Julgeolekutunne- kuidas seda suurendada? (0)

Julgeolekutunne- kuidas seda suurendada?
Minu töö käsitleb põhiliselt inimeste julgeoleku (human security ) teemat. Selle eesmärgiks on tuua välja tegurid, mis alandavad seda turvatunnet ning lisaks leida viise, kuidas julgeolekut nii riiklikul , kogukondlikul kui ka personaalsel tasandil suurendada. Minu põhisõnumiks on, et inimeste julgeoleku suurendamisel on suur mõju sellel, kui inimestel on palju kokkupuuteid endast erinevate inimestega näiteks eri rassist , eri kultuuri jne inimestega. Eriti suureneb sellisel viisil kogukonna julgeolek, sest inimesed suudavad elada eelarvamusteta, on üksteise suhtes sallivamad ja ühiskonnas valitseb usaldustunne. Inimesed tunnevad end kindlamalt, mugavamalt ja turvatunne on suurem. Ehk lühidalt öeldes turvatunne põhineb usaldusel ja eelarvamusteta eksisteerimisel. Kindlasti on ülimalt oluline ka kodanikuorganisatsioonide olemasolu, sest just erinevad organisatsioonid on need, mis ühendavad sarnaste huvidega inimesi. Oma töös toon välja Skytte kõnedest pärinevad mõtted, millega ma nõustun täielikult .
Inimeste julgeoleku või ka turvatunde (human security) küsimused ei puuduta ainult sõjalisi ohte . Peale külma sõja lõppu on uurimused julgeolekust laienenud mitte- sõjaliste probleemide uurimisele, nagu näiteks vaesus , keskkonnaprobleemid, terrorism , haiguste epideemiad jne ( Inglehart , Norris , lk 71). Inimturvalisust on võimalik jagada kolme rühma: riigiline julgeolek (national security), kogukonna (community) julgeolek ning isiklik (personal) julgeolek. Neist kolmest riigiline puudutab eelkõige julgeolekut kõige laiemal tasandil, sõjalisi ohte ja konflikte, kogukonna turvatunne puudutab just ümbritsevate naabruskondade poolt tulenevaid ohtusid ja isiklik seob endas riske ja ohtusid eelkõige perekonna siseselt, aga ka inimesest endast tulenevad ohud (Inglehart, Norris, lk 73). Inimeste turvatunne on tihedalt seotud ka inimeste enda maailmavaadete ja suhtumine end ümbritsevatesse kaaskodanikesse. Samuti on oluline roll ka riigil endal ning riigi sotsiaalpoliitikal. Järgnevalt püüangi kirjeldada mis mõjutab julgeolekutunnet (nii riiklikku, kogukonna kui ka isiklikku ) ning millised tegurid seda suurendavad või vähendavad.
Riikliku turvatunde mõjutajaks saab minu arvates olla ainult kas riik ise või siis teda ümbritsevad, mõjutavad teised riigid. Riikliku turvatunde alandajateks on näiteks vaesus, sisemine vägivald , kodusõjad , haiguste epideemiad ning lisaks ka erinevad looduskatastroofid (Inglehart, Norris, joonis lk 78). Antud olukordades on julgeolekutunde suurendamiseks oluline riigi enda töö ning väiksemal märal teiste riikide abi kui riik ise ei suuda olukordadega toime tulla. Näiteks looduskatastroofide puhul on oluline riigi valmisolek sellisteks juhtudeks. Kui riigid, milles on teada, et looduskatastroofe on palju, on sellisteks erijuhtudeks ette valmistunud, on ka rahval kindlustunne suurem kui riikides, kus taolised asjad tulevad ootamatult. Uurimused näitavad, et riikides, mis on kogenud majandusliku ja füüsilise turvalisuse tõusu, on rahva väärtushinnangud kitsalt ellujäämispõhimõttelt liikunud laiemate eesmärkide poole ning arengumaade valitsused on laiendanud oma poliitika prioriteedid sõjaliselt kaitselt inimturvalisuse laiemale ideele (Inglehart, Norris, lk 77). Olen selle väitega täiesti nõus, sest leian, et tänapäevases ühiskonnas oleks juba ammu aeg liikuda sõjalistest konfliktidest edasi. Praegusel ajal on loomulikult tavaline, et riigi kodusõjasse sekkuvad teised riigid, kuid ma leian et see ei ole õige viis. Teiste riikide sekkumine ei ole sõjaliselt õigustatud, pigem leida teisi viise, kuidas aidata kodusõda vältida või lõpetada. Praegusel ajal on esile kerkinud ka terrorismi ohud, mis on kindlasti üheks suurimaiks riikliku julgeoleku alandajaks.
