Kaktused toidulaual (0)

August Kitzbergi nimeline Gümnaasium
Kaktused toidulaual
Referaat
Koostaja:Aiki Urm
9.b klass
Juhendaja : Kristi Saksniit
Viljandimaa 2018
2
Sisukord
Sisukord.................................................................................................................................2
Sissejuhatus............................................................................................................................3
Suureviljaline viigikaktus .......................................................................................................3
Metskaktused..........................................................................................................................4
Tihnikkaktused........................................................................................................................4
Peruu sammaskaktus .............................................................................................................4-5
Saguaaro-karneegiakaktus......................................................................................................5
Kokkuvõte..............................................................................................................................5
Kasutatud kirjandus................................................................................................................6
3
Sissejuhatus
Läbi aegade on kaktusetel nende kodumaal olnud ja on jätkuvalt suur tähtsus kohalike elankike eluolus- täpselt nii, nagu meil on Eestis on oma kodumaistel taimedel. Paljud kaktused, kes olid väga tähtsad tarbetaimedena, olid samal ajal ka religoosse tähendusega ning sageli kasutati neid veel ravimtaidena, nii et kindlat piiri nende kasutusalade vahele tõmmata ei saa. Järgnevalt mõnede toiduks sobivate liikide tutvustus.
Suureviljaline viigikaktus(Opuntia ficus - indica )
Selle liigi vilju kastutatakse toiduks üle maailma ning aretatud on palju, sealhulgas ka partenokarpseid ehk seemneteta sorte. Enamasti on viljad rohkemal või vähemal määral astelde ja glohhiididega, ent leidub ka ilma nendeta sorte. Erinevate sortide viljad võivad olla oranžikaskollased, punased või rohelised; viljaliha võib, kuid ei tarvitse olla koorega sama tooni. Üle maailma on populaarsed eelkõige oranžikaskollase viljalihaga sordid , nagu ’Amrilla huesona’ Mehhikos , ’Malta’ Lõuna-Aafrikas ning ’Gialla’ Itaalias, ent tuntud on ja hinnatud- eriti Ameerika Ühendriikides- on ka purpuja või roosaka sisuga sordid, nagu ’ Andy Boy’ USA-s, ’Pelon liso’ Mehhikos, ’Algerian’ Lõuna-Aafrikas ning ’Rossa’ Itaalias. Seevastu roheliseviljalised, valkja või roheka sisuga tunad on rahvusvahelisel turul peaaegu tundmatud ning neid müüakse ja tarbitakse suuresti vaid kasvatuspiiratuskondades, eelkõige Mehhikos. Optuntia ficus-indica on tegelikult ainus viigikaktuse liik, keda äriistandikes viljade saamiseks kasvatatakse, kuigi kohalike toidulaualt leiab teisigi liike vilju, kas siis küpseina või tooreina. Viimasel juhul kasutatakse salatites, suppides ja hautistes.
Võrreldes tsitrusviljadega, mida toodetakse aastas umbes sada miljonit tonni, või õuntega, mille aastase toodangu kogumaht on ligikaudu poolsada miljonit tonnis, on viigikaktuse viljadetootmine muidugi väike- aastatuhande vahetuse paiku oli see pisut üle poole miljoni tonni aastas, mis teeb vaid 0,5% tsitruseviljade kogutoodangust. Suurim tunade kasvataja on Mehhiko , kust tuleb rohkem toodangut kui kõigist ülejäänud maadest kokku. Ent ka Itaalia, täpsemalt Sitstiilia, toodab ligi 100 000 tooni suureviljalise viigikaktuse marju.
Viljade suurus ja kaal on sorditi erinev, ulatudes sajast grammist kahe ja poolesaja grammini. Erinev on ka viljade suhkrusisaldus, mis parimatel sortidel ulatub peaaegu 20%-ni. Üldiselt on marjad üsna seemnerohked, ja et seemned on suured, häirivad need söömisel rohkemal või vähemal määral. Happeid on viljades vähe, vaid 0,03-0,012% ning C-vitamiini 20-30 mg/ 100g . Itaalia sortidel on viljaliha osakaal 60-65% vilja massist, Mehhiko omadel 40-60%.
4
Metskatkused(Hylocereus)
Enim tuntud on tõenäoliselt maasik -metskaktuse (Hylocereus undatus) viljad, mida inglise keeleruumis draakoniviljadeks ( dragon fruit) või pitaiadeks (pitahaya või pitaya) kutsutakse. Teiste metskaktususe liikide (H.polyhizus, H.costaricensis, H.megalanthus) vilju tuntakse samuti pitaia nime all. Maasik-metskaktuse suured marjad on seest valged ja erinevalt suurteviljalisest viigikaktusest tillukeste mustade seemnetega. H.costaricensis’e viljaliha on purpurjas, H.megalanthus’e viljad on aga kollased ja valge sisuga. Kui H.undatus’e ja H.costaricensis’e viljad võivad olla väga suured, isegi üle kilogrammi rasked, siis H.megalanthus’e marjad jäävad neile suuruses paar-kolm korda alla.
