Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Jube Õhtu". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
elekter, varba, karjus, torm, sammuti, neegrid, vaatas, valgel, telekat, parajasti, uurima, paitama, sosin, kargas, vastuseks, vaikselt, elutoaUmbes viie minuti pärast astus klassi üks tütarlaps. Tal oli seljas must kleit, mis sobis kokku käekotiga tema käes, mis omakorda sobis kokku mustade kingadega.Tal olid blondid juuksed ja helesinised silmad. Tüdruk sammus Ethani poole, poiss aga kuulas muusikat sel hetkel kui neiu küsis tema käest:"Tervist, kas ma saaksin siia istuda?" poiss ei kuulnud aga midagi. Tüdruk koputas ettevaatlikult poisi õlale, seda tundes poiss lülitas enda MP3 välja ning vaatas ülespoole. Tal vaju suu lahti, kui ta tüdrukut nägi, noormees ei suutnud ühtki häält teha ega ka liigutada. See oli tüdruk fotolt. Tüdruk küsis ettevaatliku häälega:" Kas juhtus midagi?" "Ei... ei...ei midagi.Kas sa tahtsid midagi?" "Jah, ma küsisin, kas ma saaksin siia istuda?" lausus neiu osutades vabale istekohale Ethani kõrval. "Muidugi." see oli vaikne pobin, nii et see oli ime, et tüdruk üldse midagi kuulis. Neiu istus maha.
KALLIS, MA OLEN ÕNNELIK LIIS LUKK Eesti Teatri Agentuuri 2015. aasta näidendivõistlusel äramärgitud 1 TEGELASED: ANN FELIX KAREEN TIM SAARA MEES 2 ESIMENE Varahommik. Felix seisab elutoa akna all. Toas on hämar ja teda pole õieti näha. Kuulda on köögist kostev gaasiboileri surin ja Felixi kiirenenud hingamine. Korraga hüppab ta diivani peale ja teeskleb magamist. Välisust püütakse avada, kuid see ebaõnnestub korduvalt. Lõpuks uks avaneb. Siseneb Ann. Luksudes. Ta püüab luksumist kinni hoida, aga see ajab teda hoopis naerma. Ann on leidnud üles lüliti. Valgus süttib. Felix ärkab. Ann püüab saapaid jalast võtta ja kukub pikali. FELIX Sa oled joonud? ANN (endiselt luksudes) Mina? Ei. FELIX Ära valeta. ANN No sai mõni kokteil joodud. Mis siis? FELIX Varem sa ei joonud. ANN Siis olid lapsed. FELIX
Valgus tuli läbi klaas ukse kus oli näha naise varju, kes ennast riietab. Tüdruk aga haaras mehelt tugevalt käevarrest ja vedas mehe teisele poole kus oli koridor. Koridor oli pikk ja hämar, seal istus ka laua juures üks valge kuuega mees. Järsku jõudsid nad ukseni, kuhu tütarlaps koputas ja siis ukse lahti lükkas. Tuba oli väike ning soe. Ukse vastas oli kaetud aken tumeda riidega. Ukse kõrval oli kuusk ja kui mees kuuse vastu läks siis pudenesid okkad maas olnud ajalehele. Mees vaatas teisele poole ja seal oli suur voodi kus arvatavasti oli pool istuli see noormees Olle. Tüdruk ütles Ollele, et näed siin ta on lõpuks ja Olle vastas talle, et ta teab, ta ju lubas tulla. Mees oli nii mõnegi inimestest peaaegu et ära tundnud, kõik olid temas äratanud hämarad mälestused, aga Ollet nähes teadis ta kindlalt, et on teda kohanud. Nüüd ütles tüdruk, et peab minema ja Olle ütles tänan Bella. Nüüd sai mees teada, et tüdruku nimi on Bella
