Karl Ernst von Baer (1)

Karl Ernst von Baer
ülevaatlik kokkuvõte
Karl Ernst von Baer sündis 1792. aastal Rakke lähedal Piibe mõisas. Oma esimesed
teadmised sai ta Tallinna koolis. Lapsepõlve veetis ta Rakvere lähedal Lasilas.
Ta õppis Tartu ülikoolis, kus omandas ka meditsiinidoktori kraadi.
Hiilgavate bioloogiliste uurimuste eest valiti ta Venemaa Teaduste Akadeemia
liikmeks. Ta on embrüoloogia rajaja, kellena on ta läinud kogu maailma teaduse ajalukku.
Baer unistas ammu reisist polaaraladele. Just seal, kaugel põhjas, karmi looduse
rüpes, lootis ta välja selgitada orgaanilise elu levikuvorme.
1820. aasta maikuus asus Baer koos Tartu ülikooli loodusteadlase Lehmanni, Peterburi
rahapaja kunstniku Rederi, zooloogiamuuseumi preparaatori Filippovi ja teenistuja
Dronoviga Novaja Zemlja poole teele ning juulikuus atsus Karl Baer Novaja Zemlja
pinnale, mida polnud veel ükskiloodusteadlane uurinud. Teda huvitasid nii hiiglaslikud
merihobud kui väikesed meduusid, jääkarud ja põhjapõdrad, polaarrebased ja
veetaimed , meelespead ja kääbuspajud, Novaja Zemlja kliima iseärasused ja geoloogiline
ehitus.
Karl oli sellel kaugel maal nähtust väga imestunud. Rohelises rohuvaibas leidis ta
kirevaid lilli. Kõige rohkem oli õrnsiniseid meelespeasid, mille värv oli haruldlases
kooskõlas violetsete kaljudega. Karmid tuuled surusid taimevarred, vaevakaskede ja
kääbuspajude tüved vastu maad.
Mitu päeva uurisid õpetlased Matotškin Šari läänesuudme ümbrust. Nad korjasid seal
taimi, vaatlesid linnulaatu, püüdsid lemmingeid, lahkasid merihobuseid ja viigreid,
lasksid kaure, kyrvitsaid ja kajakaid. Nad viibisid mägedes, nägid liustikke , mis otsekui
hiiglaslikud valged keeled merre roomasid, hulkusid jõeorgudes kivirahnude vahel
oma botaanilisi, zooloogilisi ja geoloogilisi kollektsioone täiendades.
Baer tahtis paatidel Matotškin Šari läbides jõuda Kara merre, kuid väin oli veel jääs.
Siis otsustati minna jalgsi , ent selgus, et jää pole küllalt kindel. Hiljem nad said seal siiski
käidud. Peale seda otsustas Baer Novaja Zemlja läänerannikut edasi uurida. 3. augustil
lahkusid nad Matotškin Šarist, uurisid seejärel Bezõmjannaja lahte, kust kütid leidsid
kivisöetükke. Baer tegi kindlaks, et need söetükid on siia kandnud ookean kusagilt mujalt.
Baeri teaduslikke vaatlusi soodustas vaikne ja päiksepaisteline ilm. 6. augustil asusid
rändurid saare edelarannikule Nehvatovaja jõe suudmes . Vaevalt jõudis Baer jala
maapinnale asetada, kui teda haaras üksindustunne.
“Selles aistingus pole midagi hirmsat, ennem juba midagi pidulikku ja ülevat,” kirjutas
teadlane . “Mul oli niisugune tunne, nagu viibiksin ma loomise alguse juures ja et elu
tekkimine alles järgneb nendele päevadele. Tõsi, kohati võib Novaja Zemljal näha liikuvat
looma. Isegi kaldast mõnevõrra eemal võib õhus kuulda suure kajaka karjeid või näha
kiiresti sibavat lemmingut. Kuid maastiku elustamiseks on sellest kõigest liiga vähe.
Tuulevaiksel päeval pole siin kuulda ühtki heli ega märgata liikumist. Ainult öösiti annab
endast märku polaarrebane .”
