Alveri ja Kolgi luuletuste kuulumisest eesti luulekaanonisse (0)

Alveri ja Kolgi luuletuste kuulumisest eesti luulekaanonisse
Kirjanduslikuks kaanoniks peetakse kirjandusteoste valikut, mida ühendab kirjanduslik kvaliteet ning tähtsus. Kaanonisse kuuluvad teosed tõstetakse tihti tähelepanu keskmesse: neist kirjutatakse rohkem, nende põhjal koostatakse uurimusi ning nad kuuluvad tihtipeale koolide ning ülikoolide kohustuslikku õppekavasse. Seega on mõistetav, kuidas see mõjutab erinevate kirjanike töökvaliteeti – kaanonisse kuulumine tähendab suuremat autoriteeti ning on ehk üks olulisemaid mõjutajaid teoste loomisel.
Eesti luulekaanoneid on olenevalt tõlgendusest olnud kaks kuni kolm. Esimene, 19. sajandil valitsenud rahvusromantilise tuumaga kaanon asendus 20. sajandi algul uusromantilise tuumaga luulekaanoniga. Viimase muutjad saab jagada kahte suurde rühma. Ühe rühma moodustasid need, kes soovisid kaanonit muutes selle aluseid säilitada. Nende eesmärk oli üldiselt kaanoni muutmine sedasi, et nemad sellesse ära mahuksid. Teise rühma kuuluvad need, kes soovisid muuta kaanoni aluseid. Kuigivõrd tulemusi aluste kõigutamisel olnud ei ole, kuid osa kõigutajaid on sellegipoolest ajapikku kaanonisse sobivamaks muutunud. See-eest on osa neist vähehaaval uurijate poolt kaanonisse toodud.
Eesti luulekaanoni põhinormide kohaselt peaks luule olema rahvuskeskse alatooniga, kirjeldades isamaasuhet ning ideaalis andes edasi kaotusvalu või ängistust. Luulekaanoni kriteeriumid mõistavad hukka tarbeluulet, pigem eelistatakse luulet, mis väljendab sotsiaalsust ning rõhub meie rahva südametunnistusele. Toonilisi kriteeriume analüüsides hinnatakse kõrgemalt tõsist luulet, milles on märgata kerget huumorit . Liigne emotsioon see-eest mõjutab luulet pigem negatiivselt, kerge kurbus on toonilises mõistes igati teretulnud. Vormiliselt on oluline konkreetsus ning püüe originaalsusele. Keeleliselt peaks luule olema ilus ning musikaalne . Ropendamine, argikeel , keelelõhkumised ja sõnamängud kaanonis ette tulla ei tohiks. Ka autori taust ning uskumused mängivad kaanonisse kuulumises rolli. Ta võib olla veidi hull, kuid mitte riigitruu. Ta on tähtis ja haritud persoon, kellele tuleb esitada kõrgeid nõudmisi.
Alverit peetakse üheks eesti luulekaanoni keskseks autoriks . Luuletusi hakkas ta avaldama aastal 1931 , kujunedes üsna kiiresti ka silmapaistvaks luuletajaks. Talle on omistatud mitmeid tunnustusi, sealhulgas ka Juhan Liivi luuleauhind . Ühtlasi annab Eesti Kirjanike Liit igal aastal välja temanimelise debüüdipreemia, mille nominendiks oma 2009. aastal ilmunud esikkoguga on olnud ka Jüri Kolk . Betti Alveri luuletust „Ei vaibu“ ning Jüri Kolgi luuletust „Veel kord luule“ võrreldes tekib vaieldamatult küsimus, kas nad saavad mõlemad samaaegselt olla osa eesti luulekaanonist, võttes arvesse kahe luuletuse erinevusi.
Temaatiliselt käsitlevad mõlemad autorid luule tähtsust inimesele ning seda, kuivõrd kestev see olla võib, seega ei saaks isamaalisuse temaatikale rõhudes ei Betti Alveri ega ka Jüri Kolgi luuletus eesti luulekaanonisse kuuluda . Pidades silmas luule sotsiaalsuse kriteeriumit ning hukkamõistvat hoiakut tarbeluulele, peab tõdema, et mõlemad luuletused sellegipoolest luulekaanonisse kuuluksid. Alver on oma teoses keskendunud luule olemusele. Ta kirjeldab luule kustumatust ning tähendust lugejale. Kolgi luulet iseloomustab personifikatsioon. Ta on luule muutnud sotsiaalseks elusolendiks, kelleta sõnadest maailmas elamine võimalikuks ei saa. Ta on silmnähtavalt rohkem rõhku pannud luuletuse sisule , jättes luuletuse vormi tagaplaanile. Mõlemad luuletused on sisuliselt tugevad ja sügavad, täites enamus kuid mitte kõiki põhinorme luulekaanonisse kuulumiseks. Seega ei ole võimalik ainuüksi luule sisulisele küljele keskendudes hinnata luuletuste kuulumist luulekaanonisse.
Nukrameelsuse poolest võiksime ju Alveri luule luulekaanonisse liigitada, kui silmas pidada tema luuletuses kajastuvat melanhoolset meeleolu. Kolgi puhul ülemäärast nukrust täheldada ei ole, pigem võib öelda, et tema luuletus on kirjutatud läbi huumoriprisma, isikustades luulet ning andes talle manipulaatorile omased tunnused, mis toonilises mõttes samuti positiivne omadus luulekaanonisse kuulumiseks on. Argiseks ei saa pidada kumbagi luulet, mistõttu võiksid toonilises mõttes mõlemad luuletused olla osa eesti luulekaanonist.
Kolgi luuletuses torkab silma kirjavahemärkide ning esisuurtähtede puudumine. Vormiliselt oli see mõne aja eest ehk tavatu ning originaalne, kuid praeguseks on sellest saanud üsna üldtuntud nähtus. Samuti jätab see keeleliselt veidi argikeelse mulje. Samas annab kirjavahemärkide ja suurtähtede puudumine lugejale võimaluse erinevaid kohti rõhutada ning esile tuua, mõtestades luulet igal lugemisel veidi erinevalt. Luuletus on intensiivne ja kõnetav, mistõttu võib teda vormiliselt mingil määral luulekaanonisse liigitada, kuid keeleliselt ta sinna siiski pigem ei kuulu. Alveri luuletus see-eest on taandridade näol saanud omapärase väljanägemise, mis kirjeldab üheaegselt originaalsust ning korraliku vormi olemasolu. Keeleliselt on tema luule musikaalne ning rangelt õigekeelsusreegleid järgiv. Ta on rõhku pannud kõlale ning sisse toonud mõne riimigi. See näitab, et nii vormiliselt kui ka keeleliselt peaks tema luuletus olema osa luulekaanonist.
Mõlema autori luuletust analüüsides ning neid võrreldes võime jõuda järelduseni, et luulekaanonisse kuulumiseks peab silmas pidama kõiki aspekte . Ühtviisi tähtsad on sisu, vorm, keel, toon ning autori olemus. Alveri luuletus võiks seetõttu eesti luulekaanonisse kindlasti kuuluda, kuid Kolgi puhul jääb see veidi ebamääraseks. Tema luuletust võiks pidada servapealseks, kuid siiski pigem mitte luulekaanonisse kuuluvaks, sest keeleliselt ei vasta ta ühelegi nõudele.