Kergejõustiku ajaloost (1)

Kergejõustiku võistlusalade programmist on ainult kõrgus- ja teivashüppe sooritamisel sportlasele eelnevalt teada tulemus, mida sportlane kavatseb saavutada. Kõigil teistel aladel saab tulemus teatavaks alles pärast katse sooritamist või distantsi läbimist.
Kõrgushüppe ajalugu ulatub kaugesse minevikku . See ala oli populaarne eri aegadel erinevate rahvaste seas. Muinasgermaanlastel tunti „kuninglikku hüpet“ üle kõrvuti seisvate hobuste. Osal Kesk-Aafrika suguharudel on tänaseni iga- aastaste rahvapidustuste tõmbenumbriks hooga kõrgushüpe. Vatussi suguharu liikmed sooritavad äratõuke 12-15 cm kõrguselt trampliinilt (lame kivi, termiidikuhil) ja ületavad kõrguse 2.40-2.50.
60 aasta vältel on otsitud liigutuste ratsionaalset vormi, mis võimaldaks latti ökonoomselt ületada. Otsingute käigus avastati üle kümne erineva lati ületamise viisi, mida võib liigitada nelja põhimõtteliselt erinevasse hüpete guppi: üleastumishüpe, väljaastumishüpe, rullhüpe ja sisejalahüpe.
Nüüdisaegne kõrgushüpe peab oma ametlikku ajaarvestust rohkem kui sajanditagusest võistlusest – tulemusega 1.67,6 sai esimeseks Inglismaa rekordiomanikuks R.Mitchell. Ta ületas lati üleastumistehnikas, mida praegugi osa algajaid hüppajaid kasutab. Võrreldes võimlemishüppega tagas liigutuste ökonoomsus, sooritamise lihtsus ja kindel maandumine jalgadele sellele hüppeviisile laialdase populaarsuse. Kuid liivaga täidetud maandumiskasti puudumine pidurdas kauaks uute, veel täiuslikumate hüppeviiside kasutuselevõtmist.
Alates 186.????aastast levib kõrgushüpe laialdasel Euroopas ja Ameerikas. Paranevad sportlaste tulemused. Progressi ei taga mitte ainult hüppajate kiirusliku jõu kasv, vaid ka täiustuv lati ületamise tehnika. Kui esimesed 30 aastat paranesid tulemused peamiselt äratõuke täiustamise arvel, siis järgneval 30 aastal toimus kõrgushüppe areng peamiselt lati ületamise tehnika täiustamise arvel.
Eelmise sajandi lõpul võtsid USA kõrgkoolide hüppajad kasutusele uued ökonoomsemad hüppeviisid. Idaosariikides kasutati nn välisjalga, mida kaua nimetati ka idastiiliks ja meil idaameerika hüppeviisiks. Selle hüppeviisi puhul hüppaja jookseb peaaegu risti hüppelatile, mis loob võimaluse keha pööramiseks ja maksimaalseks kallutamiseks hoojooksu suunda hetkel, kui tõukejalg üle lati viiakse. Peale selle kerkivad hüppaja kehaosad ainult selleks hetkeks latist kõrgemale, kui nad ületavad kujuteldava vertikaaltasapinna. Lääneosariikide üliõpilaste seas levis teine hüppestiil. Nad kasutasid hüppelatile lähenemiseks tõukejalapoolset 35-55 kraadi all toimuvat hoojooksu, hüppelati ületamine toimus aga horisontaalasendis keha kallutamisega tõukejala poolsele küljele. Sellises asendis hüppaja nagu veeres üle hüppelati. Hiljem hakati seda hüppeviisi kutsuma „sisejalaks“.
