta noor ja hakkaja tütarlaps, kuid jäi pea igas olukorras õe Ingli varju. Oma õde Aliide seetõttu ei sallinud
Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sünd
1. Ilukirjanduse olemus ja tähtsus 2. Vabalt valitud teose analüüs. 3. Rühmitused Noor- Eesti 1904-1915 Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Aino Kallas, Kristjan Raud, Villem Grünthal Ridala, Bernhard Linde, Johannes Triik Sisu: laiapõhjaline, pearõhk kirjandusel. Avaartikli 1. albumis kirjutas Gustav Suits: "Enam kultuuri! See olgu kõigi vabastavate ideede elemendiks/.../Enam euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks." Väljaanded: 5 albumit I 1905, II 1907 (keskendub ilukirjandusele), III 1909 (sensatsioon, jahmatab avalikkust, keskendub kunstile, essee "Ruth" J.Randvere, prantsuse sümbolistid, C.Baudelaire "Raibe" tõlkis J.Aavik), IV 1912, V 1915. 1910-11 ajakiri (6 nr). Oma ajast ette rutanud, mistõttu väljaandmine lõpetati- Eestis polnud veel nii palju kõrgelt haritud lugejaskonda. Peale 3. numbri ilmumist arvustati rühmituse taotlusi ja loomingut taunivalt mitmel pool. Samanimeline kirjastus
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Lüürika liigid: · ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks · eleegia - nukrasisuline luuletus · pastoraal ehk karjaselaul · epigramm - satiiriline luuletus Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on
Sisu: 1. Ilukirjanduse olemus, tähtsus ja seosed teiste kunstiliikidega..................+2 3. Kirjanduslikud rühmitused (4)..................................................................+3 4. Saaremaalt pärit kirjanikke..........................................................................4 5. August Kitzbergi draamalooming.............................................................+4 "Kauka jumal".........................................................................................+5 6. Betti Alveri looming + 1 luuletus peast....................................................+6 7. Edvard Vilde draamalooming...................................................................+6 "Pisuhänd"...............................................................................................+7 8. Fjodor Tostojevski elu ja looming + "Idioot"...........................................+8 Lühike sisukokkuvõte "Idioot".......................................................
1. Ilukirjanduse olemus, tähtsus ja seosed teiste kunstiliikidega Ilukirjandusliku teksti kaks tavapärast esitusviisi on seotud ja sidumata kõne. Seotud kõnet nimetatakse poeesiaks ehk luuleks, sidumata kõne proosaks. Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele. Igal kirjandusteosel on kindel teema nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada. Teema käsitlemiseks vajab kirjanik toormaterjali
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM 2006 Pilet nr 1 1.1 Antiikkirjanduse mõiste, Homerose eeposed Antiikkirjanduseks nimetatakse VanaKreeka ja Rooma kirjandust. On pärit sõnast ,,antiquus" vana, iidne. Nimetus on õigustatud ainult Euroopa seisukohalt. VK kirjandus on ajalooliselt vanem, ta on Euroopat kõige rohkem mõjutanud, perioodid: I arhailine periood (86 saj e Kr), II klassikaline (54saj e Kr, keskuseks Ateena), III Hellenismi ajajärk (31 saj eKr), IV Rooma periood 16 saj p Kr). 129 saj on tume periood. Vana Rooma kirjandus tekkis 3. saj. eKr. Koinee kreeka keel, mille aluseks atika murre, kujunes välja 4 saj e Kr. Selle ajajärgu varaseimat sõnaloominugt pole sälinud, seega peetakse alguseks Homerose eeposeid. Palju kahtlusi H. olemasolus ja tema autorluses: 18 saj väitis saksa teadlane Wolf, et H ei ole
Kõik kommentaarid