Johann Sebastian Bach (3)

JOHANN SEBASTIAN BACH (1685-1750)
Bach oli suurkuju muusikas, kelle tegevus jäi barokiaja lõppu. Kui barokiaeg
oli homofoonilise pillimuusika aeg, siis Bach oli just polüfoonilise muusika meister ja ta viis polüfoonilise väl-
jendusviisi täiuslikkuse tippu. Polüfoonilise muusika tippvormiks peetakse tihti FUUGAT ja fuugasid kirjutas
Bach väga hulgaliselt.
J.S.Bach sündis 21.märtsil 1685.aastal Saksamaal EISENACHIS. 1694/95 surid ta ema ja isa, Eisenachi linnamuusik Johann Ambrosius. Olulise osa muusikaharidusest sai Johann Sebastian 14 aastat vanemalt vennalt
Johann Christopherilt, Ohrdurfi linnakiriku organistilt, kelle juures Bach orvuna elas. Seal õppis ta orelit män-
gima ja tutvus barokiaja tuntumate organistide loominguga.
Bachil oli oma aja kohta väga korralik kooliharidus : ta käis Eisenachi ladina koolis, kus sai humanitaarse ja teo-
loogilise põhihariduse. Ohrdurfis omandas ta gümnaasiumihariduse.
Aastatel 1700-1703 õppis ta LÜNEBURGI Michaeli koolis ja laulis kirikukooris. Tal oli imeilus sopranihääl ja
lauldes 15-liikmelises valitud lauljatega kooris anti talle isegi väikest palgatasu laulmise eest. Lüneburgi kiri-
kus käis parajasti oreli remont ja noor Sebastian oli igal vabal hetkel uudistamas, mis selle suure pilliga tehakse
ja mida see pillide kuningas üleüldse endast kujutab. Tõenäoliselt jäi talle just sealt külge nö. orelipisik ja orelist
sai talle lemmikpill. Hiljem kutsuti juba Bachi ennast oreleid testima ja nende pillide remondi puhul nõu andma.
Lüneburgist 80 km lõunas asus Celle linnake, mille õukonnaorkester koosnes põhiliselt prantslastest. Lüneburgi
kooli tantsuõpetaja oli sealse orkestri liige ja ta võttis noore Bachi vahel Cellesse kaasa, orkestrisse viiulit mängima. Seal kuuldud prantsuse õukonnamuusika olevat jätnud Bachile väga sügava mulje! Samuti võttis ta
Lüneburgist ette reise Hamburgi , et õppida sealsete väljapaistvate organistide mängust.
1702. aastal tegi ta edukalt läbi katsed Hamburgi Jakobi kiriku organisti kohale, aga see anti vägeva soovituse
tõttu siiski teisele.
Bachi elukäik on tavaks elukohtade ja ametite järgi jagada neljaks perioodiks :
I ARNSTADT JA MÜHLHAUSEN 1703-1708
1703.a. algul sai noor Bach õukonnaorkestri viiuldaja koha Weimaris , kuid ta jäi sinna väga lühikeseks ajaks- juba samal aastal sai ta organistikoha Arnstadti . Sealne tulekahjus kannatadasaanud kirik oli taas üles ehitatud ja
orel restaureeritud. Arnstadtist tegi Bach oma kõige tähtsama õppereisi LÜBECKISSE tolle aja kuulsaima
orelivirtuoosi DIETRICH BUXTEHUDE`i juurde. Bach oli end Arnstadtist vabaks küsinud neljaks nädalaks,
reis aga kestis neli kuud! See lubamatu viibimine annab tunnistust reisi erakordsest tähtsusest. Need kuud
legendaarse vanameistri juures jätsid selge jälje noore Bachi loomingusse- tema esimesed tähtsamad oreliteosed
matkivad tugevalt Buxtehude`i stiili. Siinkohal saab tõmmata paralleeli Händeliga, kes ka Buxtehude`i juurde tee ette võttis. Küllap ka Bach oli huvitatud vananeva Buxtehude`i ametikoha endalesaamisest, aga jällegi sai takistuseks vanameistri “läbi lillede” mõista antud tingimus- kosid mu tütre, saad koha. Miks asi katki jäi? Äraolek Arnstadtist lõppes aga skandaaliga ja kuna sealne kirik oli üsna vanameelne, siis siirdus Bach 1707.a. organistiks MÜHLHAUSENISSE. Sinna ei jäänud ta kauaks , sest Mühlhauseni kirikut vaevasid hoopis sisetülid.
