1950. aastate keskel jõudis muusikaelu uue värske hinguseni. Ilmus uus heliloojatepõlvkond, kes suutis tolle aja maailmas valitsevad muusikavoolud ühendada rahvuslikkusega Ester Mägi (s. 1922, peenekoeliste kammerteoste autor), Veljo Tormis (s. 1930, koorisümfooniate looja), Eino Tamberg (s. 1930, sümfoonilise ja ooperimuusika autor), Jaan Rääts (s. 1932, instrumentaalmuusika looja), Arvo Pärt (s. 1935), Kuldar Sink (1942–1995, vokaal- ja instrumentaalteoste autor) – need heliloojad määravad eesti muusika nägu järgmistel kümnenditel. Samadelt lähtepositsioonidelt alustanutena on nad kõik teinud läbi mitmeid pöördeid oma muusikalises mõtlemises ning tänaseks kujunenud kohati äärmuslikult erinevateks. 1970. aastad toovad areenile uue heliloojatepõlvkonna, mille eesotsas on Lepo Sumera (1950–2000, loonud kuus sümfooniat) ja Raimo Kangro (1949–2001, tervelt kaheksa ooperi autor). 1980
mõtetesse. Renessanssmuusika on renessansiajastul 14.-17. sajand loodud muusika. Muusikas suurim muutus oli mitmehäälse ilmaliku seltskonnalaulu tõusmine kirikutseremoniaalmuusika kõrvale. Näiteks Arcadelt II bianco e dolce cigno on hormooniline aga sellest puudub emotsioon. Barokk ,17. sajandi algul toimus Euroopas suur pööre. Oli tekkinud tantsumuusika ja kooslaulmiseks mõeldud seltskonnalaulud. Armastat tempo - ja dünaamikakonstasrte. Nii vokaal- kui instrumentaalteoste harmoniseerimisel kasutati valdavalt tehnikat, seepärast on barokki nimetatud ka generaalbassi ajastuks. Näiteks Vivaldi Kevad 1.osa, selle järgi on ka seltskonnas võimalik tantsida ja sellest ei puudu ka emotsioon. Klassitsism on loodud aavahemikus 1750-1820. Muusikas domineerib põhimeloodia, vähem kasutatakse disoonantse ja meloodia on kompaktne ja korrapärane. Usun, et peaaegu kõik teavad Beethoveni sünfooniat nr5 1. osa kui ei teate selle nime, siis kindlasti kui seda
instrumentaalmuusikazanrid. Algas solistilise vokaal- ja instrumentaalmuusika võidukäik, barokk oli virtuoosse soololaulu kuldajastu. Polüfooniline muusika oli oma kõrgtasemel, selle asemele hakkas tulema monoodia. Barokkmuusika helikeel on eriskummaline, ülepaisutatud, rõhutatult kaunistuslik, efektne ja emotsionaalne. Püüti imiteerida loodust ja inimtundeid. Armastati tempo- ja dünaamikakontraste. Nii vokaal- kui instrumentaalteoste harmoniseerimisel kasutati valdavalt generaalbassi tehnikat, seepärast on barokki nimetatud ka generaalbassi ajastuks. Ooperi sünd 1600. aasta paiku mõjutas oluliselt järgneva sajandi muusikat. Barokkooperi virtuoossed aariad lõid nö "erutatud laulmisstiili". Kuulsaimad ooperiheliloojad olid näiteks Claudio Monteverdi, Alessandro Scarlatti ja Georg Friedrich Händel. 17. sajandi keskel sai alguse sajandipikkune kastraatlauljate kummardamine. Kuulsaim kastraat oli itaallane Farinelli.