´´ vastas rõõmus olev Jim. Naaber Kätte oli saabunud ilus hommik ja linnud laulsid. Jim magas rahulikult oma voodis kuni ta ärkas suure müra peale mis väljast kostis. Ta tõusis kähku püsti ja läks akna juurde vaatama mis toimub. Kui ta kardinad eest ära lükkas ja akna lahti tegi nägi ta, et see oli ainult tema naaber, professor Agasa, kellel jälle üks eksperiment ebaõnnestus ja nüüd istus aias, mingi masin seljas. Jim karjus aknast ´´Kas sa ei saa olla natuke vaiksem professor?´´ ´´Ah, ma tahtsin sind üles äratada´´ vastas agasa ´´ Kuidas see oli? Kas see ei ole parem kui äratuskell?`` Jim ohkas ja ruttas riidesse panema ja siis tõi professor Agasa oma koju, et teda ravida. Jim viis ta oma elutuppa mis oli täis raamaturiiuleid. ´´See on suur kollektsioon siin! Pole ime et su isa on maailmatuntud romaanikirjutaja, kui ta on kõik need raamatud siin toas läbi lugenud
Menüü järele haarates lasi ta pilgul enda ümber liikuda ning märkas Kerstit. Teda jälgides tardusid mõlemad noored, ega suutnud ei naeratada, midagi kosta või mujale vaadata. Richardo ema katkestas neid ning küsis pojalt: ,,Kallis, oled sa juba otsustanud, mida tellid?" Richardo ei teinud alguses selle peale märkugi, siis aga pööras näo tema poole. ,,Jah, ma võtan lihtsalt Coca-cola." Ta vaatas uuesti Kersti poole, kes tüdrukutega lauast juba tõusma hakkas. Sel hetkel tabas teda paanika. Ta lahkub juba? oli tema ainuke mõte. ,,Tulen kohe tagasi," ütles ta emale ning oli ühe kiire liigutusega Kersti kõrval. ,,Vabandust, kas sa räägid inglise keelt?" küsis ta paigale tardunud neiult, kes kogeldes ,,jah" vastas. ,,Ma tean, et see on natuke veider, aga kas ma saaksin su numbri?" Kersti ei
" lõõtsutas Maret läm-budes. ärkas. "Elab, mis elab, aga halvasti läks tal," sülitas sõja-mees. "Mürgine pomm põletas ta Ja ärgates ei mõistnud ta, kelle häält oli kuulnud: poja Jakobi, iseenese või hilise näo." teekäija oma, kes teis-pool jõge läbi sügistuule venet karjus. Maret haaras mõlema käega võõra varrukast kinni. "Kus ta on? Kuhu ta jäi? Tuleb ta koju?" Ja küsimusi tuli hädaldades ta suust. -1-
"Miks mina? Miks ei võiks sina seda teha?" küsis ta hirmunult. "Sest mina käsin!" käratasin nähvates talle. "Hea küll, aga kui ta minu peale vihastab, siis sina vastutad!" ütles ta ja jooksis üles. Kui ta üles jõudis, siis sisenes ta tuppa ja hakkas karjuma ja jooksis alla, nagu oleks tal tuline kartul püksis. "Kas ta oli alasti?" küsis Helen õhinal. "Ei!" vastas ta hirmunult. "Aga, kas ta sai nii vihaseks, et tuli sulle noaga kallale?" küsis Stiiven. "Ei," karjus Stiiv-Maikel meeleheitel. "Noh, mis siis juhtus?" küsisin ta käest. Stiiv-Maikel vastas: "John on surnud!!!" "Sa teed nalja!" ütlesin naerdes. "Ei tee, tõsiselt. Tulge vaadake ise, kui te ei usu!!" ütles Stiiv-Maikel kiiresti. Me jooksime üles vaatama, kas see on tõsi ja oligi, John lamas liikumatult põrandal. Kui politsei hakkas ära minema, siis ütles üks inspektoreid, et see mees suri infarkti. "Ma ei suuda seda uskuda!" ütlesin oma mehele. "Jah, seda tõesti!" ütles ta.
Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!» Vana daam tõmbas prillid alla ja vaatas üle nende toas ringi; siis lükkas ta nad üles ja vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide, sest need olid ta pühapäevaprillid, tema südameuhkus, ja ta kandis neid «stiili», mitte vaja- Hartford, 1876 Autor duse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi paari ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna ja ütles siis, mitte ägedalt, kuid küllalt valjusti, et mööbel oleks võinud seda kuulda: «Noh, kui ma su kätte saan, ma ..
