Juudid (3)

Juudid ja Vägivald
Juudiküsimus on mõiste, millel kaasaja inimese jaoks on teatav kindel tähendus. Põhiliselt viitab see mõiste juute inimajaloo jooksul tabanud ahistamistele, kuid selle kõrval ka nendega seotud eelarvamustele. Ahistamistega on pilt üsna selge: kui common sense ka ei mäleta juutide väljaajamist nende iidselt kodumaalt, keskaegseid juudipogromme Prantsusmaal ja Hispaanias ning XIX sajandi rafineeritud rõhumist kogu Euroopas ja Vene Impeeriumis (ehk kus iganes juute ka leidus), siis II Maailmasõja aegne juuditapatalg on õõvastava näitena inimloomuse pimeda poole kohta avalikkuse mällu söövitatud. Samuti elab see mälestus siiani edasi inimestes, kes selle sõja ajal osutusid olema teine teisel pool okastraati. ...
Juutidega seotud eelarvamused ja mõttestambid on aga salvestatud ühiskondliku mälu varjatumatesse soppidesse, kui kaastundest tiivustatud teadmine ajaloolisest diskrimineerimisest. Eestlane ütleb: ”Oh sa igavene juut !” ja mõtleb ihnuskoid; kui keegi “kaupleb nagu juut ”, siis on mängus eriline kavalus ja visadus ; “juudinina” tähistab suurt ja kõverat haistmisorganit; kui aga miski on ehitud nagu “juudi jõulupuu”, siis on tegemist räige maitsevääratusega. Nende näidete näol on tegemist laenudega teistest kultuuridest, kus nimetatud müüdid mingil ajahetkel piisavalt aktuaalsed on olnud, kuna Eestis ajalooliselt mingit oma “juudiprobleemi” pole olnudki. Seda põhjusel, et siinne juudi elanikkond on alati olnud üsna napp ja eestikeelse kultuuri kokkupuude sellega on olnud pea olematu. Tõe huvides tuleb märkida, et reaalne “juudiküsimus” tekkis Eestis ühel ajahetkel siiski - nimelt Pärnus ja Haapsalus suvekuudel, kui Venemaalt saabus siia ohtrasti juudi soost suvitajaid. Sellest ajast on pärit ka nali Pärnu kolme suvekuu nimetustega: peale maid tulevad juudi, juudi ja juudi.
Suhtumine juutidesse on kaasajal tugevasti mõjustatud poliitilisest korrektsusest – lääne-tüüpi ühiskondades kehtivast normist suhtuda sallivalt mõnedesse valitud gruppidesse, kes on kannatanud, teistsugused või kaitsetud. Suhtumises juutidesse on oluline osa ajaloolisel tagakiusamise-eripäral, mis lisaks neutraalsele sallivusele kirjutab ette nõudmise püüdlikule kaastundele ja eurooplaste ühishäbile juutide ees. Kui seda sallivust, kaastunnet või häbi mõne avalduse või teoga eiratakse, järgneb ühiskonna moraalivahtide ning kohaliku või ka rahvusvahelise juudikogukonna suunast manitsev sumin, mis olenevalt olukorrast võib väljenduda nõudmises avaliku vabanduse järele ja tipneda raskustes antud riigi välispoliitilises suhtlemises. Mõned aastad tagasi sai tollane Eesti peaminister Mart Laar rahvusvahelisel tasemel noomida, kui asus kaitsma Harry Männilit ja Evald Miksonit Simon Wiesenthali Keskuse süüdistuste eest. Sarnastesse olukordadesse on sattunud paljud poliitikud üle maailma, kes pole juute kasvõi kaudselt puudutavate avalduste kõiki võimalikke tõlgendamisvõimalusi ette näinud.
Eesti tingimustes mõnevõrra tähelepanuväärsem lugu juhtus majanduslehega Äripäev, mis 1998. aastal eksis poliitkombekuse kirjutamata reeglite vastu, mainides ühes artiklis muuhulgas juutide ja raha vahelist tõmbejõudu, kui miskit iseenesestmõistetavat. Lugu ise oli lühidalt järgmine:
5. oktoobril 1998 laiutas Äripäeva esikaanel pealkiri “EVEA Pank – finantsjuutide mängumaa”1. Pankrotistuvast finantsasutusest rääkiva artikli kohta isegi üsna tasakaalukalt ja neutraalselt kirjutatud tekstis oli juute lisaks pealkirjale mainitud veel kahes lauses viitega pangandusringkondadele, kes EVEAt juudi pangaks nimetavat, kuna selle juhtkonnas ja kreeditoride hulgas oli juudi rahvuse esindajaid; ning samuti pangainimestelt pärit märkust selle kohta, et juudid ja raha teineteist ikka leidnud on. Vastureaktsioon järgnes operatiivselt ja vääramatult: tollane rahvastikuminister Andra Veidemann leidis üksluise ja igava integratsioonitöö kõrvalt võimaluse avalikkuse huviorbiidis särama lüüa ja avaldas asja kohta valjul häälel oma ülikriitilist suhtumist , millest omakorda võttis tuld kohaliku juudi kogukonna esindaja Cilja Laud. Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtov keeldus nõutud vabandustest esimese hooga , kuid avalikkusele seni teadmata põhjustel (kuuldavasti leheomanike manitseva telefonikõne tõttu) muutis siiski peagi meelt . Nädalapäevad peale nimetatud artikli avaldamist ilmuski ametlikus formaadis vabandus Äripäeva nimel (mida on õnnestunud saavutada vaid vähestel selles lehes isegi faktilise valeinfo avaldamise tõttu kannatanutel), kus muuhulgas toodi ära kohaliku juudi kogukonna esindaja tunnustus rahvastikuminister Veidemannile, kes ainsa ametiisikuna oli reageerinud sedavõrd tõsisele intsidendile.
