Inglismaa ajalugu (8)

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
17.sajand Inglismaal 3
Valgustusajastu 4
Juhtivad valgustustegelased Inglismaal 6
  6
Tööstuslik pööre Inglismaal 7
Kirik Inglismaal 7
Inglise kirik 8
Puritanism 8
Kunst 17 ja 18.sajandil Inglismaal 9
Inglismaa 19.sajandil 11
Inglismaa 20.sajandi algul 11

Sissejuhatus

Suurbritannia ja Põhja- Iirimaa Ühendatud Kuningriik (United Kingdom of Great Britain and Northern Ireland ,) on Loode-Euroopas asuv saareriik, mis hõlmab Suurbritanniat  (Inglismaa, Šotimaa ja Wales ) ja Põhja- Iirimaad . Ühendatud Kuningriigil on maismaapiir Iiri Vabariigiga.
Suuresti ajaloolistel ja etnilistel alustel kujunenud neli regiooni – Inglismaa, Šotimaa, Wales ja Põhja- Iirimaa – moodustavad Ühendatud Kuningriigi haldusjaotuse esimese astme. 1999. aastast on Šotimaal oma parlament , millel on Šotimaa elu kujundamisel suur iseseisvus . Ka Walesis ja Põhja- Iirimaal loodi samal ajal omad rahvuslikud assambleed, kuid piiratuma autonoomiaga kui Šotimaal. Seoses erimeelsustega Põhja-Iirimaa poliitiliste jõudude vahel ei tegutse Põhja-Iiri valitsus ja Assamblee alates 2002. aasta oktoobrist  ning Põhja-Iirimaa on allutatud Londoni keskvõimule.
Londoni keskvalitsus korraldab regioonide maksu-, välis- ja kaitsepoliitikat. Šoti ja Põhja-Iiri keskpangad annavad välja oma raha (Šoti ja Põhja-Iiri nael, ainult paberraha), mille nominaal on võrdne Briti naelaga ja mis on täieõiguslik maksevahend kogu Ühendatud Kuningriigis.