instrumentaalmuusikazanrid. Algas solistilise vokaal ja instrumentaalmuusika võidukäik, barokk oli virtuoosse soololaulu kuldajastu. Polüfooniline muusika oli oma kõrgtasemel, selle asemele hakkas tulema monoodia. Barokkmuusika helikeel on eriskummaline, ülepaisutatud, rõhutatult kaunistuslik, efektne ja emotsionaalne. Püüti imiteerida loodust ja inimtundeid. Armastati tempo ja dünaamikakontraste. Nii vokaal kui instrumentaalteoste harmoniseerimisel kasutati valdavalt generaalbassi tehnikat, seepärast on barokki nimetatud ka generaalbassi ajastuks. Uued vokaalinstrumentaalzanrid Ansamblimadrigalide asemel tulid 17. sajandil moodi sooloaaria ja duett generaalbassi või väikese ansambli saatel. Rohkelt kirjutati vokaalseid suurvorme kantaate, oratooriumeid ja passioone. Kantaate, oratooriumeid, passioone ja oopereid kirjutasid tihti samad heliloojad ja neid esitati samasuguste
. Algas solistilise vokaal ja instrumentaalmuusika võidukäik, barokk oli virtuoosse soololaulu kuldajastu. Polüfooniline muusika oli oma kõrgtasemel, selle asemele hakkas tulema monoodia. Barokkmuusika helikeel on eriskummaline, ülepaisutatud, rõhutatult kaunistuslik, efektne ja emotsionaalne. Püüti imiteerida loodust ja inimtundeid. Armastati tempo ja dünaamikakontraste. Nii vokaal kui instrumentaalteoste harmoniseerimisel kasutati valdavalt generaalbassi tehnikat, seepärast on barokki nimetatud ka generaalbassi ajastuks. Ooper Ooperi sünd 1600. aasta paiku mõjutas oluliselt järgneva sajandi muusikat. Barokkooperi virtuoossed aariad lõid nö "erutatud laulmisstiili". Kuulsaimad ooperiheliloojad olid näiteks Claudio Monteverdi, Alessandro Scarlatti ja Georg Friedrich Händel. 17
ametnik; 1862 asus õppima vastavatud Peterburi konservatooriumi- lõpetas 1865 a.; läks ajalukku kui sümfonist, ooperihelilooja ja balletireformaator; kirj 3 balletti ,,Luikede järv", ,,Uinuv kaunitar" ja ,,Pähklipureja"; pähklipurejas ühendas justkui ooperile, sümfooniale ja nukuteatrile ühised jooned; kõige südamelähedasem on sümfooniline muusika; 30 sümfoonilist teost, nendest 6 täispikka sümfooniat; silmapaistate instrumentaalteoste hulka kuuluvad viiulikontsert ja klaverikontsert nr 1. ; kirj. Programmilist klaverimuusikat(,,Lastealbum"); 10 ooperit (Jevgeni onegin); ta hindas ooperi juures seda, et selle sisu on hästi mõistetav Modest Mussorgski (1839-1881)- sündis Pihkva kubermandus mõisniku perekonnas; esmase klaverimängu oskuse sai emalt; 1852 astus kadettide kooli; 1856 alustas teenistust kaardiväeohvitserina; 1860 debüteeris heliloojana; vladimir stassov oli suur toetaja ja
efektne ja emotsionaalne. Püüti imiteerida loodust ja inimtundeid. Barokk hakkas ülistama kangelaslikkust, suurte tegude paatost, esinduslikkust ja liikumishoogu. Nii jätkus vaimuliku koorimuusika areng, mille kõrvale tuli vaimulik instrumentaalmuusika. Kasvas huvi ilmaliku muusika vastu, mis arenes edukalt. Püsis huvi vokaalmuusika vastu, kuid populaarsemaks sai instrumentaalmuusika. Armastati tempo- ja dünaamikakontraste. Nii vokaal- kui instrumentaalteoste harmoniseerimisel kasutati valdavalt generaalbassi tehnikat, seepärast on barokki nimetatud ka generaalbassi ajastuks. Barokk jätkas paljus renessansis alustatut, kuid tõi ka palju uut. Kohati eksisteeris koos uus ja vana nii ühiskonnas kui kunstis üldse. Nii kujunes barokkmuusika vastandite ja kontrastide muusikaks, kus kõrvuti eksisteerisid nii polüfooniline kui homofooniline muusika, tekkisid vastandlikud meloodiatüübid - dramaatiline ja koloratuurne meloodia, eksisteerisid
