Kiirjooks-kergejõustik (0)

                                 Kiirjooks                  Sissejuhatus Kergejõustikus omab paljudel aladel väga suurt tähtsust iikumise kiirus. Lisaks kiirjooksu aladele, annavad head kiiruslikud võimed eelduse pikkadeks hüpeteks kaugus-ja kolmikhüppes ning teivashüppes. Samuti pasitavad silma heitjad kiirete aegade oolest lühikeses sprindis. Üha rohkem röögitakse kiiruse üha suurenevast tähtsusest. Kiirjooksu   vaadates   jälgitakse   tavaliselt   ainult   seda,   kes   võitis   ja   kes kaotas, st. hinnatakse ainult sportalse liikumise kiirust. Süvenedes kiirjooksu, näeme,   et   igal   jooksjal   on   oma   isikupärane   kiirjooks.   Kaks   sportlast,   kes jooksevad sama aja või vähemasti väga lähedase aja, võivad saavutada selle väga erineval moel. Üks sportlane võib joosta pikema sammuga, ning tihti on tema   sammusagedus   ka   väiksem.   Teine   jooksja   aga   jookseb   väiksema sammupikkusega, kuid tema sammusagedus on suurem.  Kiirjooksu tehnika alused- ajalugu Jooksuoskus ja jooksutehnika kujunes ning arenes üha otstarbekamaks inimese   ajaloolises   arengus.   Seda   tingis   karm   eluolu   ja   looduslik   valik. Inimisend,   kes   iidsete   aegade   hämaruses   ei   suutnud   kiirelt   joosta,   jäi toiduhankimisel sagedamini kõhutäieta või langes hoopis ise saagiks. Looduses on   inimesele   väga   oluline   kiirus   ka   väledus.   See   on   nooruse,   elujõu   ja bioloogilise täisväärtuse tunnuseks. Isend, kes liigub aeglaselt ja kohmakalt, on kas vana, haige, vigane või alaarenenud.  Maksimaalkiirusega   jooksu   võib   vaadelda   kui   kiirelt-kiirelt   üksteisele järgnevate   jooksusammude   ahelat,   kus   keha   liikumapanevaks   jõuks   on äratõukeimpulsid, mis antakse vahelduvalt parema ja vasaku jalaga maapinnalt


ära tõugates ning mida abistavad hooliigutused teiste jäsemetega. Et   paremini   kirjeldada,   seletada   ja   mõista   maksimaalkiirusega   jooksu liigutustegevust,   on   otstarbekas   meenutada   mõningaid   fülogeesis väljakujunenud   füsioloogilisi   mehhanisme,   samuti   teatud   biomehhanismi seaduspärasusi, mis on kiirjooksu liigutustegevuse aluseks. Kõige   esimene   on   kaasasündinud   elementaarne   motoorne   refleks- venitusrefleks ehk müotaatiline refleks, mis tekib vastusena lihastes ja kõõlustes asuvate   propriotseptorite   ärritamisel.   Sageli   juba   mõne   millimeetrisele passiivsele   venitusele   vastab   lihas   tugeva   pinge   tekitamisega. Maksimaalkiirusega   jooksu   seisukohast   on   oluline   meelde   jätta,   et venitusrefleksi   latensiaeg   on   6-10   tuhandik   sekundit.   Eelnimetatud kaasasündinud   mehhanimisi   alusel   liiguvad   kiirel   jooksul   käed   ja   jalad ristsünkroonses koordinatsioonis. Kui parem jalg äratõukel sirutub, siis vasak jalg   kõverdub   ja   liigub   hoovõtu   liigutusena   ette   uue   äratõukeliigutuse lähteasendisse.   Üheaegselt   sirutuva   tõukejalaga   liigub   sirutuses   alla-taha   ka selle vastaskäsi. Teise jala- hoojala- etterebimise, põlvetõstega sünkroniseerub aga   omakorda   selle   tugevasti   kõverduva   vastaskäe   etteülesliikumine.   Seda jäsemete   vastandliikumist   mõjutab   lennufaasis   ka   biomehaanikast   tuntud kompensatoorsete   vastuliigutuste-   täpsemalt   kehalülide   vastassuunaliste pöördliikumiste   mehhanism.   Teatavasti   saame   õhulennul   kehaosade   asendit keha raskuskeskme (KRK) suhtes muuta ainult kompensatoorselt.  Käte   ja   jalgade   liigutuses   on   niisiis   kiirjooksul   juba   arengulooliselt omavahel mitmeti seotud ja vastastikmõjutavad. Nii saamegi käte liigutuste abil mõnevõrra mõjutada jalgade liigutusi. Tõukejala kiirem alla ja rajalelöömine lennufaasis   tingib,   abistab   hoojala   reie   kiiremat   etterebimist,   põlvetõstet. Jooksuliigutus   hakkab   reieliigutusega.   st.   reis   juhib   jooksuliigutusi.   Reie liikumise   iseloom,   selle   kiirendused   ja   pidurdused   määravad   jala   kui mitmelülilise biokinemaatilise hoobade ahela liigutustegevuse.


