Kirjand - Kehalise kasvatuse vajalikusest koolis. (0)

Kehalise kasvatuse vajalikkusest koolis.
Kehalise kasvatuse ja spordiga tegeleja on tõenäoliselt õnnelikum kui inimene, kes sellega ei tegele. Kehalise liikumise kaudu saab positiivseid emotsioone kõige loomulikumalt väljendada. Spordiga tegeldes saab võimendada positiivseid emotsioone ja elada välja negatiivseid. Spordi abil saab emotsioone teistega jagada.
Kehaline kasvatus pakub palju võimalusi õpetada last käituma rühma liikmena. Koos sportimine, eriti meeskonnamängud, aitavad arendada grupitunnetust ja teistega arvestamist. Edu saavutamiseks peab üksikisik allutama oma tahtmised ja soovid kollektiivi omadele.
Kehalise kasvatuse tund annab võimaluse ennast kehtestada neil, kes on just füüsiliselt andekad, samuti soosib neid, kelles on aktiivsust ja võitlusvaimu. See aitab ennast kollektiivis kehtestada ka neil, kelle akadeemilised võimed on nõrgemad.
Kehalise kasvatuse ülesannete hulgas on palju tegevusi, mis nõuavad teistega arvestamist. Paaris- ja rühmaharjutustes tuleb arvestada partneri ja grupiga. Seega peavad tugevamad nõrgemaid aitama , samuti on võimalik kasutada igaühe eripära, tõstes esile tugevusi ja peites nõrkusi.
Kehalise treeningu vajalikkust on õpilastel tavaliselt lihtsam mõista kui näiteks matemaatika harjutuste oma. Ühine valmistumine näiteks koolidevaheliseks kergejõustiku- või korvpallivõistlusteks või rühmakavaga esinemiseks üleriigilisel võimlemispeol arendavad kohuse- ja vastutustunnet eriti hästi.
Kehalised harjutused aitavad vabaneda pingetest. Sportimine enda rõõmuks on teraapilise efektiga. Kehalise kasvatuse abil saab avastada iseennast , oma keha, selle piire ja võimalusi. Muidugi annab kehaline kasvatus võtme ka emotsioonide juurde, õpetades tajuma ja kasutama seoseid liikumise ja meeleolu vahel.
Spordiga tegelev inimene jõuab lähemale oma sisemisele minale. Spordiga tegelemine aitab püstitada eesmärke ja nende saavutamise nimel tööd teha. Kehalise kasvatuse ja spordiga käib kaasas ausa mängu ideaal. Ausust, kui väärtust on lastel lihtsam mõista spordi kaudu – see, et eesmärk pole mitte võit vaid aus ja reeglitekohane võit.
Kehalise kasvatusega tegelemine aitab leida kooskõla vaimse ja füüsilise tervise vahel. Treenimine ja tervislik eluviis aitab saavutada füüsilist ja vaimset tervist ning tasakaalu. Oskus väärikalt kaotada ja oskus võita valmistab õpilast ette elu mõõnade ja madalseisudega toime tulema .
Kehalisel treeningul on tervist tugevdav toime. Arenevad ka tasakaal ja koordinatsioon. Kehaline treening aitab arendada ja säilitada vaimset tervist ning pakub vajalikku vaheldust maailmas, kus suur osa ajast veedetakse istudes , nagu ka seda kirjandit praegu kirjutades.
Kehalise kasvatuse tund on suurepärane väljund loomult liikuvatele õpilastele, kellele passiivne paigalistumine on pahatihti vägagi vaevaline. Need kes juba noorena on sportimise võlu avastanud, teevad seda tõenäoliselt läbi elu, sest see loob aluse heale tervisele.
Kehaline kasvatus arendab tahet, keskendumisvõimet. Üks tavalisemaid eesmärke on iseenda varasemate tulemuste ületamine. Selline võit ja edasiminek on jõukohane tavaliselt kõigile õpilastele.
Kui üldkehaline ettevalmistus on hea, annab see julguse kogu elu vältel uusi spordialasid katsetada ja õppida, see omakorda aitab elavdada ja mitmekesistada igapäevaseid treeninguid.
