Leidsid 17 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kergejõustiku ajaloost". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
fosbury, hüppaja, flop, sport, dick, kõrgushüppe, kõrgushüpe, flopi, treenerid, hüppas, suguharu, latti, sportlaste, hüppestiil, pidasid, sportlased, benson, tehnikat, populaarse, teivashüppe, distantsi, minevikku, populaarne, aegadel, tunti, aastaste, hooga, otsitud, nüüdisaegne, ametlikku, mitchell, jalgadele, liivaga, kauaks, progressiametlikult peeti esimesed võistlused Suurbritannias 1840. aastal. Pärast reeglite kehtestamist 1865. aastal sai kõrgushüppest Ateenas 1896. aastal ka olümpiaala. Esimene naiste kõrgushüppevõistlus peeti 1895. aastal USA-s ja naiste esimene kõrgushüppevõistlus olümpiamängudel toimus Amsterdamis 1928. aastal. Kõrgushüpe on emotsionaalne kergejõustikuala, kus kergemini saavutavad edu hea pöiaga, tugeva psüühikaga ja keskmisest pikemat kasvu inimesed. Kõrgushüpe on väga õiglane ala, kus võitjaks tuleb see, kes kõrgema kõrguse ületab ja kohtunikel või välismõjutajatel on raske sekkuda. Noores eas on soovitav omandada mitmete keerukate harjutuste oskus, mis loob head eeldused kõrgushüppe jaoks. Maailma üks tuntuim kõrgushüppaja Valeri Brumel, kes ületas 15 aaastaselt 1,76 meetrit ning 21- aastaselt püstitas maailmarekordi 2,28 meetrit. Kõrgushüppe tehnika ja varustus Võistluskorraldus Hüppejärjekord otsustatakse loosiga
Pöördefaasis kogub kuul kiirust sedamööda, kuidas tõukaja liigub äratõuke-eelsesse asendisse. Finaalpingutuse faasis luuakse täiendav kiirus, mis antakse edasi kuulile enne väljalendu. Tasakaalustamisfaasis pidurdab tõukaja liikumise järsult, et vältida üleastumist. 5. Kaugushüpe: 1. Erinevad hüppetehnikad - Samm-, Siru- ja käärtehnika. 2. Kaugushüppe faaside jaotus - Hoojooks, äratõuge, lend, maandumine. Hoojooksul kogub hüppaja kiirendusega optimaalse kiiruse. Äratõukel loob hüppaja vertikaalse kiiruse, püüdes seejuures minimeerida horisontaalkiiruse kadu. Õhulennufaasis valmistub hüppaja maandumiseks. Kasutatakse kolme hüppetehnikat: samm-, siru- ja käärtehnikat. Kahe viimase tehnika kombineeritud variandi kasutamine leiab ka kasutamist. Maandumisfaasis püüab hüppaja maksimeerida hüppe potentsiaalset pikkust ja minimeerida hüppe pikkuse kadu. 3
Kõrgushüpe Referaat Jaanuar 2008 Kõrgushüpe seisneb horisontaalse lati ületamises ilma seda puutumata, kasutades üksnes keha jõudu. Keldid pidasid kõrgushüppevõistlusi juba sajandeid tagasi, ametlikult peeti esimesed võistlused Suurbritannias 1840. aastal. Pärast reeglite kehtestamist 1865. aastal sai kõrgushüppest Ateenas 1896. aastal ka olümpiaala. Esimene naiste kõrgushüppevõistlus peeti 1895. aastal USA-s ja naiste esimene kõrgushüppevõistlus olümpiamängudel toimus Amsterdamis 1928. aastal. Võistluskorraldus
Põltsamaa Ühisgümnaasium KÕRGUSHÜPE Põltsamaa 2009 Kõrgushüpe Kõrgushüpe seisneb horisontaalse lati ületamises ilma seda puutumata, kasutades üksnes keha jõudu. Keldid pidasid kõrgushüppevõistlusi juba sajandeid tagasi, ametlikult peeti esimesed võistlused Suurbritannias 1840. aastal. Pärast reeglite kehtestamist 1865. aastal sai kõrgushüppest Ateenas 1896. aastal ka olümpiaala. Esimene naiste kõrgushüppevõistlus peeti 1895. aastal USA-s ja naiste esimene kõrgushüppevõistlus olümpiamängudel toimus Amsterdamis 1928. aastal. Võistluskorraldus
