On koostanud sõnaraamatu erinevate lausenäidistega ja omas suurt rolli piibli tõlkimisel, tõlkis nii Uue kui Vana Testamendi. Eesti kirjakeele ärkamisaeg sai hoo sisse 19.saj, esimesed ärkamisaja ideoloogid olid kirjamehed ja kultuuriuurijad, ärkamisaeg sai alguse tormi ja tungi filosoofiast, mis väärtustas kõike rahvapärast ja rahva vaimulaadi väljendamist. Kirjakeele arendamiseks võeti eeskujuks soome keel, millega kujunes välja eesti keel emakeelena. Ärkamisajal kritiseeriti kirikuraamatute keelt ja ühe suurima uuendusena võeti kasutusele õ-täht. O.W.Masingut peetakse oma aja parimaks eesti keele tundjaks, M mainis juba oma esimeses keelealases töös, et oleks vaja kasutusele võtta uus täht-õ. Selle vajalikkust tunnustati üsna ruttu ja u 19.saj keskpaigas muutus õ kasutamine üldiseks. M oli üks esimesi, kes ütles, et grammatika tuleb kirjutada rahvakeele põhjal, omas ka suurt mõju lugemisharjumuste kujundamisel.
majaliste üle suur võim, mida piirasid ranged õigeusu tavad ja reeglid. Naine oli alluv ning talt nõuti töökust ja allaheitlikust. Lapsed pidid vastuvaidlematult vanemate sõna kuulama. Vägivald naiste ja laste kallal oli vene talupojaühiskonnas tavaline ja siiamaani on ju kasutusel sellest ajast pärit ütlus, et kui ei peksa, siis ei armasta... Kõik õppimisega seonduv oli allutatud kirikule ja õigeusule. Õpetus seisnes kirikuraamatute lugemises ning seda oli vaja selleks, et mõista paremini kirikuteenistust. Kirikuharidus oli üldine ja ainus haridus, mis kehtis kõikide laste jaoks. Vana- Vene ühiskonna pedagoogika tugines Vanale Testamendile, mille järgi valitses karm patriarhaat, kus mehel oli tohutu võim oma pereliikmete üle. Patriarhaalses vene ühiskonnas peeti õpetatud meestest lugu ning pereisad püüdsid igati oma poega kellegi juurde õppima anda, et nad paremale järjele jõuaksid.
primaarsete allikate kaudu. Sulev Vahtre(1926-2007)- eesti allikaõppe isa: Ajaloolane, kes kaitses kraadid allikaõpetuse töödega. Tartu Ülikooli kauaaegne Eesti ajaloo professor. Ta on põhjalikult uurinud hingeloendeid ja nende kasutamisvõimalusi ajaloolises uurimistöös. Tema juhendamisel valmis 1960-70 aastatel ka rida diplomitöid, mis olid pühendatud Eesti perekonnanimede ajaloo, hingeloendite, kirikuraamatute ja eesti talurahvagenealoogia uurimisele. Balti kroonikate väljapaistev asjatundja S. Vahtre on kroonika mõiste määratlemisel lähtunud konkreetsetest materjalidest: Balti ajaloo kirjutust silmas pidades võiksime kroonikaks lugeda eelkõige niisugust seostatud jutustust, refereeringut ajaloolistest sündmustest, reeglina nende toimumise kronoloogilises järjekorras, mis algab hiljemalt sakslaste tulekuga Väina jõele 12. Sajandil ja ulatub autori kaasajani. 3
moodustuva võrgustiku struktuur ja selle omadused. Labrie (1988: 217): võrgustikud on vahend, mille abil kirjeldatakse inimese sotsiaalset ümbrust. 21. Vana kirjakeele varasem uurimislugu. Üksikkäsitlusi leidub eesti keele ja kultuuri küsimustele pühendatud saksakeelses ajakirjas "Beiträge zur genauern Kenntniß der Estnischen Sprache" (181332). Baltisaksa pastorite uurimuslikud artiklid, nt Jacob Johann Anton Hirschhausen Stahli kirikuraamatute kohta, Johann Heinrich Rosenplänter J. Rossihniuse kirikuraamatute kohta. Villem Reimani eestvõttel ÕESi toimetistes ilmunud G. Mülleri jutlused (1891) ja J. Rossihniuse kirikuraamat (1898). Lektor Johann Samuel Friedrich Boubrig (lektoriks 18261837): ühise kirjakeele vajaduse tõstatamine; eeskuju soome keelest ("Ueber die Dialecte der ehstnischen Sprache und ihre mögliche Vereinigung zu einer allgemeinen Schriftsprache" (1843).
