Kas rohkem on ikka alati parem? (0)

Kas rohkem on ikka alati parem1
MAINORI KÕRGKOOL
Juhtimise õppesuund
Helen Kiili
KAS ROHKEM ON IKKA ALATI PAREM
Essee
Rapla 2009
KAS ROHKEM ON IKKA ALATI PAREM
Kõndides mööda tänavaid võib pea igal sammul näha erinevaid reklaame . Reklaamitakse küll erinevaid erakondi, küll firmasid, tooteid ja kes teab mida veel. Tundub, et ollakse arvamusel mida rohkem seda parem. Kas tõesti on see tõsi ?
Olles enamusajast jalakäija, viitsin vahel pilgu nendest reklaamidest isegi üle libistada. Paraku küll ainult selleks, et nentida fakti – jälle üks plakat üles riputatud. No ja kui vahel mõnda natuke rohkem silmitsengi, siis ei juhtu ka midagi hullu . Kellelegi või millelegi sisse ei kõnni. Autojuhtidele on see oht aga täiesti reaalne.
Autosid reklaamitakse seksikate neidudega või 250 km/h sõitvatena. Milleks? Kas mina kui, tarbija peaksingi nägema autot seksikana? Ning milleks reklaamida tohutuid hobujõudusid kui pole teid kus neid kasutada saaks. On ju auto tavaline tarbeese mida kasutatakse. Autode läbi sureb iga päev kümneid tuhandeid inimesi, heitgaasid reostavad keskkonda jne. Pealegi kui paljud inimesed teavad üldse autodest midagi peale värvi. Peaasi , et sõidab ja oleks ökonoomne. Seda infot on aga võimalik saada ka autoajakirjadest või müügisalongist. Teisest küljest jõuab autoga kiiresti ja mugavalt sihtpunkti, kui just ummikuid ei ole. Samas ka rongiga on väga mugav liigelda. Aega saab paremini planeerida , tehes kasvõi koolitöid. Turvalisem liigelda ja odavam tuleb ka. Kes mida hindab. Mina kipun autot eelistama, kuna olen piisavalt laisk, et oodata rongijaamas.
Erakondi reklaamitakse kas erakonda ennast või mõnda selle liiget. Kes lubab vähendada tulumaksu, kes lubab kiiret majanduskasvu ning keskmise palgataseme tõusu.
Silmatorkavaim neist lubadustest on järjekordadeta arstiabi. Kahjuks on järjekord ainuke tõhus vahend piiratud ressursi, st haigekassa ja kodanike tulude mõistlikuks kasutamiseks. Alternatiiv järjekorrale on anarhia kellel jõud või raha, sellel õigus. Seepärast on ravimisel järjekorrad, mõnel juhul isegi aastateks, ka meist palju jõukamates riikides. Euroopa Liidu tasemel ravimiseks tuleks meil kogu riigieelarve kulutada ainult tervishoiule, USA tasemeks oleks vajalik aga veelgi suurem eelarve. Lubadused selles valdkonnas jäävad selgelt teostamatuteks. Populistlikke lubadusi on aga rohkemgi .
Postkastidest võib ikka aeg-ajalt leida reklaami ravimitele või toidulisanditele. Seadus ei ole reguleerinud toidulisandite ega ravimisarnaste toodete reklaami, kuigi reklaamis ei tee tarbija tavaliselt vahet, kas tegemist on ravimi või toidulisandiga. Pigem on oht, et toidulisandite reklaami korrastamatus tekitab tarbijates segadust – reklaam loob inimestes põhjendamatuid ootusi ja sageli ka valesid arusaamu.
Firmad, mis tegelevad samades valdkondades üritavad reklaamides lubadustega üksteist üle trumbata. Ühed teevad seda eetiliselt, teised aga kõiguvad vägagi eetilisuse piiril. Miks ei võiks need firmad vähemalt osa reklaamirahast investeerida parem oma töötajatesse? Muidugi on ka tõeliselt lõbusaid ja toredaid reklaame. Mida on isegi tore vaadata, iseasi kas need reklaamid kohe ostma kutsuvad . Liialt palju on neid igal juhul. Ja muutuvad üsna tüütuks. Samas on see arusaadav, et firmad peavad oma tooteid reklaamima.
Praeguse majanduskriisi ajal toimuvad kõikjal koondamised ning inimestel on kadunud kindlusetunne. Seda kõike vaadates taban ennast taaskord mõtlemast – kes kokkuvõttes selle kõige eest maksab ? Ikka mina - tarbija, mina kes ma nendest reklaamidest üldse ei huvitu ja nende õnge ei lähe. Kuid nähes toodet mis on mulle täiesti võõras ja ei ole näinud reklaami ega ole kuulnud sellest, kas ma siis julgen seda osta või valin toote mis on mulle tuttav? Kaldun arvama , et valiksin siiski tuntud toote.
Praegusel majanduslikul raskel ajal ei tohiks suurendada maksukoormust. Statistika andmed näitavad, et inimeste kulutustes ei ole arvestatud liisingu –ja laenukohustusi, mis paljudel inimestel olulise summana ära võtavad. Kulutuste kasv on suur. Me peaksime praegu mõtlema säästude kogumisele, vähem kulutama, et kehvemad ajad valutumalt üle elada. Kui aga inimene kulutab vähem, siis peab olema ka tootmist vähem, sest pole kellelegi toota. See toob kaasa aga tööjõu vähendamise. Ka riik saab vähem makse. Ühesõnaga – kõik on ringluses. Samas kui minul on vähem makse, siis elan mina paremini – raha jääb rohkem üle. Samas kui ma maksan rohkem makse siis saab riik rohkem raha. Kui aga riik ei saa eelarvet täis, sest ta kulutab rohkem, kui eelarve lubab ( riik ei saa rohkem kulutada kui ta teenib ). Praegusel ajal ei tule kokku nii palju makse inimestelt, et riigieelarvet täita. Seega hakatakse kärpima ja kokku hoidma kulutusi. See mõjutab jällegi riigisektorit: politseinikud, õpetajad jne. kelle palku kärbitakse ja keda koondatakse. Sama on ka erasektorites. Võibolla oleks parem tõsta siiski makse, kui see tagaks selle, et kiirabi tuleb, päästja päästab ja õpetaja õpetab. Muidu võib juhtuda, et kui me vajame abi siis ei saa me seda piisavalt kiiresti, kuna tööjõudu on vähe. Samas eks sellega kaasnevad jällegi teised probleemid.
Autodest rääkides, ei pruugi rohkem maksev auto parem olla kui vähem maksev auto, sest auto margid on erinevad. Autodel on erinev varustusaste, sest paljud odavamad autotootjad annavad kaasa rohkelt lisavarustust, mida kallimad ja tuntumad autotootjad ei tee. Aga kui võtta teistpidi siis rohkem maksev auto on turvalisem. Seda autot on rohkem arendatud ja materjal mida autojuures on kasutatud on tunduvalt kvaliteetsem. Sellest võiks järeldada, et kallim auto on parem kui odav auto.
Mõtlema paneb, et kas suuremad trahvid on paremad või ei? Trahvid on läinud kolm korda suuremaks . Kas see on mõjutanud liikluskultuuri? Kas inimesed on muutunud hoolsamaks? ( kasutavad turvavööd, kannavad helkureid, ei sõida enam nii kiiresti jne.). Sellest küljest on see hea, et trahve suurendati, sest siis on inimesed hoolsamad ja ehk on liiklusõnnetusi vähem. Ja riik saab ka oma osa.
Kas rohkem on ikka alati parem? Ühe jaoks on parem kui on rohkem ja teisele on parem kui on vähem. Ükskord on ühtepidi hea ja teinekord on teistpidi hea. Kõik käib ringiratast. Mis on mõne jaoks ratsionaalne ei pruugi olla teisele. Tasuta asju ei ole olemas, kõik maksab ja raha on vähe – seda on alati vähe. Mida rohkem on raha seda rohkem kulutan ja mida vähem on raha seda vähem kulutan. Rahul ei ole ikka.