Kodanikuorganisatsioonidel, huvigruppidel, sotsiaalsetel gruppidel on minu arvates oluline roll nii riikliku kui ka kogukondliku julgeoleku tagamisel . Kogukondliku turvatunde alandajateks võivad olla näiteks kuritegevus ja ka linnastumine (Inglehart, Norris, joonis lk 78). Ebakindlust esineb rohkem nende seas, kes elavad läbi suuri sõdu, looduskatastroofe, kasvavad üles ohtlikes naabruskondades ja lisaks ka nende seas, kes on rahvastiku haavatama osad- vanurid, vaesed, naised ja vähem haritud inimesed (Inglehart, Norris, lk 77-78). Ma arvan, et vanurite ja ka vähem haritud inimeste ebakindlust vähendaks kindlasti see kui neid kaasataks kogukonna tegevustesse rohkem. Kuid lisaks sellele peavad nad ka ise aktiivsemad olema. Et edasi anda liikmelisuse arusaama, ehitada kogukonda või luua legitiimsust, kõik mis on seotud kodanike osaluse sidumisega- sõltuvad kodanike osaluse tasemest ( Verba , lk 664). Kui kodanikud ise aktiivselt ei näita üles soovi osaleda kogukonna tegevuses, siis neid ei pruugigi märgata ning tahes tahtmata võivad sellised „rahvastiku haavatavamad osad“ tegevusest kõrvale jääda ning seetõttu väheneb ka nende turvatunne. Rahvastiku n-ö haavatavamaks osaks loeksin mina ka teisest rahvusest, päritoluga inimesi või ka teistsuguse maailmavaate või usuga inimesi. Eelkõige just sellepärast, et inimestel esineb tihtipeale eelarvamusi inimeste kohta, kes erinevad tavapärasest. Iseenesest on see ka loomulik, ei ole võimalik kõiki inimesi hoobilt usaldada , see oleks absurdne. Siiski on võimalik oma eelarvamusi mitte välja näidata ja kohelda neid endaga võrdsena. Kui meil on rohkem kontakte või puutume kokku teisest rahvusest, päritolust inimestega, hakkame üksteist rohkem usaldama ( Putnam , lk 141). Sellisel moel suureneb nii meie endi, kui ka teisest rahvusest päritolu inimeste kogukondlik turvatunne. Multikultuursus on tänapäeval vältimatu nähtus. Võib kindlalt väita, et moodne ühiskond on tulevikus põlvkond edasi veelgi mitmekesisem kui praegu (Putnam, lk 137). Sama lugu on ju ka usuliste gruppidega. Õppides neid tundma, mitte salgama , tunneme end kindlamalt ja samamoodi ka nemad. Siiski ei tohi langeda ühest äärmusest teise. Tugevad vastuolulised grupid (nt usulised) peavad oma tugevatest vastumeelsustest liikuma rohkem rahumeelsemate ja austusväärsemate eluviiside poole, et samas kogukonnas elada (Ostrom, lk 4). Kogukond peab toimima tasakaalus, ühe grupi ülemvõim tekitab kogukonna teistes liikmetes omakorda usaldusprobleeme, mis viivad taaskord turvatunde vähenemiseni.
Personaalne turvalisustunnet langetavateks teguriteks on näiteks rikkuse ja vara vähene olemasolu, samuti vanus, perekonnaseis, sugu, vähene haridus või selle puudumine või näiteks ka psühholoogilised eeldused (Inglehart, Norris, joonis lk 78). Personaalset kindlustunde suurendamiseks on kindlasti oluline perekonna ja ka kogukonna toetus. Nagu juba eelnevalt mainitud vanuse ja haridusest tulenevaid ebakindlusi on võimalik ületada just kogukondliku toetuse näol. Kõige parem viis kuidas tunda end turvaliselt on minu arvates just see, kui inimene tunneb, et ta kuulub kuhugi , et tal on mõttekaaslasi, et ta pole üksi. Personaalset turvalisustunde mõjutajaks saab olla ka riik. Sotsiaalpoliitikad mõjutavad kodanike materiaalset olukorda, lisaks mõjutavad nende arusaamasid sellest, et mis valitsus teha saab ja võib (Skocpol, lk 116). Erinevates riikides jagatakse erinevas suuruses ja määras sotsiaaltoetusi. Riikides, kus sotsiaaltoetused on suuremad, on kindlasti inimeste heaolu ja turvatunne suurem. Näiteks kui võrrelda Norrat ja Eestit, siis norralaste isiklik julgeolekutunne on kindlasti suurem. Rahaliselt kindlustatud inimesed võivad tunda end turvaliselt, neil on võimalusi toitu osta, omada maja ja paju teisi hüvesid. Rahaliselt vähem kindlustatud peavad elama pidevas mures, et kas raha jätkub, ilmselgelt ei tekita selline olukord mitte mingisugust turvalisustunnet.