instrumentaalmuusikazanrid. Algas solistilise vokaal- ja instrumentaalmuusika võidukäik, barokk oli virtuoosse soololaulu kuldajastu. Polüfooniline muusika oli oma kõrgtasemel, selle asemele hakkas tulema monoodia. Barokkmuusika helikeel on eriskummaline, ülepaisutatud, rõhutatult kaunistuslik, efektne ja emotsionaalne. Püüti imiteerida loodust ja inimtundeid. Armastati tempo- ja dünaamikakontraste. Nii vokaal- kui instrumentaalteoste harmoniseerimisel kasutati valdavalt generaalbassi tehnikat, seepärast on barokki nimetatud ka generaalbassi ajastuks. Instrumentaalmuusika on 17. sajandi instrumentaalmuusikaks oli suurimaks sündmuseks viiuli esilekerkimine soolo- ja ansamblipillina. See oli seotud kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas (Amatid, Guarnerid ja Stradivarid). Itaalia küpses barokkmuusikas oli kõige tavalisemaks ansamblikoosseisuks barokktrio, millest kujunes välja "itaalia orkester" kaks
II - barokkmuusika Sõna "barocco" on pärit portugali keelest ja tähendab ebakorrapärast lopergust pärli. 18. sajandil sai sõnast "barokk" pilkesõna, mis väljendas mitmeid hinnanguid/omadusi: kummaline, liialdav, ebaloomulik, väärnähtus jms. Barokkmuusika helikeel on eriskummaline, ülepaisutatud, rõhutatult kaunistuslik, efektne ja emotsionaalne. Püüti imiteerida loodust ja inimtundeid. Armastati tempo- ja dünaamikakontraste. Nii vokaal- kui instrumentaalteoste harmoniseerimisel kasutati valdavalt generaalbassi tehnikat, seepärast on barokki nimetatud ka generaalbassi ajastuks. Kunstiteoste ja muusikateoste ainestikuna eelistati piiblimüütide asemel ajaloosündmusi, antiiklegende ja kaasaegset elu. Barokk hakkas ülistama kangelaslikkust, suurte tegude paatost, esinduslikkust ja liikumishoogu. Muusikastiilina võeti barokk kasutusele alles 18/19. saj. vahetusel. III – muusikastiilid ja -žanrid
Seda ajajärku iseloomustab mõõdukuse puudumine. Romantismi ajastu muusikat iseloomustab väga väljendusrikas ja tundeküllane meloodia, muutused rütmipildis, orkestrikäsitluses ning värvikas harmoonia. Romantikute muusikal on tihe side kirjanduse, kunsti ja fantaasiamaailmaga. Väga palju kasutati legende, muistendeid, saagasid, eeposeid lavateoste ja instrumentaalteoste loomisel. Romantismiajastu kuulsaimad heliloojad on Schubert, Chopin, Schumann, Liszt. Tšaikovski, Grieg. Romantism on vaieldamatult minu lemmik klassikalise muusika ajastu. Romantismi muusika on minu arvates väga emotsionaalne, väljendusrikas, harmooniline. Minu lemmik helilooja selles ajastus on Chopin. Tema teosed kõnetavad mind alati ning ei jäta kunagi külmaks
Muusikal võib olla arenev sündmustik, ta võib olla seotud kirjandusteose süzeega Luuakse uus muusikateose liik sümfooniline poeem mahukas üheosaline poeetiline programmiline teos (pealkirjastatud) sümfooniaorkestrile, tavaliselt sügavmõtteline. Eelmiste sajandite armastatumaks tantsukarakteriks oli menuett, siis 19.saj tantsuks saab valss. Nagu menuetti, nii ka valssi kasutasid heliloojad oma mitmeosaliste instrumentaalteoste osade karakterina Luuakse palju väikepalu ja kammermuusikat, neid tarbitakse moodiläinud muusikaõhtutel salongides, kuhu suuri esituskoosseise ei mahu, sageli kohal vaid klaver - klaveri tähtsus kasvab veel. Jätkuvalt luuakse kõigis tuntud instrumentaalteoste liikides kontserte, sümfooniaid, sonaate, instrumentaalansambleid, süite (nüüd sagedamini lavamuusikast) Vokaalmuusikas uueneb ooper. Luuakse uus zanr operett Luuakse missasid, reekvieme, passioone, oratooriumeid, kantaate