17.sajand Inglismaal

17.sajandil oli välja kujunenud mitu pingepiirkonda: Lääne-Euroopa – põrkusid nelja suurriigi ( Hispaania , Prantsusmaa, Inglismaa, Holland ) kaubandus- ja koloniaalhuvid. Teiseks pingepiirkonnaks oli 16 saj juhtival kohal olnud Hispaania Armaada sai löögi Inglismaalt, kes tõusis taas esikohale tänu tugevale laevastikule ja laienevatele kolooniatele. Kolmas pingepiirkond oli Hispaania alt revolutsiooni käigus vabanenud Holland, mis kujunes maailmamerel Inglismaale suureks konkurendiks, ja viimaseks oli Inglismaale ka Prantsusmaa, osaledes 17. sajandi koloniaalvallutustes.
Alates 1603 - 1625 valitseb Inglismaal James I, kelle valitsemisajal ka Šotimaa ühendatakse Inglismaaga. 17. sajandi algul intensiivistus Inglismaal tarastamine , mis tähendas kogukondliku maa kasutuse lõpetamist. Nii ei saanud talupojad enam vabalt pidada kariloomi ega hankida endale küttematerjali. Talupoegade olukorda silmas pidades oli Lilburne nõudnud tarastatud kogukonnamaade tagasiandmist. Paljude meelest polnud see piisav ja 1674 . aastal kujunes välja vasakpoolne suund – nn tõeliste levellerite liikumine, kelle põhiseisukoht kõlas: kõik inimesed sünnivad võrdsetena ning neil on maa kasutamiseks ühesugused õigused, sest maa on üldine vara.
Üheks suunaks tõeliste levellerite hulgas oli digerite liikumine. 1649 . aasta kevadel asus mõnikümmend digerit Surrey krahvkonnas St. George’i künkal labidatega üles harima jäätmaad. Nad tahtsid luua kehvikute koloonia, mis tugineks ühisele tööle ja saaduste kasutamisele. Korduva sõjaväe sekkumisega suudeti sellele liikumisele siiski lõpp teha 1650 . aastal.
Kodanikkond on jagunenud uueks ja vanaks aadelkonnaks. James oli inglastele võõras, pidas end ainuvalitsejaks, parlamendile oli ta vastumeelt, tekkisid tüliküsimused kuninga ja parlamendi vahel.
Pärast Jamesi saab valitsejaks tema poeg Charles (1625), kelle valitsemaisjaal oli monarhi ja parlamendi tugev vastuseis, mille põhjuseks oli raha. Vastuolu läks nii teravaks, et aastatel 1629-1640 parlamenti püsivalt ei moodustata, ta kutsustakse kokku ja saadetakse jälle laiali, selline olukord toob omakorda kaasa rahutusi elanikkonna hulgas. Charles rõhutas, et kuningavõim ei sõltu parlamendist, ta läks parlamendiga tülli. Parlament püüdis oma õigusi kaitsta 1628.a. Õiguste petitsiooniga.Oli Inglismaal revolutsiooni algus, mille rahulikuks lõpuks peetakse nn. pika parlamendi kokkukutsumist. Kuna lüüasaamised sõjas (śotlastega) jätkusid, pidi ta samal aastal parlamendi uuesti kokku kutsuma (parlament jäi kokku kuni 1653.a.). Pikk parlament asus muutma senikehtinud riigikorda . Charles põgeneb põhja ja kogub sõjaväe, algab kodusõda (tema poolel vana aadelkond). Selle sõja algus oli edukas kuninga vägedele, kuid pärast Oliwer Cromwelli vägede ülemjuhataja kohale asumist võidab parlament. 1649.aastaks on kuningavõim kukutatud, parlament lõpetab tegevuse, valitseb lordprotektor Cromwell . Tema poeg loobub troonist, sõlmitakse Breeda deklaratsiooni, mis kinnitab revolutsiooni lõpu ja kuningavõimu taaskehtestamine. Võetakse vastu Bill of Rights - kuningas ei saa peatada seaduste toimet.
Revolutsiooni käigus tõusid juhtivaks independendid , kelle põhilise toetajaskonna moodustasid sõjaväelased ja ohvitserid. Nad koostasid konstitutsiooniprojekti, kuidas pärast revolutsiooni Inglismaad valitseda . Nad pidasid tähtsaks parlamenti, mis valitaks iga kahe aasta tagant. Valimisõigus seostati maksudega, mis taheti anda kõikidele maksumaksjatele. Väideti, et neil kel pole varandust ja seega ei maksa makse, ei ole riigis ka huvisid. Nende programmi majandust käsitlev osa seadis ülesandeks monopolide kaotamise. Samuti taotleti usuvabadust (puritanism ja anglikaani kirik mõlemad kõrvuti lubatud). Independendid osalevad väga aktiivselt revolutsioonis, nende hulka kuulub ka Inglismaa ajaloos tähtsat rolli mänginud Oliver Cromwell.
Teine ideoloogia, mis palju populaarsust võitis, oli levellerite liikumine. Nende juhiks oli John Lilburne. Nad taotlesid võrdsust. Seda mõistsid nad eeskätt õigusliku ja poliitilisena, see tähendas nende jaoks seisuslike privileegide kaotamist ja isikuvabaduste kindlustamist (nende hulgas ka usuvabadus , isiku- ja omandi puutumatus ning trükivabadus). Nad arendasid mõtet, et parlament on saanud võimu rahvalt kui võimu tegelikult allikalt. Seetõttu ei ole parlament kõikvõimas, vaid ta volitused on piiratud. Nende programm nõudis sisuliselt kuningavõimu kaotamist ja vabariigi loomist. Lisaks rõhutasid nad inimeste võrdsust seaduste ees ja vandemeeste kohtu loomise vajadust.

Valgustusajastu

Valgustusajastu, see on periood Euroopa kultuuriajaloos 1680. aastatest kuni 1780. aastateni. Seda iseloomustab usk mõistuse võimalustesse ning traditsioonide ja autoriteetide hülgamine.
Kuigi Valgustuse defineerijaks loetakse saksa filosoofi Immanuel Kanti , kes 1794. aastal avaldatud artiklis „Vastus küsimusele: mis on valgustus ?“ väitis, et valgustus on inimese väljumine tema omasüülisest alasusest (alaealisusest/alaväärsusest). Olla valgustatud tähendab olla tark ja söakas kasutamaks omaenese aru oli valgustuse sünnimaa siiski Inglismaa kus oli Euroopa tolle aja kõige demokraatlikum riigikorraldus ning sõna- ja trükivabadus tagasid vaimse vabaduse Üle kogu Euroopa levisid valgustusaja aated aga Prantsusmaa kaudu. Inglismaa muutus tõotatud maaks , kuhu prantsuse haritlased sõitsid uute ideedega tutvuma . Kuna prantslased kirjutasid haaravamalt ning prantsuse keel oli Euroopa suhtluskeeleks, siis levisid valgustusideed just nende kaudu . Kui seni uuriti peamiselt erinevaid autoreid , siis nüüd muutusid põhilisteks vaatlus ja eksperiment.
Valgustus oli 18. sajandi Euroopa tähtsaim vaimne liikumine. Valgustajad olid filosoofid ja kirjanikud , kes püüdsid oma teostega laiemat rahvahulka harida ehk valgustada, selgitades mitmesuguseid elunähtusi ja arvustades toonast ühiskonda, õpetasid nad ühtlasi, kuidas saaks seda paremini korraldada.
Teadusrevolutsioon
 