asjakohaste sunnivahenditega selleks ergutaksid, ja kui seegi ei aita, siis tuleb neid hirmutada kirikukohtu ette kutsumise, avaliku põlu ja kristliku matuse keeluga. Kui nad aga sellises riivatuses surevad, visatakse nad sohu." (Andresen 1997, 123) Väga oluline oli, et 1546. aastal tegi Tallinna triviaalkooli rektor M. Loe raele ettepaneku hakata õpetama lugemist ja usuõpetust emakeeles. Eesti oludes tähendas see eestikeelse algõpetuse algust ja luterlike kirikuraamatute tõlkimise hoogustumist. Kahtlemata oli see pöördepunktiks Eesti kooli ajaloos. SADA AASTAT PÄRAST REFORMATSIOONI Saja aasta möödudes reformatsioonist oli Rootsi alistanud kogu Mandri-Eesti ja see tähendas sõdade lõppu. Esijoones huvitas Rootsi valitsust kirikuasjade parandamine. Kirikuvõim hakkas innukalt protestanismi rahva hulka kandma. Algas kirikukultuuri ja koos sellega ka kirjakultuuri levitamise uus aste. 1631.aastal avati Eesti esimene trükikoda ja võimalikuks sai
mitmekülgne. Tema tähelepanu all oli koolide rajamine ja hariduse andmine talurahvale ning ta otsis teid koolide majanduslikuks kindlustamiseks. Peale Kristian Agricola ootamatut surma 1586. aastal, jätkas tema tööd Agricola abiline David Dubberch. Agricola dokumendid saadeti tema lesele ning Dubberch jäi ilma paljudest tähtsatest dokumenditest. Aastal 1586 sai Dubberch olulise volikirja visitatsioonide pidamiseks kogu Eestimaal. Kirikuraamatute ja registrite pidamine kogudustes loeti tingimata vajalikuks. Kirik püüdis talupojale sisendada, et laostav sõda ja muud hädad on karistus paganluse eest. Talupoegade seas oli levinud arvamus, et raske sõda on muistsete jumaluste kättemaks ristiusule ning muistseid kombeid tuleb hoolikamalt täita. Dubberch koostas ise uue visitatsioonikorralduse 1586. aastal. Erilist tähelepanu tuli osutada
usaldatud vaid kõige kogenumatele, vanadele ja kannatlikele munkadele. Karistada tuleks peamiselt paastu ja rääkimiskeeluga. Kasvatus pidi olema igal juhul karm, range ja askeetlik, kuid mitte julm ja juhuslik. Iga lapse liigutust ja sõna tuli jälgida ja sellele hinnag anda. Üle maailma hakkas levima ka Püha Benedictuse kloostrikord, mille määruste kohaselt lisati munkadele palvetamise ja töö kõrvale ka kirikuraamatute lugemine ja kuulamine. See eeldas kirjaoskust. Kloostrid said maailmas, mis oli pidevas sõjas ja kus valitses vägivald ja omavoli, ainsateks religioosse elu keskustesks. Kloostrid olid ainsad hariduse säilitajad. Kloostrite üheks ülesandeks oli lapsi õpetada, kusjuures mitte ainult tulevasi munki, vaid ka ümberkaudsete ülikute lapsi, kes jäid ilmalikku ellu. Kloostrites õpetati varakeskajal seitset vaba kunsti.