Niisiis võib poliitilise korrektsuse vastu eksimist kartmata väita, et juudid ei ole üks tavaline rahvas. Isegi vaba ajakirjandus ei tohi olenemata kontekstist rääkida neist samuti nagu soomlastest – vodkaturistidest; poolakatest – maanteeröövlitest ja piraatkaupmeestest; jänkidest – ülerasvunud tarbimistšempionidest või venelastest - viinaninadest. Illustreerimaks seda väidet päevakohase argumentatsiooniga refereerin USA www-huumoriväljaande National Lampoon2 korraldatud küsitlust. Küsimus kõlas: “Miks on Teie arvates juudid disproportsionaalsest rohkem edukad võrreldes ülejäänud maailmaga ?” ning vastused jagunesid 742 vastaja vahel alljärgnevalt:
 Nad on Jumala äravalitud rahvas - 9%
 Kõik juhmid juudid on välja roogitud - 17%
 Kui kõikide tarbekaupade eest tuleb maksta ainult “kulud + 10%” siis kes ei oleks? - 6%
 13-aastaselt oled juba mees – neil on 5-aastane edumaa kõigi ülejäänute ees. - 7%
 The blood of little Christian boys can fetch a lot of money on the open market! - 9%
 Juudi lapsed on sunnitud kodus õppima, samas kui teised tegelevad mõttetute sportmängudega või käivad lihtsalt alla - 13%
 Nad ei olegi, kuid juutide omanduses olev meedia sunnib Sind seda uskuma - 35%
Lisaks humoristidele hoiavad juutidel silma peal ka “tõsised asjatundjad” – Ameerika Ühendriikides tegutseb näiteks mittetulunduslik organisatsioon Jewwatch 3. Selle ettevõtmise haardest pole täpsemaid andmeid, kuid internetti riputatud materjali mahu ja hulga järgi otsustades ei tee seda üks inimene lihtsalt hobi korras muude toimetuste kõrvalt, pigem jääb mulje mingil moel organiseeritud tegevusest. Jewwatch´i www-lehelt leiab juudiküsimuse vastu huvi tundev inimene rohkesti teavet juutide seast pärit kommunistlike diktaatorite, ameerika-vastaste spioonide ning terroristide, juutide korraldatud genotsiidide, juudi kapitali kontrolli all oleva meedia, juutide maailmavallutusplaanide, juudi meelsuse-kontrolli (!!!) tehnikate (Jewish Mind Control Mechanisms) jne jne kohta. Hoolimata lehekülje päises asuvast selgitusest, et alljärgnev on kasutatav raamatukoguna materjali leidmiseks teaduslikuks uurimistööks, jätab lehekülje sisu väga kallutatud üldmulje, mis omakorda lubab väita, et on inimesi, kes juute tõsimeeli eriti erilisteks peavad.
Selles valguses väärib tähelepanu veel üks lugu, mis räägib meile tuntud juudi päritolu teadlase enese oletusest eri rahvuste erinevate loomuomaduste kohta 4. Teadlaseks oli sotsiaalpsühholoog Stanley Milgram, kes sai kuulsaks oma eksperimendiga inimese võimule alluvuse uurimise kohta. Milgrami huvitas natsi-Saksamaa teema. Nimelt kaldus ta uskuma ajaloolase William L. Shirer´i hüpoteesi saksa rahvuse erilisusest, mille kohaselt II Maailmasõja aegne genotsiid sai võimalikuks tänu saksa rahvuse esindajate spetsiifilisele kalduvusele täita võimude korraldusi ilma järelemõtlemata, tänu nende loomupärasele alluvusele autoriteetidele. Ta alustas 1960. aastal Bridgeport’is katsetega uurimaks ameeriklaste allumist moraalselt kaheldavatele korraldustele teiste katsealuste karistamisel elektriga , et jätkata neid uurimuse teises faasis Saksamaal ning oma hüpoteesi kontrollimiseks võrrelda saadud tulemusi omavahel. Kuid Yale´i ülikoolis selgunud katsetulemused šokeerisid nii teda ennast kui akadeemilist üldsust sedavõrd, et reis Saksamaale jäi ära ning tõestamata jäi ka sakslastele kaasaantud pime usk oma liidritesse. Selgus, et ameeriklasedki ei tundnud mingit takistust teadlaste korraldusel kaas-katsealusele valede testivastuste puhul tugevaid elektrilööke doseerides (küll teadmata, et elektrišokid olid teeseldud ja nende saajad mängisid eksperimentaatoriga kokku).
