Kui mina oleksin kehalise kasvatuse õpetaja… (4)

ESSEE
Kui mina oleksin kehalise kasvatuse õpetaja…
Kehaline kasvatus on tund, kus õpilased saavad pikale istumisele vahelduseks ka end liigutada – see ongi selle tunni peamine mõte. Tänapäeva noorte seas on sporditegemine jäänud unarusse ning kehalise kasvatuse õpetajad on just need, kes võiksid ja peaksid noorte silmad taas avade tervislikule elule ning spordiga tegelemisele. Samas aga tuleks arvesse võtta tõsiasi, et kehalise kasvatuse tunnis ei kasvatata välja uusi tippsportlasi, sest et see on juba noorte enda otsustada, kui palju nad soovivad spordiga tegeleda ning kui hingelähedane see neile on. Siiski, peaksid kõik sporti tegema, arvesse võttes oma keha vajadust selle järgi.
Kehalise kasvatuse õpetajana paneksin rõhku õpilaste soovidele ning püüaksin muuta tunni neile nauditavaks. Arvestada tuleks ka õpilaste vanusega, kas on tegemist algklassi, põhikooli või gümnaasiumiga. Erinevas vanuses lapsed tahavad erinevat tegevust, näiteks algklassiõpilastega tuleks tegeleda mängulisemalt, kuna siis oleks see tund neile lihtsam ning lõbusam ja selle kaudu saaks ka paremaid tulemusi. Oma väikese venna käest kuulen tihti, et neil oli väga vahva kehalise kasvatuse tund. Neil ei ole koolil oma staadioni ning seetõttu käivad nad Hirve pargis tundi tegemas, tundi tehakse iga ilmaga. Õpetaja teeb neile palju erinevaid mänge ja võistlusi, selle aasta viimase lume veeretasid nad ka mäenõlvast alla suurteks pallideks. Vahva oli ja samas olid lapsed saanud palju värske õhu käes kehaliselt liikuda. Algklasside lastele tuleb kindlasti pöörata rohkem tähelepanu, kuid samas on nendega ka mõnevõrra lihtsam, kui välja jätta see, et nad kipuvad end vahel vigastama. Kui peakski juhtuma, et õpilane end vigastab, mida juhtub väiksemate lastega tihedamini, peab õpetaja selleks kindlasti valmis olema.
Nagu kõik teised õpetajad peab ka kehalise kasvatuse õpetaja kindlasti oskama esmaabi anda. Esmaabi andmise oskus on kehalise kasvatuse tunnis väga oluline, kuna võrreldes teiste tundidega on oht, et võib juhtuda õnnetus, suurem.
Kindlasti ei saa ka jätta mainimata ohutusnõudeid, mille täitmise eest kehalise kasvatuse õpetaja peab hoolt kandma. Üks tunni ettevalmistuse osasid on kindlasti treeningvarustuse ülevaatus ja kontroll, et kõik oleks töökorras ja kasutuskõlblik. Ettevalmistuse juurde kuulub ka tunni planeerimine, tuleb panna paika, millega tunni jooksul tegeletakse. Kui õpetaja on kindel, mida ta õpilastega kavatseb tunnis läbi võtta, jääb tunni ebaõnnestumiseks väiksem võimalus.
Väga hea on võimalus tundi läbi viia õues, juba seetõttu, et lapsed veedavad oma päeva jooksul aina vähem aega värskes õhus. Õues on ka palju rohkem võimalusi, millega tunnis
tegeleda, näiteks võib kehalise kasvatuse tunni veeta jalgratastel, kui selleks vähegi võimalust on, või talvel suusatades, uisutades. Soojemate ilmadega on üldse palju toredaid võimalusi sporditegemiseks ning õpilastele see kindlasti meeldib.