Osvald toob talle teisest toast sooja teki. OSVALD: Elas kord mees. See olen mina. Kogu tema elu oli suur unistus. Mitte keegi maailmas ei olnud nii palju unistanud. Juba ema kõhus unistas ta 27 28 päikesest ja tuulest. Ta unistas kõigest, mida ta teadis ja mida ta ei teadnud. Aga mida suuremaks muutusid unistused, seda vähem ta elult vastu sai, seda märjemad olid hommikul tema padjapüürid. Ta vaatas üht oma klassi tüdrukut ja unistas pikkadest jalutuskäikudest udustel pargiteedel, tüdruku hingeõhust oma näo lähedal, ta seisis pikki õhtuid tüdruku akende all ja ootas, millal tuli kustu pannakse, et talle läbi lumesaju sosistada: head ööd, aga tal polnud iialgi raha, et osta kinopileteid ja šokolaadi. Ja nii ei saanudki see tüdruk teada, et talle oli kirjutatud terve sahtlitäis luuletusi ja temast oli mõeldud kõige kaunimaid mõtteid.
Jaan Tätte Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest Moto: „Ma kirjutasin selle raha pärast.“ 1997 2 Tegelased: Osvald Koger Laura Siig Roland Räim Kaupo Koha Tegemiskoht: Siin Tegemisaeg: Nüüd 2 3 1. v a a t u s OSVALD: Ei saa jah. Mis siin aru saada on. Noh, head aega siis. 1. stseen ROLAND: Head aega. Lähme Laura. OSVALD: Tüdruk jääb siia. OSVALD (teritab süvenenult pussnuga. ROLAND: Oot, oot, oot. Räägib iseendaga, ilmselt on ta pikka aega OSVALD: Jah, tüdruk jääb siia. üksi elanud.): Teritan nuga. N�
vihmasadu õues vali. Tuuled nukralt jorutavad, puud ja põõsad norutavad, ootavad kõik valget lund, seda talve pehmet und... TUISUNE ÕHTU Esimesed lumehelbed Lumehelbeke valgeke, lumehelbeke tilluke, lenda, lenda, mu lagleke, hõbeahtake killuke! Lumehelbeke valgeke, talve tulekut kuuluta! Lenda, lenda, mu lagleke, tuule-unelmais luuluta! Lumehelbeke valgeke, hõbesätendav killuke, lenda, lenda, mu lagleke, sa mu valgeke tilluke! Talvehommik Aknast õue vaatas Mati. Oi, kuis kõik on imelik! Maa on täis kui valget vatti, kask on härmast habemik. Muri kongi uksel haugub, vares väljal nokitseb. Aidanurgas aga paugub külm, mis seinas pakitseb. Matil sära silmis mängis, teise tuppa jooksis ta: vendi, kes veel olid sängis, neid ta tahtis ärata'. ,,Ats ja Peedu, on teil mahti hüüdis Mati valjusti. ,,Kelgusõit nüüd läheb lahti lund on väljas rohkesti! Talispordilaul Siuh-sauh! Siuh-sauh! libisevad suusad.
» karjus sapiselt üks vanaeit akna all oleva rahva seast. «Palun väga, tuhat Pariisi naela * missa eest! Pealegi meie, kalanaised turul, peame seda oma maksudest maksma!» «Vait, vanamoor!» hüüdis tüse ja tähtis mees, kes oma nina kinni hoidis kalamüüjast naise poole pöördudes. «Missa oli väga tarvilik. Või tahate, et kuningas jälle haigeks jääks?» «Hästi öeldud, söör * Gilles Lecornu 3, kuninglik köös-ner!» karjus väike skolaar kapiteeli otsast. Kõik skolaarid tervitasid vaese kuningliku köösneri õnnetut nime naerulaginaga. «Lecornu! Gilles Lecornu!» hüüdsid ühed. «Cornutus et hirsutus,» 4 hüüdis teine. 2 Jehan Veskilt (prants. k.). 3 Sarvekandja (prants. k.). 4 Sarviline ja karvane (lad. k.). 6 «Noh, mis neil seal naerda on?» jätkas jõnglane ülalt kapiteelilt. «Auväärt Gilles Lecornu, kuningalossi 13