Paljud hüppajad, toetudes küll põhimõtteliselt kirjeldatud hüppestiilile, täiustasid hüpet vastavalt endi kehalistele iseärasustele. Pikakasvulised ja suhteliselt aeglased hüppajad sirutusid horisontaalselt lati kohale. Kiirete liigutustega hüppajad pidasid otstarbekamaks saavutada lati kohal grupeering selliselt , et keha tõmmati kerra, mis võimaldas sukelduda ülakehaga lati taha. Nii ilmus põhimõtteliselt uus hüppeviis - rullhüpe.
Peale äratõuget sooritasid hüppajaid nüüd suhteliselt väiksema ulatusega pöördliigutuse ja ületasid hüppelati mitte küljega, vaid seljaga ja mõnikord ka rinnaga. Et tolleaegsed võistlusmäärused keelasid kätel maandumise, siis kiirustasid seda hüppeviisi kasutavad sportlased hoojalga lati taha langetama . See aga omakorda aeglustas keha pöörlevat liikumist ja raskendas tõukejala üleviimist. Kulus 10 aastat, enne kui seda hüppeviisi kasutavad sportlased maailmarekordini jõudsid.
Alles pärast 1947.aastat said hüppajad võimaluse rullhüppe tehnika omandamiseks, kartmata võistlusmääruste rikkumise eest diskvalifitseeritud saada. Treeneritel ja sportlastel kulus rullhüppe tehnika omandamiseks 8 aastat.
Olulist osa mängis ka spetsialistide ja treenerite vaadete muutumine nii meetodite kui ka võimalikuks peetavate treeningukoormuste osas. Kuid hüppekoormus jäi seejuures peaaegu muutumatuks.
Aastaid 1950-1953 iseloomustas hüppajate tulemuste tormiline kasv. Kui 1949.aastal andis tulemus 1.84 edetabelis veel 10. koha, siis 1954. aastal võis 1.95 ületanu üldjuhul pretendeerida ainult 56. kohale.
Sai silmnähtavaks, et jõu arendamine soodustab äratõukevõimaluse suurendamist. Üha tulemuslikumaks osutusid katsed arendada hüppevõimet raskute kasutamisega treeninghüpetel ja eriti hüppeharjutustel. Hüppeharjutuste suur maht sai kohustuslikuks mitte ainult jõu arendamisel, vaid ka äratõuke tehnika täiustamisel.
Äratõuke efektiivsust suurendati julgema hoojooksu kasutamisega, suurem allaiste võimaldas kiirema äratõuke. Selline hoojooksu ja äratõuke tehnika nõudis kõrgushüppajailt paremaid kiiruslik-jõualaseid omadusi. Treenerid alustasid otsinguid nende omaduste arendamiseks . Hüppaja treeningukavva lülitati suures mahus harjutusi tõstekangiga ja sprint.
Pärast seda, kui R. Fosbury (USA) oli sellega 1968.a 19. olümpiamängudel kuldmedali võitnud, levis uus hüppeviis kiiresti. Esimestena saavutasid edu naised. 1972.a olümpiamängudel Münchenis võitis uut hüppeviisi kasutanud 16-aastane Saksa FV koolitüdruk U. Meyfarth. Järgmiste aastate edetabelis oli kümne parema hulgas rohkem kui pool neid, kes hüppasid floppstiilis.
Rohkem kui ameeriklase Richard Fosbury võit kõrgushüppes, üllatas pealtvaatajaid viis, kuidas ta seda tegi. 80 000 inimest staadionil ja tohutu publik teleriekraanide ees nägi, kuidas kõhetu ameeriklane võttis hoogu, hüppas, painutas oma selga ja ületas ühe kõrguse teise järel. Matilt tõusis ta alati poisiliku naeratusega, käed kõrgele üles tõstetud. Fosbury võitis kuldmedali uue USA ja olümpiarekordiga 2.24. Flopi võidukäik oli alanud.
Kuidas see kõik algas? Mitte sel kombel nagu paljud inimesed arvavad . Flopi tekkimise müütide hulgas on ka niisugune, nagu oleks Fosbury leiutanud oma stiili paberile joonistatud graafiku abil, sest deformeerunud selg polevat tal lubanud hüpata tollal valitsenud rullstiilis. Tegelikult arenes Fosbury flop märksa lihtsamini.
