Keskaja muusika (0)

Keskaja muusika
Keskaeg on ajalooperiood vana- ja uusaja vahel, mis jääb kokkuleppeliselt ajavahemikku 5.sajandist 15.sajandini. Keskaegse muusika võib jaotada kolmeks: varakristlik , gootiaegne ja renessanssmuusika.
Keskaja arhitektuur kaldus kiviehitiste poole, mis olid rohkete kaunistustega. Maalikunst muutus emotsionaalseks, eisle tõusis inimese sisemaailm ja tema kannatused. Skulptuur oli seevastu väga tagasihoidlik . Kirjandus oli üksluine - tähtsaim raamat oli Piibel ja ainus kirjasõna kasutaja kirik . Keskaja inimese maailmavaade oli jumalakartlik, määravaks askeetlik eluideaal.
Lääne kirikumuusika sündi seostatakse Püha Ambrosiusega, kes korjas ristikoguduse seal viise ja pani neid kirja. Kirikumuusika keskuseks sai Rooma , keskaegse muusikakultuuri kujundamise ja säilitamises keskusteks kujunesid kloostrid . 590 aastal valiti Rooma paavstiks Gregorius Suur, kes jätkas Ambrosiuse poolt alustatut - kogus ja parandas leitud viise nin aitas kaasa nende levitamisele. Tekkis gregouriuse koraal , mis oli ühehäälne saateta a' capella liturgiline laul, mille rütm sõltus tekstist, mis tavaliselt oli proosas või vabavärsis. Kristlik kirikulaul oli seotud kahte liiki liturgiaga: officium e. tunnipalvus ja missa . Missa jagunes omakorda kaheks: muutuvaks osaks e. propiumiks ja muutumatuks osaks e. ordinaariumiks.
Pärast Ambrosiust ja Gregorius Suurt jäi kirikumuusika tükiks ajaks soiku, mis soodustas ilmaliku laulu teket.
Keskajal oli 3 põhilist helilaadi: doori , früügia ja lüüdia. Tekkis liturgiline draama , mis oli teatraalne stseen jumalateenistuses ning piibliaineline etendus müsteerium, mis põhines dialoogil. Esimesed märgid meloodia kirjapanekust olid neumad, mille järgi tekkis vajadus 8.sajandil. Esimesed kaks noodijoont võeti kasutusele 10.saj. 13. sajandiks oli välja kujunenud tänapäevane noodikiri.
Keskaegsest ilmalikust laulust on vähem andmeid kui vaimulikust laulust, sest ilmalik laul oli väga pikka aega suuline ja tihedalt seotud ränd- ja rüütlilaulikutega. Esimesed, kes ilmalikke laulutekste kirja panid, olid goljaarid e. vagandid , kes olid aktiivsed noored ja teenistuseta vaimulikud . Suurim vagandilaulude kogu on " Carmina Burana" 13.-st sajandist. Rändlaulikuid nim. väga erinevate nimedega: hulgaarid , žanglöörid ja spielmannid. 19.saj Lõuna-Prantsusmaal Provence'is sai alguse rüütlilaulikute kunst , mille temaatikaks olid armastus ja kangelaslaulud . Kangelaslaulud olid pikad, eepilised poeemid , tuntuim neist Rolandi laul. Rüütlilaulikuid nim. samuti piirkonnati erinevalt: Lõuna-Prantsusmaal trubaduurideks, Põhja-Prantsusmaal truväärideks ja Saksamaal minnesingeriteks.
Mitmehäälsuse teke on seotus kirikukooridega. Mitmehäälsus jagunes: burdooniks( katkematu bassihääl), parafooniks(häälte paralleelne liikumine) ja heterofooniaks (ühe meloodia erinevad variandid ja nende kooskõla).
Esimeseks mitmehäälseks kirikulaulu tüübiks oli organum , mis jagunes kaheks: paralleelorganum , kus hääled liguvad paralleelselt ja vaba organum, kus hääled liiguvad vabalt. Umbes 12.-13.saj. vahetusel tekkis organumi kõrvale ka motett , kus iga hääl laulis erinevat vaimulikku luuleteksti ja millest kujunes keskaja muusika lemmikžanr. Eraldi liigiks oli kolmehäälne gooti motett, kus esimene hääl oli ilmaliku, teine vaimuliku tekstiga nind kolmandat mängiti pillil.
Muusikateooria arenes jõudsalt. Kujunes välja koolisüsteem, mis koosnes kahest õppeaine tsüklist: triviumist ja quadriviumist, kus õpetati seitset vabat kunsti. Muusika jagunes kolmeks kategooriaks: Musica Mundana (planeetide liikumisest tulenev mittekuuldav muusika), Musica Humana (inimmuusika, inimese ja mikrokosmose harmoonia ) ja Musica Instrumentalis (pillide kõlav muusika).