            17. sajandit, valgusajastu algust, nimetatakse tihi teadusrevolutsiooni ajastuks , mis tähistab põhjapanevaid nihkeid nii teadusalastes teadmistes kui ka nende saavutamise meetodites
Teadlased nagu Descartes , Gassendi ja Boyle jõudsid mõttele, et mateeria koosneb väikestest jagamatutest osakestest – aatomitest. Nende aatomite erinevused suurustes ja kujus määravadki ühe või teise aine struktuuri ja käitumise. Sellel väitel rajanebki mehhanistlik filosoofia, mille kohaselt igasugune mateeria ja liikumine allub konkreetse aine moodustavate aatomite struktuurist tulenevatele seaduspärasustele.
            Teadusrevolutsiooni mõiste tugineb muuhulgas ka muudatustele teadustegevuse korraldamisel. Moodustati teadusseltsid Londonis ja Pariisis. Teadusseltsid toetasid oma liikmete individuaalset uurimistööd, korraldasid koostööprojekte ja ekspeditsioone mere taha, toimisid kanalina, mille kausu teadus seati riigi teenistusse, ja aitasid levitada ning populariseerida teadusalaseid teadmisi. Viimase eesmärgi täitmisele aitasid kaasa ka niisugused ajakirjad nagu “ Philosophical Transactions”, mis hakkas ilmuma 1665. aastal, ja teadust populariseerivad raamatud, millest said bestsellerid.
 
            Inglase teadlase Isaac Newtoni töödes nähakse teadusrevolutsiooni kulminatsiooni. Newton huvitus ka alkeemiast ja piibliennustuse dešifreerimisest ning nii mõnegi tema kaasaegse meelest pööras Principia teadusarengu kella hoopis tagasi, kuna Newton kuulutas, et igasugust liikumist juhib mingi mittemateriaalne külgetõmbejõud, mis sai nimeks gravitatsioon.
Evolutsiooniteooriale pani kindla aluse inglise loodusteadlane Charles Darwin (1809-1882). Viis aastat väldanud uurimisreisil purjekal “Beagle” kogus ta suurel hulgal mitmesuguseid loomi-taimi ning tegi zooloogia -, botaanika- ja geoloogiaalaseid vaatlusi. 1859 . aastal avaldas Darwin oma peateose “Liikide tekkimisest loodusliku valiku teel”, milles ta väitis, et arengu aluseks on looduslik valik: ellu jäävad tugevamad ja need, kes kohanevad muutuvate elutingimustega. 1871. aastal avaldas Darwin teose “Inimese põlvnemine”, milles ta väitis, et inimene on tekkinud loomariigist pikaajalise arengu – evolutsiooni teel. Viidates inimese sarnasusele ahviga, väitis D., et inimene ja ahv põlvnevad ühisest esivanemast. Darwini evolutsiooniteooria sai kiiresti laialt tuntuks . Kirik tunnetas, et darvinism õõnestab tema seisukohti ja asus seda raevukalt ründama.
 