ka Heino Eller, Artur Lemba jpt. 1950. aastate keskel ilmus heliloojate uus põlvkond, kes suutis tolle aja maailmas valitsevad muusikavoolud ühendada rahvuslikkusega. Ester Mägi (*1922, peenekoeliste kammerteoste autor), Veljo Tormis (*1930, koorisümfooniate looja), Eino Tamberg (*1930, sümfoonilise ja ooperimuusika autor), Jaan Rääts (*1932, instrumentaalmuusika looja), Arvo Pärt (*1935) ja Kuldar Sink (1942-1995, nii vokaal- kui ka instrumentaalteoste autor) määravad eesti muusika näo järgmistel kümnenditel ning suuresti tänagi. Arvo Pärt, kes emigreerus 1980 Läände, on muutunud muusikamaailmas Eestimaa sümboliks. 1970. aastad toovad areenile heliloojate uue põlvkonna, kellest täna on muusikapildis kesksel kohal Lepo Sumera (1950-2000, loonud 6 sümfooniat) ja Raimo Kangro (1949- 2001, 8 ooperi autor), nendega liitusid veidi hiljem René Eespere (*1953), Erkki-Sven
o Balletid ,,Luikede järv" ja ,,Uinuv kaunitar" avavad uue, sümfoonilise balleti ajastu. o ,,Pähklipureja" asub helilooja loomingus erilisel kohal. Ühendab ooperlik- sümfoonilise printsiibi nukuteatrlike joontega o Ta ise on öelnud, et kõige südamelähedasem on talle sümfooniline muusika (üle 30 sümfoonilise teose) o Tippteoas VI sümfoonia ,,Pateetiline" o Silmapaistvate instrumentaalteoste hulka kuuluvad viiulikontsert ja klaverikontsert nr. 1. o Kirjutas programmilist klaverimuusikat (,,Aastaajad", ,,Lastealbum") · 1867 külastas Eestit Haapsalu · NIKOLAI RIMSKI-KORSAKOV (1844-1908) · Vene helolooja, muusikaõpetaja · 6.aastaselt alustas muusikaõpingutega · 1856-1862 oli Peterburis mereväe kadett. Muusikaga ja heliloominguga tegeles selle kõrvalt.
Viimane loomeperiood Viimased teosed loomingust filosoofilisemad ning sagedamini esitatavad. ,,Orkestrikontsert" (1943) Viieosaline sümfoonia suurele orkestrile. Partiid olid suhteliselt keerukad ning kuigi maailma tunnustatuimad sümfooniaorkestrid on pidanud auasjaks võtta ,,Orkestrikontsert" oma repertuaari, söandasid veel lähiminevikus siiski vaid vähesed sellega suurtel kontserdilavadel publiku ees ka välja tulla. Kuigi Bartoki tuntakse peamiselt instrumentaalteoste loojana, on ta kirjutanud ka vokaalmuusikat: laulutsükleid Ungari rahvaviiside ainetel ja koorikompositsioone, millest on tuntuim kantaat ,,Cantata profana" (1930). Carl Orff (1895-1982) Elu Carl Orff sündis Münchenis sõjaväelase peres ning puutus juba lapsena kokku Baieri rahvalike laulumängude ja tänavaetendustega. Muusikaline haridustee sai alguse kodusest ansamblimängust.
Aeg Peterburis Jõudnud 1888 aasta novembris Peterburi alustas ta õhinal uute teoste loomisega. Sel korral oli ta süvenenud muinasjutumaailma. Teda köitis selle teema juures eelkõige hea ja kurja võitlus, mison elu reaalne probleem. Erakordselt mitmekülgne oli ka helilooja viimase kolme aasta looming. 1891-1892 valmisid helge ja päikseline kammerlik-lüüriline ooper ,,Jolanthe" ja ballett ,,Pähklipureja". Samuti jätkas ta romansside ja kammerlike instrumentaalteoste kirjutamist. 7 Surm Tsaikovski viimaseks tööks jäi 1893 aastal loodud Kuues sümfoonia, mida loetakse tema sümfoonilise loomingu tippteoseks. Tsaikovski oli oma eluajal hõivatud täielikult uue loomingu kirjutamisega. Ta küll reisis palju ning elas siin ja seal, kuid ei loobunud päevakski intensiivsest loometööst. Selle kõige kõrvalt leidis ta veel aega ka musikaalseks ühiskondlikuks ja dirigenditööks.