Unusta kõik need asjad, mida ma ettekujutasin. Ma olen külaline külalistetoas, perekonna juures, kes iial minu omaks ei saa. Vabanda, Bee. Ma olen jälle endasse süvenenud. Ma tean , et olen üks suur tita, aga mu südant närib uss. Ma vihkan üllatusi. Oled kallis ja ma tunnen sinust puudust. Carmen. 1.2.5 Armastus on nagu sõda: kerge alustada, raske lõpetada. (Vanasõna) "Lena." Lena vaatas päeviku kohalt üles, kui Effie ukselävele ilmus. Effie astus sisse ja istus voodile. "Inimised on kohal, kas tead? Pidu hakkab peale." Lena oli küll alumiselt korruselt hääli kuulnud, kuid teeskles üllatust. "Tema on siin," jätkas Effie tähendusrikkalt. "Tema?" "Kostos?" "Ja mis siis?" Effiel oli kummaline ilme
See, kel ahnus põleb sees. Sinu süda, kallis tüdruk, Armastust ei tunne veel. Magab see ka talunikus, Keda kohtad metsateel. Danielle naeratus kustub, ta tõuseb segaduses pingilt ja hüüab solvunult Danielle: Mis asja! Kuidas sa vaid julged, va vanamoor selline! Mina ja...mingi...mingi karjus! Esme: Rahulikult Ta pole mitte karjus, vaid talunik! Ja ära ole endast nii kõrgel arvamusel, ninakas preili! Kust sa teada võid, mida elu sulle valmis on seadnud! Äkki elad sinagi varsti talus ja kasvatad oma lapsed üles marjade ja põllul korjatud kartulitega. Danielle: Mida!!!! Milline jultumus! Tule, Adeele! Me lahkume! Adeele: Issand halasta selle patuse vana peletise peale, sest mina ei suuda seda eluaeg teha. Esme: Muhedalt naeratades No eks me elame-näeme, noor preili! Ma ju ei maininud täpselt, keda see saatus tabab!
neli jalga sirukile, pigistas silmad kinni ja näis sügavasti uinuvat. Korraga sosistas Oodo: «Kass tuleb!» -- ja koer pühkis kui tuisk ja tolm minema, noor rüütel tagantjärele. Kui Oodo ja koer olid läinud, ütles Jaanus tasakesi Emmile, kes kuskilt lehelt lepatriinu oli tabanud ja seda oma valgete sõrmekeste vahel patseerida laskis: «Nüüd pean ma hoovi minema. Isa vahest otsib juba.» 21 Emmi pigistas õrnalt pihu kinni, nii et lepatriinu vangi jäi, vaatas kahetsedes Jaanusele otsa ja tahtis midagi öelda. Aga sel silmapilgul tormas Tarapita põõsa tagant välja ja tõukas nii töl-bilt tütarlapse käe külge, et pihk lahti läks ja lepatriinu rohu sisse kukkus. «Oh sa rumal Tölp!» hüüdis Emmi ja vaatas naeratades Jaanuse otsa. Laste silmad juhtusid vastastikku. Poisi süda ütles silmade kaudu umbes seda: «Pagana tark tüdruk! Ja kui hea, ja lahke, ja ilus, ja armas, ja . . . »
veninud tumesinine kuub valkjaks istutud saba ja läikima kulunud käiste ning hõlmadega, seesama sinine vest vanade ja värskete toidujälgedega, nende seas tunnistusega, et härra von Kremeri einelaual naljalt vedelad munad ei puudu. Varalisest inimesest annab märku ainult jäme pitsatsõrmus ta esimese sõrme arutu suure nüki taga, vestil punakalt hiilgav tukatikuldne soomuskee ning selle kütkes olev ja väga harva nähtavale tulev Genfi kuldkronomeeter. Mees ise on parajasti selles juba püsivas vanusejärgus, kus mõni uus kurd lõua all suuremat muutust ei tähenda, niisama vähe kui pisut enam härmatist habemes, kumerust kuklas ja kõverust õndlas. Kremerid vananevad üldse aeglaselt - võib-olla sellepärast, et nad ehk sündideski enam päris noored ei ole. Jalutuskäigul olles ei vaata ta naljalt kunagi peremehelikult silmitsedes ringi. Ta pilk kõnnib püsivalt saapaninade ees. Ja kui see korraks ometi ära eksib mõne hoone
