Béla Bartók (1)

20 sajandi esimese poole muusikasse jätsid Lääne-Euroopa heliloojate kõrval märkimisväärse jälje ka mitmed Kesk-Euroopa heliliijad- sealhulgas ka Bela Bartok
Bartokiga on Euroopa helikunstis seotud ka üks kvalitatiivselt uus nähtus, nimelt rahvamuusika ühendamine kunstmuusikaga. Tõsi, üksikuid rahvaviiside intonatsioone või tsitaate olid oma loomingus kasutanud paljud heliloojad varemgi, kuid Leoš Jana©ek ei tsiteerinud, vaid tema muusika lähtus pea alati Tšehhi muusikalisest folklorist. Temast terve põlvkond nooremad Kodaly ja Bartok olid aga esimesed, kes pöördusid rahvamuusika poole juba muusikateaduslikel alustel ja süstemaatiliselt. Mõlemad korraldasid rahvaviiside uurimiseks ja kogumiseks ulatuslikke ekspeditsioone mitte ainult Ungaris, vaid ka Rumeenia , Tšehhimaa ja Jugoslaavia aladel. Mõlemad olid ka väljapaistvad muusikateadlased- Bartoki mahukas uurimus “Ungari rahvalaul ” (1924) kuulub tänini muusikalise etnograafia varamusse.
BELA BARTOK
Bartok jättis 20. sajandi muusikasse tähelepanuväärse jälje kui helilooja ., pianist ja mitmekülgne muusikafolklorist. Pärimuusika kogunemisretkedel jõudis ta lisaks Kesk- Euroopale koguni Türgisse ja Põhja-Aafrikasse. Bartoki loomingustiil ongi orgaaniline sulam rahvamuusika lätetest ning modernistlikest kompositisioonitehnikatest. Arvatavasti viis just kokkupuude vanade rahvaviisidega helilooja tõdemuseni, et pärimuusikalaadne mõtlemine värskendab üldlevinud akadeemilist helikästitlust, et rütmijaotused võivad olla sootuks keerulisemad , kui seda võimaldavad kahe,- või kolmeosalised taktimõõdud, ning et muusikalise vormi võib üles ehitada ka lühikeste motiivide varieeritud kordustele.
Bartoki noorpõlv möödus Habsburgide Austria-Ungari impeeriumis üsna sagely elupaiku vahetades. SÜndinud Nagyszentmiklosi väikelinnas, alustas ta oma kooliteed hoopis Bratislavas. Muusikat hakkas Bartok õppima juba lapsena. Esialgu kavatses ta muusikalise kõrghariduse saada Viini konservatooriumis, kuid otsustas siiski vanema koolivenna Ernö Dohnanyi (samuti tuntud Ungari helilooja) eeskujul viimaks siiski Budapesti muusikaakadeemia kasuks. Seal õppis ta aastatel 1899-1803 korraga kahel- kompositsiooni ja klaveri- erialal. Noor Bartok ilmutas oma fenomenaalset andekust esmalt pianistina. Kuuldused sellest, kuidas ta otse noodist veatult Richard Straussi keerulisi partituure mängis, levisid kulutulena. Bartok kutsuti nimetatud oskust demostreerima isegi Viini konservatooriumi. Pretsedenditu tunnustus oli seegi, et Budapesti muusikaakadeemia pedagoogide nõugogu leidis, et Bartok ei pea sooritama klaveriala lõpueksamit: tema mängu kõrgtase oli kõigi jaoks ilmselge. Bartoki klaveriõpetaja oli Liszti kunagine õüilane Istvan Thoman.
Heliloojana avastas Bartok enda jaoks esmalt Wagneri ja Brahmsi., keda oma ülikooliaegsetes kompositsioonides ka mõnevõrra jäljendas, ent tema esimeses suurvormis, sümfoonilises poeemis “Kossuth” (1903) on tunda enam küll Richard Straussi mõju. Isikupärase stiili väljakujunemine võttis siiski veel aega ning oma osa selles mämgisid kahtlemata aastad 1904 -1907, mil Bartok tegeles süvendatult Ungari rahvaviiside uurimisega.