Juutide erilisuse-müüt on kindlalt juurdunud läänemaisesse kultuuri, kuid sellel on peale ajaloolise tagapõhja, inimliku kaastunde ja poliitilise-korrektsuse-taotluse teisigi põhjusi. Praegusel ajal tundub ajalooliste tegurite kõrval kõige mõjuvamaks põhjuseks Iisraeli ja juutide erilise staatuse kehtimisele olevat nende majanduslik ja poliitiline seotus maailma ülemvõimu - Ameerika Ühendriikidega. Kaasaegne Iisrael sai tekkida ja püsib ainult USA sponsoreerimise toel, mis võimaldab sel riigil end vaenulikus naabruses üsna suveräänselt ja agressiivselt ülal pidada. Paradoksaalsel kombel on juudid ja nende riik läänemaailma silmis erilises seisundis, kuna viimane nagu maksaks neile hüvitust oma II Maailmasõja aegse loiu reageerimise eest natside terrorile, samas kui kaasaegse Iisraeli näol on tegemist ka maailma mastaabis väga tugeva ning seejuures tuumarelvastatud armeega riigiga. Juudiriigil paistab ses piirkonnas olevat legaalne monopol araablaste-vastase vägivalla kasutamiseks ülalpool igasuguste inimõiguste piire . Kuid viimase konfliktidelaine harjal on isegi mõned Euroopa Liidu liidrid teinud teravalt kriitilisi avaldusi Ariel Sharoni rambo-poliitika aadressil, ähvardanud Iisraeli käest tagasi nõuda Palestiina infrastruktuuri investeeritud miljonid eurod ja rakendada teisigi sanktsioone. Karta on, et vaenlasele suurema kahju põhjustamise taotlusest kantud vägivald ei peatu Iisraeli ümber niipea.
Hoolimata anglo-ameerika meedia ning avalikkuse erapoolikust suhtumisest araablaste ja juutide vahelisse vaenutegevusse jõuab aeg-ajalt (ja viimasel ajal üha sagedamini) ka “valge inimese” teadvusesse pildikesi ja uudiskilde Iisraeli tankiga (Made in USA) rinnutsi seisvast linguga varustatud palestiina poisikesest, elanike une pealt lammutatud eluasemetest Iisraeli poolt okupeeritud aladel, arstiabi blokeerimise tõttu surnud sünnitajatest palestiina põgenikelaagrites ja teistest sarnastest episoodidest. Nendes episoodides võiks tähelepanelik vaatleja näha märke, mis ilmselt muudavad lääne-maailma üldsuse kujutlust juutidest kui ajaloolistest kannatajatest. Viimaste aastakümnete hooliv suhtumine juutidesse, mis on väljendunud nii globaalses välispoliitilises toetuses kui ka erilises tähelepanelikkuses madalamatel tasanditel, võib kirjeldatud teabe kuhjumisel asenduda hoopis vastupidiste tundmustega. Seda enam, et eurooplase maailmapildis pole juudi eelmine kuvand veel kuigi paksu tolmukorra alla mattuda jõudnud.
Lõpetuseks kasutaksin võimalust kirjutada juudi rahvuse erilisuse- või äravalituse-väite bioloogilisest põhjenda(ma)tusest. Hispaania geneetik , professor Antonio Arnaiz-Villena on uurinud nagu paljud teisedki tema kolleegid Lähis-Ida rahvaste geneetilist päritolu ja võrrelnud juutide geenides sisalduvat informatsiooni teiste sealsete rahvaste omaga . Kõnealune uurimus käsitles palestiinlaste päritolu ja nende geeni-info võrdlust teiste Vahemere-äärsete inimpopulatsioonidega. Oma uurimuses leidis Arnaiz-Villena, et Lähis-Ida juudid on palestiinlastega geneetiliselt praktiliselt identsed 5. Selle uurimistöö avaldamisega ajakirjas “Human Immunology” juhtus kurioosne lugu: artikkel kadus väljaande koduleheküljelt ja lisaks sellele saadeti ajakirja paberväljaande kättesaanutele palve eemaldada ja hävitada nimetatud tekst. Ajakirja toimetaja Nicole Sucio-Foca tõi nii karmi reaktsiooni põhjenduseks ajakirja tabanud süüdistuste ja protestide laine poliitiliselt motiveeritud artikli avaldamise eest.