Kehalise kasvatusega taotletakse , et õpilane on terve ja hea rühiga, et õpilane omandab motivatsiooni, huvi ja teadmised iseseisvaks kehakultuuri harrastuseks, arendab mitmekülgselt oma kehalisi võimeid ja liigutusoskusi, omandab hügieeniharjumused ja teadmised tervislikust eluviisist, arendab tahteomadusi, kujundab eetilisi ja esteetilisi tõekspidamisi, omandab suhtlemisoskuse ja koostöökogemuse.
Kehalise kasvatuse eesmärgiks on kujundada motivatsioon elukestvaks treeninguks ning arusaam, et terveolek sõltub regulaarsest ja eesmärgistatud füüsilisest tegevusest. Kehalise kasvatuse tunni peaks planeerima sellisena, et kõigil oleks huvitav ja see oleks kõigi jaoks jõukohane, aga samas arendav.Kehalise kasvatuse tunnis peaksid õpilased saama teavet ja kogemusi kehaliste harjutuste ohutu sooritamise kohta. Õpilane peab õppima tunnetama oma kehalisi võimeid, et teha endale sobivaid valikuid ja oleks huvi spordiga tegelemiseks , ennekõike tegema kehalise kasvatuse tundides niisuguseid harjutusi ja spordialasid, mida ta saab kasutada oma vaba aja liikumisharrastustes.
Üks väga oluline ala on orienteerumine , sest see eeldab erinevates ainetes omandatud teadmisi ja oskusi (nt. loodusõpetus, geograafia jne.) ja annab olulisi oskusi edaspidises elus toimetulekuks. On suurepärane, kui koolis leitakse võimalus orienteerumisega tegelemiseks.
Väga teaduslik, sporti, kehalist treeningut ja selle läbi enese arengut ülistav jutuke sai siia kirja pandud. Mitte küll ise välja mõeldud aga selle kirjutamiseks päris mitu tunnikest ja pereliikmeid kaasates vaeva sai ju nähtud. Ja mismoodi vaeva nähtud? Ikka tänapäevasel kombel netiavarustes surfates, teemakohaseid jutukesi ja arvamusi otsides ise samal ajal arvuti taga küüru kasvatades ja lihaseid suretades. Samas hakkasin juurdlema, et mida ma muidu samal ajal oleksin teinud kui ei oleks tarvidust siin targutada kehalise kasvatuse ümber. No kaks üpriski tõenäolist tegevust oleksid olnud puude riita ladumine või maja värvimine. Seega siis täna ma kehalise kasvatusega ei tegele, sest hetkel läheb juba kolmas tund seda jutukest kirja pannes ja mitte minul üksi vaid ikka pereliikmetega kahasse.
Netis veel ringi kolades sattusin ühele päris huvitavale uurimustööle, mille oli läbiviinud Plymontis asuva arstiteaduse ja hambaravi biostatistik Aissa Fremeaux. Oma uurimuse käigus ta jälgis 206 kolmes erinevas põhikoolis käivat last. Ühes koolis said lapsed õppekava kohaselt 9,2 tundi kehalist kasvatust nädalas, teise kooli õpilased 2,4 ja kolmanda kooli lapsed vaid 1,7 tundi nädalas. Uurijad leidsid , et ehkki ohtra kehalise kasvatusega kooli õpilased said kooli ajal teiste lastega võrreldes 40 protsenti rohkem füüsilist mahvi, ei erinenud nende füüsiline aktiivsus nädala lõikes sugugi . Jõuti järeldusele, et lapsed, kes saavad koolis palju kehalist kasvatust, kompenseerivad seda tegevusetusega kodus, samal ajal kui need, kes saavad väga vähe kehalist kasvatust, kompenseerivad seda aktiivsema tegevusega kodus, mistõttu nädala jooksul koguneb füüsilist aktiivsust ühe palju.