LOOMING
Varajane loomeperiood
Bartoki isikupärase, folkloorsete elementidega rikastatud stiili varaseimaks näiteks peetakse tema 1. keelpillikvartetti (1908). Kolm aastat hiljem kirjutas ta aga kaks heliteost- ooperi “ Hertsog Sinihae loss” ja klaveripala “Allegro Barbaro” (mõlemad 1911)-, mis kindlustasid talle juba rahvusvahelise tuntuse . “Allegro barbarole” on iseloomulik klaveri kasutamine enam löökpilli kui meloodia ,- ja harmooniainstrumendina. Pala pole küll pikk, kuid selle agressiivsed rütmid ning kõmisevad fortissimo `d õigustavad täielikult pealkirja. Teos pelvis kohe Budapesti konserdipubliku kui ka kriitikute teravdatud tähelepanu.
Ühevaatuseline ooper “Hertsog Sinihabeme loss” räägib kurjast mitmenaisepidajast Sinihabemest, kellest on sajandeid lastele hirmujutte räägitud. Bartoki ooperis saab aga Charles Perraulti muinasjutt rohkem mõistukõne tähenduse
Ooperi muusikas ja ideestikus on märgata küll ekspressionistlikkue tendentse, mis tollal Euroopa kultuurielus aktuaalsed olid, ent kummatagi ei saatnud lavateost esialgu kuigi suur tähelepanu. Esmalavastuseni jõudis see Budapesti Ooperis alles 1918 aasta mais ning järgmised etendused USA-s ja Inglismaal toimusid alles pärast Teist maailmasõda.
Märksa edukam oli aga 1917 aastal kirjutatud muinasjutuaineline ballet “Puust prints ” ning suures osas tänu balleti publikumenule lavastati lõpuks 1918 . a ka ooper “Hertsog Sinihabeme loss”. Erinevalt ooperist on “Puust printsi ” helikeeles märgata hoopis impressionistlikku koloriiditaju ja läbipaistvat orkestratsiooni, mis annab kijundlikult edasi muinasjutulist õhustikku.
Keskmine period
Bartoki ajal loodud teoste seas on tähelepanuväärsel kohal klaveripalade tsükkel “ Mikrokosmos ” ja pantomiim - ballett “Võlumandariin”. “Võlumandariin” (1923) on helilooja meisterlikku orkestratsiooni üks värvikamaid näiteid , muusika hoogsat energiat ning atraktiivseid rütmikujundeid võib võrrelda vaid Stravinski “Petruška” ja “Kevadpühitsusega”. Erinevalt Stravinski nimetatud ballettide arhailisest õhustikust toimub aga “Võlumandariini” tegevuse modernse suurlinna agulis, kus prostituut meelitab kliente oma urkasse, et tema kolm hulgusest kaaslast nad paljaks rööviks ja tapaks . See läbiproovitud skeem ei tööta aga salapärase võõramaalsase, hiina päritolu mandariini puhul, keda röövlite noahoobid ei näi vähimalgi määral vigastavat. Hiinlane on lihtsalt sedavõrd oma kire võimuses, et alles siis, kui prostituut on teda rahuldanud, hakkavad kummalise võõra haavad veritsema ning seejärel ta ka sureb . Libreto varjamatu seksuaalsus oli ka peamine põhjus, miks Ungari teatrid ei julgenud teost lavale tuua ning “Võlumandariini” esmalavastus toimuski 1926 aasta l hoopis Kölnis.
