Kas kriis ühiskonnas toob paratamatult kaasa ka hingelise kriisi? (0)

Kas kriis ühiskonnas toob paratamatult kaasa ka hingelise kriisi?
Olles teadlik ajaloolistest sündmustest minevikus, saame rääkida ka möödunud kriisidest. Nende abil ehk leiamegi vastuse küsimusele, kas kriisid ühiskonnas mõjutavad ka meid isiklikult või suudame siiski hingevaluta kõik üle elada?
Pidevalt räägime sellest, kuidas eestlased, võrreldes teiste rahvastega, on liiga kinnised ning tagasihoidlikud. See tulenevat sellest, et meie rahval on selja taga pikka orjapõlv ning elu võõra võimu all. Praeguseks hetkeks on tekkinud juurde palju põlvkondi, kes ei ole kunagi sellega kokku puutunud ning kes on esimesest elupäevast saadik vabas Eestis elanud. Nemad aga kinnisuse ja tagasihoidlikuse poolest siiski vanematest generatsioonidest ei erine ja võib öelda, et need isikuomadused justkui pärandadakse põlvest põlve edasi. See kõik on aga selge märk sellest, et eestlaste rahvusliku kriisiga on kaasnenud ka hingeline muutus, mis jääb meid saatma kuni lõpuni.
Alati aga ei mõjuta kriisid ühiskonnas vaid selle liikmeid, vaid ka neid, kellel tegelikult justkui mingit seost kogu olukorraga ei olekski. Tihti tuleb ette olukordi , kus täiesti kõrvalised inimesed asuvad teise riigi probleeme lahendama. Sarnasest olukorras rääkis Hemingway oma teoses “Ja päike tõuseb”, kus peategelane Jake astus sõjas välja hoopis teise riigi kui tema enda kodumaa eest. See aga sai mehele saatuslikuks ning temast jäi sõtta maha veidi rohkem kui ta ise plaaninud oli. Sõjaskäimise tagajärjeks oli impotentsus, mis tekitab iga normaalse mehe hinges suuremat sorti kriisi, millega peab inimene oma elupäevade lõpuni võitlema. Paljudel juhtudel hakatakse suurtes kogustes jooma, et oma kriisist jagu saada, kuid lahendust see ei too ning hingevalu jääb alles.
Hingelise kriisi ilmingud ei pruugi alati peale üleelatud ühiskonna probleeme tulla. Vahel mõistame juba selle käigus, et midagi on valesti. George Orwelli romaanis “1984” mõistis peategelane juba ühiskonna totalitaarse korra ajal, et see kõik on vale. See justkui tekitas ka tema hinges kriisi, mille tõttu omas mees suurt soovi selle riigikorra vastu võidelda. Tema püüdlustel aga ei olnud positiivset lõppu ning sellepärast ei saanud ka mees oma hingelisest kriisist vabaks, vaid pidi sellega leppima. Elades ühsikonnas, kus kodanike igat sammu ebainimlikult ööpäevaringselt jälgitakse, oleksime ilmselt ka ise hingelise kriisi omanikud .
Praeguse hetke kõige populaarsemaks kriisiks saab pidada majandussurustist, mis ei tahaks justkui kedagi puudutamata jätta. Töötute arv on võrreldes eelmise aastaga tunduvalt kasvanud ning koondamise üle enam keegi ei üllatu. Samas ei ole rahvast siiski üksi jäätud ning riik aitab omalt poolt sotsiaalse abi ja mõningate uute töökohtade loomisega, mis mõnes mõttes jällegi luuakse teiste ametite arvelt. Tegelikult on kogu kriis palju suuremaks ja õudsemaks paisutatud, kui ta tegelikult on. Sellele on omapoolse suure panuse andnud meedia, kus teemat pea igapäevaselt kajastatud on. Ajakirjanduslikes väljaannetes võime lugeda uutest kärpimisplaanidest ja sellest, kes siis ikkagi kogu kriisis süüdi on. Oleks ilmselt võimatu kogu selle keskel külmaks ja neutraalseks jääda. Info kiire leviku tõttu viib rahvas ennast läbi meedia kõigega kurssi ning laseb sellel end mõjutada. Seega pole ka majanduskriisit tulenev hingevalu enam mitte midagi ebatavalist.
Ka meie oma kodudes, kuhu on kujunenud justkui privaatne ühiskond, võib ette tulla probleeme, mida kriisideks nimetada saab. Tammsaare pentaloogias “Tõde ja õigus” seisid teose tegelased pidevalt silmitsi erinevate kriisidega. Vahel ei sobinud looduse poolt antud tingimused töö tegemiseks ja teisel korral oli millegist majas puudus. Kord oli puudus isegi majaperenaisest, kui Krõõt sünnitusest eluga välja tulla ei suutnud. Tema surm jäi tegelasi saatma tegelikult teose viimaste ridadeni ning keegi ei saanud sellest lõplikult rahu. Vargamäe probleemid olid endaga kaasa toonud hingelise kriisi, mida põdesid kõik isemoodi ja mis omakorda tekitas jällegi uusi pingeid. Siinpuhul ei olegi vahet, kas kriisid on aastatetagused või alles uued, nende mõju inimestele on mõlemal juhul ääretult sarnane.
Nähtavasti on kriisid siiski palju igapäevasemad, kui alguses tunduda võis. Meile täiesti märkamatult võime ühiskonnast üles korjata hingelise kriisi, mida me esmapilgul tavapärast rutiinset elu elades tähelegi ei pane. Märgid ilmnevad aga peagi ja siis saamegi aru, et tegelikult käivad tõepoolest ühiskondlik ja hingeline kriis käsikäes ja neid lahutada ei olegi nii lihtne, kui esmapilgul tunduda võis.