Kaasaaitamiskohustus (1)

Kaasaaitamiskohustus
Essee
Thea Rehepapp
FS090
Kaasaaitamiskohustuse legaaldefinitsiooni võib leida maksukorralduse seaduse (MKS) 5. peatükist. MKS § 56 lg 1 sätestab, et maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud , mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. MKS § 58 kohaselt peab maksukohustuslane kaasaaitamiskohustuse tõttu säilitama maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente. MKS § 62 lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt või kolmandalt isikult dokumentide esitamist.
See tähendab maksukohustuslase aktiivset maksumenetluses osalemist. Teatama peab maksu- ja tolliametit kõikidest teadaolevatest asjaoludest, millel võib maksustamise seisukohast tähendus olla. Ühtlasi ei tohi maksumaksja oma tegevusega maksuhaldurit kontrollimisel takistada. Selleks et adekvaatseid dokumente esitada, peab maksukohustuslane pidama arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, esitama tema maksukohustuse täitmist kontrollivale maksuhaldurile maksudeklaratsioone, raamatupidamisdokumente jt tõendeid ning säilitama neid seaduses sätestatud tähtaja jooksul, milleks on üldjuhul seitse aastat. Maksumaksja peab maksumenetlusele kaasa aitama ja maksuhalduri tegevuset mittetakistama ka siis, kui tema poolt esitatavad tõendid võivad viia tema suhtes maksuotsuse tegemiseni, millega määratakse täiendavalt tasumisele kuuluv maksusumma. Erandiks on juhud, kui tõendi esitamine sunniks isikut tunnistama enda või oma lähedase poolt toimepandud õigusrikkumist, millega kaasneks kriminaalmenetlus . Maksu väärarvutuse ja tasumata jätmise puhul on tegemist väärteoga. Kuriteoga on tegemist aga siis, kui isik esitab valeandmeid,  kasutab teise isiku identiteeti ebaseaduslikult, samuti igasugused vara vastased süüteod, kelmused jne. Olenemata sellest, kas maksumaksja suhtes on algatatud väärteo- või kriminaalasi , on maksumaksjal ka revisjoni või üksikjuhtumi kontrolli ajal õigus keelduda tõendite ja teabe esitamisest seoses enese mitte süüstamise põhimõttega, mis tuleneb põhiseaduse § 22 lg 3. Maksuhalduril on kohustus isikut teavitada sellest, kui maksumenetluse kaasaaitamiskohustus enam ei kehti ning isikul on õigus tõnedite esitamisest ning selgituste andmisest keelduda seoses kriminaalmenetluse asjaolude ilmnemisega. Kui aga kohtupraktikat uurida, siis selgub, et maksumaksja poolt maksuhaldurile viimase poolt nõutud tõendite mitteesitamine ei keela maksuhalduril iseenesest maksuotsuse tegemist ega muuda maksukohustuslase kaasaaitamiskohustusest tulenevat võimalikku tõendamiskoormust ( Haldusasi nr 3-09-1248). Maksu määramise ega maksuotsuse täitmise edasilükkamine ei ole Põhiseaduse § 22 lg 3 eesmärgiks. Maksumenetluses ei ole maksukohustuslasel vaikimisprivileegi, vaid tal on kaasaaitamiskohustus. Jättes olulise teabe maksumenetluses esitamata, on kaebaja kaasaaitamiskohustust rikkunud. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on samuti rõhutanud, et õigus vaikimisele ja õigus enda vastu mitte tunnistada ei ole absoluutsed. EIK peab võimalikuks teha väljaspool kriminaalmenetlust isiku vaikimise põhjal õiguslikke järeldusi. Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene maksumenetluses tavapärasele dokumentide esitamise nõudmisele. Kriminaalmenetluse ning maksumenetluse üksteisest välistamine on antud juhul väga oluline nende kahe menetluse eripärade poolest ja ka selle poolest, et nii maksumenetlust kui ka kriminaalmenetlust maksuasjades viib läbi üks ja sama haldusorgan – MTA – ja seda oma erinevate struktuuriüksuste kaudu. MTA uurimisosakonna pädevuses ei ole määrata maksuotsusega makse, kuid selline õigus on MTA kontrolliosakonnal. Materiaalne karistusõigus on kogu karistusõiguse alus, sest ilma selleta ei saa toimuda ka menetlust. Samas võivad kaks menetlust põimuda juba ühe vestluse ajal maksukohustuslasega, mill puhul on eriti keeruline teha vahet millal on isikul õigus vaikimisele ja millal kohustus kaasaaitamisele.