Poiss siis ootas ja luges raamatut, kuni tüdruk temaga juttu ajama tuli. Poiss oleks olnud valmis ootama kasvõi kolm päeva, peaasi, et saaks selle tüdrukuga igavesti ühes ja samas kohas aega veeta. Aga siis tuli kaupmees ja käskis tal pügada 4 lammast, maksis siis poisile villa eest ja palus aasta pärast tagasi tulla. Nüüd lahutas teda sellest külast vaid 4 päeva. Poiss kartis, et see tüdruk on ta unustanud. Väljas hakkas valgenema, karjus seadis sammud koos lammastega päikesetõusu poole. Arutles oma lammastest, kuni lõpuks oma mõtete üle häbi tundis. Arvas, et ehk on see koht nõiutud ja et sellepärast ta nägigi und teist korda uuesti, ja seetõttu tundis ta ka oma kaaslaste vastu järsku viha. Aga sammus kiiremini edasi, kuna pidi enne päikse seniiti jõudmist viima lambad põllule. Poisil oli oma elul kindel eesmärk. Ta eesmärk oli ringi rännata. Kuigi ta vanemad
Siis kängitses ta jalad ja tõmbas musta, maani ulatuva kuue selga. Kui ta kingapandlaid sidus, tuli tal kõva läkastus. Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades. Popi oma asemel valvas ta toimetusi ruskete, niiskete silmadega. Ta tundis nende helmeste lõhna. Neis oli midagi imalkanget ja nad ei meeldinud talle. Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas. Isand jäi vait ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette kummardunud ja värisevad sõrmed veel koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannud seda tähele. Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas
Jah, teie! Ehk kõnelete ka mulle pisut, mille üle te naerate -- siis naerame koos.» Aadlik tõstis aeglaselt silmad hobuselt ratsanikule, otsekui oleks ta aega vajanud taipamiseks, et nii kummaline etteheide oli määratud temale. Kuna tal ei olnud enam võimalust selles kahelda, kortsutas ta kergelt kulme ja vastas pärast üsna pikka pausi d'Artagnanile kirjeldamatult irooniliselt ja häbematult: «Ma ei kõnele teiega, härra.» «Aga mina, mina kõnelen teiega!» karjus noormees, keda see^segu jultumusest ja headest kommetest, viisakusest ja põlgusest oli tasakaalust välja viinud. Tundmatu vaatas teda veel hetke kergelt muiates, eemaldus siis akna juurest, väljus aeglaselt kõrtsist ja jäi seisma hobuse ette, kahe sammu kaugusel d'Artagnanist. Tundmatu rahulikkus ja pilkav ilme kahekordistas akna juurde jäänud kaasvestlejate naerutuju. Nähes tundmatut enda poole tulemas, tõmbas d'Artagnan mõõga ühe jala pikkuselt tupest.
Siis kängitses ta jalad ja tõmbas musta, maani ulatuva kuue selga. Kui ta kingapandlaid sidus, tuli tal kõva läkastus. Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades. Popi oma asemel valvas ta toimetusi ruskete, niiskete silmadega. Ta tundis nende helmeste lõhna. Neis oli midagi imalkanget ja nad ei meeldinud talle. Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas. Isand jäi vait ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette kummardunud ja värisevad sõrmed veel koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannud seda tähele. Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus
See igavene uste rodu ajas Indrekul pea hoopis segi. Ei vanas ega uues vallamajas polnud niipalju uksi. Lihtsalt mõttetuna tundus niisugune uste hulk esimesel silmapilgul. Paremat kätt seisva lükkas direktor lahti ja see kriiksus ning kägises, nagu mõni puutelgedega määrimata vanker. Alles hiljem Indrek sai ukse häälitsemise põhjuse teada: teda vedas kinni kivi, mis rippus nööri otsas, ja kui ratas, mille peal nöör jooksis, oli määrimata, siis karjus ta. Aga ratas ei tohtinud karjuda, seda kinnitas härra Maurus Indrekule hiljem pahatihti, sest Indreku muude kohuste hulka kuulus ka selle ukse ratta määrimine kas võiga või rasvaga -- ükskõik. Ruumis, kuhu nad nüüd astusid, seisis kaks pikka lauda, mille ümber väikesed mudilased, parajad jõmmanid ja ka täiskasvanud mehed istusid läbisegi õhtusöögil. ,,Tere!" ütles direktor vene keeli ja lisas saksa keeles juurde: ,,Mahlzeit!" Ta vajutas lõua vastu