d. Kloostrite teke: · Askees äärmiselt kasin eluviis, et täielikult Jumalale pühenduda (sai 3. sajandil alguse Egiptuses). · Eremiidid ehk mungad maailma ahvatluste eest kõrbeüksindusse põgenenud erakud (kuulsaim oli Püha Antonius). · Kloostrid ilmaelust eraldunud munkade kogukonnad kindlate reeglitega (esimesed 4. saj. impeeriumi idapoolsetel aladel). · Suurt tähelepanu pöörati ristiusu õpetuse uurimisele, kirikuraamatute ümberkirjutamisele ja noorte munkade harimisele. 2. Kristlik kultuur. a. Suhtumine antiikkultuuri: · Kristluse levik ei põhjustanud paganliku kultuuri hülgamist vaid selle ülevõtmist. · Paganlikust Kreeka-Rooma kultuurist sai kristliku hariduse alus. · Kristlikest õpetlastest ja kirikust sai Kreeka-Rooma kultuuripärandi peamine säilitaja. b. Augustinus Hilise antiigi silmapaistvaim kristlik õpetlane:
kirikute ja kloostrite valdustes elav rahvastik. Kirik püüdis ilmaliku võimu survele vastu seista. Probleeme tekitasid vaimulikkonna diferentseerumine ja majanduslikud huvid. Kloostrid moodustasid omaette osa, kusjuures mõned neist olid väga rikkad. Ntks Troitse-Sergi suurkloostril oli ligi 100 000 pärisorjast talupoega. Nikon ja kirikureform 17.saj. kerkisid Moskvas esile vaimulikud, kes taotlesid kirikureformi ja soovisid muuta jumalateenistuse korda. Tõsine ül. Oli kirikuraamatute teksti kindlaksmääramine, millega seoses võeti ette vanade, kreeka keelest tehtud tõlgete ümberkirjutuste võrdlemine. Uuendajate ja vanameelsete vastasseisu lahenemisel sai otsustavaks patriarh Nikoni tegevus. 1652.a. tõusis Nikon Venemaa patriarhiks. Reformi põhiline osa puudutas jumalateenistuse korda. Osa vaimulikke keeldus patriarhi uuendusi läbi viimast. Jumalateenistuse endise korra pooldajaid hakati nimetama vanausulisteks e. Raskolikuteks. Aegamööda kujunes erinev mentaliteet
a ülevaade varasemast kirjasõnast (ilmunud ÕESi toimetistes 1843-44). Peab huvi suurenemist eesti keele vastu pastoritest kirjameeste Rossihniuse ja Stahli teeneks. Neli perioodi: 1) vanim kirjasõna Stahl; 2) Stahl 1715. a UT; 3) 1715 1817 (O. W. Masing); 4) 1817 1840. aastad. Lektor Friedrich Robert Faehlmann seisukoht, et keel on rahva minevikku avav tähtsaim mälestusmärk. Loengutel käsitlenud Stahli keelt, pidanud kirikuraamatute keelt sakslaste poolt rikutuks. Piiblitõlkega seoses tekkis F. sõnul kõnelejaid ja kirjutajaid piirav "raamatumurre". Rõhutab vahet rahva- ja kirjakeele vahel, kritiseerib kirikukeele rahvakeelekaugust. Lektor Mihkel Veske artikkel Stahli teosest "Hand- und Hauszbuch" (1881). Lektor Karl August Hermann õpetas ülikoolis mh vanade eestikeelsete tekstide lugemist ja analüüsi. Ülevaade varasemast kirjasõnast tema teoses "Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani" (1898).
kirjanduse ajaloost, k. a ülevaade varasemast kirjasõnast (ilmunud ÕESi toimetistes 184344). Peab huvi suurenemist eesti keele vastu pastoritest kirjameeste Rossihniuse ja Stahli teeneks. Neli perioodi: 1) vanim kirjasõna Stahl; 2) Stahl 1715. a UT; 3) 17151817 (O. W. Masing); 4) 18171840. aastad. Lektor Friedrich Robert Faehlmann (lektor 18421850). Seisukoht, et keel on rahva minevikku avav tähtsaim mälestusmärk. Loengutel käsitlenud Stahli keelt, pidanud kirikuraamatute keelt sakslaste poolt rikutuks. Piiblitõlkega seoses tekkis F. sõnul kõnelejaid ja kirjutajaid piirav "raamatumurre". Rõhutab vahet rahva- ja kirjakeele vahel, kritiseerib kirikukeele rahvakeelekaugust. Lektor Mihkel Veske (lektor 18741886) artikkel Stahli teosest "Hand- und Hauszbuch" (1881). Lektor Karl August Hermann (18891909) õpetas ülikoolis mh vanade eestikeelsete tekstide lugemist ja analüüsi