Fosbury hakkas hüppama 11-aastaselt. Ta kasutas laste hulgas populaarset käärtehnikat, sest suurte koerte eest pagedes oli just niimoodi kõige kergem üle madalate plankude karata. Kui Dick 1962. aastal Medfordi saabus, oli tema parim tulemus vaid 1.65. «Ta oli jonnakas, jultunud, liiga ruttu kasvav laps,» meenutas Dicki üks esimesi treenereid Benson. Fosbury hakkas õppima rullstiili, kuid asi ei edenenud. Lõpuks Benson siiski halastas oma õpilasele ja lubas Fosburyl ühel võistlusel kasutada käärhüpet. Kõrgusel 1.70 juhtus midagi ebatavalist. «Tajusin äkki, et mul oli tarvis kergitada puusi nii palju, et mitte puudutada tagumikuga latti. Ja kui kergitasin puusi, siis hakkasin õlgu allapoole vajutama,» rääkis Fosbury. Tulemus näis olevat kaootiline - nagu oleks kaks jõumeest haaranud teda käsivartest ja jalgadest ning paisanud üle lati. Ta ületas 1.80. «See oli kõigile täielik shokk , ka minule enesele,» ütles Fosbury. Ta väidab, et flop sündis ühel 1963. aasta maikuu pärastlõunal. Sellest ajast peale arendas ta oma tehnikat edasi.
Treenerid pidasid teda hullumeelseks, kuid Dick jäi enesele kindlaks. Kord korra järel ületas ta lati selg ees ja ei pidanud teiste arvamustest midagi. «Mehe kehal on kaks etteulatuvat osa, mõlemad eespool . Üks neist on nina ja kui te ei tea, mis see teine on, siis on see teie häbiasi. Ma võidan need paar tolli, kui ületan lati selg ees,» naeris Fosbury. «Sellise stiiliga ületad sa kõige rohkem 1.90, kui pole enne murdnud oma selgroogu,» väitsid treenerid.
Aga kui Dick oli ületanud juba kaks meetrit, muutusid hinnangud tagasihoidlikumaks. Ebaleti: ehk on võimalik isegi 2.10 Pärast seda, kui Fosbury tuli 1965. aastal Eugene ’is osariigi meistrivõistlustel teiseks, ilmus ühes ajalehes foto uue stiili viljelejast. Üks «Medford Mail Tribune’i» spordiajakirjanik ristis selle Fosbury flopiks.
1968. aasta veebruaris pääses Dick Fosbury populaarse kergejõustikuajakirja «U.S. Track & Field News» kaanepildile. Fotol jälgis sünge ilmega rivaal, käed risti rinnal, kuidas Dick ületas 2.15 ja võitis Ateena mängud Oaklandis. See oli flopile omamoodi pöördepunkt, uut stiili aktsepteeriti. Fosburyst sai kõige kindlam 7 jala (215 cm) ületaja USAs. Staadionil sai ta tuntuks kui Võlur Foz. Medfordi linna emad kurtsid purustatud madratsite ja voodilinade üle, mida Fosbury noored matkijad lõhkusid.
Pärast Fosbury võitu México olümpiamängudel hakkasid hüppajad kõikjal uut hüppeviisi kasutama. 1972. aastal Müncheni olümpiamängudel oli 40 meeskõrgushüppaja hulgas floppijaid juba 28. 1973. aastal ületas ameeriklane Dwight Stones 2.30 ja sai esimeseks maailmarekordi püstitanud meesfloppijaks.
Eesti kõrgushüpperekord 2.30 on aastast 1996 ja selle hüppas Marko Turban.
KASUTATUD KIRJANDUS
Raamat „Kõrgushüpe“ V. Portnov Tallinn 1983
http://vana.www.postimees.ee:8080/leht/96/05/20/sport.ht m