Ja et ostja on praegu seal vaadi sees, ja testib selle vastupidavust. Mees oli õnnelik, et saavad nüüd rohkem raha. Giannello kuulatas kogu aeg kikkis kõrvadega pealt, et äkki ta siiski reedetakse koguemata. Kuid tõusis püsti nagu poleks midagi kuulnud ja hüüdis: Kus sa perenaine oled ? Ja siis hakkasid nad mehega rääkima, ja G. andis vihje et oi seal vaadis ikka pärmi vist hoitud, et tuleb ikka puhtaks küürida. Nii mees tegigi...aeg-ajalt vaatas vaati ka Peronella, kes ütles, kust veel kraapida on vaja. Ja et Giannello saaks, mida ta tegeikult tahtis, siis samal ajal kui Peronella vaati upitas, siis G. rahuldas oma nooruslikku iha ( samal viisil, nagu seda avarais steppides teevad ohjeldamatud indlevad täkud Partia märade kallale tormates :D ). Lõpuks läks ta oma vaadiga minema. III novell Elisa räägib. Oli üks lugupeetud meesterahvas- Rinaldo. Ta oli armunud ühe rikka mehe ilusasse naisesse- Agnesasse
Mitrovski oma hobuse nii odavalt müüs. Ekke läheb edasi. Neenu on lehma maha müünud, kuid ta on tukkuma jäänud. Ekke võtab tema kotist 10 kroonise ja läheb tara taha peitu, ning viskas ema mulla tükiga, et see üles ärkaks.Ekke karjub veel omalt poolt juurde et: ,,Memm, memm vargad tulevad!"neenu ärkab ja on nii kohkunud, pistis räti koos rahaga tasku ja hakkas laada poole minema. Ekke otsustab õhtuks jääda Ingelandi. Ekke märkab Enekenita vaatas raamatuid. Ekke läks juurde ja küsis et mida Eneken sooviks, tema ostab mida iganes ta tahab. Eneken valib välja ühe inglikuju. Sinna tuleb Toomas Üüve ja Eneken läheb koos isaga koju. III Ekke Moor läks teatrisse. Ta mõtles kuidas ennast parandada. Näidendi vaheajal läheb Ekke jalutama ja tegelastetoa juures küsitakse, et kas talle näidend meeldib. Vastas auslt, et ei meeldi. Viskavad nalja, et kui oleks viina oleks palju lõbusam. Ja Ekke tõigi ühe liitri viina
Kuid Holden arvas teisiti. Tema arust olid seal ,,head" õpilased ainult need, kes olid seda juba enne Penceyt ning, et Penceys mängitakse ainult polomänge. Holden jõudis just tagasi New Yorgist.Ta oli ostnud seal punase jahimütsi. Tal pidid olema seal koolidevaheline võistlus vehklemises, kuid kahjuks pidi see ära jääma, sest Holden oli meeskonna floretid rongi vagunisse. Terve tagasitee ignoreerisid teda kõik meeskonna kaaslased. Nüüd, kui Holden tagasi oli vaatas ta jalgpallivõistlust, mis tema kooli väljakul toimus Saxon Halliga. Mõned üksikud nigelad hüüded kostusid Saxon Halli poolt, sest tavaliselt ei ole külalismeeskonnal palju poolehoidjaid. Kunagi ei olnud jalgpallivõistlustel palju ka tüdrukuid, sest ainult abituriendid tohtisid oma tüdrukud sinna kaasa võtta. Muide Holden oli Penceyst välja visatud. Ta põrus neljast eksamist kolmel. Ainuke eksam mille ta sooritas korralikult oli inglise keel. Holdenit hoiatati tihti ning ta
Ta tundis ruudulisel põrandal. Ta pikk händ ja terav nina jooksid peaaegu maad mööda. nende helmeste lõhna. Neis oli midagi imalkanget ja nad ei meeldinud talle. Oli veel nii pime, et ta kõmistas ja oma kõveraid põlvi vastu asju lõi. Tundus Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas. vana naha ja mööbli lõhna. Aga peale selle tundus veel kõikjal Isanda sõbralik Isand jäi vait ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette mälestus. kummardunud ja värisevad sõrmed veel koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannud seda tähele. -1- Friedebert Tuglas, Popi ja Huhuu
