Joseph Haydn (0)

Viini klassikud
18. sajandi keskel kujunesid instrumentaalmuusikas uued väljendusvahendid ja vormid. Viimased olid klassitsismiajastu ratsionalistlikele ideaalide kohaselt üsna ranged ja mõistuspärased ning mõneti vastuolus vaba kunstilise väljendusega. Samas ilmus juba sajandi keskel nii muusikasse kui kirjandusse tundeline vararomantiline väljenduslaad. Uus muusikaline keel ootas aga geniaalseid loojaid, kes ühendaks vastandlikud taotlused- väljenduse ja vormi- tugevasse tervikusse.
Klassikalise stiili kujunemise selles järgus keskisid esile kolm heliloojat- Joseph Haydn ( 1732 - 1809), Wolfgang Amadeus Mozart (1756- 1791), Ludwig van Beethoven (1770- 1827), kellele polnud kogu Euroopa muusikapildis aastakümneid võrdseid. Me tunneme neid kui Viini klassikuid. Siiski ei moodustanud nad tavalises mõttes koolkonda: grupp oli liialt väike ja selle kokkukuuluvus nõrk. Kõik kolm esindasid eri põlvkondi, tegutsesid Viinis eri aegadel ning kuiogi Haydn ja Mozart nimetasid end headeks sõpradeks ja Beethoven pidas Haydnit oma õpetajaks, ei puutunud nad isiklikult kuigi palju kokku. Viini klassikute looming on kaalukas peatükk lääne muusikaloos. See pole üksnes klassikalise stiili kõrgpunkt: vähemalt isntrumentaalmuusikas on need kolm meistrit eeskujuks ka suurele osale 19. sajandi heliloojaist. Tänapäevani kuuluvad nende kolme meistri teosed kogu maailma kontserdilavadel kõige enam mängitute hulka.
Johann Wolfgang von Goethe mõtteid muusikast:
Inimene kipub madalusele kalduma, vaim ja meeled nüristuvad kauni ja täiusliku suhtes nii kergesti, et nende vastuvõtuvõimet peab enese juures igati alal hoidma. Ükski ei saa läbi päris ilma sellise naudinguta, ja ainult see, et inimesed ei harjunud nautima midagi head, on süüdi, et paljud leiavad mõnu juba albist ja läägestki, kui see ainult uus on. Igaüks peaks iga päev vähemalt ühe laulu kuulma, ühe kauni luuletuse lugema, üht head maali nägema ja, kui see võimalik on, paar mõistlikku sõna kõnelema.
“Wilhelm Meistri õpiaastad”. Eesti Riiklik Kirjastus, 1958
(tõlkinud Leida Kibuvits)
Kunsti väärikus ilmneb muusika puhul võib- olla kõige silmapaistavamalt, sest muusikal puudub mateeria, mis tuleks maha arvata. Muusikas on kõik vorm ja sisu ning tõstab ja õilistab kõike, mida ta väljendada suudab.
Muusika parimas mõttes vajab uudsust vähem kui poeesia; pigem on nii, et mida vanem ja tuttavam ta on, seda enam ta mõjub.
“Aforisme”. Loomingu Raamatukogu 33/ 1974
(tõlkinud Mati Hint)
Joseph Haydn (1732- 1809)
Haydn oli klassikalise stiili esimene suur meister. Ta oli Mozartist põlvkonna jagu vanem, kuid kummagi varane looming sündis siiski üsna ühel ajal: Haydnil võrdlemisi hilja, 30. eluaasta paiku, Mozartil aga erakordselt vara. Ent nende kahe tulek muusikasse erines oluliselt: laps- heliloojana oli Mozart pikka aega osav ja laia silmaringiga jäljendaja, Haydn seevastu alustas juba väljakujunenud isiksusena ja väga originaalse käekirjaga. 1780. aastatel oli nende küpses loomingus vastastikuseid mõjusid ja raske on öelda, kumb kummalt rohkem õppis. Need väga kummardusi tehes jäid mõlemad siiski täiesti omanäoliseks.