Üksindustunne ja inimese jõuetus Põhja loodusjõudude ees ei vähenda aga põrmugi
Baeri sihikindlust ja elurõõmu. Temale omase asjalikkusega hakkab ta uurima Novaja
Zemlja lõunaosa. Mööda Nehvatovaja jõge siirduvad teadlased saare sisemusse . Mitu
päeva uurivad nad Nehvatovaja jõe sängi kaudu üksteisega ühendatud soolajärvi. Nad
elavad jahionnis. Nende kollektsioonid täienevad salveide, kollaste tulikate, roosade
kivirakkude, violetsete kellukate, heleroosade tatardega, käokannidega, pujudega.
Loodusteadlane Lehmann kannab oma märkmikku esimesed andmed Kostin Šari ümbruse
geoloogilisest ehitusest. Vahest kiusas neid torm, kord oli see nii tugev, et mehed pidid
lausa üheksa päeva laeval viibima.
Talv oli ukse ees. Sadas lund ja öösiti tekkis jõgedele jää. Torm vaibus, teadlased
lahkusid Nehvatovaja suudmest ja hakkasid Kostin Šaris mereelanikke uurima.
Võrgud täitusid saagist. Seal oli mitmesuguseid meduuse, merisiilikuid ja -tähti, vähilisi,
polüüpe ja muid mereloomi.
Pidanud Ziwolkaga nõu, otsustas Baer esimese soodsa tuule puhul Novaja Zemljalt
lahkuda ja Koolasse suunduda. 31. augustil lahkus ekspeditsioon Kostin Šarist. Teel tabas
neid torm. Alles kaheksandal päeval nägid nad Lapimaa rannikut. Siis aga hakkas puhuma
tugev vastutuul. Oli mõttetu oodata Seitsme saare juures ilma paranemist. Baer otsustas
võtta kursi Arhangelskile. Peatuti Kolme saare juure, kus täiendati herbaariume.
“Kui kõrbetaoline meile ka varem ei tundunud see Lapi ääremaade tundra , niisama
veetlev oli nüüd tema rohelus, millist me Novaja Zemljal polnud näinud tervelt kuue
nädala jooksul,” kirjutas Baer.
11. septembril 1837 . aastal saabusid reipad ja terved , tõsi küll, natuke kõhnaks jäänud
rändurid Arhangleskisse. Kuid Baer lootis oma kolleegide juurde jõuda endises
priskuses, sest Arhangelski elanike külalislahkus oli tõesti piiritu.
Baeri ekspeditsioon oli esimeseks teaduslikuks ekspeditsiooniks Novaja Zemljale.
Tema ekspeditsioonis ilmnesid loodusteaduste ja eelkõige just geograafia uued
tendentsid... 19. sajandi esimeste aatakümnete vene meremeeste ekspeditsioonidet
hakkasid loodusteadlased üha sagedamini osa võtma. Baeri ekspeditsioon oli väga
tähtsaks sammuks Arktika tundmaõppimisel. Ta oli esimene, kes teaduslikult kirjeldas
Novaja Zemlja taimeriiki. Kuue nädala jooksul õnnestus tal tänapäeval tuntud 160
taimeliigist korjata ja uurida 135 liiki. Samal ajal andis ta teadusliku ülevaate imetajaist,
lindudest, kaladest ja alamatest loomadest, kes elasid Novaja Zemlja rannikul ja
rannavetes.
Kõrge vanaduseni säilitas Baer huvi polaarmaade uurimise vastu. “Autobiograafias”
ütles ta oma elule kriipsu peale tõmmates, et tema elu kõige eredamaks ja unustamatuks
peatükiks oli teekond Novaja Zemljale...
Karl Ernst von Baer pärandas maailmale sade teaduslikke töid. Paljud köited on
pühendatud Arktika looduse tundmaõppimisele. Nende tähtsus pole kadunud ka
tänapäeval. Tema geniaalne mõte jääb veel paljudeks sajanditeks elama. Tema avastused
väärisid tema portree asetamist Eesti vabariigi kahekroonilisele rahatähele...
Kasutatud kirjandus: “Maailm ja mõnda” V. Passetski, 1970.