Juhtivad valgustustegelased Inglismaal

 

Inglise filosoof Thomas Hobbes (1588-1679) esitas väite, et oma sünnilt on kõik inimesed võrdsed. Kuna aga loomult on nas individualistid, on neid vaja valitseda. Ajaloo koidikul, kui ei olnud veel võimu ega valitsust, olevat see tinginud “kõikide sõja kõikide vastu”. Sellest pääsemiseks sõlmisid inimesed ühiskondliku lepingu, mis andis võimu valitsejale – kuningale . Kuna võim on vajalik rahu ja julgeoleku kindlustamiseks, peab see olema võimalikult tugev.
John Locke (1632-1704) oli filosoof, kes väitis, et seni, kuni ei tegeletud põllumajandusega ega tehtud töö, võisid inimesed elada kommunistlikus ühiskonnas. Kui algas töötegemine, tahtis iga inimene saada endale oma töö vilju . Tekkis omand. Riigi ja valitsuse ülesanne on tema arvates omandi, isikuvabaduse ja julgeoleku kaitse. Kõrgeim võim peab kuuluma parlamendile. Kaitstes vabadust, pooldas Locke täielikult usuvabadust.
Valgustus oli kirjanduslik ja filosoofiline liikumine, mille juured olid 17. sajandi teadusalastes saavutustes. Tänapäeva maailmale on see ajastu palju kaasa andnud. 18. sajandil mõjutas see liikumine oluliselt viisi, kuidas valitsejad nägid oma kohustusi alamate suhtes, ja veelgi enam seda, kuidas alamad nägid iseennast ja oma õigusi ühiskonnas. Tänapäeva ühiskonnaski tuleb ette palju küsimusi seoses teaduse, universumi, usu ning riigi valitsemise kohta. Paljudele valgustusaja küsimustele ei ole vastust leidud, omakorda on arenenud need nüüdisajaprobleemideks, näiteks milline on tegelikult universum ning kuidas ei ole kujunenud välja ideaalset riigikorraldust, kus kõik pooled oleksid eluga rahul. Valgustusajastu üks tähtsamaiks tahuks oli teaduse areng. Valgustusajastu oli oma teadusalaste saavutustega sellepärast edasi liikunud, sest varasemate filosoofide, näiteks Aristotelese, mõtted ja ideoloogiad heideti kõrvale ja lükati ümber. Arenesid välja filosoofide ja teadlaste uued ideed ning et neid realiseerida, tõestati neid mitmesuguste katsetega. Samas olid nt Aristotelese ideed ja teooria valgustusajastu inimeste mõtteviisile põhjapanevaks aluseks. Valgusajastu teadlaste eeskujul võiksime meie, tänapäeva inimesed, mõelda välja uusi teooriaid ja mõtteid seoses nt milline on tegelikult elu universumis, heites kõrvale varasema mõjutusterohke teadmise õpikuist – mitte et teadmised ei oleks vajalikud, need panevad ometigi põhja meie arengule ja mõistusele

Tööstuslik pööre Inglismaal

Alates 1750- ndast toimus tööstuslik pare Inglismaal - üleminek käsitöölt masinatele ja manufaktuuridelt vabrikutele. Asumaadelt saadi raha ja odavat tööjõudu. Tööstusliku pöörde tunnusteks on ka see, et nõudlus suurenes, siseturg arenes, tekkisid uued tööstuspiirkonnad Leeds ja Manchester . Linnade elanikkond kasvab, kuid kasvab ka töötus - tööstuskaup parim ja odavaim .

