KAS JA KUIDAS ON KEELEKASUTUS MINU TÕSISELTVÕETAVUSE VÄLJENDAJAKS (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Sotsiaaltöö õppetool
ST
nbjkjbvk
KAS JA KUIDAS ON KEELEKASUTUS MINU TÕSISELTVÕETAVUSE VÄLJENDAJAKS
Essee
Õppejõud:bkhvjhv, MA
Mõdriku
2014
KAS JA KUIDAS ON KEELEKASUTUS MINU TÕSISELTVÕETAVUSE VÄLJENDAJAKS
Kõik inimesed on paraku erinevad, sama on ka nende keelekasutusega. Mõned kasutavad palju slängi, mida on kuulda ka tavaelus, noorte seas ja igalpool mujal, kus suhtlus pole ametlik. Mõnede teiste inimeste sõnavaras on kuulda aga hoopis roppusi ja sõimusõnu. Nende sõnade kasutajaid ei võeta paraku tõsiselt vaid peetakse hoopis ühiskonna kõige madalamasse astmesse kuuluvateks, ehk teisisõnu need inimesed on eluheidikud, narkomaanid, kurjategijad või on hoopiski harimatud. Tõsiselt võetakse ka inimesi, kellel on lisaks laiale sõnavarale oskus neid sõnu ka laialdaselt, kuid mitte ülepaisutatult vastavalt kasutada. Lisaks sellele, et end tõsiseltvõetavaks teha, tuleb osata käia vastavalt olukorrale riides , kasutada õigeid zeste, tuleb osata kontrollida enda isikpäraseid hääletooni muutusi, tähelepanu tuleb pöörata ka kehahoiakule ja kehakeelele. Minagi kasutan neid eelnevalt nimetatud aspekte , enda tõsiseltvõetavuse eesmärgil korrapäraselt vastavalt olukorrale, kus parasjagu viibin. Kuigi sellegipoolest, kas ja kuidas on keelekasutus minu tõsiseltvõetavuse väljendajaks.
Nagu juba eelnevalt öeldud , on släng see keele osa, mida kasutavad noored, ka teatud ametiga seotud eriala tegelased. Slängi kasutatakse olukordades , kus pole vaja end näidata väga ametlikus vormis, sest teadagi, et ametikeeles on slängi kasutamine keelatud, sest ametikeeles peab olema vastav tekst kõigile ühiselt mõistetav. Oletame, et ma pean olema näiteks suure seltskonna inimeste ees, ja pidama kõnet väga tähtsal ühiskonda puudutavatel teemadel . Kuidas ma siis käitun? Esialgu, kuna ma tahan, et kõik kuulaksid mind, siis pean olema ma väga rahulik ja tagama olukorra, et kõik loengule tulijad mind kuulaksid, ja seda suure huviga . Ühesõnaga ma pean enda loengut huvitavalt esitama ning huvitavaks muutma , muidu tekib kuulajatel tahe hoopis loengult lahkuda või mitte ilmudagi. Loengu ajal on väga vastuvõetamatu, kui kasutan liigselt slängi. Seda sellepärast, et rohkem jätaksin ametlima ja viisakama mulje endast kuulajatele. Pean olema ka valmis selleks, et mu kõnele ei pöörata tähelepanu. Kõne teeb huvitavaks jõulised žestid ja vastav hääletoon. Žestide ja näoilmega kõnes väljendan ma emotsioone, et inimestele oleks minu arusaamine lihtsam ja mõistetavam. Need võivad panna rääkija kaasa elama, andes seega loengupidaja häälele elavust.
Loengut pidades jutustan enda teemat rahuliku hääletooniga, ei karju ning hoian sirgelt enda keha. Lisaks rahulikkusele, tervitan enda kuulajaskonda viisakalt ja mahedal toonil ning tutvustan end lühidalt, et siis kes ma olen, kust ma tulen ja millega tegelen . Järgmisena seletan konkreetselt ja selge hääletooniga teemat, millest rääkima hakkan, žeste ma rääkimise ajal ei kasuta. Žestid on siis kõikvõimalikud näoilmed ja kätega liigutused. Žeste on põhiliselt kahte liiki: kirjeldavaid ja rõhutavaid. Kirjeldavad žestid väljendavad tegevust või näitavad suurust ja asupaika. Rõhutavad žestid väljendavad tundeid ja veendumust. Need toovad esile mõtteid, elustavad ja kinnitavad neid. Rõhutavatel žestidel on oluline koht. Kuid ettevaatust! Rõhutavad žestid võivad kergesti kujuneda maneeriks. Kui kasutada sama žesti ikka ja jälle, võib see teema ettekandjale liigset tähelepanu tõmmata, mitte ei rikasta kõnet. Kui aga ülevaataja juhib sellele probleemile tähelepanu, siis võiks piirduda mõni aeg ainult kirjeldavate žestidega. Pisut hiljem võib hakata taas kasutama ka rõhutavaid žeste, kuid see selleks. Alguses siiski mingeid žeste ei kasuta. Selle asemel seisan nagu juba öeldud sirge seljaga ja käed ees kokkupandult ning vaatan enda kuulajatele otse silma, et veenduda kas mu info on kõigile ikka kohale jõudnud. Seejärel võtan vabama kehahoiaku ning alustan teemaga.