Pöördudes tagasi erinevate vanusegruppide juurde, võiks veel rääkida põhikooliõpilastest, kes on kohe kahtlemata märksa pretensioonikamad, kui kõne all on kehalise kasvatuse tund, eriti puudutab see tundi tüdrukutega. Kehalise kasvatuse õpetajana püüaksin selles vanuses tüdrukute puhul vähem taga ajada norme ning seda, et kõik õpilased peavad suutma ühesuguse koormusega kehalist kasvatust kaasa teha. Kõigile tuleb anda võrdsed võimalused ning neid, kes pole parimas vormis tuleks abistada ning mõista. Tõsi küll tihtipeale tuleneb suutmatus laiskusest, millega tuleks samuti tegeleda. Minu arvates saaks laiskusest jagu huvitekitamisega. Kui õpilane leiab enda jaoks midagi, mis teda köidab, paneb see teda rohkem pingutama, kuid selleks on vaja ka õpetaja poolset tuge. Väga sobilik oleks selles vanuses tüdrukutele näiteks midagi aeroobikalaadset või siis ka tennis , võrkpall ning miks mitte ka tantsimine . Selles osas tuleb ka õpetajal teha otsuseid, mida ta on valmis õpetama.
Sageli on raskusi üksteisest arusaamisega, teismeliste soovide mõistmine on väga keeruline. Põhimõtteliselt võiks öelda, et õpetaja peab õpilase soove oskama näost lugeda. Väga raske on anda tundi õpilastele, kellel on tekkinud tunni suhtes vastakad arvamused, teismelisi on väga raske ümber veenda, selleks on vaja näha suurt vaeva, sest see pole sugugi võimatu.
Üks oluline osa oma keha eest hoolitsemises, mida samuti võiks tutvustada noortele kehalise kasvatuse tunnis, on toitumine. Kuna toitumine ning füüsiline koormus on omavahel tihedalt seotud, oleks tarvis seda natukene tunnis käsitleda. Õpilastele tuleks rääkida söögikordade ning trenni tegemise vahekorrast, sest nende omavaheline õige kombineerimine viib kiiremini ja paremini soovitud tulemuseni. Noored, kes on teadlikud teguritest, mis nende kehale on kasulikud, osates neid õigesti rakendada, on suurem võimalus pääseda täiskasvanueas ülekaalu sattumisest ja tervisehäiretest.
Noorte kasvava ja muutuva keha ning organismi juures tuleks lahti rääkida ka probleemid mürkainetega, millega puututakse tänapäeval aina rohkem kokku. See kuidas mõne aine
tarbimine võib keha täielikult hävitada, peab olema noortele selge ning seda tuleks neile aegajalt jälle meelde tuletada.
Probleem, mille juures sooviksin veel peatuda on õpilase mõistmine ning kuulda võtmine, kui tal on tõesti mõni mure, näiteks ülekaalulised õpilased vajavad rahulikumat tempot ning võib-olla isegi eraldi tegelemist. Sama lugu on õpilastega, kellel on tervise häireid, näiteks haigused nagu astma või reuma, neile tuleks välja mõelda eraldi ülesanded, mis samas hariksid neid tervisliku eluviisi ning spordi vallas.
Seega arvan ma, et mõni inimene on andekas muusikas, mõni kunstis, teine aga on füüsiliselt andekas jne. Seepärast on vale ajada koolis taga kõigile ühesuguseid norme. Palun väga, kas kehalise kasvatuse õpetaja heegeldaks endale iiri pitsist pluusi või maaliks natüürmordi hindele viis. Ka ei usu ma, et muusikaõpetaja teeb väga hästi spagaati või hüppab kaugushüppe normi täis. Kuid öeldakse, et füüsiline tervis on kõige aluseks. Sellepärast on kehalise kasvatuse õpetajal väga suur vastutus just selles, kui meeldivaks ta teeb lastele tunni ning seeläbi ka enda „kehalise liigutamise“.
Kui minu teha oleks, võiksid ja peaksid kehalise kasvatuse tunnid olema iga päev. Kuid need tunnid oleksid vabad normidest ja alandustest, nad oleksid täis liikumist ja liikumisest rõõmu tundmist. Sest mis siis ikka on kehalise kasvatuse tunni eesmärk, kas kasvatada inimesi, kes teavad, et nad kunagi poomil tasakaalu ei pea ja üle kitse hüpata ei julge. Või täiskasvanud, kes tunnevad trenni tegemisest rõõmu ja vajadust, sest see on neile juba kooliajast külge jäänud.
3