Kirjandusteaduse kodutöö - eesti luulekaanon (0)

Kodutöö
Betti Alver ja Jüri Kolk on erinevatest aegadest ja taustsüsteemidest pärit eesti kultuuritegelased, kellel on ka ühendavaid faktoreid. Betti Alver sündis aastal 1906 ning suri aastal 1989 ja tegeles peamiselt luulekunstiga, samas kui Jüri Kolk sündis aastal 1972 ning on peale luuletajaks olemise ka kirjanik, tõlkija ja publitsist . Neid mõlemaid ühendab tegutsemine Tartus ning ka see, et Jüri Kolk oli oma esikkoguga ,,Barbar Conan peeglitagusel maal’’ Betti Alveri debüüdipreemia nominent. Lisaks on ka nende loomestiilis mitmeid märgatavaid erinevusi, mida saab võrrelda nt Betti Alveri luuletuse ,,Ei vaibu’’ ja Jüri Kolgi luuletuse ,,Veel kord luule’’ põhjal. Alveri luuletus on ilmunud raamatus ,,Korallid Emajões’’ aastal 1986 ning Kolgi luuletus raamatus ,,Otse aia taga’’ aastal 2014. Samuti saab analüüsida nende teoste ja autorite kuulumist eesti luulekaanonisse, mille aluseks on osaliselt võetud Tiit Hennoste artikkel ,, Kaanon . Kaanan’’, mis on ilmunud raamatus ,,Eurooplaseks saamine’’ aastal 2003 ning varasemalt ka ajakirjas Vikerkaar aastal 1997.
Kaanoni defineerimiseks on mitmeid võimalusi, kuid kirjanduses on seda peamiselt peetud ,,klassikaks’’, kuhu kuuluvad kirjandusmaastikul mõjukate inimeste või suurte lugejaskondade poolt kvaliteetseks ja oluliseks peetud autorid ning teosed, seega moodustavad need ka mõlema grupi ,,keskmise’’. Samas võiks kaanonit võtta pigem vaadeldava ajastu normisüsteemi toodanguna – nii temaatiliselt kui ka vormiliselt ja keeleliselt . Eesti luulekaanon on temaatiliselt väärtustanud nukrat eestimeelsust ja isamaalisust, vormiliselt mõõdukat originaalsust ja keeleliselt puhtust ning ilu. Tegelikult võib väita, et 20. sajandi algus muutis eesti luulekaanonit kaasaegsemaks tänu noorsoorühmitustele, nagu näiteks Siuru ja Tarapita, kuhu kuulus ka näiteks Marie Under, kellele Alver analüüsitava luuletuse on pühendanud. Alver kuulus ka ise kirjandusrühmitusse Arbujad , kus taodeldi rahvusromantismi asemel luules kõrgemat vaimsust ja pingestatumat emotsionaalsust. See ajastu muutis kaanonit laiemaks ja tänu sellele kuuluvad sinna paljud sajandi alguses tegutsenud luuletajad . Ka hiljem on proovitud seda näiteks futuristide, sürrealistide ja teiste modernismi suundade esindajate poolt muuta, kuid see pole kuigivõrd õnnestunud ja on kogu 20. sajandi vältel sisuliselt samaks jäänud.
Kui võtta arvesse, et temaatiliselt peaksid luulekaanonisse kuuluvad teosed käsitlema kuidagi eestlust, siis ei kvalifitseeruks sinna ei Betti Alveri ega ka Jüri Kolgi teos, sest mõlemas räägitakse luulest ja selle kustumatusest. Mõlemad luuletused on ka teatava nukra alatooniga, mis on üks kaanoni positiivsetest normidest, ning Kolgi teoses võib isegi tajuda nõrka huumorit, mis on antud määratluse järgi ideaalne. Lisaks ei tohiks luule olla ka liialt argine ja labaseid teemasid käsitlev ning seda ei ole kumbki teostest. Seega on temaatiliselt keeruline määrata teoste kuulumist eesti luulekaanonisse, sest ühest küljest pole tegu rahvusromantistlike luuletustega, mis peaks neid sellest kategooriast eraldama , kuid samas pole kumbki luuletus ka argine, mis peaks vastupidiselt just sobilik olema.
