Inglismaa 1600-1900 (0)

Independendid
„Ettepanekute peatükid“ - konstutsiooniprojekt
Parlament
Südametunnistuse vabadus
Usuvabadus
Oliver Cromwell
Levellerid
John Lilburne
Võrdsustajad

• seisuslike privileegide kaotamine
  
• isikuvabaduste kindlustamine
  

Demokraatliku vabariigi taotlemine
„Rahva kokkulepe“ – demokraatliku konstitutsiooni projekt
Üldine valimisõigus
Tõelised levellerid ja digerid
Tõelised levellerid
Probleemid põllumajanduses

• tarastamised
  
• rüütliläänide kaotamine
  

Põhiseisukohad

• kõik inimesed on võrdsed
  
• maa on ühine vara
  

Digerid
Gerrard Winstanley
Kehvikute koloonia asutamine
Saadeti laiali 1650 . aastal
Konservatism
Edmund Burke
Põhiideed

• Traditsionalism
  
• Inimolemuse ebatäiuslikkus
  
• Ühiskonna rahulik areng
  
• Oluline on eraomand
  
• Töö on väärtus omaette
  

Konservatiivne partei
Revolutsiooni käigus tõusid juhtivaks independendid, kelle põhilise toetajaskonna moodustasid sõjaväelased ja ohvitserid. Nad koostasid konstitutsiooniprojekti, kuidas pärast revolutsiooni Inglismaad valitseda . Nad pidasid tähtsaks parlamenti, mis valitaks iga kahe aasta tagant. Valimisõigus seostati maksudega, mis taheti anda kõikidele maksumaksjatele. Väideti, et neil kel pole varandust ja seega ei maksa makse, ei ole riigis ka huvisid. Nende programmi majandust käsitlev osa seadis ülesandeks monopolide kaotamise. Samuti taotleti usuvabadust (puritanism ja anglikaani kirik mõlemad kõrvuti lubatud). Independendid osalevad väga aktiivselt revolutsioonis, nende hulka kuulub ka Inglismaa ajaloos tähtsat rolli mänginud Oliver Cromwell.
Teine ideoloogia, mis palju populaarsust võitis, oli levellerite liikumine. Nende juhiks oli John Lilburne. Nad taotlesid võrdsust. Seda mõistsid nad eeskätt õigusliku ja poliitilisena, see tähendas nende jaoks seisuslike privileegide kaotamist ja isikuvabaduste kindlustamist (nende hulgas ka usuvabadus, isiku- ja omandi puutumatus ning trükivabadus). Nad arendasid mõtet, et parlament on saanud võimu rahvalt kui võimu tegelikult allikalt. Seetõttu ei ole parlament kõikvõimas, vaid ta volitused on piiratud. Nende programm nõudis sisuliselt kuningavõimu kaotamist ja vabariigi loomist. Lisaks rõhutasid nad inimeste võrdsust seaduste ees ja vandemeeste kohtu loomise vajadust.
17. sajandi algul intensiivistus Inglismaal tarastamine , mis tähendas kogukondliku maa kasutuse lõpetamist. Nii ei saanud talupojad enam vabalt pidada kariloomi ega hankida endale küttematerjali. Talupoegade olukorda silmas pidades oli Lilburne nõudnud tarastatud kogukonnamaade tagasiandmist. Paljude meelest polnud see piisav ja 1674. aastal kujunes välja vasakpoolne suund – nn tõeliste levellerite liikumine, kelle põhiseisukoht kõlas: kõik inimesed sünnivad võrdsetena ning neil on maa kasutamiseks ühesugused õigused, sest maa on üldine vara.
Üheks suunaks tõeliste levellerite hulgas oli digerite liikumine. 1649 . aasta kevadel asus mõnikümmend digerit Surrey krahvkonnas St. George’i künkal labidatega üles harima jäätmaad. Nad tahtsid luua kehvikute koloonia, mis tugineks ühisele tööle ja saaduste kasutamisele. Korduva sõjaväe sekkumisega suudeti sellele liikumisele siiski lõpp teha 1650. aastal.
Konservatismi mõiste tähenduseks oli selle tekkides 18. sajandi lõpukümnendil eelkõige vastuseis Prantsuse revolutsioonile ja sellesarnastele liikumistele . Konservatismi loojaks peetakse ennekõike šoti poliitikut ja filosoofi Edmund Burke'i, kes sõnastas oma põhimõtted teoses "Reflections on the Revolution in France" ("Mõtteid Prantsuse revolutsioonist ", 1790). Teoses rõhutas Burke, et muutuseid ei tohi teha kiirustades, järsult ega vägivaldselt, vaid ühiskond peab arenema rahulikult, stabiilselt traditsioonide vaimus . Ta pidas vajalikuks säilitada ühiskonnaelus võimalikult palju endistest väärtustest, sest need on juba läbiproovitud ja toimivad, seevastu uute lahenduste puhul ei või kunagi teada, kas need ka reaalselt töötavad. Revolutsiooni pidas Burke halvaks, kaootiliseks ja ühiskonda lõhkuvaks nähtuseks. Tema arvates peaksid muudatused tulema ülevalt, valgustatud absolutismi või lihtsalt valitsuse initsiatiivi laadis, mitte aga valitsemisest mitte midagi teadva pööbli poolt. Burke leiab, et muudatused on küll paratamatud, aga neid tuleks kontrolli all hoida, revolutsioon seda aga ei suuda. Revolutsioon lõhub ka traditsioone ehk põhiväärtusi, mis on aga tema arvates peamiseks ühiskonda koos hoidvaks jõuks. Nende alla paigutab ta sisuliselt ka eetika ja moraali. Ta leiab, et just Inglismaal on kõik toimunud õigesti: on järk-järgult liigutud suuremate vabaduste poole, kuid samas on säilitatud monarhistlikud traditsioonid.