Kirik Inglismaal

16. ja 17. sajandil oli läbikäimine erinevate protestantlike suundade vahel küllaltki elav, küllap ka seepärast, et veelahe rooma -katoliikluse ja protestantluse vahel oli selge. On teada, et inglise reformaatorid õppisid meeleldi ja palju nii luterlaste kui kalvinistide käest. Erinevate konfessioonide väljakujunedes ja õpetuslike seisukohtade kindlaksmääramisega kerkisid paratamatult ületamatud vaheseinad usupuhastuses sündinud kirikute endi vahele.
    Henry VIII ajal suleti kloostrid , radikaalsemad reformijad hävitasid hoolega kiriklikku kunsti. Pildirüüstega mindi Inglismaal palju kaugemale kui luterlikel aladel Saksamaal ja Skandinaavias. Kalvinistlik mõtteviis on anglikaani kiriku kujunemisaastatel mänginud suurt rolli. Puritaanid ei leppinud paljude katoliiklike elementide säilimisega. 17. sajandi keskel, inglise kodanliku revolutsiooni ja Cromwelli vabariigi ajal, pääsesid puritaanid korraks riigitüüri juurde, tingides kuningavõimu taastamisel kõrgkirikliku vastulöögi.
1888. aasta anglikaani piiskoppide ülemaailmne kokkutulek , nn Lambeth- konverents , määras kindlaks need õpetuslikud alused, millest anglikaani kirik on kõnelustel teiste konfessioonidega lähtunud. Need on: 1) Pühakiri, mis sisaldab kõik õndsusvajaliku, 2) apostlik ja Nikaia usutunnistus kristliku usu piisav seletusena, 3) kaks Kristuse enese poolt seatud sakramenti – ristimine ja armulaud, ning 4) ajalooline piiskopiamet. Sama konverents soovitas püüelda lähemate suhete sisseseadmise poolde Skandinaavia luterlike kirikutega.
Üks peamisi punkte, mis anglikaanide ja luterlaste lähenemisel on raskusi valmistanud, on seotud nn ajaloolise piiskopiameti ( historic episcopate) mõistega. Erinevalt saksa reformatsioonist, kus katoliku piiskopid ei tulnud üle usupuhastajate poolele, säilis Inglismaal piiskopiamet ajaloolises järjepidevuses. Reaktsioonina Cromwelli-aegsele puritanismile hakati 17. saj keskpaigas Inglise kirikus piiskopiametit kiriku ühtsuse ja katoolsuse tagajana kõrgelt hindama. 1662 . aasta ordinatsioonikord sätestab, et edaspidi kuulub diakoni, preestri või piiskopi ordineerimise õigus üksnes piiskoppidele. Kõrgkiriklik suund sai uut hoogu eriti 19. sajandil seoses nn Oxfordi-liikumisega, mille üheks eestvedajaks oli John Henry Newman. Tema silmis oli anglikaani kirik katoolse (üleilmse) kiriku üks haru, kõrvu Rooma-katoliku ja Ida-õigeusu kirikutega. Mandri-protestantidesse suhtus Newman umbusuga, pidades neid pigem sektantideks. Hiljem läks Newman üle katoliku kirikusse ja tõusis seal koguni kardinaliks. Kuid tema poolt edendatud kõrgkiriklik suund anglikanismis on jäänud tänaseni mõjukaks.

Inglise kirik

   Inglise Kirik ( Church of England) on kaasajal vaid üks kirik anglikaani kirikute arvukas peres. Briti koloniaalimpeeriumi laienedes levis ka anglikaani kirik mitmele mandrile ja erinevatesse maailmajagudesse. Tänapäeval on anglikaane Ameerikas, Austraalias, Aafrikas ja mujal. Üldtunnustatud definitsiooni kohaselt on anglikaani kirik (sõltumata asukohamaast) see kirik, mille piiskopid on osaduses Canterbury peapiiskopiga, nii nagu katoliku piiskopid on osaduses Rooma piiskopi ehk paavstiga. Siiski on eri maade anglikaani kirikud iseseisvad ega allu otseselt Canterburyle.
Anglikaani kirik
    Anglikaani kiriku kohta on kirjutatud, et kui sinna astub pime, arvab ta, et viibib protestantlikus kirikus, kui aga kurt, usub ta, et on sattunud katoliku kirikusse. See ütlus viitab tõsiasjale, et kuigi anglikaani kirikus viidi läbi usupuhastus, säilis liturgias ja kiriku välises korralduses ometigi palju katoliiklusest. Inglise reformatsioon kulges aeglaselt. Algselt polnudki tollasel kuningal Henry VIII (1509- 1547 ) mingit kavatsust Lutheri õpetust vastu võtta. Vastupidi, usuküsimustest huvitatud monarh kirjutas koguni raamatukese Lutheri sakramendikäsitluse vastu, millega pälvis paavsti heakskiidu ja tiitli : Usukaitsja.
Kui aga kuningas Henry VIII ei saanud paavstilt luba oma abielu lahutada, hakkasid puhuma teised tuuled. Kuningas lõi Roomast lahku ja kuulutas enda Inglise kiriku peaks. Viidi läbi mõningased reformid mandri-Euroopa eeskujul. Nende reformide peaarhitektiks võib pidada kuningale lojaalset Canterbury peapiiskoppi Thomas Cranmerit. Lõplikult pääses reformatsioon Inglise kirikus võidule alles Henry tütre, kuninganna Elisabeth I (1558-1603) valitsemisajal