Ta tundis ruudulisel põrandal. Ta pikk händ ja terav nina jooksid peaaegu maad mööda. nende helmeste lõhna. Neis oli midagi imalkanget ja nad ei meeldinud talle. Oli veel nii pime, et ta kõmistas ja oma kõveraid põlvi vastu asju lõi. Tundus Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas. vana naha ja mööbli lõhna. Aga peale selle tundus veel kõikjal Isanda sõbralik Isand jäi vait ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette mälestus. kummardunud ja värisevad sõrmed veel koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannud seda tähele. -1- Friedebert Tuglas, Popi ja Huhuu
puistas tuisku ja närtsinud lehti kraaviäärtele üles. Seda teed mööda ei käinud isegi täiearulised inimesed hetkel. Varemetes , kus võisid Kiviveski tondid täna kõige paremini mässata. Niisugune julgus oleks ka kõige parem ise oma surma otsimine olnud. Keegi ei olnud nii kergemeelne. Tammiste veski toas vurasid vokirattad tuuleveskiga võidu. Ketrajate suud olid soiku jäänud, mis voki ees haruldaseks looks kiidetakse. Kes ketrajate otsa vaatas, see arvas vist :,,Kuuekümneaastase eide ja kaheksateistkümne-aastase tütre mõtted ei käi tihti ühte teed." Sõstrasilmilise neiu mõtted libisesid mitme versta kaugusele kihelkonna kiriku ette. Saardaru külas elas Tammiste Miina. Miina mõtted ei olnud Õnnistegija kuju ega orelilaulu ega ka õpetaja jutluse juures, vaid ta tuletas meelde ammust ajast sündinud lugu, mis oleks võinud meelest juba ära ununeda. Aga mine võta kinni. Miina arvas salaja, et vanal
maitseks. Maja ümbrus tehti korda ja õu oli puhas lõpuks. Saunatädi ja-onu kutsuti tööle teiste asemele selleks päevaks. Peremees ja- naine ja isegi sulane ja tüdruk läksid kirikusse. Karja- Eedi jäi aga tallu sest tal ei olnud korralikke jalavarje ega ka riideid et kirikusse minna. Krõõt kutsus ta kaasa vankriga sõitma kui nad kirikusse läksid. Poole teepealt tagasi minnes oli poiss kurb et ei saanud ka kirikusse minna, ta istus aia juurde ja vaatas ainiti kiriku poole ja nuttis. Krõõt ütles talle veel et võib nii palju saialeiba süüa kui hing vaid ihkab kuid poiss ei puutunud midagi. Kui pererahvas tagasi tuli valmistati õhtusöök- Eedi kutsuti ka sööma, ta oli väga õnnelik selle üle kuni hetkeni mil peremees ütles et ta peab noore mära vana juurde viima. Toit ei maitsenud sellest hetkest enam nii hea kui enne. 2
Maja ümbrus tehti korda ja õu oli puhas lõpuks. Saunatädi ja-onu kutsuti tööle teiste asemele selleks päevaks. Peremees ja- naine ja isegi sulane ja tüdruk läksid kirikusse. Karja- Eedi jäi aga tallu sest tal ei olnud korralikke jalavarje ega ka riideid et kirikusse minna. Krõõt kutsus ta kaasa vankriga sõitma kui nad kirikusse läksid. Poole teepealt tagasi minnes oli poiss kurb et ei saanud ka kirikusse minna, ta istus aia juurde ja vaatas ainiti kiriku poole ja nuttis. Krõõt ütles talle veel et võib nii palju saialeiba süüa kui hing vaid ihkab kuid poiss ei puutunud midagi. Kui pererahvas tagasi tuli valmistati õhtusöök- Eedi kutsuti ka sööma, ta oli väga õnnelik selle üle kuni hetkeni mil peremees ütles et ta peab noore mära vana juurde viima. Toit ei maitsenud sellest hetkest enam nii hea kui enne. Nelipühade viimasel pühal käid Eesperes suurem müra, sest rahvas oli tulnud/mõned kutsutud pererahvast vaatama