lükatakse puus ette. Vahetult enne maandumist sirutatakse käed ja jalad maksimaalselt kaugele ette. 4. Enamlevinud vead kaugushüppes - Kiiruse langus hoojooksu lõpus. Äratõukeks valmistudes keha massikeskme langust (tugev allaiste). Pidurdav tegevus äratõukel (mahapanekul kand kehast kaugel eespool). Tippimine või sammude venitamine hüppepakule lähenedes. Ülakeha liigne ettekallutamine õhulennu lõpuosas. 6. Kõrgushüpe: 1. Millest sõltub hüppe tulemus biomehaanika seisukohast - Õhulennu kõrgus määratakse kolme parameetriga: äratõuke kiiruse (4,9-5,2m/sek), äratõukenurga, väljalennunurga (50-60o) ja massikeskme kõrgusega. 2. Kõrgushüppe osad: 1) Hoojooksufaas - Hoojooks on kaarekujuline; alguses on ta sirgjooneline (3–6 jooksusammu), millele järgneb kurv (4–5 jooksusammu). Hoojooksu esimestel sammudel asetatakse jalg maha pöiale
võistluste finaalis veel Helsingis (1971) ja Roomas (1974), teenis 8-meetri- mehena viimase üleliiduliste meistrivõistluste hõbeda ja osales olümpial 1976. aastalgi, mil oli kolmekümnene. Kokku kaitses ta Nõukogudemaa kergejõustikuau üleliidulise koondise koosseisus 24 korda, püstitades nii raskesti saavutatava tähise järeltulijale. 1970. aastal Euroopa sisemeistrivõistluste võitmisele keskendunud Tõnu Lepik hüppas kevadel veel 8 m ligi, edasi aga vorm kõigi püüdluste kiuste langes. 1975. aasta rahvaste spartakiaadil tõi hõbemedali Tõnu Lepik. Tõnu Lepik Võib öelda, et Tõnu Lepik on end spordiajalukku jäädvustanud mitmekordselt. Alustame sellest, et 20-aastase noormehena ületas ta esimes eestlasena kaugushüppes kaheksa meetri piiri. See juhtus 2. oktoobril 1966. aastal Leninakani uuel staadionil. Noorukese sportlase tagajärg üllatas paljusid,
olümpiamängud peeti pärimuse järgi 776 eKr). Võisteldi ainult staadionijooksus (dromos ehk stadiodromos; pikkus Olümpias 192,27 m, Ateenas, Epidauroses, Delfis ja mujal 150–190 m). Hiljem lisandusid pikemad jooksud (diaulos, hippios, dolichos), pentatlon ehk viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, staadionijooks ja maadlus) ning relvisjooks. 2 Kõrgushüpe Kõrgushüpe on samuti üks kergejõustiku alasid. See kujutab endast üle kõrge lati hüppamist. Kõrgushüpe jaguneb järgmisteks faasideks: hoojooks, äratõuge, õhulend ja maandumine. *Hoojooksul kogub hüppaja kiirust ja valmistub äratõukeks. *Äratõukel loob hüppaja vertikaalse kiiruse ja alustab lati ületamiseks vajalikku pöörlemist. *Maandumisel on oluline hüppe ohutu lõpetamine. Kõrgushüpe on ala, mis nõuab ohutut maandumispaika. Kui tunnis on palju
Üldiselt kergejõustikust. · Kergejõustik on üks vanemaid harrastatavamaid spordialasid. See hõlmab endas jookse, hüppeid, sportlikku käimist, heiteid ja mitmevõistlusi. · Suurvõistluste kavva kuuluvad: kaugushüpe, kettaheide, kolmikhüpe, kuulitõuge, kõrgushüpe, kümnevõistlus, käimine, maratonijooks, miilijooks, mitmevõistlus, poolmaraton, pikamaajooksud, seitsmevõistlus, vasaraheide, viievõistlus, 100 m jooks, 100 m tõkkejooks, 10 km käimine, 110 m tõkkejooks, 1500 m jooks, 10 000 m jooks, 2000 m jooks, 20 km käimine, 3000 m takistusjooks, 3000 m jooks, 400 m jooks, 400 m tõkkejooks, 4x100 m teatejooks, 4x400 m teatejooks, 50 km käimine, 5000 m jooks ja 800 m jooks.
