Kas ebaeetiliselt saadud teadmisi on eetiline kasutada? (0)

Kas ebaeetilisel teel saadud teadmisi on eetiline kasutada?
Selleks, et mõista, mis on eetikavastane, peame esmalt mõistma, mis on eetika . Sõna „eetika“ on pärit kreeka keelest ja tähendab tõlkes kommete ja tavade teadus. See tegeleb inimeste ühiskondliku ja isikliku elukorralduse viiside seletamise ja põhjendamisega. Saksa filosoof Immanuel Kant defineeris eetikat järgmiselt: „Seaduse ees on inimene süüdi kui rikub õigusi teiste ees. Eetika järgi on ta süüdi juba siis, kui ta mõtleb sellest.“ Sellest võib üsna lihtsalt järeldada, et iga inimene on vähemalt osaliselt ebaeetiline – kuidas saakski keegi takistada iga pisematki teiste õigusi rikkuvat mõtet, mis nende peast läbi lipsab.
Ühiskondlikud tavad on midagi, mis uskude ja rahvaste lõikes on täiesti erinevad. Aastal 1153 keelas katoliku kirik, mis oli tollal Euroopas juhtiv usuline otsustaja , surnukehade igasuguse muutmise ja kasutamise, mis oleks pikendanud aega inimese lahkumise ja matmise vahel. See reegel tähendas ka seda, et lahkamine oli keelatud. Inimese keha ei olnud võimalik tundma õppida, sest selle uurimine ei olnud lubatud ja meditsiinis toetuti vaid varasemate praktiseerijate teadmistele , kuid paljud neist olid keelatud seoses vastuoluga kirikule. Põhiliselt domineerisid Rooma arsti Aelius Galenuse kirjutised , mis jäidki sajanditeks Euroopa meditsiini aluseks. Ka Galenus ei olnud saanud luba inimesi lahata, kuid ta õppis füsioloogiat tundma ahvide lahkamise abil. Siiski ei olnud ta kirjutised vigadeta, rohked vead parandati alles 16. sajandil, seni olid kasutusel ebatäpsed ja lausa ekslikud versioonid. Vastukaaluks oli islamimaades lahkamine levinud, et õppida tundma organismi talitust ja ehitust ning võimaldada parem ravi. Kirjutati lausa raamatuid, mis kirjeldasid inimese anatoomiat, haigusi ja nende tohterdamist. Eetilises mõttes võiks inimese surnukeha kasutamist lugeda valeks, kui just isik ei ole andnud eelnevat kindlat luba, sest need väljuks kindlasti isiku elukorralduse piiridest. Põhilise elukorralduse määras ju siiski usk. Samas olid need teadmised, mida omandati, väga vajalikud ja palju kasutust leidnud. Kus oleks me praegu oma meditsiiniga, kui ei oleks olnud araablaste raamatuid, mida hiljem, kui seadused muutusid, ka Euroopasse toodi. Kui praegu otsustataks, et neid usulise kõlblusega vastuolus oleval viisil saadud teadmisi ei tohi enam pruukida, laguneks kogu arstiteadus kiirelt.
Kuid usk ei ole ainus, mis määrab meie käitumist ja ühiskondlike norme. On hõime, kus ongi aktsepteeritud see, et vestluskaaslasele valetatakse ning seda mitte lihtsalt paari luiskeloo näol, vaid kogu tekst tuleb sõna-sõnalt läbi mõelda, et tõde leida. Kes ei valeta, see on justkui tavasid rikkunud, samas kui meie ühiskonnas, mida võib laialt nimetada läänemaailmaks, on valetamine vägagi taunitav . „Valetada võib ainult armastatud naisele ja politseinikule,“ on öelnud näitleja Jack Nicholson. Seega – vale ei ole lubatud ehk see on meie ühiskonna eetikaga vastuolus. Kuid kuidas suhtuda teadmistesse, mis on saavutatud vale abil? Kui politseinik maskeerib end ja imbub salajasse organisatsiooni, et paljastada inimkaubandus , narkootikumide vedamine või terroristide võrgustik, siis tahes tahtmata peab ta valetama. Uurimise saab kohe lugeda on ebaeetiliseks – tegu oli ju valega, mis küll teenis head eesmärki, kuid valede vahenditega. Kas tõesti on eetiline saadud teadmisi kohtuasjas kasutada? „Eesmärk pühitseb abinõu – mõni põhimõte on teisest tähtsam,“ - need olid Itaalia poliitikategelase Machiavelli sõnad. Kõik on seatud järjekorda, kus mõne inimese õigused on seatud teiste omadest madalamale, justkui tema arvamus ja see, kas talle on just eetilises mõttes liiga tehtud, ei loe. Kuid kes on see, kes otsustab, missugune põhimõte on tähtis ning missugune mitte ning kuidas teha kindlaks, et just tema arvamus on alati objektiivne, muutumatu ja kõigi suhtes aus?