Hendrik Toompere jun KOMMUNISTI SURM 1946-1949-2007 2007 © Eesti Näitemänguagentuur (Väike-Karja 12, Tallinn 10140; tel 6282342; e-mail [email protected]) Tegelased Kommunistid Nikolai Gert Raudsep Lumi Andres Mähar Solk Sergo Vares Kuul Risto Kübar Metsavennad Hirmus Ants Tambet Tuisk Pikk Felix Kristjan Sarv Heeska Jaak Prints Madonna-Miralda Jeedas Inga Salurand Õed Mirtel Pohla Emad Elina Reinold Samad näitlejad ka kõigis teistes rollides Esietendus 27. oktoobril 2007 NO99s 2 1. stseen Programm NIKOLAI viskab saapad läbi eesriide Ma olen nüüd siin. Vabastaja. Mis teil viga on? Miks te ei taha olla vabad? Te kuradid olite
Ma vannutan teid, mu vennad, jääge ustavaks maale ja ärge uskuge neid, kes teile räägivad ülemaisist lootusist! Mürgitajad on need, olgu teades või teadmata. Elupõlgajad on need, surijad ja ise mürgitatud, kellest maa on väsinud: käigu nad oma teed! Kord oli suurimaks kuriteoks kuritegu jumala vastu; aga jumal suri, ja seega surid ka need kurjategijad. Nüüd on kõige hirmsam kurja teha maa vastu ja pidada uurimatuma sisikonda ülemaks maa mõttest! Kord vaatas hing põlgusega keha pääle: ja sellal see põlgus oli kõrgem kõigest: - ta tahtis, et keha oleks kõhn, inetu, nälginud. Nii arvas hing ära lipsata keha ja maa võimu alt. Oo, see hing ise oli alles kõhn, inetu ja nälginud: ja julmus oli selle hinge naudinguks! Aga teiegi veel, mu vennad, öelge mulle: mis kuulutab teie keha teie hingest? Kas teie hing ei ole vaesus ja sopp ja vilets rahulolu? Tõesti, inimene on sopane jõgi
ma julguse kokku ja lähen. Loodan vähemalt.Helistan siis Kerlile ning pakin asjad. *** Nii täna panen siis helesinised dressid jalga ja ..appi kuidas ma kardan..olgu rahune Angela sa oled ilus, seksikas tibi. Tegelt kõige rohekem kardan et teen seal oma margi täis. Mõtle , kus me ennast pesta saame?? Iu siis ma lähen ju räpaseks. Matkale tuleb ka meie klassi ilusam poiss Marko.Aww ta nii seksu. *Uksekell* Ahah Kerli jõudiski pärale. * Koolimaja ees seistes näigin et Marko vaatas mind päis suurte silmadega. Küllap ma meeldin talle ka. Appi ma punastan.Kerli varja mind . Järsku tuli mu juurde Kaire. "Kuule,Anx..võib ma kutsun sind anxiks.. muide sa ööbid ühes telgis minu Marko ja Kerliga.Sobib?" "Võib küll..ämm oki..Aga mina tahan keskel magada!!" "What ever." Niisiis rahvas koos .Me hakkasime metsa poole liikuma. Nägin kuidas Marko mind terve tee jälgis.Oi tal on nii ilusad pruunid silmad. Lausa suu ajab vett jooksma.Hiljemalt kella 12 jõudsime meie
Ahas võttis kirja ja läks välja. Tänaval liikudes luges ta kirja läbi. Kirja vahel oli ka 100 rubla. Vend lootis Ahast näha, sest ta ei uskunud et Ahas valgekaartlaseks oleks hakanud. Vend lootis et venelased saavad maa endale. Peale seda liikus Ahas kooli. Koolis võttis direktor teda avalsüli vastu. Ütles et teile on nüüd priikool ja õppeabinõud kooli poolt. See käis kõigi kohta kes olid õppursõdurid. Ahas tahtis näha ka oma klassi. Kui ta klassi uksest sisse vaatas tundus seal kõik nii tuttav ja samas nii tühi. Tindipotid olid laual ja langenud sõprade pottidesse olid kooliõed pannud lilli. Nad lubasid neid panna aastalõpuni. Seal nägi Ahas ka seda, et Kohlapuu tindipotis on lill. Ta sai aru et ka tema on langenud. Direktor ütles et varsti lõigatakse poiste nimed igavesti kooliseinale marmorisse, jäädavaks mälestuseks siin õppiva uue, vaba rahva noorsoole. Ahas aga mõtles et nendele on aga need lõigatud juba südamesse.
annaabi.ee 