Meeste hooaja parimad tulemused 9 Naiste hooaja parimad tulemused 10 Kasutatud materjal 11 2 Sissejuhatus Teivashüpe on kergejõustiklaste ala, kus inimene hüppab üle kõrge lati, kasutades selleks spetsiaalset teivast, mis tavaliselt on tehtud fiiberklaasist, kuna fiiberklaas ei ole ainult kerge, vaid ka küllalt paindlik, mis tõukab hüppaja edukalt üle lati. Esimesteks teivashüppajataks olid kreeklased. Teivashüpe on ametlik medaliala Olümpiamängudel meestele juba aastast 1896 ja naistele alates aastast 2000. 3 Teivashüppe ajalugu Teibaid kasutati vanasti looduses takistustest ülesaamiseks, näiteks üle ojade ja pisemate jõgede, ilma märjaks saamiseta
Samuti on kaugushüpe kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa. Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr. hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli). Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Nii palju kui me teame, kuulus kreeka atleetikaalade hulka üksainus hüpe - kaugushüpe. Kreeka maastikus on nii palju mäelõhesid, et kaugushüppeoskus oli väärtuslik kiireks edasiliikumiseks sõjakäigul, kõrgushüppeoskust nõudvaid looduslikke takistusi aga on seal vähe
4×400 m teatejooksu stardikoht on erinev 400 m võrreldes just sellepärast, et esimesel 500 m tuleb joosta omal rajal ja läbida kolm täiskurvi. Jooksjatel on 20 m teatevahetusala (tavaliselt märgitud sisiste joontega), kus teatepulk tuleb anda edasi järgmisele teatejooksjale. KÕRGUSHÜPE Kõrgushüpe on olümpiavõistlustel kavas nii üksikalana kui ka ühe alana meeste kümnevõistluses ja naiste sitsmevõistluses. Kõik tänapäeva kõrgushüppajad kasutavad Fosbury flopi tehnikat (latt ületatakse selg ees ja maandutakse turjale) Sportlaste arvates on see stiil kerge õppida, ka võlub noori lati sel moel ületamise efektne viis. Tipptasemel floppimine nõuab väga head painduvust ja täpset tahakallutust lati ületamise ajal. Niisuguse painduvuse saavutamine võtab väga kaua aega ja see on võimalik vaid süstemaatiliselt painduvusharjutusi tehes. Kõrgushüppe postid asuvad teineteisest 4-4,04 m kaugusel. Nende vahel on ümmargune 30 mm
olümpiamängude kavas 1928. a Amsterdami olümpiamängudel. 100 m jooksu eelkäija oli 100 jardi jooks (distantsi pikkus 100 jardi e 91,44m), mida 19. sajandil harrastati rohu- ja tuharadadel. Aastal 1887 leiutas ameeriklane Charles H. Sherrill madalstardi, kaevates endale väikesi süvendeid, kuhu ta äratõukel jalad toetas. 4 Aastatel 1928-1929 töötasid USA treenerid George Breshnan ja William Tuttle tänaseni kasutusel olevad stardipakud (on kasutusel tänaseni). 1920ndatel hakati kasutama elektroonilisi stoppereid. 1932. aasta suveolümpiamängudel kasutati esimest korda finisikaamerat. Alates 1977. aastast tunnustatakse ainult elektrooniliselt mõõdetud rekordeid. Tulemused paranesid märgatavalt, kui 1960ndatel võeti kasutusele kunstkattega rajad. 100m jooks on jooksusprindialade hulka kuuluv kergejõustikuala, lühima distantsiga
TAHAKALLUTUS, SIRUTUS JA PÖÖRE; LATI ÜLETAMINE JA MAANDUMINE. 2. Teiba hoie - Käed on õlgadelaiuselt. Parem käsi on teibal vasakust ülalpool. Mõlemad käed on kõverdatud, parem käsi reie lähedal. Teiba ots on sportlase peast kõrgemal. Vasaku käe küünarnukk on kõrvale pööratud. Ülakeha on sirutunud. 3. Hoojooks; teiba aukuasetamine - Hoojooksu ja teiba aukuasetamise faasis kogub hüppaja kiirenduse abil maksimaalse kontrollitava kiiruse ja paneb teiba pehmelt auku. Hoojooksu kolmel viimasel sammul langetatakse järkjärgult teivast. Teiba langetamine algab vasaku jala eelviimasel kontaktil teiba etteviimisega. Parem käsi tõuseb kiiresti üles randme ja õlavarre pööramisega. Ülakeha on sirutunud, õlad on kastiga paralleelselt. 4. Äratõuge ja ripe - Äratõuke ja rippe faasis antakse hoojooksul kogutud energia üle teibasse.