Sellest edasi hakkavad rolli mängima rohkem minu hääletoon ja žestid. Hääletoon peaks jääma suhteliselt ühtlaseks, mõningad tooni muutused võivad olla aga need ei tohiks olla väga suurte vahedega. Mis puududab žeste siis need jäävad mul rahulikeks ja diskreetseteks ehk neid nähakse aga need ei juhi väga kuulajate tähelepanu mu näolt ja silmadelt eemale Rääkides näost siis miimika jääb mul minimaalseks ja rohkem lasen oma silmadel teemat edasi arendada. Tulles tagasi keha hoiaku juurde siis selg jääb mul sirgeks ning üleüldine hoiak kontrollituks aga krampis ma ei ole selegipoolest, vaid leian endale just meeldiva oleku, mis haakub reeglitega. Ning oma juttu lõpetades küsin oma kuulajatelt kas on küsimusi ning vastan neile valikuliselt ja lühidalt. Siis jätan oma kuulajatega hüvasti neid tänades nende tähelepanu eest. Nii olen ma saavutanud huvitava ja ka endast kõrge mulje kuulajate seas.
Ropendamine on aga alati tabuteema olnud, olgu siis tegemist kas ametiasutuses või kodus suhtlemisega . Üldiselt peab inimene nende sõnade kasutamist vältima pidevalt, et see ei muutuks nendel igapäevaselt sõnavara osaks. Lisaks on see kiire kehva eelaimduse tekitaja, kuna ühiskonnas vaadeldakse seda kui sinu vaimse hariduse puudulikust. Lisaks arvatakse et too inimene väljendab niimoodi sõnu kasutades oma ülbet olekut ja üleolevat suhtumist , mis teeb sellest inimesest omakorda eemaletõukava individuaali. Sõnavara kasutuses tasub ka meeles pidada peale selle kõige, et peale roppuste kasutuse on hea kui släng või teisisõnu kõik rahvakeele ütlused ka peaksid välja jääma inimese sõnavarast, kuna nende sõnade kasutamine ei aita väljendada inimese tõsiseltvõetavust. Lisaks tuleb arvestada sõnadekasutusel, et kellega kus on teistega suhtlemisel sobilik sellist sõnavara kasutada. Näiteks ei ole sobilik kasutada keerulisi sõnu kui tahan olla konkreetne ja täpne oma mõtte edastamisel. Ka siis ei sobi kui räägin vanuri, lapse või võhikuga, kes konkreetsest teemast ei tea midagi. Pigem kasutada lihtsaid ja üheselt mõistetavaid sõnu vältimaks arusaamatusi. Selliste sõnade rohkus ei laienda inimese laiapõhilist sõnavara, kuna ametikeeles on need sõnad liiga argipäevased. Kasutades aga erialaseid termineid ja sõnu väljaspool oma ametialast tegevust tuleb neid lahti seletada, et mis mida tähendab. Tagasi tulles ametialasele sõnavarale, siis seal on argipäevased sõnad kohatud või teevad teksti segaseks. Tavainimene ei tea, ja tal polegi vaja teada ametialaseid sõnu, mis ei puutu tema enda ametiga kokku. Nagu juba ka eelnevalt öeldud, siis kui kasutada ametialaseid sõnu kliendi või sotsiaal töö puhul hooldatava juuresolekul, tuleb alati need lahti seletada, see jätab viisaka ja tõsise mulje, kuna tegemist on võhikutega, kes ei peagi kursis olema ametliku sõnavaraga. Ehk sõnavara kasutus nõuab olukorra õiget hindamist.
Sõnavara rohkust on alati peetud tõsiseltvõetavuse kõrgeks märgiks, kuna see lubab kasutada õigeid sõnu õigetes olukordades. Suurimaks plussiks võib lugeda seda, et siis on lihtsam vältida sobimatuid sõnu, kuna need sõnad kipuvad igapäevasel kasutamisel ebasobivas kohas üle suu tulema . Sõnavara hea kasutuse tagab kõige rohkem, hea või rahulik meeleolu, viimasest sõltub ka indiviidi võime oma sõnavara rohkust kasutada. Sõnavaras võib olla küll ka paljude sõnade teadmisi, kuid võõrsõnade liigsel kasutusel pole ka tõsiseltvõetavuse märki.
Seega, et end tõsiseltvõetavaks ja ametlikuks, viisakaks teha, ei tohi kasutada liigselt nii tavalisi kui ka ametialaseid võõrsõnu, roppusi ja slängi. Pelgalt lihtsalt keelekasutusele endale, ei olene keele kasutusel, lihtsalt selle kasutamine, vaid tähtis on ka kehahoiak , hääletoon ja ka oskus žestidega ümber käia. Kirjeldavad žestid kirjeldavad teemat, rõhutavad žestid on teema rõhutamiseks, viimasega ei tohi ka liialdada, muidu tähelepanu kuulajatel hajub, ja toob tähelepanu mujale esile. Sõnavararohkus on tõsiseltvõetavuse üks kõrgeim märk, kuid ka sellega pole vajalik liialdada. Tänu selle kõige kasutusele on mind ja mu keelekasutuse oskust võetud tõsiselt ja minust peetakse lugu, nii tulevasest ametnikust ja kui ka inimesest, kes oskab oma sõnavaraga õieti ümber käia. Ja kui mind tõsiselt ei võetaks, ei saaks ma ei loengut vajadusel pidada, ega muuta teiste indiviidide arvamust minust, just sõnavara kasutamise järgi, sest sõnavara näitab selle kasutaja intelligentsust ja haridusetaset.
Bnk,bvjjhv0