HEITI TALVIK (0)

HEITI TALVIK
1904 - 1947
Heiti Talvik, vast nimekaim "arbuja", sündis 9. novembril 1904 Tartus. Heiti Talviku sündimise ajal oli tema isa Siegfried alles arstiteaduskonna üliõpilane, üsna varsti aga pidalitõve uurija ning hiljem kohtumeditsiini professor Tartu ülikoolis. Talvikute kodune õhkkond oli üldse kunstilembene – ema oli tuntud pianist. Kunstilise eneseteostuse poole püüdlesid ka Heiti õde Hella ja vend Ilmari. Kogu perele oli iseloomustavaks majanduslik muretus , aga seda viljastavam vaimne õhkkond. Luuletamise vastu ärkas Heiti Talvikus huvi keskkooli vanemates klassides. Säilinud on aga käsikirju juba alates 1923. aastast. Ehkki põhjused pole teada , ilmselt perekondlikud sisepinged, lahkus Talvik 1923. aasta lõpul ootamatult koolist ning sõitis Kohtla-Järvele põlevkivikaevandusse. Siin, Kohtla-Järvel, eemal tavapärasest keskkonnast, sai ta õige ruttu teadlikuks oma tõelisest kutsumusest – luulest , luuletamisest, millele ta anduski. Oma varasemates luuleproovides otsib Talvik veel terviklikku, stiiliühtset kujundit . Poeetilist eneseleidmist iseloomustavad väljenduslik omapära, sõnasäästlik ilmekus ja klassikaliselt täpne vorm. Talvik lõpetas 1926. aastal Pärnu õhtugümnaasiumi reaalharu. Sama aasta septembris asus ta õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda ning oli üliõpilaste nimekirjas 1934. aasta novembrini. 1934 aastast saab Talvikust Eesti Kirjanikkude Liidu liige. 1935-1939 avaldab Talvik publitsistikat – kokku 12 artiklit ja retsensiooni. 1937. aastal abiellus Heiti Talvik Betti Alveriga. Aastal 1934 ilmus Talviku esimene luuletuskogu " Palavik ". Esimeste värsside trükkimisest luulekoguni kulus kümme aastat – tolle aja kohta ebatüüpiliselt pikk hoovõtuaeg. Talvik ise on vihjanud, et talle on rohkem rahuldust pakkunud loomine kui loodu laiale avalikkusele ilmutamine. Kogu trükiti 600 eksemplari, neist sada nummerdatud ja autori poolt signeeritud . Tiraaž müüdi kiiresti läbi. “Palavikule” on iseloomulik igatsus hingepuhtusse, vaimsesse vabanemisse, uuestisündi. Stiil on ekspressionistlik ja tihendatud, luuletaja näeb kõike läbi iroonia , eneseiroonia ja huumori prisma; ei puudu must huumor ja võllanali. 1934. aasta “Loomingu” 6. numbris ilmus Talviku luuletsükkel “ Dies irae ” (Viha päev), pealkirjastatud ühe keskaegse hümni algussõnadega; samal aastal on kirjutatud ka "Jumalate hämaras" (ilmus "Loomingus" aasta lõpul). 1937.a. ilmus temalt luulekogu "Kohtupäev". Eelmise koguga võrreldes on see suhteliselt uudne. Lüürilise mina siseheitlustelt on rõhk nihkunud inimese võitlusele välismaailmaga. Stiil on rahulik ja selge, ekspressionistlikud võtted taandunud. Tunded on tõsised ja traagilisedki. Luulest kostub kaduvuse ja surma tunnetamine ("Eleegiliselt", "Milleks mulle tiivad", "Magaja", "Öö"), samas on see aga nii eht-talvikulikult irooniline ("Pihtimuskilde", "Haige", "Lauliku hommik", "Jumalate hämaras"). 1939 algas Maailmasõda, 1940 aga "pöördus maakera itta ". Pärast “Kohtupäeva” avaldas Talvik ainult neli luuletus . Sõja-aastail elas Talvik koos Betti Alveriga tagasihoidlikku elu Tartus ja Pühastes. 1945. aasta mais arreteeriti Heiti Talvik alusetult ja arreteeriti ning ta hukkus vangistuses 1947. aasta juulikuus. Ta surmakohta ei ole avaldatud, mõnede andmete kohaselt varises ta kokku vangietapis Siberis, Obi jõe piirkonnas…" Järelsõnas Talviku 1988. aastal ilmunud luulekogule ütleb koostaja Karl Muru juba vabamas õhkkonnas: "…Kinnipidamise järel Tallinnas saadeti Talvik asumisele Tjumeni oblastisse, kus ta suri 17. või 18. juulil 1947…"
LAULIKU HOMMIK
1
Jälle vaarun koju
pisarais ja purjus.
Ah, kui naeruväärselt
eluõnn mul nurjus!
Jälle kord su hellus
äratas mus looma.
Ime veel, et rentslis
maoli ma ei rooma !
Udus talihommik
virgub sularõske.
Äkki tabas laksuv
lumipall mu põske.
Noor ja kiljuv kari
rõõmsaid piimakärsse
rühkis koolimajja
veerima mu värsse.
SÜGISELAUL
Miski külm ja miski puhas
hingas hetkeks läbi hiite.
Varavalgel nähti luhas
härma hõbedasi niite.
Ammu juba viimse vase
vahtraladvad poetand rohtu .
Üksik uib, mis viljast rase,
trotsimas veel hallaohtu.
Üksik uib täis ruskeid vilju -
olgu see ka minu vastus
Hallataadile, kes hilju
ahtasse mu aega astus.
KUI MUSTAVAD UDUD
Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.
Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,
teel nälginud libudel näpistad palgeid
ja hõiskad kui poisike silmates suli,
kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.
Sa viipad ta pimeda värava taha
ja jätad tal' kübara, mantli ja raha. -
siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,
kaod otsekui viirastus vihma ja uttu .