a ülevaade varasemast kirjasõnast. Peab huvi suurenemist eesti keele vastu pastoritest kirjameeste Rossihniuse ja Stahli teeneks. Neli perioodi: 1) vanim kirjasõna Stahl; 2) Stahl 1715. a UT; 3) 17151817 (O. W. Masing ,,Maarahva nädalaleht"); 4) 18171840. aastad. · F. R. Faehlmann. Seisukoht, et keel on rahva minevikku avav tähtsaim mälestusmärk. Loengutel käsitlenud Stahli keelt, pidanud kirikuraamatute keelt sakslaste poolt rikutuks. Piiblitõlkega seoses tekkis F. sõnul kõnelejaid ja kirjutajaid piirav "raamatumurre". Rõhutab vahet rahva- ja kirjakeele vahel, kritiseerib kirikukeele rahvakeelekaugust. · Mihkel Veske: artikkel Stahli teosest "Hand- und Hauszbuch" (1881). · Karl August Hermann õpetas ülikoolis mh vanade eestikeelsete tekstide lugemist ja analüüsi. Ülevaade varasemast kirjasõnast tema teoses "Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani" (1898)
Arhaismid. Adrian Virginius - silmapaistev keelemees ja kirikukirjanduse väljaandja. 1683 kutsus Fischer ta eestikeelset piiblitõlget ette valmistama. Rootsi kuningalt saadud raha eest tuli piibel välja anda lõuna- ja põhjaeesti ning läti k. Fischer kavandas piibli väljaandmist 2 aastaga, aga tülid lähteteksti ja tõlke kirjaviisi valikul takistasid tööd. Lõpliku piiblitõlkeni Virginius ei jõudnud. Tegeles tartukeelsete kooli- ja kirikuraamatute koostamise ja trükkitoimetamisega. 1686 "Wastne Testament" lõunaeestikeelne. Tõlke põhivariandi tegid Andreas ja Adrian Virginius. Teose redigeerimise ja tsenseerimisega tegelesid Hardung, Andreas Virginius, Schütz. Raamat kujunes eesti kirikukirjanduse suurteoseks esmakordselt ilmus UT kui kristluse põhitõdede kokkuvõte terviklikul kujul eesti k. Heas Tartu murdes kirja pandud tekst, peetakse eeskätt vormistikult rahvakeelelähedaseks. "WT" ilmumisega jõudis lõunaeesti
soost valitseja isa). Probleeme tekitasid vaimulikkonna diferentseerumine ja majanduslikud huvid. Mõned kloostrid olid väga rikkad ja nendes elavad mungad ja nunnad olid majanduslikult kindlustatud. Suur probleem oli pappide madal haridustase, suhtusid eitavalt reformidesse. Nikon ja kirikureform 17.saj kerkisid Moskvas esile vaimulikud, kes taotlesid kirikureformi ja jumalateenistuste muutmist (olulisemal kohal kõnekeeles peetud jutlus, kirikuraamatute teksti kindlaksmääramine, võeti ette kreeka keelest tehtud tõlgete ja ümberkirjutiste võrdlemine) Uuendajate ja vanameelsete vastasseisu lahenemisel sai otsustavaks patriarh Nikoni tegevus. Ta avaldas ettekirjutusi reformide läbiviimiseks eelkõige jumalateenistuse korras. ° Kuidas kummardada ° Kuidas risti ette lüüa (3 sõrme) ° Kuidas kolm korda halleluujat laulda Osa vaimulikke keeldus uuendusi läbi viimast ja Nikon vabastas nad ametist. Peagi heideti
pilgata. Avaldus tuli esitada keisri nimele, kes otsustas nimemuute ( , 87, 1888, . 799). Asjaajamise keerukus ja tasulisus ilmselt hoidis ära massilised nimemuuted (Prii- ehk liignimede muutmisest, kaotsi-läinud priinimede kui ka vanade maksmapanemisest. Olevik 7.04.1904, nr 14). 3. juunil 1891 kinnitas keiser riiginõukogu otsuse, mille kohaselt tuli alates 1. jaanuarist 1892 hakata ev. luteriusu kogudustes kirikuraamatuid vene keeles pidama. Dokumentide väljastamisel varasemate kirikuraamatute põhjal tuli saksa- või muukeelsele originaalkirjapildile lisada venekeelne vaste (W. R., Kirikuraamatute ärakirjade keel. Postimees 1915, nr 294). Seega suurenes segadus eesti nimede kirjapildis veelgi. Ühe ja sama perekonna üks ja sama perekonnanimi võis pereliikmete dokumentides olla kirjas mitmel eri viisil. Eesnimede vastu pole tollased seadused huvi tundnud. Nime valikut on määranud traditsioonid, ilmselt on ka sündide kirjapanijatel, kirikuõpetajatel, olnud oma suunav osa.