I. Kujunemisaastad (1732- 1761 ). Joseph haydn sündis 31. märtsil 1732. aastal Alam- Austrias Rohrau külas. Habsburgide impeeriumi selles nurgas elasid tihedalt kõrvuti paljud rahvused: austerlased, ungarlased, slovakid, horvaadid. Ka Hayni enda rahvuslikku päritolu on üsna raske aimata. Väidetakse, et tema tõllassepast isa laulis kodus palju ja mängis harfi. Kindlasti oli perekond muusikalsie eriliselt avatud: peale Josephi oli väljapaistev helilooja ka tema vend Michael ning veel üks vendadest sai Viinis lauljaks.
1740. aastal kutsus Viini Stephani toomkiriku kapellmeister Haydni kooripoisiks. Sealses toomkoolis õppis tulevane helilooja laulukunsti, klaveri- ja viiulimängu ning sai ka teooria- ja kompositsiooniõpetust. Pärast häälemurret, ilmselt 1749. aastal, lahkus ta toomkoolist. Vanemad soovisid , et Haydn alustaks Viinis vaimulikuõpinguid, kuna teda see aga ei huvitanud, lõpetasid nad tema rahalise toetamise. Haydn elaas järgnevail aastail üsna kasinates oludes, ent väga oluline on seik, et tema “vilets pööningukamber” sattus olema uhks majas , kus elas Esterházy vananev leskvürstinna, kahe vürsti ema, keda Haydn hiljem kolmkümmend aastat kapellmeistrina teenis.
Aastaid teenis Haydn elitist klaveritundide andmisega, viiulimänguga ja orkestrites ja ansamblites ning klaverisaatjana kuulsa Napoli ooperihelilooja ja lauluõpetaja Nicola Porpora juures. Viimaselt õppis Haydn palju nii kompositsiooni kui laulmise alal ning tänu Porporale pääses ta ka Viini parimatesse muusikasalongidesse. 1759. aastal sai ta oma esimese asrvestava töökoha krahv Morzini väikese kapelli juhina, kuid 1761. aastal saatis krahv finantsprobleemide tõttu kapelli laiali.
II. Esterházy õukond (1761- 1790). Kutse kapellmeistriks Esterházy õukonda 1761. aastal sai tähtsamaiks pöördepunktiks Haydni karjääris. Esterházyd kuulusid mõjukamate Ungari aadliperekondade hulka. Nende talveresident asus Eisenstadtis (Viini lähedal), suveresidentsiks ehitati aga Esterházasse Versailles` eeskujul uhks loss, mille juurde kuulus ka 400 kohaga ooperimaja. Kapell koosnes umbes kahekümnest tippmängijast, lisaks neile olid ka lauljad ning alates 1770. astatest palgati suviseks hooajaks suurem ooperitrupp.
Haydni ülesandeks oli kirjutada instrumentaalmuusikat nii tavaliseks õukondlikuks meelelahutuseks kui ka kaks korda nädalas toimuvateks kontsertideks. Sellega seletubki tohutu sümfooniate arv (104) Haydni loomingus. Pidevalt (aga vähem), sündis ka vaimulikke vokaalteoseid. 1776. aastast toimusid Esterháza lossis ka regulaarsed ooperietendused: Haydni juhatamisel kanti ette umbes 90 ooperit, neist kuue autor oli tai se. Oma teenistuse varasemas järgus tohits Haydn luua muusikat vaid õukonnale, alates 1779. aastatest aga hakkas kehtima uus leping, mille kohaselt tohtis Haydn täita ka teiste tellimusi ning kirjastada oma teoseid müügiks. See tõi kaasa suurema kuulsuse ja sissetuleku ning andis heliloojale loominguvabaduse. Haydnil kujunes palju tihedam side Viini muusikaeluga ja tänu headele tellimustele sai ta tuntuks ka Pariisis.