Teos on nii komplitseeritud, et kuigi maailma tunnustatuimad sümfooniaorkestrid on alati pidanud auasjaks võtta Orkestrikonsert oma repertuaari, söandasid veel lähiminevikus vaid vähesed sellega suurtel lavadel publiku ees välja tulla. Bartoki viimaseks lõpetatud teoseks jäi 3. klaverikonsert (1945), Vioolakonserdi lõpetas leukeemiasse surnud helilooja surnud helilooja eest tema sober, Ungari dirigent Tibor Serlt Kuigi Bartokit tuntakse peamiselt instrumentaalteoste loojana, on ta kirjutanud ka vokaalmuusikat : laulutsükleid Ungari rahvaviiside ainetel ja koorikompositsioone. Viimastest on tuntuim kantaat "Cantata profana" (1939) tenorile, baritonile, segakoorile ja orkestrile. Brtoki sitiili üldiseloomustus Helilooja loomingulises käekirjas paistavad silma kolm üldisemat tunnusjoont: enamasti polüfooniline faktuur (eriti kammermuusikas) , meloodilise materjali tugev seotus folklooriga ning ebaregulaarse meetriumi sage kasutamine
Bassihääl sai nii oluliseks, et helilooja kirjutas bassipartii täpselt välja, harmooniapilli jaoks kasutas aga numberkirja bassinootide kohal, mis tähistas akorde, kuid jättis esitajale improviseerimisvabaduse. Sellist bassi nimetatakse basso continuo`ks (it k pidev bass) ehk generaalbassiks. Basso continuo`d mängib vähemalt kaks pilli, basspill (tsello, fagott, kontrabass) ja harmooniapill (klavessiin, orel, lauto) Selline tehnika kuulus nii vokaal kui instrumentaalteoste juurde ning oli barokkmuusikale sedavõrd iseloomulik, et kogu ajastut muusikas on nimetatud ka generaalbassi ajstuks. Loodi enam juhtiva meloodiahäälega mitmehäälsust, kuid ka polüfoonial oli oma kindel koht, eriti saksa muusikas. Kuigi barokiajastul oli polüfoonia juba küllalt vanamoodne, kujunes just sellel ajal välja täiuslikem imitatsioonilise polüfoonia vorm muusikaajaloos fuuga(vorm) (fuga it k põgenemine) enamasti 25 häälne polüfoonia.
instrumentaalmuusikazanrid. Algas solistilise vokaal- ja instrumentaalmuusika võidukäik, barokk oli virtuoosse soololaulu kuldajastu. Polüfooniline muusika oli oma kõrgtasemel, selle asemele hakkas tulema monoodia. Barokkmuusika helikeel on eriskummaline, ülepaisutatud, rõhutatult kaunistuslik, efektne ja emotsionaalne. Püüti imiteerida loodust ja inimtundeid. Armastati tempo- ja dünaamikakontraste. Nii vokaal- kui instrumentaalteoste harmoniseerimisel kasutati valdavalt generaalbassi tehnikat, seepärast on barokki nimetatud ka generaalbassi ajastuks. 7 Klassitsismi üleminek romantismi Klassitsismi ja romantismi ajastu muusika vahel ei ole nii selget üleminekujoont nagu varasemate suurte stiilide vahel. Romantilisi jooni võib leida juba Haydni "Tormi ja tungi" perioodi teostes,
Kuna varasemast loomingust polnud tal sobivat repertuaari, siis kirjutas Bach igaks korraks jälle uue kantaadi! Ebainimlik töökoormus võimaldas tal ennast tõestada selles ametis- umbusklik linnavalitsus hoidis Bachi tegemistel ja hakkamasaamisel silma peal, sest Bach küsis oma võimsate ja suurekoosseisuliste teoste ettekand- miseks aina lisaraha! Seetõttu oli tal linnavalitsusega tihtipeale konflikte ja 1730.aastal tõmbus ta vokaal- instrumentaalteoste (kantaadid, passioonid) kirjutamisest tagasi. 1730.aastast muutus Bachi tegevuses palju. Ta võttis üle Saksamaa ühe kuulsaima muusikaühingu Collegium Musicum juhtimise (muusikaühingud muutuvad populaarseks klassitsismi, eriti aga romantismi ajal; need ühingud korraldasid kontserte, andsid välja noote, hoolitsesid muusikahariduse eest; ühingute juurde kuulus peaaegu alati ka kapell). Ta organiseeris ühingu tööd ja asus juhatama ka ühingu kapelli. Selle kõrgetasemelise