toitu põllule järele. Kaheksa-aastased istusid juba hobuse selga, kümneselt äestasid põldu, olid abiks heinateol ja viljalõikusel. Kaheteistaastane oli juba arvestatav abijõud talupoja maja-pidamises, viieteistaastane töötas aga täiskasvanuga võrdselt. Tüdrukud õppisid maast- madalast väiksemate õdede-vendade eest hoolitsema. Kogu pedagoogika oli allutatud kirikule ja õigeusule. Õpetus seisnes kirikuraamatute lugemises, õpetajateks olid vaimulikud. 18 6.8 Renessanss - Uus inimene Renessanss tähendab uuestisündi. Renessanssi perioodil hakkasid lagunema feodalismi ühiskondlikud struktuurid ja majandustegevuse vormid, hakkas muutuma kogu olemine, mis asetas inimese hoopis teistsugusesse, uudsesse olukorda. Nüüd olenes väga palju inimese enda initsiatiivist ja energiast. Seega pidi ka inimene muutuma.
1998. aastal loodi RRs rekataloogimise talitus, mis hakkas tegelema aastatel 19181940 ilmunud eestikeelsete raamatute rekataloogimisega. Raamatu ajaloost: 1525 esimene eestikeelne trükitud tekst, pole säilinud 1535 esimene säilinud eestikeelne raamat 1632 Eesti alal ilmunud esimene trükis. Sellest perioodist Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika autor 1720 loodi eestikeelsete raamatute kirikukassa kirikuraamatute trükkimise rahastamine. 18. sajandi I poolel hoogsalt levisid kalendrid Karl Morgensterni osa eesti raamatukogunduses Tartu Ülikooli Raamatukogu rajaja ja esimene juhataja (18021839). Pärandas ülikoolile oma isikliku raamatukogu. - Sõnastas komplekteerimispõhimõtted (osteti vaid teadustööks vajalikke raamatuid, raamatuid hinnati teadusliku väärtuse järgi, originaaltöid eelistati tõlgetele)
toitu põllule järele. Kaheksa-aastased istusid juba hobuse selga, kümneselt äestasid põldu, olid abiks heinateol ja viljalõikusel. Kaheteistaastane oli juba arvestatav abijõud talupoja maja-pidamises, viieteistaastane töötas aga täiskasvanuga võrdselt. Tüdrukud õppisid maast- madalast väiksemate õdede-vendade eest hoolitsema. Kogu pedagoogika oli allutatud kirikule ja õigeusule. Õpetus seisnes kirikuraamatute lugemises, õpetajateks olid vaimulikud. 18 6.8 Renessanss - Uus inimene Renessanss tähendab uuestisündi. Renessanssi perioodil hakkasid lagunema feodalismi ühiskondlikud struktuurid ja majandustegevuse vormid, hakkas muutuma kogu olemine, mis asetas inimese hoopis teistsugusesse, uudsesse olukorda. Nüüd olenes väga palju inimese enda initsiatiivist ja energiast. Seega pidi ka inimene muutuma. Mees pidi olema ülimehelik ja naine ülinaiselik
Stahliga samaaegselt tegutses Lõuna-Eestis Joachim Rossihnius (u1600-1645) - pani aluse lõunaeestikeelsele kirikukirjandusele. 1632. aastal kaheosaline kirikukäsiraamat. Pani aluse tartumurdelisele kirikukeelele. Eri piiskopkondades tegutsenud Stahl ja Rossihnius panid oma käsiraamatutega aluse eesti keele kahele erinevale kirjakeelele, mis arenesid edasi raamatute avaldamises kahes keelemurdes. Hakkas pidev rivaalitsemine õigema keelemurde pärast. Kirikuraamatute väljaandmine eraldi Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti jaoks oli tingitud ka Eesti ala jagunemisest kahe piiskopkonna vahel. Stahli kirikuraamatuid hakati täiendama, kordustrükke andma, anti välja eraldi kirikulaulude raamatuid. Lõunaeestikeelne lauluraamat ilmus 1685. aastal Adrian Virginiuse toimetamisel. Stahli ja Rossihniuse käsiraamatud tõstatasid esile ka Piibli tõlkimise hädavajalikkuse. Piiskop J