Puritanism

Usulise ja poliitilise opositsiooni vormiks kujunes Inglismaal kalvinismi erikuju puritanism. Puritaanid olid protestandid, kes nõudsid anglikaani kiriku täielikku puhastamist katoliiklusest. Kalvinismi keskne dogma oli predestinatsiooni- ehk ettemääratuse õpetus, mille järgi sõltub iga kristlase saatus Jumala suvast. Kõik on ette määratud, usklik ega kirik ei saa muuta taeva tahtmist. See aga vähendas katoliku kiriku mõju, sest viimane väitis, et inimesed võivad saada õndsaks ja saavutada edu ainult kiriku abil. Predestinatsiooniõpetuse seletamiseks kujunes välja ilmaliku kutsumuse õpetus, mis lähtus arusaamast, et keegi ei saa õndsaks ega saavuta edu vastu tahtmist, enda teadmata ja osavõtuta. Usklik tunnetab Jumala armulikkust juba maa peal ja edasijõudmine ajalikus elus viitab, et ta on n-ö välja valitud. Siit järeldatigi, et tuleb järgida oma ilmalikku kutsumust ehk teha võimalikult hästi igapäevast tööd. Jumalale on meelepärane, kui inimene juhib edukalt ettevõtet, kaupleb võimalikult osavalt ja rikastub.
Mainitud ilmaliku kutsumuse õpetus õilistas tööd. Seetõttu puritanid vahel ei teinudki midagi muud, kui ainult töötasid. Protestantismile omane töökultus vastandus katoliiklikule vaesuse ülitamisele. Puritanismi eetilised tõekspidamised kujundasid uue inimtüübi. Puritaanlane oli töökas ja kokkuhoidlik, isegi kitsi . Ta oli rõhutatult usklik, askeetlik , vaikiv ega talunud vähematki elurõõmu avaldust . Meestel ei sobinud kanda eredavärvilisi rõivaid. Pikkade juuste ja lokkide asemel läks moodi hiljem traditsiooniliseks saanud meestesoeng. Teisenenud arusaamad kajastusid ka kirikuelus ja jumalateenistuse korras. Nõuti, et pühakodadest kõrvaldataks kõik, mis meenutab katoliikliku kiriku toredust ja rikkust.
Puritanid arvasid üksmeelselt, et kirikus tuleb kaotada piiskopi ametikoht . Kuid küsimuses, millega peaks piiskopivõimu asendama või kuidas tuleks kirikut juhtida ilma piiskopita, läksid puritaanide arvamused järsult lahku. Ühed leidsid , et koguduse eesotsas peaksid seisma koguduse vanemad – presbüterid (koguduse poolt määratud auväärsemad liikmed). Siit ka nimetus presbüterlased. Presbüterid omakorda valiksid koguduse vaimulikud, kelle seni oli ametisse määranud piiskop. Teise suuna esindajad arvasid, et kogudused peavad olema sõltumatud, millest tulenes nimetus independendid. Mõlemad voolud tegutsesid esialgu anglikaani kirikust lahku löömata. Inglise revolutsiooni ajal muutusid nimetatud voolud poliitilisteks parteideks.