13. Kasutatud kirjandus 12lk 3 Ajalugu Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr. hüppas tulemuse 7.05 meetrit. Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896.a.) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Mis on kaugushüpe? Kaugushüpe on kergejõustiku ala, kus sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Kaugushüppe jooksurada on 1,22m lai, maandumiskast 2,75m lai, 6m pikk ja 0,5m sügav, liivaga täidetud. Liiv maandumiskastis peab olema niiske, hästi kobestatud ja
3. Kergejõustiku alad 6 3.1 Jooksud ja käimine 8 3.1.1 Kiirjooks (sprint) 9 3.1.2 Teatejooks 10 3.1.3 Tõkkejooks 10 3.1.4 Kesk- ja pikamaajooks 12 3.1.5 Takistusjooks 12 3.1.6 Võistluskäiminr 13 3.2 Hüppealad 13 3.2.1 Kõrgushüpe 14 3.2.2 Kaugushüpe 14 3.2.3 Kolmikhüpe 15 3.2.4 Teivashüpe 15 3.3 Tõukealad 16 3.4 Mitmevõistlus 16 Kasutatud kirjandus 18 Lisad 19 2 1.Sissejuhatus
nurga all kaldu,et teha kindlaks üleastumine. Rohkem kui kaheksa võistleja puhul viiakse läbi eelvõistlus.Kolme katsega selgitatakse kaheksa pare- mat võistlejat,kes saavad finaali ja veel kolm katset.Vähem kui kaheksa võistleja puhul on kõigil kuus katset.Äratõuge peab toimuma hüppepakult või hoovõturajalt enne pakku. Hüpe loetakse ebaõnnestunuks,kui hüppaja jooksis üle hüppepaku,sooritas äratõuke paku kõrvalt, puudutas hüpet sooritamata või hüppe ajal mõne kehaosaga maapinda mõõtejoone taga,puudutas maandumisel maapinda väljaspool maandumiskasti äratõukepakule lähemal,kui on lähim maandumis- jälg kastis,väljas kastist hüppepaku suunas või kasutas saltoga hüppetehnikat.
selgitamisel võrdne mitmel osalejal. Sel juhul toimuvad ümberhüpped. Sama kehtib ka teivashüppes. Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha. Kõrgushüpe jaguneb järgmisteks faasideks: hoojooks, äratõuge, õhulend ja maandumine. Hoojooksul kogub hüppaja kiirust ja valmistub äratõukeks. Äratõukel loob hüppaja vertikaalse kiiruse ja alustab lati ületamiseks vajalikku pöörlemist. Maandumisel on oluline hüppe ohutu lõpetamine. Kõrgushüppes ei kasutata abivahendeid. Vaid kõrgushüppeks kasutatavad jalanõud erinevad teistest naelikutest selle poolest, et kannaosas on lisaks veel neli naela, tänu millele on hoovõtul veelgi väiksem libisemisvõimalus. Kõrgushüppes võib latti ületada mitmel viisil, pärast Mexico Olümpiamänge on valitsevaks saanud nn
annaabi.ee 