Ulatusliku klaveritsüklu “Mikrokosmos” kirjutamis alustas Bartok 1926 aastal ning lõpetas selle 11 aastat hilejem. Pikaajalise töö tulemusena sai kaante vahele 153 klaveripala, mis ilmusid kuues vihikus. “Mikrokosmos” kuulub tänapäevalgi klaveripedagoogide raudvarasse. Selle esimesed palad on jõukohased ka väikestele muusikaõppuritele, viimased , järk-järgult üha raskemateks minevad lood eeldavad aga esitajatelt juba üsna viimistletud mängutehnikat. Kogumiku pealkiri viitab sellele, et mängutehnilise meisterlikkuse “kosmosesse” lendamiseks tuleb alustada väikestest ja lihtsatest , teiste sõnadega “mikroasjades”. Teost võib nimetada ka omamoodi Bartoki kompostitsioonitehnika õpikuks.
Viimane loomeperiood
Bartoki hilised teosed on tema loomingus kõige filosoofilisemad ning neid esitletakse ka kõige sagedamini. SIiia kuuluvad kaks viimast, 5. ja 6. keelpillikvartett (1934 ja 1939), “Muusika keelpillidele, löökpillidele ja tšelestale”(1936) , Sonaat kahele klaverile ja löökpillidele (1937), meisterlikest suurvormidest veel 2. viiulikonsert ning eriti Prkestrikonsert (1943). Viimane oli kirjutatud 1943. aastal USA-s Sergei Koussevitzky tellimuselBostoni sümfooniaorkestritele ninh selle esiettekanne toimus 1944. aasta detsembris, kui helilooja oli juba haigestunud leukeemiasse. See on viieosaline sümfoonia suurele orkestrile- kolmekordne koosseisu puu- ja vaskpuhkpillile ning suurendatud keelpillikoosseis. Solistide ja orkestripartiide keerukus ning tämbripolüfoonia seavad siin orkestrandile ja dirignedile üsna kõrged nõudmised. Teos on nii komplitseeritud , et kuigi maailma tunnustatuimad sümfooniaorkestrid on alati pidanud auasjaks võtta Orkestrikonsert oma repertuaari, söandasid veel lähiminevikus vaid vähesed sellega suurtel lavadel publiku ees välja tulla.
Bartoki viimaseks lõpetatud teoseks jäi 3. klaverikonsert (1945), Vioolakonserdi lõpetas leukeemiasse surnud helilooja surnud helilooja eest tema sober , Ungari dirigent Tibor Serlt
Kuigi Bartokit tuntakse peamiselt instrumentaalteoste loojana, on ta kirjutanud ka vokaalmuusikat : laulutsükleid Ungari rahvaviiside ainetel ja koorikompositsioone. Viimastest on tuntuim kantaat “Cantata profana” (1939) tenorile, baritonile, segakoorile ja orkestrile.
Brtoki sitiili üldiseloomustus
Helilooja loomingulises käekirjas paistavad silma kolm üldisemat tunnusjoont: enamasti polüfooniline faktuur (eriti kammermuusikas) , meloodilise materjali tugev seotus folklooriga ning ebaregulaarse meetriumi sage kasutamine. Kui noore Bartoki teistes on veeel tunda impressionismi mõjutusi, siis tema küpse loomingu vormikäsitlus läheneb enim neoklassitsismile. Tema teostest on kõige selgema vormiplaaniga 4. keelpillikvartett(1938), mille viis osa vastavad muusikaliselt materjalilt hästi tasakaalustatud sümmeetrilisele ABCBA-skeemile. Analoogselt tasakaalustatud vormilahendusi võib leida ka 5. keelpillikvartettis (1934) ja 2. klaverikonserdis (!931). Bartoki teoste harmoonia lähtub tavaliselt meloodiajooniste helilaadist: nende astmetele tugineb ka harmoonia. Kuigi Bartoki kompositsioonid on enamasti tonaalsed, avardas ta tonaalsuse mõistet nii rohkete laadiväliste dissonantside sissetoomisega kui ka mitme erineva helistiku kooskõlamise ehk polütonaalsusega. Teoses “Muusika keelpillidele. Löökpillidele ja tšelestale” katsetas helilooja ka atonaalsuse ja seeriatehnikaga, kuid šchönbergi laadis 12- helitehnika ehk dodekafooniani ta seda meetodit siiski ei arendanud (Bartoki seerias on siin vaid viis nooti ).