Kunst 17 ja 18.sajandil Inglismaal

17. sajandil toimus Inglismaal äge poliitiline võitlus, mis viis konstitutsioonilise monarhia kehtestamisele. Kodanlik revolutsioon avas tee kapitalistlikule tootmisviisile. Väga oluliseks Inglismaa majanduselus oli laiahaardeline koloniaalpoliitika , mis tõi emamaale toorainet ja tööjõudu. See tingis tööstuse kiire kasvu ja kaubanduse enneolematu ulatuse . Majanduse õitsengule kaasnes elav kultuurielu .
Kuni 18. sajandini ei olnud Inglismaa üldisse kunsti arengulukku oma sõna öelnud. Ta polnud suutnud rahuldada isegi oma maa kunstivajadusi, oli vaid pakkunud töövõimalusi võõrsilt sisserännanud kuulsatele meistritele nagu H. Holbein ja A. van Dyck ning ka teistele vähemtuntud kunstnikele. 18. sajandil kujunes inglise rahvuslik kunstikoolkond, milles eriti väljapaistev oli maalijate osa. Maalikunstnikud W. Hogarth, J. Reynolds , T. Gainsborough, J. Romney jt. lõid teoseid, mille kuulsusele kodumaal kaasnes ka tunnustus võõrsil.
Erinevalt sel ajal Lääne-Euroopa kunstis juhtivast riigist, s. o. Prantsusmaast, kus kunstnikele jagasid tellimusi peamiselt kuningakoda ja kirik, kujunes Inglismaal kunstnikele ülesannete andjaks jõukas aadel ja varakas kodanlus , kes oli innukas kunstiharrastaja ja koguja. Eriti hinnatud oli nende hulgas portreemaal , kuid kõrvale ei jäänud ka muud žanrid. Suure populaarsuse võitsid gravüürid kodu- ja võõramaiste kunstiteoste vahendajatena. Täiesti langes tellijana ära kirik, sest reformeeritud anglikaani kirik nõudis lihtsust ja võitles kirikuhoonete toreduse vastu. Selle tõttu on inglise kunst demokraatlikuma põhikoega.
Väga oluliseks kunsti edendamisel oli kunstielu organiseerimine. 1754 . a. asutati Society of the Encouragement of Arts, Manufactures and Commerce in Great Britain (Suurbritannia Kunstide, Manufaktuuride ja Kaubanduse Edendamise Selts). Selle initsiatiivil toimus 1760 . a. esimene avalik kunstinäitus, millel oli suur edu. Grupp kunstnikke seltsi liikmeskonnast pidas ühingu põhimõtteid liialt demokraatlikeks ja asutas oma organisatsiooni Society of Artists of Great Britain (Suurbritannia Kunstnike Selts). Teine osa kunstnikest, kes pooldas kunsti laialdast populariseerimist, koondus omaette ühinguks - Free Society of Artists (Vaba Kunstnike Selts).
1761. a. organiseeris Society of Artists of Great Britain suure ülevaatenäituse, mille edu ületas eelmisel aastal korraldatud näituse oma. Sealt peale kujunesid seltsi näitused traditsioonilisteks. 1765 . a. nimetati seltsi Incorporated Society of Artists of Great Britain (Suurbritannia Ühinenud Kunstnike Selts). Seltsis tekkis aga lõhe juhtivate kunstnike ja lihtliikmete vahel. Viimased haarasid juhtpositsioonid organisatsioonis ja protestiks lahkusid tuntumad meistrid seltsist. Seoses sellega tõusis päevakorda kunstiakadeemia loomine. Seltsist lahkunud ja mõned õukonnaga seotud kunstnikud koostasid projekti ning esitasid 10. detsembril 1768 akadeemia asutamise petitsiooni kuningale, kes selle ka kinnitas. Seega astus jõusse Royal Academy (Kuninglik Akadeemia), mille esimeseks presidendiks sai väga lugupeetud maalija Joshua Reynolds. Royal Academy organiseeris näitusi ja hoolitses kunstnike heaolu eest, ühtlasi oli ka kunstiõppeasutus. Võrreldes teiste Euroopa akadeemiatega oli Inglise kunstiakadeemia vähem sõltuv valitsusest, kuigi põhikirja järgi oli kuningal õigus sekkuda akadeemia siseasjadesse.
Esimese põhikirja alusel Royal Academy liikmeskonda graveerijaid ei võetud. See tekitas pahameelt ja aasta pärast akadeemia asutamist loodi graveerijatele spetsiaalne assotsiatsioon, kuhu valiti ainult kuus liiget. Enamik graveerijatest esitas oma töid Incorporated Society of Artists ja Free Society of Artists näitustele ning kuulus nende liikmeskonda.
Graveerijate tööpõld oli avar, sest gravüür muutus Inglismaal väga populaarseks. Üks kesksemaid tegelasi gravüüride tellimisel, kirjastamisel ja levitamisel oli John Boydell (1719-1804). Tema suuremaks harrastuseks oli koguda kodumaiste kunstnike W. Shakespeare 'i teoste põhjal loodud maale ja neid gravüüride vahendusel tutvustada. J. Boydelli kõrval oli rida teisi gravüüre kirjastavaid firmasid. Tellijatena esinesid ka seltsid. Eriti väljapaistvaile graveerijaile andsid ülesandeid kuningliku perekonna liikmed, ühtlasi omistasid nad ka nimetusi nagu kuninga õukonna graveerija, Walesi printsi graveerija jt.
 19. sajandi algul tekkis seisak mustvalge -kunsti arengus. Illustreeritud väljaannete osatähtsuse kasvuga rakendusid graafikud pilditahvlite ja illustratsioonide valmistamisele, mille juures ei olnud oluline kunstiline väljendusjõud, vaid korrektne käsitööoskus. Vaselõige, ofort, metsotinto, akvatinta ja teised sügavtrükimenetlused taandusid litograafia ja puugravüüri eest, sest need olid odavamad kiire tööprotsessi ja suure arvu tõmmiste poolest. Uus tõus graafikas algas sajandi teisel poolel, mil traditsioonilisi paljundusvõtteid ei rakendatud enam reprodutseerimiseks, vaid originaalkunstiteoste loomiseks. Reprodutseerimisel võitis eesõiguse fotomehaaniline paljundusviis