Kõik noored inimesed tahavad endale ilusat keha ja osata osavalt liikuda . Selleks peab kehalise kasvatuse tund olema üles ehitatud nii, et kõik aktiivselt kaasa teeksid. Selleks tuleb valida sobivaid ja ajakohaseid tegevusi, nende eesmärki arusaadavalt selgitada ja eelkõige õpilastesse õiglaselt ning lugupidavalt suhtuda . On ju üldteada, et kõigile inimestele ei sobi spordi tegemine, sest osad inimesed on täiesti ebasportlikud kujud, nad on sündinud sellistena. Selliste õpilaste jaoks muutub kehalise kasvatuse tund vägagi vastumeelseks, sest ta peab täitma normatiive, millega ta kuidagi toime ei tule. Sealt edasi juba muutub kaasõpilaste suhtumine, eriti kehalises kasvatuses tugevate õpilaste suhtumine. Õpilane hakkab tundma end saamatu ja alaväärtuslikuna ja kaob viimanegi tahe teha kehalisi harjutusi. Igakord ei ole asi laiskuses vaid õpilasel puuduvad füüsilised eeldused teiste eakaaslastega samaväärselt kehalise kasvatuse tunnis osalemiseks. Seda peaks kehalise kasvatuse õpetaja kindlasti märkama ja sellest lähtuvalt peaks sellist õpilast ka kuidagi teistmoodi hindama . Palju on ka poleemikat tekitanud küsimus: Kas kehalist kasvatust peaks üldse hindama? Keegi naljahammas on öelnud, et kui tänapäeva õpilane suudab oma füüsilise korpuse s.t. keha kehalise kasvatuse tundi vedada, on see juba rahuldavat hinnet väärt. Samas juhtusin ka lugema arvamust, et kehalise kasvatuse hindamise peaks küll kiiresti ära lõpetama, sest mida seal hinnata on, kui üks on sünnipärane atleet ja teine pasteet . Kõigist ei saa Rambosid.
Suheldes netiavarustes tuttavatega, sõpradega ja teinekord ka päris võõrastega, tulevad sageli jutuks ka kooliasjad kaasa arvatud kehaline kasvatus. Arvamusi on väga erinevaid. Mõned on väga õnnelikud, kui kekaõps laseb kogu tunni jalkat mängida, teised seevastu on õnnelikud selle üle, et nende kekaõps on iluvõimlemise fänn ja sellega tunnis ka põhiliselt tegeldakse. Üks tüdruk kirjutas: Meil on maailma parim kehalise kasvatuse õpetaja. Enamasti pikemat maad kui kilomeeter me ei jookse ja selle eest saab ka hinde, et lihtsalt üritad terve tee joosta . See õpetaja vihkab nõukogude ajas kinni olevaid õpetajaid, kes lapsi piinavad ja tema oskab alati arvestada nõrgematega, kellel ei olegi eeldusi intensiivselt spordiga tegelda. Samas need, kes on sporditegemisest huvitatud, kellel on füüsilised eeldused, saavad oma mahvi täiega kätte.
Eelnevas jutus oli kehalise kasvatuse ja sporditegemise kohta väga palju üllast ja kiitvat juttu aga ka natuke oli juttu selle varjukülgedest. Tippsport on kindlasti asi, mida ma kõige paremagi tahtmise juures väga tervislikuks tegevuseks ei pea. Tuletame meelde Erika Salumäed, kes sai enne neljakümneseks saamist infarkti . Alles hiljaaegu kirjutati lehes Andres Operi jalavigastusest. Minu emal on töökaaslane, kelle mõlemad vanemad surid väga noorelt infarkti tagajärjel (ema 42 aastaselt, isa 44 aastaselt), sest nad olid tippsportlased kergejõustikus. Sirje (nimi muudetud), nende tütar ütles, et tippsport tapab ja sellepärast et ta nii noorelt oma mõlemad vanemad kaotas, loobus ise sportlase karjäärist, kuigi tugevad eeldused olid olemas.
Olen arvamusel, et iga inimene peab ennast liigutama kuid siiski tegema seda mõõdukalt ja oma tervise ja enesetunde parandamise eesmärgil.