II WEIMAR 1708- 1717
1708 sai Bachist Weimari hertsogi õukonnaorganist ja kapelli pillimees. Hertsog Wilhelm Ernst kuulus oma aja
haritumate valitsejate hulka ja oli muusikast sügavalt huvitatud. Tal oli tolle aja kohta suur, umbes 20-liikmeline
kapell ja väga hea raamatukogu, kuhu telliti noote prantsuse ja itaalia uusima muusikaga. Bach, kelle elu möödus
ainult Saksamaal, puutus just seal kokku kuulsa prantsuse klavessiinimuusika helilooja Couperini ja Vivaldi teostega. Küllap see mõjutas ka tema muusikalist käekirja. Weimaris valmisid Bachi kuulsaimad oreliteosed. Bach oli hertsogi lossikiriku organist ja kogus aina kuulsust kui silmapaistev orelivirtuoos ja hea orelite tundja. Siitpeale kutsuti teda tihti uusi oreleid hindama . Samal ajal mängis ta kapellis viiulit ja 1714.aastal ülendati ta õukonnakapelli kontsertmeistriks ( orkestrit juhtis kapellmeister ja kontsertmeister oli temast tähtsuselt teine mees).
Näib, et Weimar oleks olnud Bachile erakordselt sobiv töökoht, ometi lahkus ta sealt 1717.a. Põhjuseks võis olla isiklik konflikt hertsogiga-pärast kapellmeistri surma jäeti see koht tolle pojale, täiesti keskpärasele muusikule.
Hoopis sobilikum oleks sellele kohale olnud Johann Sebastian Bach! Ilmselt väljendas Bach oma solvumist ja lahkumissoovi liiga ägedalt, sest enne Weimarist lahkumist viibis ta kuu aega arestis...
III KÖTHEN 1717- 1723
1717 a. Lõpul kolis Bach Köthenisse, kus talle pakuti kõrgepalgalist õukonna kapellmeistri kohta. Sealne kapell oli sama suur ja hea kui Weimaris. Vürst Leopold armastas ja hindas muusikat, oskas ise mitut pilli mängi-
da ja tema õukonnas käis erakordselt vilgas kontserdielu . Bachi tööülesanded muutusid seal aga oluliselt, kuna
vürst oli kalvinist (kalvinism oli protestantismi üks suundadest; omapärane selle poolest, et selles usuliigis pole kohta kirikumuusikal, orel lõhuti kirikust vahel isegi välja). Seetõttu ei vajanud õukond üldse kirikumuusikat,
Bachi elu oli aga seni sellise muusikaga väga tihedalt seotud olnud! Kuna tema käsutuses oli väga hea orkester , valmis Bachil Köthenis oluline osa tema instrumentaalmuusikast ehk pillimuusikast:
Köthenis kirjutas Bach suure osa oma: klavessiinimuusikast, teosed soolopillidele(näit. süidid sooloviiulile),
teosed kammeransamblitele (paarist pillist koosnev seltskond ), samuti palju kontserte ( meeldetuletus - kontsert on teos ühele või kahele pillile, mis mängivad orkestri saatel, kontserdis on 3 osa: kiire, aegl. ,kiire) ja ilmalikke kantaate (meeldetuletus- kantaat on mitmeosaline teos koorile, orkestrile ja mõnele solistile).
Vürst hindas Bachi väga ja lasi oma kapellmeistril end alati reisidel saata. 1720.aastal, kui Bach ühelt taoliselt reisilt naasis, leidis ta oma abikaasa juba maetuna. Bachi teine naine Anna Magdaleena , kellega ta 1721.a.
abiellus, oli kohalik kuulus sopranilaulja. Oma uue naise klavessiiniõpinguteks koostas Bach kahest osast koos-
neva “Anna-Magdaleena noodivihiku”. See noodivihik koosneb tema enda ja teiste kaasaegsete heliloojate lihtsatest klavessiinipaladest ja laulukestest. Teos on tänapäevani väga laialt kasutusel klaveriõppijate seas.
Bachil oli kahe naisega kokku 20 last, ellu jäid neist ainult pooled.
Mitmest tema pojast said samuti muusikud -Wilhelm Friedemann ja Carl Philipp Emanuel olid väljapaistvad heliloojad . Viimane nimetatuist töötas Potsdamis Preisi kuninga Friedrich Suure õukonnas klavessiinimängijana ja hiljem Hamburgi linna muusikadirektorina- tema kuulsus ületas kaugelt isa oma!