Lemba jpt. 1950. aastate keskel ilmus heliloojate uus põlvkond, kes suutis tolle aja maailmas valitsevad muusikavoolud ühendada rahvuslikkusega. Ester Mägi (*1922, peenekoeliste kammerteoste autor), Veljo Tormis (*1930, koorisümfooniate looja), Eino Tamberg (*1930, sümfoonilise ja ooperimuusika autor), Jaan Rääts (*1932, instrumentaalmuusika looja), Arvo Pärt (*1935) ja Kuldar Sink (1942-1995, nii vokaal- kui ka instrumentaalteoste autor) määravad eesti muusika näo järgmistel kümnenditel ning suuresti tänagi. Arvo Pärt, kes emigreerus 1980 Läände, on muutunud muusikamaailmas Eestimaa sümboliks. 1970. aastad toovad areenile heliloojate uue põlvkonna, kellest täna on muusikapildis kesksel kohal Lepo Sumera (1950-2000, loonud 6 sümfooniat) ja Raimo Kangro (1949-2001, 8 ooperi autor), nendega liitusid veidi hiljem René Eespere (*1953), Erkki-Sven Tüür (*1959, peamiselt
Meelelahutuslikust, serenaadilaadsest teosest, milles muusikaliselt domineeris esimese viiuli meloodia ning kus teine viiul ja eriti viola mängisid vähetähtsaid täitehääli, sai 1770. aasta paiku tõsine ja mitmekihiliselt läbi komponeeritud kammermuusikateos. Kvartettides eksperimenteeris Haydn kõige julgemalt ning leidis seal väljenduse ja vormi uusi võtteid, mis hiljem kandusid ka sümfooniatesse. Vokaalmuusika Kuigi instrumentaalteoste suure hulga põhjal võib Haydnit pidada peamiselt instrumentaalmuusika loojaks, pole vokaalmuusika tema loomingus sugugi vähetähtis. Haydn on 24 ooperi, suure hulga vokaalse kirikumuusika ja ka mitme oratooriumi autor. Enamik tema oopereid valmis Esterháza ooperimaja jaoks, kus need autori juhatusel ka ette kanti. Suurem osa neist meisterlikest ja vaimukaist teostest on kirjutanud itaalia koomilise ooperi (opera buffa) stiilis.
Bassihääl sai nii oluliseks, et helilooja kirjutas bassipartii täpselt välja, harmooniapilli jaoks kasutas aga numberkirja bassinootide kohal, mis tähistas akorde, kuid jättis esitajale improviseerimis-vabaduse. Sellist bassi nimetatakse basso continuo`ks (it k pidev bass) ehk generaalbassiks. Basso continuo`d mängib vähemalt kaks pilli, basspill (tšello, fagott, kontrabass) ja harmooniapill (klavessiin, väike orel, lauto) Selline tehnika kuulus nii vokaal- kui instrumentaalteoste juurde ning oli barokkmuusikale sedavõrd iseloomulik, et kogu ajastut muusikas on nimetatud ka generaalbassi ajstuks. Loodi enam juhtiva meloodiahäälega mitmehäälsust, kuid ka polüfoonial oli oma kindel koht, eriti saksa muusikas. Kuigi barokiajastul oli polüfoonia juba küllalt vanamoodne, kujunes just sellel ajal välja täiuslikem imitatsioonilise polüfoonia vorm muusikaajaloos – fuuga(vorm) (fuga it k põgenemine) enamasti 2-5 – häälne polüfoonia.