Julgeoleku üheks suurendajaks on kindlasti ka võrdne kohtlemine. Võrdne kohtlemine puudutab kõiki kolme inimturvalisuse rühma. Ka Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse , poliitiliste veendumuste ja varalise või sotsiaalse seisundi pärast. Riigilisel julgeoleku tagamisel on oluline poliitiline võrdsus. Sellegipoolest ei ole võrdne poliitiline kohtlemine kõigile võimalik, sest indiviidid ja grupid omavad erinevaid vajadusi ja ühtede poliitilised eelistused on teistele vähem meeldivad (Verba, lk 666). Seega absoluutset võrdsed kohtlemist ei saa esineda, kuid võimalikult võrdne küll. Oluline on veel märkida, et personaalne ja kogukondlik ebaturvalisus põhinevad pigem sotsiaalse usalduse tasemel ja riiklik sotsiaalsel sallivusel (Inglehart, Norris, lk 89). Organiseeritud sotsiaalsed grupid ja riigi tegevused kujundavad võimalusi sotsiaalseks usaldamiseks ja kodanikuühendusteks (Skocpol, lk 118). Seega sotsiaalsete gruppide olemasolu suurendab usaldust ning see omakorda tõstab inimeste kogukondlikku ja isiklikku turvatunnet. Sotsiaalne sallivus käsitleb juba laiemat valdkonda. Kui usaldus tekib inimestel omavahel suheldes, siis sallivus puudutab isiklikke juba varem välja kujunenud vaadete olemasolu. Usaldus on justkui arenev mõiste, see võib tekkida ja sama kiirelt kaduda, kuid sallivus on peaaegu muutumatu mõiste. Vähesallivad või teisiti öeldes sallimatud inimesed ei salli, ei tolereeri inimesi, kes teistest erinevad ja nad ei hakkagi neid sallima , kui just midagi tõsist nende maailmavaadetes ei muutu. Loomulikult on olulisel kohal ka sallivuse/ sallimatuse aste. Arvan, et absoluutselt kõike sallivat inimest ei ole olemas, ikka jääb midagi, mis meile ei meeldi, järelikult on oluline see mis piirini sallitakse. Kindlasti on parem kui sallitakse rohkem, sest siis tõuseb ju ka riiklik turvalisustunne. Need, kes vähem sallivad, neil on jällegi riikliku turvalisustundega probleeme.
Kokkuvõtteks võin öelda, et tegelikult on kõik kolm inimturvalisuse gruppi omavahel tihedalt seotud. Antud töös püüdsin välja tuua eri rühmade olulisimad turvalisse suurendamise tegurid, kuid lõpuks hakkasid need siiski omavahel seostuma. Näiteks võrdne kohtlemine on oluline heaolu tõstja nii riiklikul, kogukondlikul kui ka personaalsel tasandil. Samuti võin välja tuua, et tihedamalt on omavahel seotud just kogukondlik ja personaalne turvalisustunne. Riiklik jääb neist kahest pisut kaugemaks, kuid see ei tähenda, et ta üldse poleks eelneva kahega seotud. Minu põhiseisukohaks jääb siiski see, et julgeoleku suurendamine on peamiselt inimeste enda kätes. Kui inimesed tunnevad personaalset ja kogukondliku turvatunnet, siis sealt edasi on inimesed võimelised riiki usaldama ja turvatunne riiklikul tasandil suureneb. Nagu eelnevalt on välja toodud, siis sotsiaalne usaldus on võtmesõnaks personaalse ja kogukondliku turvatunde loomisel ning sotsiaalne sallivus riiklikul turvatunde tekitamisel. Kuna usaldus ja sallivus tekivad inimestevahelistest suhetest ja läbisaamistest, siis oluliseks ongi siin see, et kokkupuude endast erinevate inimestega (erinev usk, nahavärv jne) oleks olemas ning see oleks positiivne.