Töötingimuste poolest on peetud Kötheni perioodi üheks õnnelikumaks Bachi elus, ometi vaatas ta uute töökoh-
tade järele. Üheks põhjuseks oli kindlasti see, et Bach oli äralõigatud oma lemmikust- orelist! Teine arvatav
põhjus oli vürsti abiellumine –noor vürstinna oli kunstivõhik ja tema poolehoid kuulus hoopis teistsugusele muusikale ...
1721.aastal saatis Bach Brandenburgi markkrahvile kuuest orkestrikontserdist koosneva kogu. See oli tema Kötheni-perioodi kõige suurejoonelisem teos, mida tuntakse Brandenburgi kontsertide nime all. Sellise hinna-
lise kingituse taga oli tõenäoliselt soov saada kapellmeistri koht Brandenburgi krahvi õukonnas.
1722 .aastal jäi Leipzigis vabaks Saksamaa hinnatuim kantorikoht ja aasta pärast sai Bach selle endale.
IV LEIPZIG 1723-1750
Leipzigi Tooma -kiriku kantori ja linna muusikadirektori ametikoht oli oli juba sajandeid olnud Saksamaal üks prestiižikamaid ja andis väga hea sissetuleku. Kantor oli vastutav muusikategevuse eest linna neljas suuremas kirikus, samuti kiriku kooli muusikahariduse eest. Siis juhatas ta veel kooli õpilastest koosnevat eliitkoori, õpetas
neile ka pillimängu. Igal pühapäeval ja kirikupühal pidi Bach koori, orkestri ja solistidega ette kandma kantaadi .
Kuna varasemast loomingust polnud tal sobivat repertuaari, siis kirjutas Bach igaks korraks jälle uue kantaadi!
Ebainimlik töökoormus võimaldas tal ennast tõestada selles ametis- umbusklik linnavalitsus hoidis Bachi tegemistel ja hakkamasaamisel silma peal, sest Bach küsis oma võimsate ja suurekoosseisuliste teoste ettekand-
miseks aina lisaraha ! Seetõttu oli tal linnavalitsusega tihtipeale konflikte ja 1730 .aastal tõmbus ta vokaal -
instrumentaalteoste ( kantaadid , passioonid) kirjutamisest tagasi.
1730.aastast muutus Bachi tegevuses palju. Ta võttis üle Saksamaa ühe kuulsaima muusikaühingu Collegium
Musicum juhtimise (muusikaühingud muutuvad populaarseks klassitsismi, eriti aga romantismi ajal; need ühingud korraldasid kontserte, andsid välja noote, hoolitsesid muusikahariduse eest; ühingute juurde kuulus peaaegu alati ka kapell). Ta organiseeris ühingu tööd ja asus juhatama ka ühingu kapelli. Selle kõrgetasemelise kapelliga kandis ta ette Kötheni perioodil valminud teoseid ja kirjutas ka uusi.
1740.aasta paiku hakkas Bach aktiivsest muusikaelust tagasi tõmbuma. Ta loobus Collegium Musicumi juhti-
misest ja varsti ühing lagunes . Ta komponeeris aina vähem, pigem täiendas ja kohendas oma vanu teoseid.
Tagasitõmbumise põhjuseid oli mitu- Bachi loomingut kritiseeriti aina enam vanamoodsuse ja ülemäära keeru -
lisuse pärast. Euroopas hakkasid üha enam puhuma uued tuuled- lähenes uus kunstisuund klassitsism .
Ometigi valmisid just viimasel elukümnel tema suurejoonelisemad ja olulisemad teosed ( missa h-moll,
“Hästitempereeritud klaviir”, “Goldbergi variatsioonid ”, “ Fuugakunst ”- geniaalne teos, mis jäi lõpetamata).
Suurema osa elust oli Bach olnud lühinägelik, viimastel aastatel nägemine halvenes tunduvalt ja see oli kindlasti põhjus, miks Bachi töövõime langes. Surma-aastal jäi Bach täiesti pimedaks . 1750.aastal tegi kuulus inglise
silmaarst John Taylor talle edutult kaks silmaoperatsiooni (seesama silmaarst opereeris hiljem sama edutult ka pimedaks jäänud Händelit). Pärast seda hakkas Bachi seni väga tugev tervis kiiresti halvenema ning helilooja
suri 28.juulil 1750.aastal.
BACH WEIMARI PERIOODIL.
LEIPZIGI THOMAS -KIRIK
BACHI KÄEKIRJA NÄIDE: VIIULISONAAT NR I
BACH OMA POEGADEGA.