löökpillidele (1937), 2. viiulikontsert (1938) ning Orkestrikontsert (1943). Orkestrikontsert on viieosaline sümfoonia suurele orkestrile – kolmekordne koosseis puu- ja vaskpuhkpille ning suurendatud keelpillikoosseis. Solistide ja orkestripartiide keerukus ning tämbripolüfoonia seavad siin orkestrantidele ja dirigendile üsnagi kõrgeid nõudmisi. Kuigi Bartókit tuntakse peamiselt instrumentaalteoste loojana, on ta kirjutanud ka vokaalmuusikat: laulutsükleid Ungari rahvaviiside ainetel ja koorikompositsioone (kantaat "Cantata profana" 1930). EESTI MUUSIKA. Ärkamisaeg oli üle-euroopaline nähtus, eestlastel oli valida sakslasliku ja veneliku vahel. Ärkamine sai võimalikuks tänu sellele, et Hurt, Jakobson, Jannsen ja Koidula jäid eestlasteks. 1865 asustati laulu- ja mänguselts „Vanemuine“ ning „Estonia“. 1867
lisanud sõnalise selgituse (pealkirja, kommentaari, viite kirjandusteosele vms) heliteose sisu paremaks mõistmiseks. Nähti võimalust rikastada helikeelt uute värskete kujunditega. Selliste teoste kvaliteet sõltus muidugi mitte programmist vaid üksnes muusikast, tema hingestatud sisust ja kunstilisest vormist. Programmilist muusikat hakati laialdasemalt viljelema romantismi ajal. See oli reaktsiooniks klassitsismiaja elitaarsele, "puhtale" muusikale, kus instrumentaalteoste pealkirjad piirdusid vaid teose järjekorranumbri ja/või helistiku märkimisega. Programm ehk sõnaline selgitus pidi aitama lähendada kuulajat heliloojale, võimaldama kuulajatel paremini mõista helilooja mõtteid ja taotlusi. Uued zanrid olid sümfooniline poeem, soololaul, miniatuurid, ooper, operett, ballett. Tekkis modernistlik stiil, mida nimetatakse avangardismiks. See sisaldas palju erinevaid stiile, nagu ekspressionism, neoklassitsism, futurism jne.
(kas ilmalik või vaimulik) võis esineda stiilierinevusi. Näit Mendelssohni ,,Pauluses" (1836) on kasutatud koraale. (Mõned tollased kriitikud panid pahaks, et kontserdisaalis kõlavad koraalid!) Siinjuures meenutagem seda, et 19. sajandil oli haritud kiht veendunud, et religiooni põhiolemust on võimalik edasi anda kunstis ja et üheks kogu sajandit iseloomustavaks ideeks ongi kunstireligioon. Kontserdisaal oli nagu kirik ja publik nagu kogudus, seda ka instrumentaalteoste (sümfooniad!) puhul. Kantaat oli 19. sajandil oratooriumiga võrreldes väiksema ulatusega (nii nagu see alati on olnud), lüürilisema karakteriga (Brahms ,,Rinaldo" Goethe tekstile; 1868). Kõigil juhtudel meenutagem ka seda, kui oluline oli teksti sõnum, ideed 19. sajandi koorimuusikas. Liialdades võiks öelda, et tähtsam kui heliteose kvaliteet ja uuenduslikkus (tuli ju arvestada harrastajatega) oli näiteks Goethe teksti laulmine või isamaaliste ideede väljendamine.
instrumentaalmuusikazanrid. Algas solistilise vokaal- ja instrumentaalmuusika võidukäik, barokk oli virtuoosse soololaulu kuldajastu. Polüfooniline muusika oli oma kõrgtasemel, selle asemele hakkas tulema monoodiaBarokkmuusika helikeel on eriskummaline, ülepaisutatud, rõhutatult kaunistuslik, efektne ja emotsionaalne. Püüti imiteerida loodust ja inimtundeid. Armastati tempo- ja dünaamikakontraste. Nii vokaal- kui instrumentaalteoste harmoniseerimisel kasutati valdavalt generaalbassi tehnikat, seepärast on barokki nimetatud ka generaalbassi ajastuks. Ooperi sünd ja areng: Ooper on muusikaline lavateos, mis esitatakse lauldes. Ooperi eelkäijad olid vanakreeka tragöödiad, keskaegsed liturgilised draamad ja müsteeriumid, renessansiaegsed õukonnaetendused ja madrigalikomöödiad. Ooperi idee sündis 16. sajandi lõpus Itaalias, Firenzes. Esimese ooperi ,,Daphne" kirjutas Jacopo
annaabi.ee 