Haydni ligi 30- aastane ja loominguliselt erakordselt viljakas teenistus Esterházy õukonnas lõppes 1790. aastal vürst Nikolausi surmaga, tema järeltulija oli muusika vastu ükskõikne ja saatis kapelli laiali. Haydn jäi küll kõrge aastasissetulekuga kapellmeistriks, kuid ilma mingite töökohustusteta oli ta sisuliselt pensionil.
III. London ja Viin (1791- 1809). Haydn sai mitmelt poolt väga häid tööpakkumisi. Ta võttis vastu väga soodsa lepingu, mille kohaselt pidi ta kirjutama kuus sümfooniat ja ühe ooperi ning hulga kontserte Londonis. Tema ettevõtmisi saatis tohutu menu ja seltskondlik tähelepanu, 1792. aastal naasis Haydn Viini rikka ja kuulsana. Teist korda sõitis ta Londonisse 1794. aastal, lõi seal veel kuus sümfooniat, mille ettekanded läksid taas tohutu menuga. Haydnit püüti veenda ka lõplikult Londonisse jääma, ent Viinis olid olud muutunud: uus Esterházy vürst Nikolaus I kutsus Haydnit õukonna muusikaelu taastama ja 1795. aastal pöörduski helilooja Viini tagasi. Õukonnaelu kandus nüüd peamiselt Viini ja Estenstadti ning uus vürst ootas oma kapellmeistrilt peamiselt toretsevat kirikumuusikat, mis seni oli Haydni loomingus olnud teisejärguline. Selle aja peateosed on kuus suurt missat ning oratooriumid “Loomine” (1798) ja “Aastaajad” (1801).
Sajandivahetuse sõjad sünnitasid Euroopas hulga populaarseid patriootlikke laule ja see laine puudutas ka Haydnit: 1797. aastal kirjutas ta oma “Keisrilaulu”, millest sai hiljem Austria ja 1922. aastal Saksamaa rahvushümn. Haydni elu lõpuaastad möödusid sõjaaegses rahutus Viinis vaikselt. Ta ei kirjutanud enam midagi, kuid oli endiselt Viini avaliku elu tähelepanu all. Haydn suri 31. mail 1809. aastal.
Haydni sünnikodu Rohrau külas
Esterházy` de loss
Looming
Haydn tuli Euroopa muusikaellu 1750. aastate lõpul, mil hakkasid kujunema uued klassikalised instrumentaalžanrid. Sajandivahetuseks, mil Haydn oma loomingulise tegevuse lõpetas, olid žanrid jõudnud küpsuseni. Seega tegi Haydn ligi poole sajandi vältel nende kujunemise kaasa, õigemini toimuski see areng suures osas just tema loomingus Haydnit võib pidada klassikalise kontsertsümfoonia ja keelpillikvarteti alusepanijaks.
Sümfooniad
Sümfoonia oli 1750. aastatel üsna pretensioonitu orkestriteos, mis sageli ei liigendunud selgelt osadeks . Haydni loomingus lakkas sümfoonia olemast lihtne üukondlik meelelahutus, mida mängiti pelgalt söömingu või seltskondliku vestluse taustaks. Sellest sai kaalukas mitmeosaline kontsertteos, mis eeldas keskendunud kuulamist. Haydni 104 sümfooniast on kuulsamad 12 “Londoni sümfooniat”, kuus “Pariisi sümfooniat” ja “Lahkumissümfoonia”. Mitu sümfooniat on saanud tunnusnime mõne iseloomuliku kunjundi järgi (“Leinasümfoonia”, “Jaht”, “Kana”, “Sümfoonia timpanilöögiga” jm). Pealkirjad aga ei viita kunagi muusika programmilisele sisule ega pärime enamasti Haydnilt eneselt.