Kuna vormiliselt väärtustatakse kaanonisse kuulumisel mõõdukat originaalsust, siis sobiksid sinna nii Betti Alver kui ka Jüri Kolk. Alver kasutas oma salmide ülesehitusel taandridu üsna mitmekülgselt, – ühes salmis on esimesed ja viimased read taandatud, kahes ülejäänus salmis on mõni viimane rida taandatud – mis annavad kogu luuletusele huvitava väljanägemise ja aitavad mõneti kaasa teose varieeruvatele interpretatsioonivõimalustele, tekitades lugejas tahes-tahtmata soovi mõnda kohta rõhutada või vastupidiselt tagaplaanile jätta. Kolk on oma luuletuse ülesehituse muutnud põnevamaks tänu kahe pika (11- ja 12-realiste) ja ühe lühikese (3-realise) salmi varieeruvusele. Lisaks ei kasuta ta kirjavahemärke ega esisuurtähti, mis jätavad samuti lugejale suurema võimaluse ise mõelda, milliseid kohti rõhutada ja näiteks millist intonatsiooni teose ettelugemisel kasutada. Sarnast ,, tehnikat ’’ kasutavad ka mitmed teised kaasaegsed autorid, nagu näiteks Veiko Tubin oma luulekogus ,,Esimene’’ ja luulerühmitus Orbita oma teoses ,,Eesti keeles sa lobise, tibuke ’’. Kui kaanonis väärtustatakse struktuuri osas mõõdukat originaalsust, siis on Kolgi seisukoht kaheldav, sest kui enamik tänapäeva autoritest samamoodi oma teosed üles ehitab, siis praegu ei ole see enam kuigivõrd originaalne, küll aga oli see kindlasti uuenduslik mõni aeg tagasi, kui enamasti kasutati kirjavahemärke, esisuurtähti ja ka enam-vähem samapikkuseid salme. Seega Betti Alveri teos sobib vormiliselt kindlasti kaanonisse, aga Kolgi üle ei saa päris kindlalt otsustada.
Keeleliselt kuuluvad kaanonisse peamiselt puhast ja ilusat väljendusviisi kasutavad ning argikeelsust ja sõnamänge vältivad autorid. Betti Alveri väljenduslaad sobib kaanonisse, sest ta kasutab kauneid sõnu, nagu näiteks ,,läidetud’’ ja ,,räbune’’, mis ei kuulu tavaliselt igapäevase keelekasutuse hulka, vaid on pigem poeetilised. Lisaks on tema kirjavahemärgistus ja esisuurtähe kasutus korrektsed, mis võib tuleneda ka sellest, et ta kasvas üles eesti rahvusliku identiteedi õitsengul, kui Eesti Vabariik alles sündis, ning sel ajal väärtustati oluliselt kõike eestlusega seotut, sealhulgas ka õige eesti kirjakeele ja ilusate sõnade kasutust . Nagu ka vormistuse all mainitud , on Jüri Kolk minetanud esisuurtähtede ja kirjavahemärkide kasutamise, mille tõttu ta ei tohiks teoreetiliselt kaanonisse kuuluda . Kuigi tema sõnakasutus on veidi lihtsam, ei ole see siiski liialt argine ega ka labane . Seega kuulub Alveri luuletus selgelt kaanonisse, kuid Kolgi teose kohta on jällegi raskem järeldusi teha, sest ühest küljest ta võiks kuuluda kaanonisse, aga teisest küljest mitte.
Analüüsist võib järeldada, et Betti Alver selgelt kuulub eesti luulekaanonisse kõikide aspektide poolest – tema luules on teatavat nukrust , vormis originaalsust ning keeleliselt on teos kaunis ja kõlav. Jüri Kolk ilmselt klassikalisesse kaanonisse ei kuuluks, eriti just keeleliselt ja kohati ka vormiliselt. Samas on tema stiil kaasajal üsna tavapärane, seega kui kaanon peaks rohkem avarduma, siis on tal kindlasti potentsiaali ka keeleliselt ja vormiliselt olla osa sellest, sest temaatiliselt on tema luule praegugi huvitav ja mitte liialt argine.