Tulles tagasi tõendite esitamise juurde, võib esineda olukordi , kus mõnda tõendit ei ole võimalik maksuhaldurile kontrolli läbiviimise ajal esitada või saab maksukohustuslane tõendi olemasolust alles hiljem teada. Seega ei saa maksuhaldur sellega arvestada tõendite kogumise ning kokkupaneku ajal. Riigikohus on leidnud aga, et see ei tähenda et tuvastatud maksukohustuse suurust muuta võivate tõendite hilisem esitamine oleks välistatud (vt lahendeid 3-3-1-47-07 ja 3-3-1-32-09). Samuti leidis Riigikohtu halduskolleegium, et kuna MKS-i kohaselt võib maksuotsuse peale esitatud vaiet läbivaatav Maksu- ja Tolliamet vajaduse ilmnemiselt nõuda vaide esitanud maksukohustuslaselt täiendavate tõendite esitamist, on põhimõtteliselt võimalik esitada uusi tõendeid ka alles vaidemenetluse faasis ning seda nii maksuhalduri nõudmisel kui ka maksukohustuslase omal initsiatiivil. Uute tõendite ilmnemisega võib kaasneda läbiviidud menetluse uuendamine.
MKS võimaldab maksukohustuse vähendamiseks maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada ka mõne uue maksukohustust mõjutava asjaolu või tõendi ilmnemisel kohtumenetluse ajal. Kuid silmas peab pidama, et selle hilisem teatavaks saamine ei tohtinud olla põhjustatud maksukohustuslase enda tahtlusest või hooletusest. Selline õigus eksisteerib seetõttu, et sarnaselt haldusmenetlusele kehtib ka halduskohtumenetluses uurimisprintsiip, mis kohustab kohut vajaduse korral omal initsiatiivil tõendeid koguma, et asja otsustamisel tähtsust omavate asjaolude osas ei oleks enam kahtlusi . Samal ajal on menetlusosalistel kohustus tuua välja asja lahendamiseks olulised asjaolud ja esitada vastavad tõendid.
Riigikohus on aga leidnud ka, et maksukohustuslase õigus esitada maksuotsuse vaidlustamisel uusi tõendeid ei ole absoluutne. Riigikohus märkis 14. novembril 2007. a ja 19. mail 2009. a tehtud otsustes ringkonnakohtu seisukohale, et maksukohustuslane saab vaide- või kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendavale tõendile üksnes juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud maksukohustuslase enda tahtlusest või hooletusest. Ühtlasi rõhutas kohus maksumaksja kaasaaitamiskohustuse õigeaegsust. Selle puudumisel on maksuhalduril õigus maksukohustust vähendavad asjaolusid mitte arvestada ning maksuotsust seetõttu hiljem enam muuta ei saa. Seega tuleb maksuotsuse muutmisel või kehtetuks tunnistamisel arvestada asjaoludega, mis põhjustasid tõendi hilisema esitamise. Maksukohustuslasel tuleb uue tõendi esitamist kindlasti põhjendada, samuti selle mitteesitamist varasemates menetluse etappides. Samuti nagu ennist mainitud peab maksukohustuslane kõrvaldama ka nii tahtluse kui hoolsus nõuete mitte täitmise. Vastasel juhul on nii maksuhalduril kui ka kohtul võimalik jätta maksukohustust muutvad asjaolud arvesse võtmata. Niisiis ei anna need mööndused alust teadlikult tõendite maksukontrolli ajal esitamata jätmisele või nende hiljem juurde fabritseerimisele, kuna nende väidetavat hilisemat teatavaks saamist on raske usutavalt põhjendada. Kaasaaitamiskohustust tuleb siiski täita peaasjalikult maksumenetluse läbiviimise ajal, et tagada kõikide maksukohustust vähendada võivate asjaolude arvesse võtmine maksuhalduri poolt.
Samavõrd, kui maksukohustuslane peab kaasa aitama maksumenetlusele, on tal õigus nõuda ka maksuhaldurilt infot tõendite kogumise eesmärgi, kui ka tõendite seose kohta maksuasjaga, kui see peaks jääma isikule arusaamatuks. Tähelepanuväärne on teabe ja dokumentide esitamise seisukohast ka see, et teabe ja dokumentide esitamise kohustus on ka maksuhalduril endal. Maksumaksjal on õigus saada maksuhaldurilt ka maksumenetluse ajal teavet seni tuvastatud asjaolude ja nende võimaliku maksualase tähenduse kohta. Ka on isikul õigus tutvuda maksuhalduri poolt kogutud andmetega ja dokumentidega revisjoni ajal igas staadiumis . Praktikas kahjuks kasutavad maksumaksjad seda õigust väga vähe, kindlasti aitaks see kaasa üksteise mõistmisele ja teineteise aitamise soovile, kui muidugi tegemist ei ole tahtluse ning pettusega, mis puhul ei peagi kaasaaitamisekohustusest rääkima. Samas nii palju kui ma kuulnud olen, siis ka sel juhul annab siiski maksuhaldur isikule võimaluse esiteks oma tegu heastada ning alles õigete korrektuuride tegemata jätmisel jätkatakse vastava menetlusega. Juhul kui muidugi on võimalik korrektuure teha.