Kas luksusmaksu tuleks maksustada kõrgema maksumääraga? (0)

Estonian Business School
Ettevõtluse ja ärijuhtimise õppetool
KAS LUKSUSKAUPA TULEKS MAKSUSTADA KÕRGEMA MAKSUMÄÄRAGA?
Essee
Angela Rannu BEB-1
Õppejõud Meelis Kitsing
Tallinn 2015
Maailmas liigub tohutul hulgal luksuskaupa ringi – kõige enam Euroopas ja USAs ning vähem arengumaades (Aafrika riigid, Lõuna- Aasia riigid kohati). Luksuskaubaks peavad inimesed kaupa, mis pole eluks otseselt vajalik ja on vähem olulisem, kuid siin tekib omakorda tähtis punkt: luksuse määratlemine on võimatu ja sellel pole mingit kindlat süsteemi. Küsides endalt, et mis on näiteks keenialase ja iirlase jaoks luksuskaup , siis kindlasti pole need omavahel võrreldavadki tooted ja/või teenused – mõne keenialase jaoks võib luksusteenuseks olla isegi elekter .
Luksuskauba maksustamine on käinud paljude riikide mõtetest kui mitte tegudest läbi. Lukskauba maksumäär kehtestati USAs 1991. aastal, kuid kehtis ainult kuni ’93 aasta augustini. Autode puhul jäeti antud maksumäär kehtima kuni 2002 aastani. Alguses maksustati materiaalseid varasid nagu kellasid, kalleid karusnahkasid, paate (veesõidukid, jahid jne), eralennukeid, kalleid autosid jne. Sealse luksuse maksustamise eesmärk oli suurendada täiendavaid tulusid, et vähendada föderaaleelarve puudujääke, kuid sihiks seatud rahalised sissetulekud riigi rahakassasse ei jõudnud, mistõttu see maks kõrvaldatigi. Antud maks mõjutas väga negatiivselt luksustarvete müüjaid ja tekitas suure pettumuse USA valitsuses, lootes tulu saamisele. Ilmselt Eesti puhul, kus ostujõudu sellistele luksuskaupadele on niigi üsna väike, peletaks suur müügilangus luksuskauba maksu jõustumise tagajärjel eemale paljud suurema brändituntusega müüjad. Kui läheneda luksusmaksule Eestis samamoodi nagu seda USAs tehti, siis see ei läheks tõenäoliselt läbi. Eestis on üsna väike hulk sellise sissetulekuga inimesi, kes oleksid võimelised ostma eralennukeid või –kaatreid. Sellest tulenevalt väheneks ka maksu tulemuslikkus riigile ning samuti oleks selline lähenemine eemaletõukav luksuskaupu pakkuvale ettevõttele, kuna lisamaksude ilmnemisel väheneks veelgi enam niigi väike ostujõuline sihtgrupp . Eelmainitud argumentide põhjal võib jõuda järeldusele, et meie riigile poleks USAs kehtinud süsteemist märkimisväärset kasu.
Indias on kehtestatud luksusmaksuna erinevad meelelahutusviisid alustades jõusaalidest ning lõpetades hotellidega. Näiteks eelliitega “ Grand ” hotellidel kehtib luksusmaksumäär 12,5%, sellest odavamad kõrgklassi majutusasutused on maksumääraga 10%. Protsendid on olnud ka madalamad varasematel aastatel, kuid hetkel on nad nii, nagu nad on. Mõeldes India hotellide peale, kus on tohutult igasuguste nikerduste ja eripäradega lukshotelle, on antud maks täiesti mõistetav, sest enamusel rahvast on väga madalad sissetulekud võrreldes Euroopa keskmisega ja riigi suur võimalus tulu teenida on just turistidelt. Kuna tegu on sooja kliimaga , siis on sellele riigile nõudlus suurem kui Eestile. Turistid, kes lähevad Indiasse, ja turistid, kes tulevad Eestisse, on erinevate ootuste ja plaanidega. Sellistes riikides, nagu on India, minnakse rohkem päikse alla vedelema ja külastajad võtavad üldiselt kõik-hinnas paketi , aga Eesti puhul tullakse rohkem kultuurilisi väärtusi otsima . Sellest tulenevalt Eestisse tulev välisriigi kodanik ei võtaks ilmselt seda maksustatud hotelli oma reisieesmärgi tõttu. Niisiis eelnevatele argumentidele tuginedes antud hotelli luksusmaks minu silmis Eestis ei toimiks.
Samas teisest küljest vaadates just näiteks Eesti puhul, mil pole tegu just kõige rikkama riigiga, on luksuskaupade maksustamine hea viis riigile tulu saamiseks. Kuid kuidas me leiame piiri luksuskauba ja tavakauba vahel? Inimesi on meil piisavalt palju ja erineva sissetuleku tasemega – seega on seda piiri üsna raske seada. Mõne suurpere või üksikute inimeste jaoks, kes tulevad ots-otsaga toime, võib olla isegi lihtsam elektrooniline tarve nagu näiteks mikser luksuskaup, kui kodus on olemas tavaline mehhaaniline vispel . Samas keskmisest jõukama jaoks on mikser täiesti tavaline köögitarbevahend. Kui minna ajalukku, siis tollesed luksuskaubad on tänapäeval iseenesest mõistetavad ehk luksuskaup muutub ka ajas. Kasu selliste maksude määramise kohapealt lõikab ainult riik, aga küsimus tavakodaniku jaoks on, et mida meie selle eest saame. Majanduslikult madalamal tasemel asetsevad inimesed võivad küll olla selle poolt, tundes end ehk paremini, aga nende kasutegur on tegelikult null.
