50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
1970-01-01
Kuupäev, millal dokument üles laeti
14 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
laurai
Õppematerjali autor
Melani Mägi Luulekaanon Betti Alver ja Jüri Kolk on eri põlvkondadest pärit luuletajad, kelle ainsateks ühendavateks lülideks on esialgu vaid Tartu linn ning Betti Alveri debüütauhind. Essees analüüsitakse Alveri luuletuse "Ei vaibu" ja Jüri Kolgi "Veel kord luule" kuuluvust eesti luulekaanonisse Tiit Hennoste artikli ,,Kaanon. Kaanan'' (1997) põhjal. Betti Alver sündis 1906 ning suri aastal 1989, tuntust kogus peamiselt luulega. Naine tegi oma esimese kirjaniku debüüdi 1927. aastal novelliga "Liivi Deevidiivi", luuletaja hakkas tuntust koguma 1981.aastalpoeemiga ,,Lugu valgest varesest". Alveri luule on klassikaliselt vormirange ja sõnastuselt loomulik, tema luulest kumab läbi nii kurbust kui armastust. Oma
Ta on tähtis ja haritud persoon, kellele tuleb esitada kõrgeid nõudmisi. Alverit peetakse üheks eesti luulekaanoni keskseks autoriks. Luuletusi hakkas ta avaldama aastal 1931, kujunedes üsna kiiresti ka silmapaistvaks luuletajaks. Talle on omistatud mitmeid tunnustusi, sealhulgas ka Juhan Liivi luuleauhind. Ühtlasi annab Eesti Kirjanike Liit igal aastal välja temanimelise debüüdipreemia, mille nominendiks oma 2009. aastal ilmunud esikkoguga on olnud ka Jüri Kolk. Betti Alveri luuletust ,,Ei vaibu" ning Jüri Kolgi luuletust ,,Veel kord luule" võrreldes tekib vaieldamatult küsimus, kas nad saavad mõlemad samaaegselt olla osa eesti luulekaanonist, võttes arvesse kahe luuletuse erinevusi. Temaatiliselt käsitlevad mõlemad autorid luule tähtsust inimesele ning seda, kuivõrd kestev see olla võib, seega ei saaks isamaalisuse temaatikale rõhudes ei Betti Alveri ega ka Jüri Kolgi luuletus eesti luulekaanonisse kuuluda
Kodutöö Betti Alver ja Jüri Kolk on erinevatest aegadest ja taustsüsteemidest pärit eesti kultuuritegelased, kellel on ka ühendavaid faktoreid. Betti Alver sündis aastal 1906 ning suri aastal 1989 ja tegeles peamiselt luulekunstiga, samas kui Jüri Kolk sündis aastal 1972 ning on peale luuletajaks olemise ka kirjanik, tõlkija ja publitsist. Neid mõlemaid ühendab tegutsemine Tartus ning ka see, et Jüri Kolk oli oma esikkoguga ,,Barbar Conan peeglitagusel maal’’ Betti Alveri debüüdipreemia nominent. Lisaks on ka nende loomestiilis mitmeid märgatavaid erinevusi, mida saab võrrelda nt Betti Alveri luuletuse ,,Ei vaibu’’ ja Jüri Kolgi luuletuse ,,Veel kord luule’’ põhjal. Alveri luuletus on ilmunud raamatus ,,Korallid Emajões’’ aastal 1986 ning Kolgi luuletus raamatus ,,Otse aia taga’’ aastal 2014. Samuti saab analüüsida
Suur kirjandustraditsioon ei võta päriselt seda kõike omaks. Autorid: Barbarus, Hiir, Visnapuu jmt 3. Henrik Visnapuu luule. Pärit Lõuna-Eestist, kus kuulis kogu aeg erinevaid lõunaeesti keeli, mis on tunginud ka tugevalt tema loomingusse, hakates seda spontaanselt kasutama. Visnapuu tegi eesti kirjanduse juures asju, mida teised ei teinud, ta oli eriline autor. Graafilise luule algataja Eestis. Talle meeldis julgelt eksperimenteerida. Tema luuletuste juures on oluline musikaalsus, eriti esimeste luuletuste puhul, kuid ka hiljem on kõlaseostel tema luules oluline osa. Tema looming on suguluses vene sümbolismivärvinguga futurismiga. Esikkogu on 1917. a ilmunud ,,Amores", mis on ebaühtlusele vaatamata tuumakamaid ja isikupärasemaid esikkogusid eesti luuleloos, see on Visnapuu poeediisiksuse väljendus. ,,Amores" väljendab ebakõlalise maailma ja vastuoludes heitleva luuletajamina nägemusi. Keskne teema on armastus. 1920
tundevabadus): igaühel on õigus oma elamustele ja tahtmistele. Väljaandeid Siuru tegevusajal: Siuru I–III (1917–1919) • Marie Under – „Sonetid“ (1917), „Sinine puri“ (1918) • Henrik Visnapuu – „Amores“ (1917), „Jumalaga, Ene!“ (1918) • Friedebert Tuglas – „Saatus“ (1917) • August Gailit – „Saatana karusell“ (1917), „Klounid ja faunid“ (1919; mh „Sinises tualetis daam”) • Johannes Semper – „Pierrot“ (1917) Gailiti luuletus, mis Underit ja tema luulet kritiseerib, viib Siuru lahkuminekuni. 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1917–28 KÕRGKIRJANDUSLIK UUSROMANTIKA – peaaegu kõik eesti luuletajad Underist Alverini. See periood kandub ka sõjajärgsesse aega (võimuvahetus). Säilib 1980ndateni, mil muutub luule alus. SOTSIAALEKSPRESSIONISM – Under, Visnapuu, Barbarus (eriti 1920ndate loomingus) – tunderõhutus.
