Inglismaa ajalugu (5)

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
17.sajand Inglismaal 3
Valgustusajastu 4
Juhtivad valgustustegelased Inglismaal 6
  6
Tööstuslik pööre Inglismaal 7
Kirik Inglismaal 7
Inglise kirik 8
Puritanism 8
Kunst 17 ja 18.sajandil Inglismaal 9
Inglismaa 19.sajandil 11
Inglismaa 20.sajandi algul 11

Sissejuhatus

Suurbritannia ja Põhja- Iirimaa Ühendatud Kuningriik (United Kingdom of Great Britain and Northern Ireland ,) on Loode-Euroopas asuv saareriik, mis hõlmab Suurbritanniat  (Inglismaa, Šotimaa ja Wales ) ja Põhja- Iirimaad . Ühendatud Kuningriigil on maismaapiir Iiri Vabariigiga.
Suuresti ajaloolistel ja etnilistel alustel kujunenud neli regiooni – Inglismaa, Šotimaa, Wales ja Põhja- Iirimaa – moodustavad Ühendatud Kuningriigi haldusjaotuse esimese astme. 1999. aastast on Šotimaal oma parlament , millel on Šotimaa elu kujundamisel suur iseseisvus . Ka Walesis ja Põhja- Iirimaal loodi samal ajal omad rahvuslikud assambleed, kuid piiratuma autonoomiaga kui Šotimaal. Seoses erimeelsustega Põhja-Iirimaa poliitiliste jõudude vahel ei tegutse Põhja-Iiri valitsus ja Assamblee alates 2002. aasta oktoobrist  ning Põhja-Iirimaa on allutatud Londoni keskvõimule.
Londoni keskvalitsus korraldab regioonide maksu-, välis- ja kaitsepoliitikat. Šoti ja Põhja-Iiri keskpangad annavad välja oma raha (Šoti ja Põhja-Iiri nael, ainult paberraha), mille nominaal on võrdne Briti naelaga ja mis on täieõiguslik maksevahend kogu Ühendatud Kuningriigis.

17.sajand Inglismaal

17.sajandil oli välja kujunenud mitu pingepiirkonda: Lääne-Euroopa – põrkusid nelja suurriigi ( Hispaania , Prantsusmaa, Inglismaa, Holland ) kaubandus- ja koloniaalhuvid. Teiseks pingepiirkonnaks oli 16 saj juhtival kohal olnud Hispaania Armaada sai löögi Inglismaalt, kes tõusis taas esikohale tänu tugevale laevastikule ja laienevatele kolooniatele. Kolmas pingepiirkond oli Hispaania alt revolutsiooni käigus vabanenud Holland, mis kujunes maailmamerel Inglismaale suureks konkurendiks, ja viimaseks oli Inglismaale ka Prantsusmaa, osaledes 17. sajandi koloniaalvallutustes.
Alates 1603 - 1625 valitseb Inglismaal James I, kelle valitsemisajal ka Šotimaa ühendatakse Inglismaaga. 17. sajandi algul intensiivistus Inglismaal tarastamine , mis tähendas kogukondliku maa kasutuse lõpetamist. Nii ei saanud talupojad enam vabalt pidada kariloomi ega hankida endale küttematerjali. Talupoegade olukorda silmas pidades oli Lilburne nõudnud tarastatud kogukonnamaade tagasiandmist. Paljude meelest polnud see piisav ja 1674 . aastal kujunes välja vasakpoolne suund – nn tõeliste levellerite liikumine, kelle põhiseisukoht kõlas: kõik inimesed sünnivad võrdsetena ning neil on maa kasutamiseks ühesugused õigused, sest maa on üldine vara.
Üheks suunaks tõeliste levellerite hulgas oli digerite liikumine. 1649 . aasta kevadel asus mõnikümmend digerit Surrey krahvkonnas St. George’i künkal labidatega üles harima jäätmaad. Nad tahtsid luua kehvikute koloonia, mis tugineks ühisele tööle ja saaduste kasutamisele. Korduva sõjaväe sekkumisega suudeti sellele liikumisele siiski lõpp teha 1650 . aastal.
Kodanikkond on jagunenud uueks ja vanaks aadelkonnaks. James oli inglastele võõras, pidas end ainuvalitsejaks, parlamendile oli ta vastumeelt, tekkisid tüliküsimused kuninga ja parlamendi vahel.
Pärast Jamesi saab valitsejaks tema poeg Charles (1625), kelle valitsemaisjaal oli monarhi ja parlamendi tugev vastuseis, mille põhjuseks oli raha. Vastuolu läks nii teravaks, et aastatel 1629-1640 parlamenti püsivalt ei moodustata, ta kutsustakse kokku ja saadetakse jälle laiali, selline olukord toob omakorda kaasa rahutusi elanikkonna hulgas. Charles rõhutas, et kuningavõim ei sõltu parlamendist, ta läks parlamendiga tülli. Parlament püüdis oma õigusi kaitsta 1628.a. Õiguste petitsiooniga.Oli Inglismaal revolutsiooni algus, mille rahulikuks lõpuks peetakse nn. pika parlamendi kokkukutsumist. Kuna lüüasaamised sõjas (śotlastega) jätkusid, pidi ta samal aastal parlamendi uuesti kokku kutsuma (parlament jäi kokku kuni 1653.a.). Pikk parlament asus muutma senikehtinud riigikorda . Charles põgeneb põhja ja kogub sõjaväe, algab kodusõda (tema poolel vana aadelkond). Selle sõja algus oli edukas kuninga vägedele, kuid pärast Oliwer Cromwelli vägede ülemjuhataja kohale asumist võidab parlament. 1649.aastaks on kuningavõim kukutatud, parlament lõpetab tegevuse, valitseb lordprotektor Cromwell . Tema poeg loobub troonist, sõlmitakse Breeda deklaratsiooni, mis kinnitab revolutsiooni lõpu ja kuningavõimu taaskehtestamine. Võetakse vastu Bill of Rights - kuningas ei saa peatada seaduste toimet.
Revolutsiooni käigus tõusid juhtivaks independendid , kelle põhilise toetajaskonna moodustasid sõjaväelased ja ohvitserid. Nad koostasid konstitutsiooniprojekti, kuidas pärast revolutsiooni Inglismaad valitseda . Nad pidasid tähtsaks parlamenti, mis valitaks iga kahe aasta tagant. Valimisõigus seostati maksudega, mis taheti anda kõikidele maksumaksjatele. Väideti, et neil kel pole varandust ja seega ei maksa makse, ei ole riigis ka huvisid. Nende programmi majandust käsitlev osa seadis ülesandeks monopolide kaotamise. Samuti taotleti usuvabadust (puritanism ja anglikaani kirik mõlemad kõrvuti lubatud). Independendid osalevad väga aktiivselt revolutsioonis, nende hulka kuulub ka Inglismaa ajaloos tähtsat rolli mänginud Oliver Cromwell.
Teine ideoloogia, mis palju populaarsust võitis, oli levellerite liikumine. Nende juhiks oli John Lilburne. Nad taotlesid võrdsust. Seda mõistsid nad eeskätt õigusliku ja poliitilisena, see tähendas nende jaoks seisuslike privileegide kaotamist ja isikuvabaduste kindlustamist (nende hulgas ka usuvabadus , isiku- ja omandi puutumatus ning trükivabadus). Nad arendasid mõtet, et parlament on saanud võimu rahvalt kui võimu tegelikult allikalt. Seetõttu ei ole parlament kõikvõimas, vaid ta volitused