Tsiteerides endist Eesti siseministrit Olari Taala: „Me peame maksustama mitte rikkaks saamist, vaid rikas olemist. Kui me maksustame rikkaks saamist, siis me ei saagi kunagi rikkaks“. Antud väide ei ühti minu arvamusega, sest me kõik oleme alustanud samast punktist, küll aga erineval ajal. Enamus meist on alustanud väga madalalt, kuid vähesed on saavutanud keskmisest eestlasest suurema majandusliku kindlustatuse. Samas teisest küljest vaadates tundub kergem tõesti riigi keskmist elatustaset ja rikkust tõsta, maksustades lukskaupa, kui majanduslikult kesk- ja madalklassi inimesi on rohkem kui rikkaid. Kahjuks endine siseminister ei räägi oma väites ühestki numbrist , kuid kui mõelda, siis need luksuskauba maksumäärad peavad olema, kas väga kõrged või maksustatud luksust peab olema üsna rohkelt, et suuta maksudest täita riigi oodatav tuluhulk antud maksuga ära.
Kui määratleda autosid kui luksuskaupa ja need maksustada, siis saaks lisaks saadud tulule ka lahendada meie kliimaga kaasnevaid probleeme, mis on tänasel päeval väga aktuaalne teema ülemaailmselt. Võibolla võikski see olla Kliima Konverentsil , millest võtavad osa 195 riiki üle maailma, üks hea ettepanek hüvendamaks kliimat. Kindlasti mõjutaks see autode kasutatavust ja ehk liiguksime isegi Hollandi suunas, kus kasutataksegi rohkem rattaid kui autosid liiklemiseks. Tallinnas hakatakse ka tõstma parkimishindu, et suurendada kindlasti Tallinna linnakassat ning lisaks sellele ka edendada alternatiivseid transpordiviise. Kui kehtestada automaks , siis saaks sellest saadud tulu suunata maksustatava valdkonnaga seonduvatele murekohtadele – antud juhul näiteks teedeehitusse. Kõige olulisem ongi minu arvates see, et maks põhjendataks Vabariigi Valitsuse poolt ära ja et oleks selgitatud , mille parendamise poole antud maks on suunatud.
Ma leian, et kindlasti ei tohiks luksusmaksu kehtestada toodete hinna näol, kuna siis sel juhul annaks seda võrrelda astmelise tulumaksuga, kus inimesed on kohustatud maksma tulumaksu vastavalt oma sissetuleku suurusega, mis on minu silmis karistamaks edukaid inimesi, kes on roninud oma redelil kõrgematele astmetele kui enamus töölisrahvast. Samas, kui meil on valik näiteks luksuskaupade maksu ja astmelise tulumaksu vahel, siis riigile on kindlasti tulusam astmeline tulumaks, sest sellest ei saa lihtsalt ei üle ega ümbert – me kõik peaksime maksma seda olenevalt oma jõukuse astmest. Kui aga maksustada hoopis luksuskaupa, siis majanduslikult kõrgema taseme tarbijatel poleks üldjuhul mingi probleem välismaale autot või muud tuntumat brändikaupa (nt riideid ) ostma minna, kuid see oleneks ka sellest, et autode puhul on tihtipeale aasta kohta maks, kuid riideesemetel on antud maks ühekordne. Kuna tänapäevane ühiskond on väga tuttav internetikaubandusega, siis tähendaks see seda, et riideid ja väiksemaid esemeid võidakse ka hakata tellima välisriigist. Väike automaks oleks arvatavasti veel välja kannatatav Eestis, arvestades Eesti keskmist elatustaset.
Kokkuvõttes ei saaks me väga hästi võtta endale eeskujuks ei USAd ja veel vähem Indiat, kuna meie riigid on üksteisest niivõrd erinevad. Kui Eestis üldse midagi luksuskaubana maksustada, siis see võiks olla midagi sellist, mis on enamikul elanikkonnast juba olemas, milleks on siis näiteks auto, sest see oleks riigil kasumlikum, kui saab haarata suurema hulga inimesi antud maksukohuslaseks. Kindlasti on oluline, et maksu kehtestamine oleks ära põhjendatud ja et oleks selgitatud, kuhu antud tulu suunatakse. See tekitab kodanikel kergema tunde ja mõistavad maksu kehtestamist paremini. Automaksuga võiksid riigid kergemini liituda ja püüelda rohkem kliima parandamise eesmärgi suunas. Minu arvamus luksusmaksust riideesemete peal on vastunäidustatud, vähemalt Eestis. See poleks tulus, sest inimesed leiaksid kindlasti kiiresti alternatiivi teistmoodi kallima brändi esemete hankimiseks, kas siis näiteks nö leti alt müües või välismaalt tellides või tuues .