1940. aastate alguses olid Saksamaal võimul natsid . Režiim oli tõhus, kuid julm – tähtsustati vaid aaria rassi ehk pikki , blonde, siniste silmadega inimesi, teised olid alamad. Britte ja skandinaavlasi vaadati endaga enam-vähem võrdsetena, slaavlased olid küll madalamal, kuid vähemalt režiimi alguses mitte vaenlased. Isegi jaapanlased , kes oleks pidanud olema aarialastest väga kauged , olid piisavalt kõrgel positsioonil, et nendega koostööd teha. Mustanahalised olid tollel ajal Euroopas haruldus ning ega neid päris inimesteks ei peetudki, pigem poolahvideks. Kõige suurem viha oli suunatud juutide vastu, keda vähemalt natsiaja alguses oli Saksamaal 500 000. Rajati koonduslaagreid, kuhu viidi rongide kaupa Iisraeli lapsi. Paljud hukati, kuid väga suurt arvu tabas ka hoopis hullem saatus. Auschwitzis, vast kuulsaimas koonduslaagris, töötas mees nimega Josef Mengele . Hüüdnimi Surmaingel ütleb tema kohta palju – tegu oli ühe jahituma natsikurjategijaga. Koonduslaagris oli just tema see, kes otsustas, kes saab elada ning kes viiakse kohe gaasikambrisse. Lisaks otsustajarollile oli Mengelel ülikoolikraad antropoloogias ja meditsiinis ning omandatud oskusi praktiseeris ta laagris väga ulatuslikult. Mengele tegi katsetusi erinevate vahenditega, opereeris ja amputeeris tuimestuseta ja uuris kaksikuid. Inimmaterjali nendeks õõvastavateks eksperimentideks sai ta loomulikult koonduslaagris viibijate hulgast. Eriti huvitasid teda kaksikud. Mengele uskus ise, et teeb tõsist tööd – kaksikute vahel olevat vaimne side, mille abil tunnetavad nad palju rohkem kui tavaline inimene. Mengele proovis leida selle sideme füüsilist põhjust ja ka seda, kas ja kuidas saaks neid võimeid üksikult sündinutele edasi kanda. Siin võib näha tugevat seost Nietzche Übermensch'i ehk üliinimese teooriaga, mis oli natsionaalsotsialistliku ideoloogia vankumatu osa.
Mengele kinnitas ka 20 aastat pärast natsi-Saksamaa lagunemist, et tema ei ole sooritanud ühtki kuritegu . Hoopis vastupidi, ta olevat suure ebaõigluse ohver. Oma katsealustega ja eriti lastega oli ta suur sõber. Ta tutvustas end kui Onu Mengele ning jagas maiustusi. Noored kutsusid teda lausa Kaitsja Mengeleks, kuna need, keda valiti välja tema näiliselt hulludeks eksperimentideks said paremini süüa ja neile võimaldati paremad elamistingimused. Teisalt on üks kinnipeetavatest Mengelet kirjeldanud kui „arsti, kes on võimus hullunud ja keda keegi ei tehtu eest ei küsitle.“ Ülim sõdur, keda Mangele üritas luua, oleks ajulainete abil kontrollitav, ülimate vaimsete võimetega ja vastuvaidlematult käskudele alluv. Stalini ajal tehti NSV liidus võikamaid katseid – üritati luua ahvide ja inimeste hübriidi, kes ideeliselt oleks tugevamad, julmemad ja vastupidavamad kui tavainimesed. Tegu oleks lausa hämmastavate sõduritega, kes ei tunneks inimlikku halastust . Katseteks kasutati GULAGi koonduslaagrites olevaid naisi. Kahjuks ei ole julmad eksperimendid vaid kahes totalitaarses riigis juhtunu , mis nüüdseks oleks kadunud ja unustatud. Hoolimata levinud arvamusest, et tänapäeva maailm on turvaline ja mõnus koht elamiseks, ei ole üritus luua supersõdureid kaugeltki lõppenud. Paljastatud on USA valitsuse salajased testid, kus uimastatakse ja röövitakse täiesti tavalisi inimesi, sealhulgas lapsi, kes lihtsalt juhtuvad olema valel ajal vales kohas. Hüpnoosiseansi käigus tunnistavad ohvrid , et arvatud põhjus – tulnukad ei olegi