Hoolimata oma pilku püüdvast välimusest on metskaktuse viljade maitse üldiselt tagasihoidlik; mingit eripärast maitset neil pole, suhkrusisaldus võrreldes viigikaktuse viljadega on väike (10% piires) ning happeid nad ka peaaegu ei sisalda. Tõsi, H.megalanthus’e marjad on siiski väga mõnusad süüa, eriti maasik-metskaktusega viljadega võrreldes.
Efektse välimuse ja väga kaubandusliku nime- dragon fruit- tõttu on metskaktusete istandike palju rajatud ja rajatakse intensiivselt veelgi. Väga populaarsed on metskaktused Vietnamis ja üldse Aasias, ent neid kasvatakse palju ka Lõuna-Ameerikas riikides.
Tihnikkaktused (Stenocereus)
Kui viigi -ja metskaktuste vilju kasvatatakse ja turustatakse üle maailma juba ammu üsna laialdalest, siis ülejäänud kaktuste viljadel on reeglina vaid kohalik, ehhki mõnes piirkonnas vägagi arvestatav tähtsus. Siiski on tihnikkaktuse liik (Stenoccereus queretareonsis) Mehhikos juba kultuuristatud. Sedagi liiki on indiaanlased suureviljalise viigikaktuse kõrval juba vähemalt poolteist tuhat aastat enne Kolumbust kasvatanud ning praegusteski istandikes kasvanud taimed on Kolumbuse-eelsete valitud kloonide otsesed järglased. Vähegi märkimisväärset ristamist ja teadliku sordiaretust selle liigiga seni tehtud pole.
Stenoccereus’e kuni 200g raskused viljad on palju maitsvamad ja märksa suurema viljaliha osakaaluga (74-82%) kui näiteks suureviljaliste viigikaktuste marjad. Ärilisel kasvatamisel on aga suureks takistuseks viljade väga lühike säilivusaeg- vaid mõni päev, ja seda isegi nende kloonide puhul, kelle viljad täisküpsuses ei lõhene. Taimede aeglane kasv ja areng on samuti märkimisväärne takistus- istandik hakkab majanduslikult tasuvat saaki andma alles kümne aasta pärast rajamist , ja sedagi vaid siis, kui kasvutingimused on ideaalsed.
Peruu sammaskaktus ( Cereus peruvianus)
Selle liigiga on süstemaatikas pisut segased lood: pole päris selge, kas Cereus peruvianus, C.hildmannianus, C.urugayanus ja C.jamacaru on ikka kõik üks ja sama liik või ei ole, ent viljapuuna kasvatamist see segadus siiski ei takista.
5
Võrreldes tihnikkaktusega on peruu sammaskaktus saagikam ja märksa jõudsama kasvuga ning Iisraelis on selle liigi aretamisega hakatud usinalt tegelema. Peruu sammaskaktuse viljade söödav osa on suur, 70-80% ning suhkrusisaldus võib ületada 10%. Probleem on viljade üsna lühike säilivusaeg, ent tõhusa aretustööga on tõenäoliselt võimalik sellestki üle saada.
Saguaaro-karneegiakaktus (Carnegia gigantea)
Saguaaro-karneegiakaktuselon USA kaguosa ja Mehhiko põhjaosa indaanihõimude jaoks olnud aastatuhandeid nii tähtis koht, et taimedesse suhtuti samamoodu nagu hõimuvendadesse. Et kaktusemarjade valmimine langes ajale, mil toitu nappis, oli see kindlasti üheks põhjuseks miks seda taime nii pühaks peeti. Ent saguaarost sai ka ehitusmaterjali ning viljadest tehti- ja tehakse tänapäevalgi- morsitaolist jooki , aga ka keedist , siirupit ning lahjat alkohoolset rüübet, mida eriti saguaaroga seotud religioossetel üritustel tarbiti. Söögilaual oli koht ka viljalihast eraldatud seemnetel, mis pärast kuivatamist peeneks jahvatati.
Kokkuvõte
Üldiselt võib öelda, et söögiks võib kasutada pea kõikde liikide taimi, ent eelkõige hinnatakse muidugi maitselt paremaid ja lihtsamalt söödavaid- mõne liigi viljad on kaetud väga tihedate ja väga kõvasti kinnitunud asteldega, nii et nende maitsva sisuni jõudmine ei tasu vaeva ära.
6
Kasutatud kirjandus
1) https://plants.usda.gov/core/profile?symbol=opf i
2) https://www.rareseeds.com/dragon-fruit-rare-collection-3-plants-ships-march-june-/
3) https://cactiguide.com/cactus/?genus=Carnegiea
4) Poom,H. 2012 Kaktused. Kääbusdest hiiglasteni. Tallinn:Varrak
5) Nikonov,N. 1988 Kaktuste tähtkujus. Tallinn:Valgus