Visnapuu, Johannes Semper (+ August Alle ja Johannes Barbarus) Luulele pannakse suuremat rõhku. Tarapita (1921-1922) Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Friedebert Tuglas, Marie Under Kirjanduslik Orbiit (1929-1931) Erni Hiir, August Jakobson, Albert Kiivikas, Daniel Plgi, Juhan Sütiste, Oskar Urgart jt. Arbujad (antoloogia ,,Arbujad" (1928) , koostaja Ants Oras) Betti Alver, Heiti Talvik, Bernard Kangro, August Sang, Kersti Merilaas, Paul Viiding, Uku Masing, Mart Raud 1922 Eesti Kirjanikkude Liit (esimene esimees Tuglas) Siuru ja Tarapita on Liidu eelsed organisatsioonid. Ühendab ka praegu kirjanikke. 1923 Looming (peatoimetajad aastatel 1923-40 Tuglas, Kärner ja Semper) -> ajakiri pole kunagi oma nime vahetanud. Kärner on üks Loominu ebaõnnestunud peatoimetajadi. Ühendab ka praegu kirjanikke. Tallinna ja Tartu vastandamine tekki s 20ndatel aastatel
Vabadusaateline loodusfilosoofia. Kuulutas kõikide inimeste, rahvaste ja rasside võrdsust, nõudis sotsiaalset õiglust. Ülistas lihtsaid inimesi, vaeseid, töölisi. Võitles normide, tabude ja tehislikkuse vastu. Kujundid on rõhutatult maised ja konkreetsed, mis teeb ta loomingu proosalaadseks. Ülistas inimese kehalist täiuslikkust, puhtust ja ilu. Uskus ühiskondlikku arengusse ja demokraatiasse, vaid hilisemas luules on märgata protesti USA liialdatud materialismikultuse vastu. Nt luuletus "Kui õitsesid sirelid viimati õues" kogust "Trummipõrin" (1865), pühendatud Abraham Lincolnile. 1855 ilmus esikkogu "Rohulehed" vaid 12 luuletust. Järgnevad luulekogud ilmusid sama pealkirja all, lisas vaid uue tsükli luuletusi, 1891/92 aasta väljaandes oli juba u 400 luuletust. Hümniline vabavärss oli tol ajal täiesti erandlik. Eestis samalaadne autor Jaan Kaplinski. Prantsuse sümbolism
eemaldumine jõuab haripunkti (1910-1920). Siuru (1917-1920) Under, Tuglas, Adson, Gailit, Visnapuu, J. Semper (+ A. Alle, J. Barbarus) Tarapita (1921-1922) Adson, Alle, Barbarus, A. Kivikas, J. Kärner, J. Semper, G. Suits, A. Tassa, Tuglas, Under Kirjanduslik Orbiit (1929-1931) Erni Hiir, August Jakobson, A. Kivikas, D. Palgi, J. Sütiste, Oskar Urgart jt Arbujad (antoloogia "Arbujad" (1938), koostaja Ants Oras) B. Alver, Heiti Talvik, B. Kangro, August Sang, Kersti Merilaas, Paul Viiding, Uku Masing, Mart Raud. Mismoodi erineb Tarapita N-E ja Siurust? Tarapita on mingis mõttes ebamäärasem. Rühma eeskujuks oli Clanté esteetilisi seisukohti hakatakse rõhutatult seostama poliitiliste ja sots vaadetega ja sellel on tugev vasakpoolne kallak. Tarapitaga koos tuleb 20ndate aastate alguses tugev pol ja sots kirjanduse laine, aga see jääb lühiajaliseks. Tarapita puhul peab rõhutama ka seda, et
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid