Suured hagijad Serbia hagijas - 44-54 cm Gascogne'i suur hagijas - 62-72 cm Istra lühikarvaline hagijas - 44-58 cm Gascogne'i suur sinine hagijas - 62-72 cm Istra karmikarvaline hagijas - 50-52 cm Poitevin - 60-72 cm Posavia hagijas - 46-59 cm Billy - 58-70 cm Bosnia karmikarvaline hagijas barak - 46-56 Verekoer isastel - 63-69 cm cm emastel - 58-64 cm Itaalia hagijas, karmikarvaline - 52-60 cm Inglise rebasehagijas - 53-63 cm Dunker - 50-53 cm Prantsuse kolmevärviline hagijas - 60-72 cm Hispaania hagijas - 51-56 cm Prantsuse must-valge hagijas - 60-72 cm Kreeka hagijas - 45-55cm Vendéen'i suur grifoon isastel - 62-68 cm Serbia kolmevärviline hagijas - 45–55 cm
Referaat Tuhkur mustela putorius Koostas: 2 2010 3 Sisukord 1.Kehaehitus 2.Välimus 3.Levik 4.Toitumine 5.Paljunemine 6.Vaenlased 7.Kas teadsid, et... 8.Kasutatud materjalid 4 Kehaehitus Kere pikkus isastel 36...42 cm, emastel 31...38 cm. Saba pikkus isastel 12...15 cm, emastel 10...12 cm. Kehamass isastel 475...1250 g, emastel 400...600 g. Kehakaal on emastel ja isastel natuke erinev, kuid keskmiselt 1-2 kg. Välimus Tuhkrut tunneb ära kõige paremini tema näo järgi. Talle on iseloomulik hele nägu tumeda maskiga. Ülejäänud keha on tuhkrul tumepruun. Kohati paistab alt kollane aluskarv
REFERAAT Järvekonn Järvekonn on konlaste sugukonda kuuluv kahepaikne. Järvekonn on Eestis päriskonnadest (ja üldse kogu sealsetest kahepaiksetest) ainus võõrliik. Järvekonn on suurt kasvu (kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm), seljalt roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Järvekonn viibib peamiselt vees, ta püüab toitu enamasti kaldaäärses taimestikus. Saagiks langevad peamiselt putukad ja vähilaadsed, kuid suurte mõõtmete tõttu saavad järvekonnad jagu ka kalamaimudest, konnapoegadest ja -kullestest, karihiirtest ja
SIPELGAD Üldinfo · Sipelgad kuuluvad putukate hulka. · Sipelgaid on umbes 14000 liiki. · Elavad kolooniates. · Emased munevad mune. · Toiduks on tõugud, lehed, seened ju muu selline. · Pikkus: Kuningannal 27-29mm, töölistel 14- 26mm ja isastel 17-21mm. · Kuninganna ja töölised on kuldse- mustakirjud. · Tiivad on ainult isastel ja viljastamata kuningannadel. · Kuninganna toodab mune, töölised on viljatud. LIIK RÄND TÖÖSIPELGAD AEDNIKSIPELG VAARAOSIPELG SIPELGAD AD AD ELUKOHT RÄNDAVAD PESAS PESAS ELAMUD TÄHTSUS SÖÖVAD KAITSEVAD KASVATAVAD PALJUNEDA KAHJUREID PESA JA SEENI OTSIVAD TOITU TOIT PRUSSAKAD, ENAMJAOLT SEENED ENDAST
püüniskorvi, mis on kohastumus putukate püüdmiseks lennult. Kiililiste saagi suurus sõltub suuresti kiili enese mõõtmetest. Väiksemamõõdulisi selgrootuid on nad võimelised otse õhus alla neelama, suurtemate objektidega lendavad nad aga puhkekohta, kus nad oma tugevate lõugade abil saagi järk-järgult tükeldavad. Tagakeha on kiililistel pikk ja suhteliselt kitsas ning koosneb kümnest lülist. Tagakeha tipus paiknevad kiililistel nn. sabalisandid. Isastel on neid kaks paari ülemised ja alumised ning emastel esinevad ainult ülemised jätked. Neid jätkeid kasutatakse paaritumisel. Ritsiklased Ritsiklased ehk tettigoniidae on sihktiivaliste seltsi kuuluv sugukond. Ritsikaliste alamseltsi kuulub veel peale ritsiklaste ka kiklaste sugukond. Ritsikalised
Ise urge ei tee. Ohu korral päästavad sageli vees, jooksnud mõne aja mööda põhja, kaevuvad mutta või põhjas lebavate lehtede alla. Putukaid püüdes liiguvad ka puudel, kuni 2m. POEGIVAD, 8..12 poega.Vanemad ei hoolitse. Kuivemas ja pehmemas kliimas sigivad munedes! KIVISISALIK. Noor pealt pruunikas, kolm heledat kitsast, mustaga ääristatud triipu, kere külgedel 1 rida valgeid silmalaike.Vanal kere heledad triibud ähmastuvad, seljal tumedad laigud, keha muutub isastel roheliseks, emastel pruuniks. Kõht tavaliselt valge emastel, isastel rohekas. Eelistab kuivi ja päikeserikkaid kohti, ei taha elada tihedas metsas.Urgudes. Jookseb küllalt kiiresti, päästab end mitmeid kordi ootamatult suunda muutes. Kinnipüütuna klammerdub kõvasti sõrme külge.Toitub pisiselgrootutest. Suuri putukaid raputab ta kaua suus, laseb need vahetevahel maapinnale ja haarab siis uuesti. Sealjuures rebib ta neil
Mutt Mutt ehk euroopa mutt ehk harilik mutt ehk tavamutt on mutlaste sugukonda kuuluv imetaja. Mutid elavad ja toituvad oma maa-alustes käikudes. Muti tegutsemist mingis kohas iseloomustavad maapealsed kuhikud niinimetatud mutimullahunnikud. Tunnused Muttide tüvepikkus on 110160 mm (kusjuures isastel keskmiselt 143 ja emastel keskmiselt 135 mm), sabapikkus kuni 40 mm, tagakäpa pikkus 1719,5 mm. Kondülobasaalpikkus 32,537 mm. Isendid kaaluvad 65130 g (kusjuures isastel keskmiselt 8595 ja emastel 7075 g; sündides kaaluvad mutipojad umbes 3,5 g). Muttidel on silinderjas keha ja jalad. Esijäsemed on labidakujulised. Emased on isastest tavaliselt väiksemad. Nende väga väikestele silmadele langevad
Vasikad loobuvad emapiimast umbes 6 10 kuuselt, kuid järglaste eest hoolitsev ema võib toita ka aastaseid vasikaid. Poegade eest hoolitsevad ainult emasloomad. Alguses jääb vasikas ema toiduotsingute ajaks üksi, 1 2 nädalaselt hakkavad vasikad emaga kaasas käima. Suurtes emasloomade karjades võivad tekkida "lastesõlmed", kus on palju mängulist käitumist. Mõõtmed Punahirve tüvepikkus on keskmiselt 165 260 cm (Sotimaal isastel umbes 200 cm ning emastel umbes 180 cm). Sabapikkus on 12 15 cm, koos karvadega 20 cm. Õlakõrgus Sotimaal elavatel punahirvedel on umbes 122 cm (isastel), umbes 114 cm (emastel). Kondülobasaalpikkus Suurbritannias isastel on umbes 300 400 mm, emastel aga 280 335 mm. Kehakaal on piirkonniti erinev, oleneb elupaigast ja asustustihedusest: isastel kuni 255 kg (tehistingimustes; idapoolsemates piirkondades isastel isegi 350 kg), emashirvedel kuni 150 kg
TUTKAS Philomachus pugnax 1 kategooria liik Rahvuspärased nimed: Sopakukk Tapakikas Rookukk Karjamaa kana Kehapikkus: 25- 30 cm. Tiivaulatus: isastel 18- 19 cm, emastel 14- 16 cm. Kehamass: isastel 180 grammi, emastel 110 g. Isaslind: Kevadel ja suvel silmatorkava sulgkraega, mis muudab ta paksukaelseks ja mida ta mängu ajal laiali ajab. värvilt on need suled : mustad, valged, punased, vöödilised või nende värvide kombinatsioon Nokk ja jalad on isastel siis oranžid. Emaslind kevadsuvel on saledad, erksa laigulise sulestikuga, pruunika träpsulise kaela ja rinnaga Jalad oranžid, nokk tume Talvel on emas- ja isaslinnud hallikas pruunid,
Ülesanne: Suguline valik 1. Paabulind – Pikkade, värviliste sulgedega ja paremate geenidega isastel paabulindudel on emastest väiksem ellujäämistõenäosus, sest nad on kiskjatele kergesti nähtavad. See näitab emastele, et vaatamata väljapaistavast sabast on nad olnud suutelised varasemalt toime tulema, mis näitab, et tegemist on tugeva ja paremate geenidega isasega. 2. Putukas - Achias rothschildi – Kui isane putukas on sümmeetriline, siis see peegeldab emastele usaldusväärsust, et järglased tulevad ka sarnased.
Järvekonn Rana ridibunda Pallas Laura Kaseküli Kehamõõtmed ja välimus kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm seljalt roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Levik Eestis ja maailmas On levinud kogu Kagu- ja Kesk-Euroopas. Skandinaavias vaid Edela-Soomes. Eestis on leitud vaid mõnel korral Lõuna-Eestist. Elupaik ja -viis Järvekonn veedab kogu elu veekogus või selle vahetus läheduses (kaldataimestikus).
Infoleht Tondihobu Välimus Rohe-tondihobu (Aeshna viridis) on suur kiil: tema tiibade siruulatus küünib 90 millimeetrini ja kehapikkus 70 millimeetrini. Tiivad on läbipaistvad, mustade soontega ning õrnalt pruunika varjundiga. Teistest tondihobudest eristub see liik rohelise rindmiku poolest: rindmiku küljed on üleni rohelised, seljal kaks laia rohelist triipu vaheldumisi mustadega. Tagakeha on isastel sale, mustjaspruun, külgedelt erksate siniste laikudega. Ka silmad on isastel eresinised. Emased on palju rohelisemad, teenides auga ära rohe-tondihobu liiginimetuse. Nende silmad on rohelised, rindmik külgedelt roheline ning ka tumepruunil tagakehal rohelised laigud. Levik Rohe-tondihobu on levinud Siberist Põhja-Euroopani, tema levila põhjapiir kulgeb läbi Soome ja Rootsi. Euroopas leidub teda veel Taanis, Hollandis, Põhja-Saksamaal, Poolas, Austrias, Ungaris
PÕHJAPÕDER MÕÕTMED Tüvepikkus 185220 cm. sabapikkus 1015 cm, õlakõrgus 82120 cm. kehakaal isastel 70150 kg, emastel 40100 kg. sünnikaal 48 kg. Õlakõrgus on 110140 cm. ELUPAIK Põhjapõdra levilaks on Euraasia ja PõhjaAmeerika põhjaosa Euraasia põhjapõtru nimetatakse porodeks, PõhjaAmeerika metsikuid põhjapõtru kaributeks. Elupaigaks on okasmets, tundrud, alpiinne ja arktiline tundra. Osa asurkondadest rändab: suveks lagetundrasse ja talveks metsatundrasse. JALAD pikk kere ja kael, jalad suhteliselt lühikesed. eriti lühikeste jalgadega põhjapõdrad elavad teravmägedel.
Valgejäneslane on pärit Euroopast. Valgejänes on väiksem kui halljänes, ta on ümarama kehaga. Karvkate on tal tihe ja pehme. Suvel hallikaspruun ja talvel osaliselt või üleni valge. Karvavahetus toimub oktoobri keskpaigast detsembrini, siis muutub karv valgeks. Veebruari keskpaigast mai lõpuni valgest pruuniks. Valgeks muutumine käib järkjärgult, kõigepealt saba siis tagumised jalad ja seejärel lähvad valgeks selg, tagaosa ja kõrvade esiosa. Emastel vahetub karv varem kui isastel. Sama aasta noorte jäneste karv on hilissuvel pisut teist värvi kui vanaloomadel. Valgejänese keha on piklik ja väga painduva selgrooga, mis hüppamisel kõverdub ja sirgub, see aitab tal kiiremini joosta. Joostes sooritab jänes 2-3 meetri pikkuseid hüppeid. Tema kõrvad ei ole väga pikad. Need ulatuvad vaid ninamiku tipuni või pisut sellest üle ja on painutatud. Saba on lühike ja ümar. Üleni valge või väheste tumedate karvadega ülapoolel.Käpad on üsna laiad.
eristatavad. Jalad lühikesed. Eesjalgu hoiab ettesirutatult (täidavad tundlate funktsiooni); liikumiseks kasutab kaht viimast jalapaari. Keha koosneb 12-st lülist. Kolme esimese lüli alaküljel paiknevad tikkeljad jätked, esimene jätkepaar alati kahelüliline, tagumised võivad olla väiksemad. Kaheksanda tagakehalüli selgmisele küljele avaneb kleepjat nõret eritav nääre, mis täidab kaitsefunktsiooni. 11. tagakehalüli lõpule avanevad sugunäärmed; isastel paaris. Elavad pinnases; maksimum sügavus 10 cm. Samblas, mullas, lehekõdus, kõdunevas puidus. Oluline on piisav niiskus. Noored tõujkalalised sarnanevad täiskasvanud isenditele, kuid keha pikkus on vaid 9 kehalüli. Puuduvad lülid ilmuvad arengu käigus. Talvel talvitutakse, munetakse kevadel. Eluiga on umbes aasta. Selts: Hooghännalised (Collembola) Hooghännalised on väikesed (0,25-10,0 mm),
aastaseks. India elevant India elevant on kahest elevandi liigist kõige väiksem. Teda eristab Aafrika elevandist kumer selg, väiksemad kõrvad ja vaid ühe jätkega varustatud londiots. India elevandid põhiliselt metsas, kus nad toituvad rohttaimedest kui ka puulehtedest. Nii nagu Aafrika elevandid, kasutavad ka nemad lonti tööriistana, mille abil on hea taimi maast ja lehti puu otsast haarata. Isastel India elevantidel on mõnikord suured võhad, kuid emastel on need väga väiksed või puuduvad üldse. India elevante on taltsutatud ja tööloomadena kasutatud juba vähemalt 4000 aastat. Neid püütakse ning treenitakse siiani, kuigi metsikult elavate India elevantide arvukus on viimasel ajal märkimisväärselt langenud (Õpilase loomade entsüklopeedia, lk 282). India elevant on inimesele väga kuulekas loom ning teda on kerge õpetada
Vaskuss on levinud peaaegu kogu Euroopa mandriosas (välja arvatud Pürenee poolsaare lõunaosa, enamik Vahemeremaadest ja põhjaalad).Täiskasvanud isendid võivad olla maksimaalselt 50 cm pikkused. Vaskusside soomused on siledad ja ümber keskkeha on 2430 soomust. Isendite ülapool võib olla pruunikas, hallikas, punakas või vasekarva. Emasloomadele on iseäralik seljatriip, isastega võrreldes tumedamad küljed ja tume kõht. Idapoolsematel aladel elavatel isastel on täheldatud siniseid täppe. Millal võib Eestis kohata. Ärkavad talveunest märtsis-aprillis. Talveunne jäävad uuesti oktoobris. Välimus. Vaskussidel on sile ja kahvatu helgiga vaskse tooniga keha. Sealt tuleb ka tema nimi. Vahel harvem on keha hall või helepruun. Isase vaskussi kõhualune on hele, emasel tume. Emane on üldiselt ka isasest vaskussist tumedam. Osadel populatsioonidel on kehal sinakad laigud, need esinevad tavaliselt rannikute ääres elavatel täiskasvanud isenditel
tuumasisene plasma e.karüoplasma-sisaldab lahustunud kujul kromosoome-kromatiinina ,rakutuumas võib esineda üks või mitu tuumakest neist toimub ribosoomide moodustamine.Krom.arv rakus:arv on liigile omane tunnus;sugurakkudes on see poole väiksem kui keharakkudes.(inimesel 46 krom.).Homoloogilised kromosoomid:esinevad paarina,on saadud ühelt ja teine teiselt vanemalt,on sarnased ehituselt ja suuruselt,geenid määravad samu pärilikke tunnuseid.Autosoomid:krom.mis isastel ja emastel on sarnased.inim.44 autosoomi(22 paari)Suguhormoonid-krom.mis isastel ja emastel on erinevad.naistel XX ja meestel XY,esinevad kõikides rakkudes.Kromosoomid:moodustavad tuumas asuva DNA kokku keerdumisel;koosnevad 1 DNA molekulist ja seda stabiliseerivatest histoonvalkudest;pakivad kokku ja kaitsevad DNAd.Kromatiin-kromosoomid lahtikeerdunud kujul;DNA mis on seotud histoonvalkudega.Ploidus:mitmes korduses kromosoomikomplekt rakus esineb:haploidus(n)-kõik kromosoomid rakus on ühes
partneriga, seega segu polügüüniast ja polüandriast. Esineb näiteks teatavail lindudel; o o promiskuiteet (valimatu paarumine), kus mingeid kindlaid paarisuhteid üldse ei esine ja paarumine toimub valimatult kellega juhtub. Promiskuiteet (ja ka polügünandria) iseloomustab näiteks paljusid kalu. Paarumissüsteemid ja vanemhoole tüübid Kuna eelmises peatükis käsitletud põhjustel tasub isastel otsida rohkem sigimispartnereid, emastel aga piirduda valitud hulga isastega, siis eksisteerib sugupoolte vahel huvide konflikt, mis aga teatud liikidel võib olla pehmendatud isapoolse lõimetishoole e. isahoole esinemise tõttu. Kas sugudevahelise konflikti teravus ja vanemhoole jaotus sugude vahel mõjutab ka seda, milline on antud liigil paarumissüsteem? Pealiskaudselgi vaatlusel ilmnevad paarumissüsteemide ja vanemhoole tüüpide vahel võrdlemisi selged korrelatsioonid:
Aafrika elevant Aafrika elevant (Loxodonta africana) on imetaja elevantlaste sugukonnast. välimus India elevant ja aafrika elevant on üpris sarnased, kuid aafrika elevant on suuremate kõrvade ja võhkadega (on nii isastel kui emastel). Isane elevant võib seistes olla 3,64 m kõrgune, 6...7,5 m pikk, (koos londiga) kaaluda kuni 5455 kg; emane 3 meetrine ja kaaluda 36364545 kg toitumine Aafrika elevant on taimtoiduline, ta kulutab 16 tundi päevas taimede (lehtede, bambuse, okste jne) söömisele. Ta võib päevas süüa 140270 kg toitu levik Ajavahemikus 18891946 on Aafrikast välja veetud umbes 2 280 000 elevandi võhka paljunemine
Selleks et end kaitsta või lopsaka taimkattega piirkondades toituda võivad väiksed aafrika elevantide rühmad koguneda suurteks mitmesaja pealisteks karjadeks . Aafrika ja India elevandid elavad peamiselt väikeste peregruppidena . Isasloomad liituvad karjaga siis kui emasloom on suguliselt vastuvõtlik . Muudel aegadel elavad emas ja isasloom üksteisest täiesti eraldi. Noored poisselevandid kogunevad samuti väikesteks gruppideks . Isastel India elevantidel on kord aastas sugulise erutuse periood , mille käigus nad võivad muutuda eriti ohtlikuks ja agressiivseks . ( Loomad , lk 221 , David Burnei ) Elevandi siseehitus : Elevandil on kõige erilisem kehaosa lont , ülamoka ja nina painduv pikendus , mis koosneb tuhandeist lihaspaaridest . See on kasutusel ,, viienda jäsemena ,, rohu kitkumiseks , okste allapainutamiseks et süüa saada , palkide tõstmiseks ning vee või tolmu pritsimiseks putukate või kuuma päikese eest
Känguru kari koosneb sajast või enamast isendist Känguru on kohastunud elama kuivades kohtades Et saada vett, läbivad kängurud vahel päris pikki teekondi Kängurusid on tapetud igasugustel erinevatel põhjustel juba kaua Aborigeenid küttisid teda alguse liha ja naha pärast Talunikud peavad neid kahjulikeks loomadeks ja tapavad neid Põhiandmed Pikkus: keha kuni 1,6 ja saba pikkus on kuni 1 meeter Kaal: isastel ligikaudu 90 kg, emastel umbes 30 kg Harjumuspärane eluviis: öine Toitumine: rohi, põõsalehed ja oksad Eluea pikkus: 12-18 aastat Esinemine: Austraalia keskosa Kaitse: nad ei ole väljasuremise ohus Huvitavat Känguru võib ainult ühe tagajala löögiga inimese või koera kõhu lõhki rebida. Känguru jalgadel on teravad küünised. Känguru enda kõht on kaitstud väga tugeva nahakihiga Punane hiidkänguru on
kõigi teiste kehale kuuluvatele osadega. 3.Mida suurem on ämblik seda väiksemad on ta silmad ja mida väiksem on ämblik seda suuremad on ta silmad. 4.Kui ämblik kaotab mõne oma jalast või muust kehaosast, siis uuel kestumisel kasvavad talle uued. 5.Ämblikud tunnevad osade karvadega lõhna ja tagakehal paiknevaid karvu võib loopida ämblik oma vaenlase pihta ja need tekitavad ärritust. 6.Tänu harjastaladele saavad ämblikud ronida tasapinnalistel esemetel. 7.Suguküpsetel isastel on lõugkobijate tipus suguelundid- bulbused. 8.Paljud emased ämblikud söövad peale sigimist isase looma ära, kui just isane ei ole toonud emasele ohverlooma. 9.Peale munemist katavad ämblikud oma munad võrguga. 10.Ämblikud imevad oma saaklooma seest tühjaks seedeensüümide abil.
Jääkarud Põhiandmed Suurus · Kõrgus kummargilasendis: 1,5 m · Kõrgus püstiasendis:2,43,3m · Jalatalla suurus 30cm pikk ja 25cm lai. · Kaal : isastel 300650kg , emastel 175300kg Paljunemine · S uguküps : 35 aastaselt · P a a ritumis pe riood: Märtsilõpust mai alguseni. · Tiinus e ke s tus :195265 päeva · P oe ga de a rv: Tavaliselt 2 · P a a ritumis a ja l lä biva d is a s e d e ma s te ots ingul pikki va he ma id · P oja d:Kaaluvad sündides450 900grammi ning on rotisuurused. · P oja d:Nad sünnivad ilma karvateta,pimedate ja kurtidena. Eluviis · Harjumispärane eluviis: Elavad eraldi.
Kasvab jõevähist kiiremini Keha pikkus kuni 18 cm, tavapärane 6-9 cm Värvus sinakaspruun või punakaspruun Sigimine Jõevähk Signaalvähk Plajuneb sugulisel teel Sugurakud valmivad isastel igal aastal ja emastel tavaliselt üle aasta või üle mitme aasta Suguküpsus jõuab kätte 3-4 aastaselt Paarituvad septembrist oktoobrini, mil veetemperatuur on 12 oC ringis Toitumine Jõevahk Jõevähi toit sõltub elueast Pudi-padi Jõevähk https://www.youtube.com/watch?v=-tL5VHIhvwk
täppidega või põikvöötidega, kõht ja kurgualune valge või kollakasvalge. Värvus muutub koos vanusega ja sõltub ka konkreetsest elupaigast. 3 Wikimedia Pikkus, kaal ja eluiga Haugi tavaline suurus on 50100 cm, aga ta võib olla üle 150 cm pikk ja üle 35 kg raske. Suurim pikkus on emastel haugidel 1,75m (Soomes), isastel 0.90m, mass emastel 34 kg ja isastel 10,15kg. Eestis on pikim püütud haug 122 cm. Keskmiselt elab 10 aastat vanaks, kuid haruldased pole ka üle 25 aasta vanused isendid.Vangistuses võib haug elada kuni 30 aasta vanuseks. Levik ja elupaik Haug on levinud kogu Põhja-Euroopas, Põhja- ja Kesk-Aasias ning Põhja-Ameerikas. Eestis elab sisevetes pea kõigis järvedes ja aeglase vooluga jõgedes, merevetes kogu ranniku ulatuses ja merega vahetult seotud jõgedes.
hingamiselundid - kopsud, nahk vereringe - kaks südame ehitus - kolme kojaline seedeelundid - kloaak, neerud, magu 3. MIlline meeleelund on konnal juhtivaks meeleelundiks? Nägemine. 4. Kuidas hingab konn maal ja vees? Maal kopsudega, vees nahaga. 5. Mis võimaldab konnal hingata kehapinna kaudu? Veresooned. 6. MIks võivad konnad vees uppuda? Konnad ei saa naha kaudu piisavalt hapniku ja kopsud töötavad ainult maismaal. 7. Konna sigimiselundid : isastel - seemnesarjad , emastel - munasarjad. Kuidas toimub viljastamine? Vees, kehaväline viljastamine. 8. Täiskasvanud konna ja kullese erinevused. Kulles : välisehitus - saba hingamiselundid - lõpused toit - vetikad Konn : välisehitus - jalad hingamiselundid - kopsud, nahk toit - putukad 9. Kärnkonnade iseloomulikud tunnused : *Roomamine *Kärnad, mügarikud 10. Lehekonnade iseloomulikud tunnused : *Hüppamine * Iminapad näppude peal 11
kuningas''. Keskajal kardeti teda, kui koletist, kelle surmava pilgu all hävisid kõik loomad ja taimed. Kiiver-basiliskide ainulaadseks omapäraks on see, et ta suudab ohu korral joosta mööda jõe või järve veepinda kahel jalal. Seda võimaldavad tema kerge kaal, suured jalad ja suur kiirus. Pärast paarimeetrist sööstu peab ta siiski ujuma hakkama. Ta on ka suurepärane ujuja ja võib viibida vee all kuni 30 minutit. Isastel kiiver-basiliskidel on erkrohelised väikesed sinakad laigud piki seljal asetsevat harja. Neil on kolm harja: üks peas, üks seljal ja üks sabal. Emastel on ainult üks hari, peas. Kiiver-basiliskid on 60-100cm pikad (enamuse pikkusest moodustab saba). Need sisalikulised toituvad putukatest, väiksematest imetajatest (närilised), väiksemat liiki sisalikest, kuid ka puuviljadest ja lilledest. Emased kiiver-basiliskid munevad 5-15 muna sooja ja niiskesse liiva või mulla sisse
Põhjapõder Välimus Põhjapõtradel on pikk pruunikas-hall talvekarvastik, mis katab tervet keha peale jalgade, seal on ka karvastik , aga lühem ja tugevam. Pea umber valge karvastik. Suvekarvastik on tal lühem ja ühetooniline (tavaliselt tumepruun ). Kaug-Põhjas elavad heledama karvaga põhjapõdrad kui metsades, kus elavad tumeda karvaga põhjapõdrad. Tal on pikk kere ja kael ning sarved, mis on väljaarenenud nii emastel, kui ka isastel. Sarved on pikad, algul taha, siis ette koondatud. Tüvepikkus on 200-220 cm. Õlakõrgus 110-140 cm. Mass on 100-220 kg. Toitumine Põhjapõdrad on enamjaolt taimetoidulised. Suvel toitub ta rohust ,talvel aga samblikest. Elupaik Põhjapõdrad elavad karjana. Nad elavad tundras, aga samuti ka taiga aladel.Põhjapõtru leidub Põhja-Euroopas, Alaskal, Kanadas, Siberis ja ka Gröönimaal Pojad Emane toob tavaliselt ilmale 1-2 vasikat. Tiinus kestab 33-35 nädalat.
kriipsukestega kirjut muna. • Pojad lahkuvad pesast umbes 40 päevaselt. Ränded • Meriskid saabuvad meile kevadel aprilli alguses, läbiränne kestab kuni mai lõpuni. • Sügisränne algab juuli lõpul ja viimased meriskid lahkuvad meilt enamvähem septembri alguses. Ohustatus ja tähtsus • Meriskid on soodsas seisus ehk nad pole väljasuremis ohus. • Ei kuulu looduskaitse alla. Huvitav teada • Meriski tavaline eluiga on 14 aastat. • Isastel meriskitel on huvitav komme koguneda nelja-viiekesi kokku ja sooritada huvitav rituaal, klõbistada nokka ja pea ettesirutades seda vangutada. Kasutatud kirjandus: http://et.wikipedia.org http://bio.edu.ee http://www.looduspilt.ee http://entsyklopeedia.ee http://www.hlasek.com/ www.naturfoto.cz www.alarikivisaar.ee
KOHEVAD LAMBAD Kodulammas on nõrga kehaehitusega: keha raske, jalad peened ja nõrgad. Sellepärast ei jõua ta ka kuigi kiiresti joosta. Peas on lambal sarved. Emasloomal on need lühikesed või puuduvad, isastel on pikad, taha ja külgedele kaarduvad. Lamba saba on lühike. Keha on kaetud tiheda lainelise karvaga - villaga. Koon on võrdlemisi terav, õhukeste ja väga liikuvate mokkadega. Lammastel pole ülemisi lõikehambaid. Selle asemel on ülahuules lõhe, mis aitab neil rohtu suhu ahmida ja lehti varre küljest lahti rebida. Lammas on mäletseja koduloom nagu kits ja veiski. Algul korjab ta vatsa rohtu täis ja hiljem, puhkeajal, mäletseb selle peeneks. Talveks pannakse lambad lauta
Kes on kodutuhkur ehk frett Tuhkur on väga mänguhimuline väike loomake, kes on loomult kiskja ehk loomtoiduline. Tuhkru keskmine eluiga on 7-10 aastat. Kehakaal on emastel ja isastel natuke erinev, kuid keskmiselt 1-2 kg. Suguküpsus saabub kuskil kuuekuu vanuselt ja innaaeg on emastel 1x aastas kevadel, aprillist kuni maini (oleneb isendist, mõnel ka varem-hiljem), pesakonnas on kuni 9 kutsikat, kes sünnivad esialgu väga pisikestena. Tuhkrul on üle keha näärmed, mis eritavad talle iseloomulikku lõhna/haisu. Samuti on tal saba all olemas näärmepaunad (haisukotid), kust ta ohu korral väga ebameeldivat ja teravahaisulist nääret välja paiskab. Isastel
Kameeleonlaste ehituses on tunda spetsialiseerumist puudel elamiseks. Nende aju ehitus erineb teravalt sisalike ja madude aju ehitusest. Struktuurilt on see kõige lähemal krokodilliliste ja madude aju ehitusele. Kere on külgedelt tugevasti kokku surutud, hästi arenenud teravnurkse seljaharjaga. Pea on kiiverjas, kerkinud kuklaosaga ja kaunistatud kumerjate harjade, tömpide kühmude või väljavenitunud teravate sarvedega. Enamasti on need moodustised hästi välja arenenud isastel loomadel. Jalad on pikad ja ruljad. Küünistega lõppevad varbad on igas jalas jaotunud kahte teineteisele vastastatavasse rühma, mille tõttu need on muutunud omapärasteks tangideks, mis on mugavad peenikestest okstest kinnihaaramisel. Alusel jäme ja sujuvalt tipu suunas ahenev saba võib allapoole spiraali keerduda ja umber okste põimuda. Nahk on kaetud tihedalt üksteise kõrval asetsevate väikeste sarvsõmeratega, mille vahel paiknevad mõnikord lamedad plaatjad soomused.
• Peamiselt moodustub toidurotatsioon metskitsedest, aastas sööb 40-80 kitse. • Püüab ja sööb jänest, laanepüüd, tetre, hiiri, harva koduloomi. Paljunemine • Jooksuaeg jaanuarist märtsini • Tiinus vältab 63-74 päeva • Pojad sünnivad mais • Järeltulijaid on enamasti 2-3 • Imetamisperiood kuni 3 kuud • Suguküpsed kaheaastaselt METSSIGA Liigikirjeldus • Eestis levinud alates 1920-ndatest aastatest • Keskmine kaal: isastel- 100-150 kg (max 350 kg); emastel- 80-100 kg (max 300 kg) • Kuldil suured kihvad, mis kasvavad kogu elu • Eluiga kuni 10 a. Levik • Esineb peaaegu kõikjal Euroopas, v.a Suurbritannia, Skandinaavia • Leidub ka Lõuna-Siberis, Põhja-Ameerikas ja Aasias Arvukus • Arvukus tõsumas • 2008- 21300 isendit- aega max • Mitmes maakonnas probleemne • 2007 kütiti 13818 isendit Elupaik
Matemaatika ja Loodusteaduste Instituut Taksonoomia: Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Keelikloomad (Chordata) Alamhõimkond: Selgroogsed (Vertebrata) Klass: Imetajad (Mammalia) Selts: Kiskjalised (Carnivora) Sugukond: Kärplased (Mustelidae) Perekond: Kärp (Mustela) Liik: Tuhkur (Mustela putorius) Tunnused Pikk torujas keha, lühikesed jalad Selg väga painduv Kael pikk ja jäme Küüsi ei saa sisse tõmmata Isastel kehamass 2x suurem Karvkatte värvus erinev (valgest mustani) Karvavahetus 2x aastas Koonu ots ning silma ja kõrvalesta vaheline ala valge (mask) Nahk paks ja tihe (higinäärmed puuduvad) Pärakunäärmed Elupaik (Metstuhkru) Väiksemates metsades Veekogude kaldaaladel (ka soistel aladel) Põlluservadel Inimasulais. Vajadusel kraabib ise uru. (teise looma valmistatud urus; lihtsas varjes) eluviis Öine Üksiklane Toitumine: jänestest ja suurtest lindudest kuni putukate ja
juttselg-kärnkonn (Bufo/Epidalea calamita) Rohekärnkonn (Bufo/Epidalea viridis) Mudakonn (Pelobates fuscus) Rohukonn (Rana temporaria) Rabakonn (Rana arvalis) Tiigikonn (Rana/ Pelophylax lessonae) Veekonn (Rana kl. esculenta/ Pelophylax esculentus) Järvekonn (Rana ridibunda/ Pelophylax ridibundus) Sabakonnalised – vesilikud: Vesilikud on veekogudes sigimisajal. Nad ei häälitse. Pärast sigimise lõppu toituvad ja talvituvad maismaal. Emasloomad mässivad munad taimelehtedesse. Isastel on pulmarüü – seljale kasvab hari ning keha muutub kirevamaks. Tähnikvesilik on levinud üle kogu Eesti. Harivesilikku leidub Lõuna- ja Kagu-Eestis ning Järva- ja Virumaal. Harivesilik on nõudlikum sigimisveekogude kvaliteedi suhtes, ei kasuta veekogusid, kuhu on asustatud kalu. Vesilikke saab eristada ka vastete järgi. Harivesiliku vastse saba tipus on iseloomulik niitjas jätke, sabauimel on mustad täpid. Tähnikvesiliku vastse saba on ühtlaselt hallikas. Kärnkonnad:
kinnitamises. Vasaku sõõrme katmisel kandus mutt paremale. Parema sõõrme katmisel aga vasakule. Toidu otsimiseks kulus kauem aega. Allikas: EurekAlert! Tuhatjalgne- jalarikkaim loom Hulkjalgsete alamklassi kuulub umbes 40 000 liiki, kellel väljakujunenud kehalüli kohta kaks paari jalgu. Tuhatjalgsete jalad liiguvad piki keha lainjas koostöös. Illacme plenipes- Californias elav suurima jalgade arvuga tuhatjalgne. Tollipikkustel emasloomadel ligi 600 jalga, isastel piisab aga vähematest. Illacme plenipes Tuhatjalgsed Jalarohkus on tingitud maa- alusest eluviisist ja vajadusest pidevalt ronida. Kehakarvad toodavad siidi. Silmadeta elukal aitavad teed leida suured sarved. Suu on vähearenenud. Allikas: EurekAlert! Pimekalal on sisemine kell Valguse muutumisest seavad loomad paika oma ööpäevarütmid. Palju küsimusi aga on tekitanud, kas ka igipimedas elavatel
..21 päeva. Koorunud ahvenahakatised elavad mõne päeva üksikult, seejärel koonduvad parvedesse ja alustavad avaveelist eluviisi. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3...0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Suguküpsus saabub varakult: isastel esimesel või teisel eluaastal, emastel kolmandal eluaastal või veelgi hiljem. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele levimisele, on nad heaks toiduobjektiks paljudele kaladele ja merelindudele. Inimene püüab ahvenat aastaringselt oma toidulauale. Väga maitsev ja hinnatud on suitsutatud ahven. Looduskaitse alla ei kuulu.
..21 päeva. Koorunud ahvenahakatised elavad mõne päeva üksikult, seejärel koonduvad parvedesse ja alustavad avaveelist eluviisi. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3...0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Suguküpsus saabub varakult: isastel esimesel või teisel eluaastal, emastel kolmandal eluaastal või veelgi hiljem. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele levimisele, on nad heaks toiduobjektiks paljudele kaladele ja merelindudele. Inimene püüab ahvenat aastaringselt oma toidulauale. Väga maitsev ja hinnatud on suitsutatud ahven. Looduskaitse alla ei kuulu.
..21 päeva. Koorunud ahvenahakatised elavad mõne päeva üksikult, seejärel koonduvad parvedesse ja alustavad avaveelist eluviisi. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3...0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Suguküpsus saabub varakult: isastel esimesel või teisel eluaastal, emastel kolmandal eluaastal või veelgi hiljem. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele levimisele, on nad heaks toiduobjektiks paljudele kaladele ja merelindudele. Inimene püüab ahvenat aastaringselt oma toidulauale. Väga maitsev ja hinnatud on suitsutatud ahven. Looduskaitse alla ta ei kuulu.
Kaks seljauime on teineteisest lahus, tagumine ulatub sabauimeni. Pea on neil väliselt ebaselgelt piiritletud, sest lõpuseavasid on 7 paari. Suuava ümbritseva imilehtri seintel paiknevad kaarjate ridadena teravad sarvhambad, suuava peal tavaliselt kahetipuline sarvhammas (või 2 alusel kokkupuutuvat hammast). Lõpuseavade rea ees suhteliselt väikesed silmad. Keha katab neil sile limane nahk. [4] Seljauimed puutuvad peaaegu kokku, täiskasvanud isastel on seljal hari ja emaste kõhul anaaluim. Oliivpruunil kehal tumedad laigud, altpoolt valkjast kollakaspruunini, sigimisajal heledam. Noored merisutid on tumesinised või tinakarva, altpoolt valged. Pikkus keskmiselt täiskasvanud isendil on 1,2 m ja mass 2,5 kg ning eluiga 11 a. Kromosoomide arv 2n = 168. Sarvhammaste arv suuava ümbritseval imilehtril veidi üle 110-ne. Müomeere 86-91 (Müomeer- kere lihaskonna lõik). Marjaterade arv võib ulatuda kuni 300 000-ni. [4, 5]
tema liigutused on aeglasemad. Üldjuhul pesitseb ta üksikute paaridena. Väga toidurohketel aladel võivad tekkida ka väiksed seltsingud, kuhu koguneb rohkem linde. Metstilder toitub peamiselt putukatest ja nende vastsetest ja selgrootutest (vihmaussid jt.). Tema menüüs on üsnagi levinud ka taimede seemned ja viljad. Õhus varitsevateks vaenlaseks on suured röövlinnud., . . Tutka: Kehapikkus 25...30 cm, isased on suhteliselt suuremad, emased väiksemad. Ka tiivapikkus on isastel suurem - 18...19 cm, emastel 14...16 cm. Kehamass isastel keskmiselt 180 g, emastel 110 g. Tutkas on levinud Euraasia tundra ja metsavööndis alates Hollandist ja Kesk- Skandinaaviast kuni Tsuktsimaani. Euroopas on lisaks liigi üldisele areaalile ka veel mõningaid lahus olevaid levilaid, nagu näiteks Lääne-Prantsusmaal ja Ungaris. Eestis on lind levinud paiguti, Kesk-Eestis on tema põhiliseks leiupaikadeks Emajõe jõgikond, aga linnuliigi põhimass
kaasa arvatud vöödiline ja laiguline. Värvid on säravad ja selged, märgised on harmooniliselt jaotunud, koos maskiga või lauguga või ilma nendeta. Ühevärvilistel valgetel koertel ei ole maski. Laigulistel koertel asuvad valgel taustal suured, korrapäraselt paigutunud laigud nii, et pea ja rohkem kui kolmandik kerest on kaetud. Alusvill võib olla kattekarvast erinevat värvi. SUURUS : Turjakõrgus : Isastel : 66 kuni 71 cm Emastel: 61 kuni 66 cm -6- LÜHIKENE AJALOOLINE ÜLEVAADE : Suure jaapani koera (endine ameerika akita) ajalugu kattub jaapani akita ajalooga. Alates aastast 1603 leidsid Akita piirkonnas kasutamist "Akita Matagis" (keskmise suurusega karujahi-koerad) ka koertevõitlustel. Aastast 1868 hakati Akita Matagis'id ristama ka Tosa'de ja mastifidega. Selle tulemusel lisandus tõule suurust, kuid
Üldist Kõrgus kummargilasendis: 1,5 m. Kõrgus püstiasendis: 2,4-3,3 m. Jalatalla suurus: 30 cm pikk ja 25 cm lai. Kaal: isastel 350-650 kg, emastel 175-300 kg. Paaritumisperiood: märtsi lõpust mai alguseni. Tiinuse kestvus: 195-265 päeva. Poegade arv: tavaliselt 2. Harjumispärane eluviis: elavad eraldi. Toitumine: hülged, loomakorjused, taimestik. Eluiga: 15-18 aastat. Esinemine: Arktika, Gröönimaa, Põhja-Ameerika ja Aasia põhjaalad. Selts: kiskjad Eluviis Jääkarud toituvad põhiliselt hüljestest. Nad peavad jahti jääaukude juures, kus hülged
mürkainete sattumine merre. Mürkained ladestuvad hüljestesse ja seetõttu langeb neil viljakus ning elujõud. Mere saastumine on hüljeste arvukusele avaldanud arvatavasti isegi rohkem mõju kui otsene küttimine. Just inimese mõju tõttu on kunagisest arvukast liigist säilinud Eesti rannavetes kõigest mõned tuhanded isendid. Kaasajal on viigerhüljes looduskaitse all ja mingit jahti talle ei toimu. Viigeri kehamass on emastel kuni 40 kg, isastel kuni 100 kg. Eesti rannikuvetes elab alla 4000 viigerhülge. Maksimaalne eluiga on neil 40 aastat .
JÄÄKARU Suurus Kõrgus kummargilasendis: 1,5 m. Kõrgus püstiasendis: 2,4-3,3 m. Jalatalla suurus: 30 cm pikk ja 25 cm lai. Kaal: Isastel 350-650 kg, emastel 175-300 kg. Paljunemine Suguküpsus: 3-5-aastaselt. Paaritumisperiood: Märtsi lõpust mai alguseni. Tiinuse kestus: 195-265 päeva. Poegade arv: Tavaliselt 2. Eluviis Harjumuspärane eluviis: Elavad eraldi. Toitumine: Hülged, loomakorjused, taimestik. Eluea pikkus: 15-18 aastat. Toitumine ja jahipidamine Jääkarud toituvad põhiliselt hüljestest. Nad peavad jahti jääaukude juures,kus hülged käivad õhku hingamas või hiilivad jääl lebavate isendite juurde
areng ovogoonist küpse munarakuni. Naisel lõpeb ovogoonide paljunemine looteeas. Inimese ontogenees vaheldumisi. Spermatosoidid elavad 2-3 päeva, kuid munarakk on eluvõimeline viljastuma ainult kuni 24 jaotub kaheks etapiks: 1) sünnieelseks ehk embrüonaalseks ehk üsasiseseks (prenataalseks) 2) tundi peale ovulatsiooni. sünnijärgseks ehk postembrüonaalseks ehk üsaväliseks (postnataalseks) arenguperioodiks. SPERMATOGENEES- nimetatakse paljudel isastel loomadel (sh meestel) seemnerakkude tekkele viivat rakkude etapilist arenguprotsessi isassuguelundites. Meestel kestab spetmatogenees elu lõpuni. PALJUNEMINE on järglaste saamine, jaguneb: mittesuguline ja suguline. SUGULINE- (Tähtsus: järglased KROMOSOOM- on eukarüootse organismi rakutuuma struktuurselt individuaalne element, niitjas kannavad edasi mõlema vanema geneetilisi omadusi. kõigil õistaimedel ja enamikul loomadel.) Eelduseks
Tema värvus maskeerib teda suurepäraselt. Öösel ujub välja jahti pidama. TOITUMINE Öösiti püüab seepia kalu ja vähilaadseid. Tänu arenenud silmadele on ta võimeline hästi enda ümbrust nägema. Näeb ka endast tahapoole. Kombitsad on ujumise ajal ettepoole suunatud. Kui saak vastavas kauguses paikneb, sirutab seepia enda ette välja kaks pikka kombitsat, haarab nendega saagist ning tõmbab suhu, kus toit hõõrla abil peenestatakse. PALJUNEMINE Innaajal on isastel seepiatel silmatorkavad kreemikad ja purpursed ristivöödid. Kui isasloomale mõni teine seepia läheneb, tõstab ta ühe kombitsatest püsti. See on seemnerakkude liigutamiseks kohastunud kombits. Juhul, kui see teine seepia samamoodi ei reageeri, näeb isane, et tegemist on emasloomaga ning ta läheneb emasele, et panna spermatofoorid emasele mantliõõne alla suukoonuse kurdude või seemnehoidlate külge. Seejärel muneb emasloom 20-kaupa umbes 300 muna
Tfm asub X chromosoomis 22. Soost sõltuva avaldumisega tunnused? Sooga piiratud tunnused? Näiteid! Sooga piiratud tunnused: tunnused, mis ilmnevad ainult ühel sugupoolel; munatoodang kanadel; mimikriga seotud tunnused putukatel. 23. Erinevaid soomääramise tüüpe organismidel? rohutirtsud XO soomääramissüsteem: emastel tirtsudel on üks X chr rohkem kui isastel. Emaste karüotüüp XX, isastel XO. On oluline, et isaste X chr pärineb emalt ja emaste üks X isalt ning teine emalt. Lindudel, reptiilidel ja liblikatel on isased homogameetsed (ZZ) ja emased heterogameetsed (ZW). äädikakärbsel X chr-de arvu suhtega autosoomidesse. XX on emased, XY isased. Y vaja viljakuseks, mitte fenotüübi määramiseks. mesilased haplo diplosüsteem: emased arenevad viljastatud munarakust (diploidsed), isased viljastamata munarakust (haploidsed)
avaveelist eluviisi. Röövtoidule võivad noorkalad üle minna juba 4 cm pikkuselt, aga harilikult juhtub see 10 cm pikkuselt. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3...0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Suguküpsus saabub varakult: isastel esimesel või teisel eluaastal, emastel kolmandal eluaastal või veelgi hiljem. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele levimisele, on nad heaks toiduobjektiks paljudele kaladele ja merelindudele. Inimene püüab ahvenat aastaringselt oma toidulauale. Väga maitsev ja hinnatud on suitsutatud ahven. Looduskaitse alla ahven ei kuulu. Muuhulgas on ahven kuulutatud Soome rahvuskalaks. Kasutatud kirjandus: http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/PERFLU2.htm http://et.wikipedia.org/wiki/Ahven
annaabi.ee 