tegelikult juhtunu taga. Alateadvusest ilmuvad pildid sõduritest, valges kitlis arstidest , maa-alustest baasidest. Ühe inimese kõrva tagant on leitud kummaline kiip, mis purunes kohe, kui see eemaldati. Iga mõne aja tagant tekivad kehale jäljed, mis meenutavad lööke ja põletusi ning mis on pea alati sümmeetrilise kujuga, nendega samaaegselt ilmuvad süstlajäljed käsivartel. Need ja muud tõestusmaterjalid, nii suulised kui kirjalikud, viitavad millelegi, millest me ei peaks teadma. „Inimese sõna on kõige vastupidavam materjal,“ ütles Saksa filosoof Arthur Schopenhauer . See võibki olla põhjus, miks inimesi, kellega on need jubedused juhtunud, üritatakse vaikima sundida. Jaan Kaplinski sõnas: „Tõestuse puudumine ei ole puudumise tõestus.“ Me ei saa kunagi väita, et midagi ei ole lihtsalt selle pärast, et me seda alati ei näe. Kuid tulles tagasi inimkatsetuste ja eetika juurde. Kindlasti tekib mõte: „Miks ei võiks katseteks kasutada loomi ja miks ei tehtud seda kahe suure totalitaarse režiimi ajal? Juba mõte sellest, et proovida midagi inimolendil, on vastuolus eetiliste põhimõtete ja ühiskonna tavadega.
Loomkatsed lõppevad tihti katsealuse surmaga, tema hukkamisega või jääva puudega. Me tekitame endiselt elusolendile piina, ehkki see elusolend ei ole inimene. Tuleb tunnistada, et kõike ei saa proovida loomadel ja ega ka loomadel tehtavaid teste ei saa pidada kindlasti eetiliseks. Kui näiteks tänapäeval levinuimat antibiootikumi penitsilliini oleks esmalt proovitud merisigade peal, kes olid ja on siiani tavalised laboriloomad, oleks nii paljude inimeste elu päästnud ravim hävitatud ja liigitatud ohtlike ainete hulka. Nimelt on penitsilliin surmavalt mürgine suuremale osale närilistest, kuid õnnekombel olid esimesteks katsealusteks mitte merisead ega küülikud, vaid hiired, kellele see nii tarvilik aine kahju ei tee. Supersõdureid ei saa luua loomade peal, sest ehkki inimesed on 99% šimpanside sarnased, ei tööta meie kehad ja ajud üksüheselt sama moodi. Nagu ravimid , ei tööta sarnaselt ka mürgid – näiteks humaanne gaas , mis töötati välja just juute silmas pidades, tappes nad kõik kiirelt ja ilma suurema piinlemiseta. Eesmärk, mida üritati saavutada, ei ole kaugeltk hea, kuid juutide tapmine natsistlikus ühiskonnas oli vältimatu . Kas eetilisem ja õiglasem ei oleks seda proovida teha valutult? Kui soov on saada võimalikult tõusalt ja kiirelt võimalikult hea tulemus ja inimressurssi on piisavalt, siis olekski parim viis kasutada kohe neid, kellele soovitud tulem on määratud. „Saavutused meditsiinis ja põllumajanduses on päästnud kõvasti rohkem inimelusid, kui on kaotatud kõigis sõdades kokku.“ Need on USA kirjaniku Carl Edward Sagani sõnad.
Louis Pasteur, Prantsuse keemik ja mikrobioloog , kirjutas 1960. aastal: „Teadus ei tunnista riigipiire, sest teadmised kuuluvad inimkonnale ning valgustavad tõrvikuna tervet maailma.“ Sellest tsitaadist võib järeldada, et kui midagi on juba selgeks tehtud, ei ole põhjust seda maha matta lihtsalt selle pärast, et seda sai esimesena teada keegi, kelle vastu on üldine vihavaen . Teadmine on teadmine ja kui seda kasutades kellelegi halba ei tehta ega halba ei planeerita, ei ole selle rakendamises midagi taunimisväärset. Me ei saa keelata suurt osa tänapäeva teadusest lihtsalt selle pärast, et välja töötamiseks võis vaja olla katseloomi või koguni -inimesi. Sel juhul oleks kannatused ja hukk olnud ju asjatu.