Keemiliste elementide nimetuste saamislood (0)

Keemiliste elementide nimetuste saamislood
Koostanud Martin Saar
Milliseid elemente tunti antiikajal ja keskajal?
Mõne nädala eest rääkisime, et kreeklased pidasid oluliseks nelja algelementi: maad, tuld , õhku ja vett. Aristoteles süstematiseeris eelnevad teadmised ning lisaks viienda elemendi: eetri.
Keskajal ja uusaja hakul tegutsenud alkeemikud pidasid algelementide tulemusena kehas esinevateks printsiipideks väävlit, elavhõbedat ja hiljem ka soola, millest olevat võimalik erinevates vahekordades teisigi elemente, näiteks metall , valmistada. Üldiselt tunti antiikajal ja alkeemia perioodil seitset metallilist elementi. Need olid: kuld, vask, hõbe, elavhõbe , tina, raud, plii. Mittemetallidest oldi tutvust tehtud väävli ja süsinikuga.
Kui kaugele on jõutud elementide avastamisega tänapäevaks?
Teaduse arenguga kasvas kiiresti ka elementide arv. 1789. aastal avaldas prantsuse keemik Antoine Lavoisier esimese tänapäevase keemiliste elementide loendi, mis sisaldas 33 elementi. Tõsi, kõiki neist ei peeta enam tänapäeval keemilisteks elementideks – lisas see prantsuse keemik oma nimekirja ka valguse ja soojuse. Kui Dmitri Mendelejev 1869. aastal oma perioodilisustabeli koostas, oli seal juba 66 elementi. Keemilise elemendi defineerimine aga sama tuumalaenguga aatomite liigina on puhtalt 20. sajandi seisukoht. Vahest on ehk huvitav märkida, et 2006. aasta sügisel teatati elemendi nr 118 saamisest, ometi pole aga elementi nr 117 veel laboris saadud.
Kuidas tähistada keemilisi elemente?
Igal keemilisel elemendil on oma nimetus ja tähis (sümbol). Kui alkeemia perioodil olid need võrdlemisi allegoorilised ja abstraktsed, siis elementide ja nende ühendite arvu kasvuga muutus selline tähistusviis tülikaks. Seetõttu võeti kasutusel rootsi keemiku Jöns Jacob Berzeliuse ettepanek tähistada elemente sümbolitega, mis saadakse ladinakeelse nimetuse esitähest või esitähest ja mõnest järgnevast tähest.
Kust on pärit keemiliste elementide nimetused?
Mitmed elemendid on saanud oma nimetuse taevakehade järgi. Nii on heelium saanud nime Päikese järgi (kreeka keeles helios, sama nime kandis ka päikesejumal), sest avastati esmalt just Päikeselt tulevas valguses. Telluur, seevastu, on aga nime saanud Maa järgi (ladinakeelne Tellus : Maa ja roomlaste maa jumalanna). Oma element on ka maa kaaslasel Kuul – see kannab Kuu ja kuujumalanna järgi nime seleen. Planeetidega seotud nimesid kannavad keemilistest elementidest plutoonium , uraan , neptuunium.
Populaarne on olnud nimetada planeete ka maailmajagude, riikide, pealinnade, külade ja teiste geograafiliste kohtade järgi. Nii on meile tuntud ameeritsium ja euroopium. Prantsusmaa järgi on nime saanud koguni kaks elementi: pealinnas Pariisis avastati frantsium ning prantsuse teadlane Boisbaudran nimetas enda saadud elemendi Prantsusmaa muistse nime eeskujul galliumiks. Saksamaale on pühendatud germaanium , Poolale poloonium , Venemaale muistse nime järgi ruteenium; ka Skandinaavial on oma element skandium. Huvitav oleks ehk märkida, et üks väike Rootsi küla on oma mineraalide tõttu andnud maailmale tervelt neli elementi: nii on Ytterby küla järgi saanud nimetuse erbium, terbium , ütrium, üterbium .
Kui uurida hiljem avastatud ehk suurema tuumalaenguga elemente, siis leiame sealt hulga nimetusi, mis meenutavad meile tuntud teadlaste nimesid. Einsteinium on nimetatud Albert Einsteini auks, rutherfordium ja bohrium aga teadlaste Ernest Rutherfordi ja Niels Bohri auks, kes tegelesid aatomimudeli arendamisega. Ilma ei ole jäänud ka Alfred Nobel , kelle auks kannab element nr 102 nobeeliumi nimetust . Tuumas on vaid üks prooton vähem, nimelt tuumalaenguga +101, on Dmitri Mendelejevile pühendatud mendeleevium. Kuurium on nimetatud abielupaarist radioaktiivse uurijate Marie ja Pierre Curie’i auks.
Teadlaste kõrval on piisavalt olulisteks ning elemente väärivateks peetud ka mütoloogilisi tegelasi. Vanaadium on nimetuse saanud skandinaavlaste armastusjumalanna Vanadiselt, toorium aga nende piksejumalalt Thorilt. Kreeka titaanidele (Gaia lastele) on kollektiivselt pühendatud titaan. Huvitava kõrvalepõikena maksab mainida ka suisa perekondlikku sugulust keemiliste elementide vahel: tantaal on nimetatud kreeklaste mütoloogilise kuninga Tantalose järgi, nioobium aga tema tütre Niobe järgi.
Viimaks maksab eriliselt välja tuua ka mõningaid neid keemilisi elemente, mis on nime saanud iseloomuliku omaduse järgi. Kloor , mis esineb lihtainena rohekaskollase gaasina, tuleneb kreekakeelsest sõnast chloros, mis tähendabki „rohekat”, „rohekaskollast” või „kollakasrohelist”. Ka broom ja osmium on saanud nimetuse kreekakeelsete omadussõnade kasutamisel : esimene tähendab „ haisu ”, teine „lõhna”. Hõbe kannab ladina keeles nimetust argentum , mis on omakorda tulnud kreekakeelsest omadussõnast, millega tähistati „ heledat ” või „säravat”. Baariumile andis nimetuse mineraal barote/ baryta, millest metall saadi – mineraali enda nimetus tähendab aga „rasket”. Fosfori nimetus kirjeldab teda kui „valguse kandjat”, hapniku nimetus tähendab „happe tekitajat” ning vesiniku nimetus „vee tekitajat”.
Elementide nimetused nimekirja järgi:
http://www.ibpassociation.org/encyclopedia/Chemistry/List_of_chemical_element_name_etymologies.php
Elementide nimetused pärisnimedest
http://www.geocities.com/maineiac_bibliophage/elements2.html