Inglismaa 19.sajandil

Kuninganna Victoria valitses 1831 – 1901, seda ajastut nimetati ka viktoriaanlikuks ajastuks. See oli väga kombekas ühiskond. Majandus arenes ajastu algul hästi. Masinad tõrjuvad käsitöö välja Pool elanikest elas linnades. Põllumajanduses oli tuntav toodangu tõus. Meeste seas valitses tööpuudus. Selleks ajaks oli Inglismaast saanud suurim koloniaalimpeerium. Kasvas välja tsartistlik liikumine - tahtsid, et parlamenti valitaks igal aastal.. Halvasti mõjus, et * ei võetud kasutusele uusi masinaid, vaid rahulduti vanadega * veeti kapitali välja *pandi raha panka. 1899 – 1902 toimus Inglise - Buuri sõda. Transvaal ja Oranje vabariigid Lõuna - Aafrikas ( endised Hollandi asustused), mõlemad vabariigid liideti Inglismaaga.

Inglismaa 20.sajandi algul

19.sajandi lõpul ja 20.sajandi algul kujunesid Euroopas välja selgepiirilised vastandlikud jõugrupid. Kõigi suurriikide sooviks oli oma mõju tugevdamine ja teiste nõrgestamine. Suurriikide hulgas jõuavad haripunkti Saksamaa ja Inglismaa vastuolud, sest Inglismaa oli selleks ajaks suurim koloniaalriik ja suurima laevastiku omanik ja Saksamaa üritas haarata uusi kolooniaid ; üritas saavutada suuremat osatähtsust maailmas.
1904 .a.sõlmiti Prantsusmaa ja Inglismaa leping, mida on nimetatud ka entente cordinale ehk “südamlik kokkulepe”. Tegemist ei olnud otseselt liidulepinguga. Sellega jagati ära mõjupiirkonnad ja koloniaalvaldused Aafrika põhjaosas ning Maroko allutamine Prantsusmaale ja Egiptuse allutamine Inglismaale. Leping vähendas pingeid vanade rivaalide vahel. Leppe sõlmimisele aitas kaasa  mõlema kartus Saksamaa võimsuse kasvu pärast maailmas. Sellele lepingule järgnes 1907.a. Inglismaa ja Venemaa vaheline leping. Lepet valmistasid ette Vene-Prantsuse ja Prantsuse-Inglise lepped , mis omakorda lähendasid ka Inglismaad ja Venemaad. 20.sajandi algul lõppes nn. viktoriaanlik ajastu ( 1837 -1901 valitsenud kuninganna Victoria järgi)- Suurbritannia hiilgeperiood, kui britid olid sõjaliselt ja majanduslikult võimsaim suurriik ja suurim koloniaalimpeerium. 20.sajandi alguseni kehtis kahepartei süsteem- võimul vahetusid alalhoidlikum Konservatiivne Partei ( toorid ) ja reformialtim Liberaalne Partei ( viigid ). 1906.a. tekkis Tööerakond (Leiboristlik Partei)- põhimõtetelt sotsiaaldemokraatlik partei, mis esialgu küll võimule ei pääsenud, ent hakkas ära tõmbama seni liberaalidele läinud hääli. 1899-1902 toimus Inglise-Buuri sõda Lõuna-Aafrikas, mis näitas inglaste suutmatust hakkama saada vähemuses olevate buuridega (hollandi päritolu väljarändajad, kes olid asutanud Lõuna-Aafrikas oma vabariigid) ja nõrgendas Suurbritannia rahvusvahelist positsiooni (näiteks muu maailma toetav suhtumine buuridesse), ning vähendas konservatiivide populaarsust ja tõi kaasa liberaalide võimulepääsu (1906).
Kasutatud kirjandus:
ENEKE 4 kd.
Veiko Vahuri “Anglikaani kirik ja luterlus:
                 kirikuosaduse sünd, ajalugu ja tänapäev”, 1999, Sotsaalia
www.miksike.ee
http://www.mfa.ee/est/kat_128/
           
12