Varasel loomeperioodil püüab Haydn sageli kuulajat šokeerida rahutute rütmifiguuride, harjumatu harmoonia ja ettearvamatu dünaamikaefektidega. Romantilist tundearengut lisab sagedane moll- helilaad. Hiljem hakkab helilooja otsima tasakaalu vaba väljenduse ja korrastatud vormi vahel.
Haydni küpseid sümfooniaid iseloomustavad I osa aeglane sissejuhatus, sonaadivormis kiiretempoline I ja IV osa (viimases kasutas tihti rahvamuusika intonatsioone) ning II osa, menuett, polnud enam pelgalt vahepala enne finaali.
Kammermuusika
Kammermuusika žanritest oli Haydni loomigus tähtsaim keelpillikvartett: muutused, mis ilmnevad tema enam kui 70 keelpillikvartetis, on sarnased samas ajajärgul toimunud muutustega sümfooniažanris. Meelelahutuslikust, serenaadilaadsest teosest, milles muusikaliselt domineeris esimese viiuli meloodia ning kus teine viiul ja eriti viola mängisid vähetähtsaid täitehääli, sai 1770. aasta paiku tõsine ja mitmekihiliselt läbi komponeeritud kammermuusikateos. Kvartettides eksperimenteeris Haydn kõige julgemalt ning leidis seal väljenduse ja vormi uusi võtteid, mis hiljem kandusid ka sümfooniatesse.
Vokaalmuusika
Kuigi instrumentaalteoste suure hulga põhjal võib Haydnit pidada peamiselt instrumentaalmuusika loojaks, pole vokaalmuusika tema loomingus sugugi vähetähtis. Haydn on 24 ooperi, suure hulga vokaalse kirikumuusika ja ka mitme oratooriumi autor. Enamik tema oopereid valmis Esterháza ooperimaja jaoks, kus need autori juhatusel ka ette kanti. Suurem osa neist meisterlikest ja vaimukaist teostest on kirjutanud itaalia koomilise ooperi (opera buffa) stiilis.
Haydn lõi ka 14 missat ning mitukümmend väiksemat vaimulikku teost. Tema kirikumuusikale on ette heidetud liigset rõõmsameelsust, helilooja ise on aga öelnud, et üksnes mõte Jumalale paneb ta südame rõõmust hüppama ning vaevalt Jumal teeb etteheiteid, kui teda teenitakse rõõmsa südamega.
Haydni suursaavutused oratooriumižanris jäid tema viimastesse loomeaastatesse ja olid ilmselt seotud muljetega Londonis kuuldud Händeli oratooriumidest. Haydni peamised oratooriumid on “Loomine” (1798) ja “Aastaajad” (1801). Väga erineva vaatenurga alt kujutavad mõlemad loodust ja inimese suhet sellega. “Loomine” maalib oma kolmes osas idüllilisi pilte maailma ja eluslooduse loomisest ning lõpeb õnneliku stseeniga enne esimese inimpaari paradiisist väljaandmist. Oratoorium “Aastaajad” koosneb samuti lüürilistest stseenidest, mille peateema on lihtsa inimese suhe loodusega. Ka siin puudub dramaatiline sündmustik: teose neljas osas laulavad kolm tegelast täies üksmeeles talupoja igapäevaelust ja tööst.
Haydni oratoorium “Loomine” ettekanne Esterházy lossi Haydni saalis
Haydni looming on erakordse ulatusega mitte üksnes ajaliselt (üle poole sajandi), vaid ka muusikalooliselt: ta alustas varaklassikalisest stiilist ja tema teoste hulgas on klassikalise kõrgstiili parimaid näiteid. Haydnit seostatakse 18. sajandi vararomantiliste vooludega (“torm ja tung”) ning oma hilistes teostes jõudis ta 19. sajandi romantismile iseloomuliku väljenduseni. Vähemalt kolmes žanris- sümfoonias, keelpillikvartetis ja vokaalsümfoonilistes teostes- sai Beethovenist Haydni tee vahetu jätkaja.
Fr. J. Haydni monument Viinis