Nendes linnades tegutsesid ka toomkoolid koolid, mille eesmärgiks oli jõukate linnakodanike poegadele hariduse andmise kaudu kirikule ja linnajuhtidele järelkasvu ette valmistada. Maal olid usulisteks keskusteks kihelkonnakirikud. Jumalateenistusi viisid neis läbi preestrid. Peale selle kuulus preestri ametikohustuste hulka sakramentide jagamine (sakramendid on: ristimine, leeritamine, laulatamine, pihtimine, armulaual käimine, viimne võidmine), kirikuraamatute pidamine (neisse fikseeriti sünnid, surmad ja abielud), 10 käsu ja Meieisapalve õpetamine. Kohustus preestrit ülal pidada lasus talurahva õlgadel. Kirikute kõrval tegutsesid keskaegses Eestis usuorganisatsioonidena mitmesugused munga- ja nunnaordud. Nende keskusteks olid erinevad kloostrid. Olulisemad keskaegsed ordud Eestis olid: · Tsistertslaste ordu Tsistertslased ehk bernardiinid on saanud nime oma emakloostri Citeaux' (ld. k. Cistertium) nime järgi. Ordu asutati 1098. a
Kloostrite teke: Askees äärmiselt kasin eluviis, et täielikult Jumalale pühenduda (sai 3. sajandil alguse Egiptuses). Eremiidid ehk mungad maailma ahvatluste eest kõrbeüksindusse põgenenud erakud (kuulsaim oli Püha Antonius). Kloostrid ilmaelust eraldunud munkade kogukonnad kindlate reeglitega (esimesed 4. saj. impeeriumi idapoolsetel aladel). Suurt tähelepanu pöörati ristiusu õpetuse uurimisele, kirikuraamatute ümberkirjutamisele ja noorte munkade harimisele. Kristlik kultuur. Suhtumine antiikkultuuri: Kristluse levik ei põhjustanud paganliku kultuuri hülgamist vaid selle ülevõtmist. Paganlikust Kreeka-Rooma kultuurist sai kristliku hariduse alus. Kristlikest õpetlastest ja kirikust sai Kreeka-Rooma kultuuripärandi peamine säilitaja. Augustinus Hilise antiigi silmapaistvaim kristlik õpetlane:
Kloostrite teke: Askees äärmiselt kasin eluviis, et täielikult Jumalale pühenduda (sai 3. sajandil alguse Egiptuses). Eremiidid ehk mungad maailma ahvatluste eest kõrbeüksindusse põgenenud erakud (kuulsaim oli Püha Antonius). Kloostrid ilmaelust eraldunud munkade kogukonnad kindlate reeglitega (esimesed 4. saj. impeeriumi idapoolsetel aladel). Suurt tähelepanu pöörati ristiusu õpetuse uurimisele, kirikuraamatute ümberkirjutamisele ja noorte munkade harimisele. Kristlik kultuur. Suhtumine antiikkultuuri: Kristluse levik ei põhjustanud paganliku kultuuri hülgamist vaid selle ülevõtmist. Paganlikust Kreeka-Rooma kultuurist sai kristliku hariduse alus. Kristlikest õpetlastest ja kirikust sai Kreeka-Rooma kultuuripärandi peamine säilitaja. Augustinus Hilise antiigi silmapaistvaim kristlik õpetlane: Laialdaste teadmistega Põhja-Aafrika piiskop, kes kaitses õigeusku ja sõnastas ristiusu
Kloostrite teke: Askees – äärmiselt kasin eluviis, et täielikult Jumalale pühenduda (sai 3. sajandil alguse Egiptuses). Eremiidid ehk mungad – maailma ahvatluste eest kõrbeüksindusse põgenenud erakud (kuulsaim oli Püha Antonius). Kloostrid – ilmaelust eraldunud munkade kogukonnad kindlate reeglitega (esimesed 4. saj. impeeriumi idapoolsetel aladel). Suurt tähelepanu pöörati ristiusu õpetuse uurimisele, kirikuraamatute ümberkirjutamisele ja noorte munkade harimisele. Kristlik kultuur. Suhtumine antiikkultuuri: Kristluse levik ei põhjustanud paganliku kultuuri hülgamist vaid selle ülevõtmist. Paganlikust Kreeka-Rooma kultuurist sai kristliku hariduse alus. Kristlikest õpetlastest ja kirikust sai Kreeka-Rooma kultuuripärandi peamine säilitaja. Augustinus – Hilise antiigi silmapaistvaim kristlik õpetlane: Laialdaste teadmistega Põhja-Aafrika piiskop, kes kaitses õigeusku ja sõnastas ristiusu
annaabi.ee 
