Barokkmuusika ajalugu ja eripärad (0)

I - barokkmuusika muutused
Tüüpiline renessanssmuusika ei olnud mõeldud lihtsalt kuulamiseks, vaid oli liturgilise eesmärgiga, tantsumuusika või kooslaulmiseks mõeldud seltskonnalaul. Barokiajastul hakati looma teoseid ka ainult kuulamiseks.
Tekkisid esimesed elukutselised muusikud , professionaalsed kapellid, kujunesid välja esimesed instrumentaalmuusikažanrid. Algas solistilise vokaal - ja instrumentaalmuusika võidukäik, barokk oli virtuoosse soololaulu kuldajastu .
Polüfooniline (mitmehäälne) muusika oli oma kõrgtasemel, selle asemele hakkas tulema monoodia (ühehäälne saateta laul).
Muusikat hakati edukalt esitama väljaspool kirikut, muusika jõuab avalikesse kontsertsaalidesse
II - barokkmuusika
Sõna "barocco" on pärit portugali keelest ja tähendab ebakorrapärast lopergust pärli.
18. sajandil sai sõnast "barokk" pilkesõna, mis väljendas mitmeid hinnanguid/omadusi: kummaline, liialdav, ebaloomulik , väärnähtus jms.
Barokkmuusika helikeel on eriskummaline, ülepaisutatud, rõhutatult kaunistuslik, efektne ja emotsionaalne. Püüti imiteerida loodust ja inimtundeid. Armastati tempo- ja dünaamikakontraste. Nii vokaal- kui instrumentaalteoste harmoniseerimisel kasutati valdavalt generaalbassi tehnikat , seepärast on barokki nimetatud ka generaalbassi ajastuks .
Kunstiteoste ja muusikateoste ainestikuna eelistati piiblimüütide asemel ajaloosündmusi, antiiklegende ja kaasaegset elu.
Barokk hakkas ülistama kangelaslikkust, suurte tegude paatost, esinduslikkust ja liikumishoogu.
Muusikastiilina võeti barokk kasutusele alles 18/19. saj. vahetusel.
III – muusikastiilid ja -žanrid
Kuigi Itaalia oli kõigis muusikavaldkondades Euroopale eeskujuks, ei kujunenud Euroopa muusikas ühtset muusikastiili. Erinevates maades olid erinevad stiilid, sest nii Inglismaa kui Saksamaa muusika oli kord Itaalia, kord Prantsusmaa mõju all.
Kuid siiski kujunesid välja 3 armastatumat muusikastiili:
I - Vana e. kristlik stiil jätkas pisut vabamal kujul polüfoonilist kirjaviisi kui see oli keskajal
II - Kammerstiil, mis hõlmas sooloaariaid ja duette. Kirjutati teoseid soolopillidele ja väikestele instrumentaalansamblitele. Iseloomustas intiimne väljenduslaad , sest kammermuusikat esitati õukonnas .
III - Teatraalne stiil, mis oli kõige uudsem ja julgem, rõhutatult tundeline , kirglik väljenduslaad, mis kujunes varases ooperis ja võeti üle ka kirikumuusikas.
Võrreldes keskajaga oli barokkmuusika rikas muusikažanride poolest. Alates barokist saab muusikažanre selgelt liigitada:

• Vokaalmuusika žanrid - missa , passioon, oratoorium , kantaadid, motetid, lihtsad laulud
  
• Instrumentaalmuusika žanriteks - concerto grosso , , prelüüdid ja fuugad, süidid erinevatele pillidele, tantsusüit
  
• Lavateosed - ooper
  

• Tantsusüit oli mitmeosaline instrumentaalteos, mille osadest sõltumata kuulus sellesse kindlasti neli rahvusliku päritoluga tantsu. Vaheldusid aeglane, kiire, aeglane, kiire tants.
  
• Concerto grosso on mitmeosaline orkestriteos, kus väike rühm soolot mängivaid pille võistleb (vastandub) orkestriga. Need on pidulikud ja rõõmsad teosed, mis võimaldas ära kasutada orkestri kõlavärve ja luua efektseid kontraste
  

IV - ooperid
Ooperi idee sündis Firenzes vanakreeka kultuurist huvitatud haritlaste ringis, eeskujuks
vanakreeka tragöödia , milles oli oma osa ka kooridel, kes esitasid osa ettenähtud monolooge lauldes.
muusikalised etendused (liturgiline draama - jumalateenistuse osa, mille tekst esitati lauldes), mis olid küll peamiselt seotud kirikuga , kuid hilisel keskajal kujunesid välja väljaspool kirikut etendatud müsteeriumid
Esimene ooper " Daphne " etendati 1597.a. Firenzes.
Varane ooper oli eelkõige aadlike privileeg , sest kuna ja ooperietendus oli väga kulukas, said seda endale lubada vähesed õukonnad.
Napoli koolkond keskendus muusikale ja laulule , mille ideeks oli kõrge laulukultuur. Draama jäi siin tagaplaanile ning lavategevus oli napp .
Barokkooperit iseloomustab:

• Hiilgav õukondlik lavateos
  
• Toretsevad kostüümid ja lavadekorasioon
  
• Muusika oli ainuvalitseja, tekst ei olnud oluline
  
• Pealiskaudne väline hiilgus oli ühendatud sügava väljendusrikkusega
  
• Numbriooper
  
• Rohkelt tantsunumbreid
  
• Tegelaskujudeks rikkama klassi esindajad või antiiksete müütide tegelased
  

V – prelüüd ja fuuga
Prelüüd on tavaliselt fuugale sissejuhatavaks osaks, aitas kuulaja ette valmistada fuuga meeleoluga.
Fuugad on tätsad muusikazanrid
Fuugad on enamasti mitmehäälsed (2-5), teemat korratakse kõikides häältes muutumatul kujul.
Prelüüde ja fuugasid kirjutati peamiselt õppeotstarbeks neile, kes soovisid oreli või klaverimängu õppida. Fuugade mängimine aitab omandada mängijal mängu tehnilisi võtteid.
Fuuga kõrgaeg oli barokiajastul ning selle suurimaks meistriks peetakse Johann Sebastian Bachi . Sel ajal kujunes fuuga mitmehäälseks vokaal-, instrumentaal- või vokaalinstrumentaalseks heliteoseks
Fuuga ette hakati kirjutama ka sageli improvistasioonilisi eelmänge kas prelüüdi , tokaata või fantaasia näol.