Kiirjooksu üldiseloomustus “Lühimaa” ehk kiirjooksuks (sprindiks) nimetatakse maksimaalkiirusega (maksimaalse   intensiivsusega)   jooksu   distantsidel   kuni   200m   ja   kuni   200m pikkuste   etappidega   teatejookse.   Samuti   võib   aravata   siia   hulka   ka   naiste tõkkejooksu kuni 100m ja meestel 110m.  Kiirjooksu   klassikaliseks   alaks   on   100m.   Maailma   parimad meessprinterid läbivad 100m alla 10 sekundi ja naissprinterid alla 11 sekundi. Keskmiseks   kiiruseks   meessprinteritel   on   10m/s   ja   naissprinteritel   9m/s. Distantsil teevad meessprinterid 43-46 sammu ja naissprinterid 47-52 sammu.  Sprindi eesmärgiks on läbida distants võimalikult lühikese ajaga, selleks tuleb: 1. pärast lähtesignaali võimalikult kohe alustada jooksu 2. saavutada võimalikult lühikese ajaga maksimaalne jooksukiirus 3. säilitada saavutatud maksimaalset jooksukiirust võimalikult kaua 100m jooksus eristatakse järgmisi faase 1. reaktsiooni faas 2. kiirenduse faas 3. maksimaalse kiiruse faas 4. aeglustumise faas 5. finiš Vatavalt eespool toodud 100m jooksu faasidele eristatakse kiiruse liike 100m jooksu näitel: 1. reaktsioonikiirus 2. stardikiirendus 3. maksimaalne kiirus 4. kiiruslik vastupidavus


Kiirjooksu tulemust määravad faktorid: ★ Maksimaalne jooksukiirus
★ Jooksusammu pikkus- 1,24- 1,29 x jooksja pikkus 
★ Jooksusammu sagedus
★ Kontaktiaeg
★ Õhulennu aeg NT:                               30-60m       60-80m     80-100m  U. Bolt  9,58         1,67           1,61          1,66 jooksusamm:                                     1,41          1,32 jooksusammu sagedus : 4,69 kontaktiaeg:   tasemel   jooksjal   0,100   sek.   Mida   väiksem   kontaktiaeg,   seda suurem sammusagedus. Olulised momendid jooksutehnika analüüsimiseks Toefaas -  ● jälgida   “laetud”   pöia kokkupuudet rajaga,  ● hoojala   reis   on   jõudnud toejala kõrvale, ●  käed on jõudnud kere joonele, pöid otse enda alla, mitte kõrvale,  ● jooksuasend kõrge, nurgad tugijala põlves ja puusas suured (140-145),  ● tugijala säär vertikaalne (90 kraadi raja suhtes),  ● kere minimaalne ettekalle (alla 10 kraadi vertikaalist),  ● hoojala kand kõrgel tuhara all, hoojala pöid on enda poole võetud.


2.  Äratõuke tipphetk- ●   tõukejalg   põlvest optimaalselt   sirutatud   (165 kraadi),  ● hoojala   reietõste   on   alla horisontaali (10-20 kraadi),  ● hoojalg põlvest kõverdunud nii, et säär on veel reie all, kere ettekalle minimaalne (keskmiselt alla 10 kraadi),  ● hoojala   vastaskäe   etteliikumine   lõua-silmade   kõrgusele,   tõukejala vastaskäe tahaliikumine puusast mööda. 3. Lennufaas-  ● nurk reite vahel annab meile pildi jooksu lennukusest, avarusest,  ● ühel jooksjal- mida suurem kiirus, seda suurem on nurk 1.  ● Mida suurem kiirus, seda väiksem KRK kõikumine,  ● distantsjooksul ei ole õlad kogu aeg ühel kõrgusel,  ● hoojala vastasõlg on veidi kõrgemal.