• Traditsionalism tähendab ennekõike põhiväärtuste säilitamise ning järk-järguliste kontrollitud reformide teostamise vajalikkust . Vastu ollakse kiiretele reformidele, mis ühiskonda lagundavad, sest külvavad indiviididesse ebakindlust, kuna viimased ei suuda kohaneda kiirelt muutuvate oludega. Samuti ei ole inimene ise võimeline radikaalseks arenguks, sest puuduvad juhised kuidas peaks edasi toimima. Seega võib just traditsiooni ja aeglast arengut pidada konservatismi põhitunnuseks. Konservatiivne põhimõte on, et teha pigem natuke head, kui riskida teha palju halba, suurt heategu üritades. põhjalt midagi oleva või tuleva kohta ja aitab seega inimesel elus orienteeruda.
  
• Inimolemuse ebatäiuslikkus– et inimene on egoistlik ja üksikuna saamatu, on tal vaja riigipoolset ühiskonnaelu korraldatust, mis kõige vabam on majanduses. Inimvõimed on piiratud, nad on ebaratsionaalsed, lisaks sõltuvad nad teistest inimestest ning keskkonnast ja kardavad seetõttu isolatsiooni ning eelistavad tuttavat olukorda;
  
• Orgaaniline ühiskond– konservatiivide arvates vajavad inimesed ennekõike turvatunnet (isiklikku julgeolekut, aga ka ressursse äraelamiseks), mida suudab neile pakkuda vaid riik, mis on ühiskonnaelu paratamatu ning parim vorm; konservatiivid usuvad ka seda, et riik ja ühiskond saavad ning peavad inimesi õige loomusega isiksusteks kasvatama.
  
• Perekond ja abielu- on ühiskonna vundament , üks vanimaid institutsioone. Pere on ka ühiskonna miniatuurseks mudeliks, sellele peaks vastama ideaalühiskond. Kindel ja tugev perekond paneb aluse ka stabiilsele, tugevale ja sidusale ühiskonnale, olles laste esmaseks sotsialiseerijaks. Stabiilsete ja pikaajaliste peresuhete alus on abielu. Konservatiive iseloomustab vastuseis lahutustele;
  
• Kogukond põhineb regionaalsel printsiibil, seob indiviide ja nende perekondi. Kristlikel demokraatidel on kogukond väga olulisel kohal, seevastu Thatcheri poliitika Suurbritannias oli pigem kohalikke omavalitsusi (kui kogukonna organisatoorseid vorme) nivelleeriv. Kogukond kui loomulik elukeskkond on tekitanud ka teatud väärtushinnanguid, mis on tuntud nn. „väikekogukondlike väärtustena“, mida võib pidada Ameerika konservatismi pärisosaks, aga, mis on omased ka konservatismile laiemalt. Sellised väärtused on naturaalsus ehk mittetööstuslikkus, heategevus , sotsiaalne - moraalne pieteet, tagasihoidlikus , mõõdukus – tasakaalukus, kokkuhoidlikus (eelkõige inimsuhete mõttes, aga ka majanduslikult), argipäevane elustiil aga ka rohkem inglasliku tagapõhjaga õiglus, iseseisvus, energilisus, jõulisus;
  
• Töö on väärtus omaette ja ainus aktsepteeritav viis oma heaolu parandamiseks. Konservatiivse töö-austuse juured on osalt seotud ka protestantliku töö-eetikaga, mis tuleneb kristlikust moraalist. Töö pole ainult vahend rikastumiseks, vaid ka tingimus, et olla moraalselt täisväärtuslik inimene. Traditsiooniline, paljude arvates aegunud, ent siiani elujõuline vaade on, et mees on põhitöö tegija (palgasaaja) ja naise roll on kodutööd ning lastekasvatamine perekonnas.